3-2-1-65-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-65-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Valentina Zapotitðnaja hagi Tarmo Mursali ja Margit Veskilti

vastu ostueesõiguse teostamiseks ja kinnistusraamatu kande

muutmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-6/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margit Veskilti ja Tarmo Mursali kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatorid Margit Veskilt ja Tarmo Mursal, kassaatorite

lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm ning

vastustaja Valentina Zapotitðnaja. Juures viibis tõlk L. Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a otsus ja

saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ-le

kassatsioonkaebuselt 25. veebruaril 2005. a tasutud kautsjon

1700 (üks tuhat seitsesada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. jaanuaril 2000. a esitas Valentina Zapotitðnaja Lääne-Viru Maakohtule hagi, milles palus

muuta Rakveres Näituse 15 asuva kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud kannet ja tunnistada teda

⅓ mõttelises osas kinnistu omanikuks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Lia Huebl ja Harda Wilton vaidlusaluse kinnistu omanikena ning

Tarmo Mursal ja Margit Veskilt 29. juulil 1999. a ostu-müügilepingu, millega L. Huebl müüs œ

mõttelise osa ja H. Wilton œ mõttelise osa kostjate kaasomandisse. Kostjad omandasid terve kinnistu

200 000 krooni eest kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Koos ostu-müügilepinguga sõlmiti

asjaõiguslepingud, milles ostjad ja müüjad leppisid kokku kinnisomandi ülekandmises ning ostjad ja

AS Hansapank hüpoteegipidajana hüpoteegi seadmises. Hageja sai ostu-müügilepingu ärakirja

26. augustil 1999. a. Hageja kui kinnistul asuva eluruumi üürnik esitas 22. oktoobril 1999. a

notariaalselt tõestatud avalduse omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12¹ lg 10 alusel üürniku

ostueesõiguse teostamiseks. Kostjad kui teiste eluruumide endised üürnikud teostasid ostueesõigust

ilma hagejata.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud T. Mursal ja M. Veskilt hagi. Vastuväidete kohaselt on hagi

rahuldamine välistatud eelkõige tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 256 lg-st 3, mille kohaselt saab

ostueesõigust teostada võõrandatavale kinnisasja mõttelisele osale täies ulatuses.

3. Lääne-Viru Maakohtu 29. detsembri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

hageja elas vaidlusaluses elamus selle tagastamise hetkel üürnikuna ning on teinud ostueesõiguse

teostamise avalduse seaduses sätestatud kahe kuu jooksul ostu-müügilepingu saamisest. Hageja nõuet

tunnistada teda ⅓ osas kinnistu omanikuks pole aga võimalik rahuldada, sest ostueesõigust saab

teostada vaid võõrandatavale kinnistule tervikuna või kogu võõrandatava mõttelise osa suhtes.

Vaidlusaluses asjas pole ⅓ osa kinnistust võõrandatud. Seetõttu on põhjendamatu hageja soov maksta

vaid ⅓ osa eest. Hageja jättis määratud ajaks deponeerimata kinnistu müügihinna, tehingutasu ning

vajalike ja kasulike kulutuste eest kokku 385 256 krooni 50 senti. Hageja esitas maakohtu otsuse

peale apellatsioonkaebuse.

4. Viru Ringkonnakohtu 18. juuni 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga selles, et hageja ei saa teostada ostueesõigust ⅓ mõttelise osa suhtes. Hageja ei

soovinud teostada ostueesõigust kinnistu suhtes tervikuna. Hageja pole täitnud ostueesõigust omava

isiku AÕS §-st 269 tulenevat kohustust, mistõttu puudub alus omandiõiguse tunnustamiseks. Hageja

esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

5. Riigikohtu 19. detsembri 2001. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja saadeti asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt jättis ringkonnakohus seisukoha võtmata

hageja väite osas, et ka kostjad olid tagastatud elamus üürnikud ning hagejal oli seetõttu õigus nõuda

omandiõiguse tunnustamist ⅓ mõttelisele osale kinnistust. Ühist ostueesõigust omavaid üürnikke ei

tohi asetada erinevasse õiguslikku seisundisse, lähtudes sellest, et mõni neist on ostjaks ostu-

müügilepingus, mille järgi üürnik ostueesõigust teostada soovib. Kui kostjad esialgsete ostjatena olid

ühist ostueesõigust omanud üürnikud, on hagejal õigus nõuda enda omandiõiguse tunnistamist osale,

mille omanikuks ta oleks saanud koos kostjatega ühist ostueesõigust teostades elamu müümisel

isikule, kellel ühist ostueesõigust ei ole. Ringkonnakohtul tuleb välja selgitada, millise summa pidi

hageja hagi rahuldamise eeldusena kohtu deposiiti tasuma. Kuna hageja ja kostjad oleksid saanud

ühist ostueesõigust teostades kinnistu omanikeks, ei tõusetu asjale tehtud kasulike kulutuste

hüvitamisel küsimust kostjate valduse pahausksusest.

6. Viru Ringkonnakohus jättis 14. novembri 2003. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei teostanud kostjad kui vaidlusalusel kinnistul asuvate eluruumide

üürnikud kinnistu ostmisega elamu üürnike ühist ostueesõigust. Kostjad ei esitanud ostueesõiguse

teostamise avaldust. Kostjad pole avaldanud tahet kasutada koos hagejaga ühist ostueesõigust,

seetõttu pole antud asjas analoogia alusel kasutatav Riigikohtu 15. novembri 2000. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-90-00 (RT III 2000, 27, 302). Kohus ei saa kostjatele ostueesõiguse teostamist peale sundida

ning seega tuleb neid käsitada võrdselt kolmandate isikutega. Hagejal oli tulenevalt AÕS §-st 273

õigus ostueesõiguse teostamiseks terve kinnistu suhtes, kuid hageja seda õigust ei kasutanud. Seega

puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ning asjakohane pole kaaluda hageja vastuväiteid

kostjate tehtud elamu parendamise ja remontimise kulude hüvitamise põhjendatuse kohta. Hageja

esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada

täies ulatuses ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus.

7. Riigikohus tühistas 30. märtsi 2004. a otsusega ringkonnakohtu otsuse TsMS § 363 p-de 1 ja 2

alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 365,

mille kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on käesolevas asjas 19. detsembril 2001. a tehtud otsuses

selgitanud ORAS § 12¹ lg 10 kohaldamist olukorras, kus ühist ostueesõigust omanud üürnik on

kinnistu mõttelise osa müümisel selle esialgseks ostjaks ja leidis, et ühist ostueesõigust omavaid

üürnikke tuleb käsitada võrdselt, sõltumata sellest, kas elamu või selle mõtteline osa müüakse ühist

ostueesõigust omavale üürnikule või kolmandale isikule, kellel pole ühist ostueesõigust.

Ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistu ostmisega ei teostanud kostjad üürnike ühist ostueesõigust

ning neid tuleb käsitada võrdselt kolmandate isikutega, kohaldades AÕS § 273, pole kooskõlas

ORAS § 12¹ lg 10 mõttega ning on vastuolus kolleegiumi varasema otsusega samas asjas. Asja uuel

läbivaatamisel tuli anda hinnang hageja väidetele elamu parendamisel ja remontimisel kostjate tehtud

kulude kohta ning AÕS § 269 järgi hageja tasutava summa põhjendatusele. Ringkonnakohus pidi

välja selgitama summa, mille hageja peab tasuma ning andma hagejale aega selle summa maksmiseks

kostjatele või deponeerimiseks, arvestades, et tal on selleks juba piisavalt aega olnud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Viru Ringkonnakohus tühistas 28. jaanuari 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi, mõistes mõlemalt kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja 85 000 krooni ja

tagastas hagejale kohtu deposiitarvele tasutud 66 000 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt vaidlevad pooled kinnistule tehtud vajalike ja kasulike kulutuste ja tasutud

maksude üle AÕS § 269 lg 2 järgi. Kostjate nõue nende poolt tehtud vajalike ja kasulike kulutuse ja

tasutud maksude hüvitamiseks on põhjendamatu, kuna ostueesõiguse teostamisest teada saamise ajast

muutusid kostjad kinnistu ⅓ mõttelise osa suhtes pahauskseteks valdajateks AÕS § 35 lg 2 mõttes.

Seetõttu ei olnud mõistlik alustada elamus 2000. aasta kevadel suuremahulist ümberehitust enne

hagejaga vaidluse lõppemist. Kostjad ei ole tõendanud, et remonditööde tegemata jätmine oleks

halvendanud kostjate elamistingimusi ja et ehitustöid oli vaja teha. Kostjate seletusi veeavarii

tagajärgedest, panga ja kindlustuse ettekirjutustest ning majavammist ei pidanud kohus

usaldusväärseiks, sest kostjad ei olnud selliseid seletusi esimese astme kohtus andnud. Teisi tõendeid

kostjad oma seletuste kinnitamiseks ei esitanud. Hageja eitas remonditööde tegemise vajadust. AÕS

§ 28 lg 4 kohaselt ei ole pahausksel valdajal õigust nõuda asjale tehtud kasulike kulutuste hüvitamist.

Õige ei ole hageja väide, et kostjad oleksid pidanud esitama vastuhagi vajalike ja kasulike kulutuste

hüvitamiseks, kuna kulutuste hüvitamine on ostueesõiguse teostamiseks vajalik eeltingimus.

Kuna hageja taotles ringkonnakohtu istungil haginõuete asendamist hüvitisega summas 170 000

krooni, sest eluruum, mille suhtes ta ostueesõigust teostas, on kostjate tegevuse tulemusena muutunud

elamiskõlbmatuks, tuleb kostjatelt mõista välja rahaline hüvitis 170 000 krooni. Kohus luges üldiselt

teadaolevaks asjaoluks, et Rakvere linnas maksavad 2-toalised puuküttega korterid 220 000 - 250 000

krooni, mistõttu on hageja nõue põhjendatud. Seoses hagi rahuldamisega tuleb hagejale tagastada ka

tema poolt kohtu deposiiti tasutud 66 000 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, millega palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et kostjad ei ole tõendanud

ehitustööde tegemise vajadust. Kohtuistungil kostjate antud seletuse kohaselt põhjustasid ehitustööde

vajaduse veeavarii, majavamm ja ettekirjutused. Kohus ei pidanud vajalikuks kohustada kassaatoreid

esitama täiendavaid tõendeid ehitustööde vajalikkuse kohta, kuid kohtuotsuse kohaselt ei pidanud

kohus kostjate seletusi usaldusväärseteks, kuna neid ei olnud esitatud esimese astme kohtus. Samas

kohustas alles Riigikohus ringkonnakohut välja selgitama hagejale hüvitamisele kuuluva summa.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud Riigikohtu 30. märtsi 2004. a otsuses väljendatud seisukohtadega,

mille kohaselt pidi kohus võtma seisukoha kostjatele tasumisele kuuluva hüvitise suuruse osas ja

käesolevas vaidluses küsimus kostjate pahausksusest ei tõusetu. Kohtul puudus õigus jätta hüvitis

välja mõistmata.

Kohus on põhjendamatult lugenud üldteadaolevaks asjaoluks, et Rakvere linnas maksavad 2-toalised

puuküttega korterid 220 000 - 250 000 krooni. Hageja ei ole taotlenud nimetatud hinnavahemiku

lugemist üldteadaolevaks asjaoluks ning kohus on jätnud välja selgitamata kostjate vastuväited.

Seega on ringkonnakohtu otsus vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. aprilli 2004. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04 (RT III 2004, 11, 140) väljendatud seisukohaga. Kuna korterihind sõltub

korteri seisukorrast, konkreetsest asukohast, korteri õiguslikust seisundist, koormatiste olemasolust ja

turu üldisest hetkeseisust, siis ei ole põhjendatud lugeda korterihinda üldteadaolevaks asjaoluks ega

vabastada hagejat tõendite esitamisest.

Samuti puudus kohtul õigus teha otsus nõude osas, mida ei esitatud kooskõlas protsessinormidega.

Kohtuotsuse kohaselt on hageja oma taotluse esitanud kohtuistungil, kuid kostjatele sellekohast

kirjalikku avaldust esitatud ei ole. Hageja suulisi avaldusi ei ole võimalik käsitada

apellatsioonkaebuse muutmisena. Kinnistusraamatu kande muutmise ja ostueesõiguse teostamise

nõuet ei ole võimalik asendada rahalise hüvitise nõudega TsMS § 319 lg 2 tähenduses.

Kohtuotsusest ei selgu, millistele materiaalõiguse normidele tugines kohus, kui mõistis kostjatelt

hageja kasuks välja 170 000 krooni. Muuhulgas märgivad kostjad, et nad omandasid terve kinnistu

200 000 krooni eest.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja esitas

30. veebruaril 2003. a avalduse, millega palus haginõuded asendada rahalise hüvitisega, kuna

eluruum oli muutunud elamiskõlbmatuks. Hagi rahuldamise korral saaks hageja elamiskõlbmatuks

muudetud eluruumi ja kohustuse hüvitada kostjatele osaliselt ehitustööde maksumus. Hageja

ehitustöid vajalikuks ei pea. Ringkonnakohus ei ole jätnud arvestamata Riigikohtu ettekirjutusega

anda hinnang elamu parendamisel ja remontimisel tehtud kulude hüvitamise kohta. Ringkonnakohus

leidis, et kulude hüvitamine ei ole põhjendatud. Kohus saab ilma poole taotluseta lugeda korterihinna

üldteadaolevaks asjaoluks. Kohus põhjendas, miks tuleb nimetatud hinnavahemik lugeda

üldteadaolevalt Rakveres asuva 2-toalise ahiküttega korteri hinnaks.

11. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kassaatorite lepinguline

esindaja palus võtta asja juurde kolmanda isiku, Salme Klopi kirjaliku seletuse, milles kolmas isik

pidas kassatsioonkaebust õigeks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja asi tuleb saata samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Pooled vaidlesid ostueesõiguse teostamise ajal kehtinud AÕS § 269 lg 2 järgi ostja poolt tehtud

vajalike ja kasulike kulutuste hüvitamise üle. AÕS § 269 lg 2 kohaselt oli ostueesõigust teostav isik

kohustatud hüvitama ka ostja poolt tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused ning tasutud maksud, kui

kinnisasi oli juba läinud ostja omandisse või valdusse.

Kolleegium on käesolevas vaidluses 19. detsembril 2001. a ja 30. märtsil 2004. a tehtud ostustes

leidnud, et ringkonnakohus peab välja selgitama summa, mille hageja peab kostjatele tasuma. Viimati

nimetatud otsuses märgiti, et hagejal on selle summa tasumiseks piisavalt aega olnud. Lisaks on

kolleegium 19. detsembri 2001. a otsuses asunud seisukohale, et asjale tehtud kasulike kulutuste

hüvitamisel ei tõusetu küsimust kostjate valduse pahausksusest, kuna hageja ja kostjad oleksid saanud

ühist ostueesõigust teostades kinnistu omanikeks. Samale seisukohale on kolleegium asunud ka

29. novembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-04 (RT III 2004, 36, 372), leides, et

ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine ei muuda ostja valdust ebaseaduslikuks ja pahauskseks.

Sellest tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et kostjate nõue nende poolt tehtud vajalike ja

kasulike kulutuste ja tasutud maksude hüvitamiseks on põhjendamatu, kuna ostueesõiguse

teostamisest teada saamise ajast muutusid nad kinnistu ⅓ mõttelise osa suhtes pahauskseteks

valdajateks.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 365, mille kohaselt on Riigikohtu seisukohad seaduse

tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ja jätnud välja selgitamata elamu

parendamisel ja remontimisel kostjate tehtud kulutused, mille hageja peab AÕS § 269 lg 2 järgi

kostjatele tasuma.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostjad ei ole esimese astme kohtus andnud seletusi

remonditööde vajalikkuse kohta ja seega ei ole sellekohased seletused apellatsioonikohtus

usaldusväärsed. Kuna alles Riigikohus kohustas ringkonnakohut välja selgitama elamule tehtud

vajalikud ja kasulikud kulutused, ei olnud kostjatel võimalik esimese astme kohtus vastavaid seletusi

anda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vajadusel anda kostjatele võimalus tõendada elamule tehtud

vajalikke ja kasulikke kulutusi.

14. Ringkonnakohus on põhjendamatult asendanud hageja omandiõiguse tunnustamise ja

kinnistusraamatu kande muutmise nõude TsMS § 319 lg 2 alusel rahalise hüvitise nõudega.

TsMS § 319 lg 2 teise lause kohaselt võib apellant apellatsioonkaebuses nõuda asja nõudmise

asendamist selle hüvitamisega rahas, samuti suurendada viivise nõuet. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt ei ole hageja apellatsioonkaebuses nõudnud asja asemel selle hüvitamist rahas. Samuti ei

nähtu kohtuistungi protokollidest, et hageja oleks asendanud omandiõiguse tunnustamise ja

kinnistusraamatu kande muutmise nõude rahalise hüvitise nõudega. Ringkonnakohtu 13. jaanuari

kohtuistungi protokolli kohaselt jäi hageja kaebuse juurde. Kuna hageja ei nõudnud asja asemel selle

hüvitamist rahas, oli ringkonnakohtu poolt TsMS § 319 lg 2 alusel hageja nõude asendamine

menetluslikult väär.

15. Ka juhul, kui hageja oleks nõudnud ostueesõiguse teostamise, omandiõiguse tunnustamise ja

kinnistusraamatu kande muutmise asemel rahalist hüvitist, ei selgu apellatsioonikohtu otsusest,

milliste materiaalõigusnormide alusel oli hagejal võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjatelt ilma

omandiõiguse tunnustamise ja kinnistusraamatu kande tegemise nõudeta. Kolleegium märgib, et

TsMS § 319 lg 2 teise lause järgi saab apellatsioonimenetluses asendada eelkõige nt AÕS §-st 80

tuleneva asja nõude kahju hüvitamise nõudega, kui asi on hävinud.

AÕS § 272 lg 1 ja 2 järgi tekkis hagejal õigus nõuda kinnisasja valdama asunud ostjalt kinnisasjale

tekitatud kahju ja saadud viljade hüvitamist omandi kaitse sätete kohaselt ning kinnisasjale enne

ostueesõiguse teostamise avalduse saamist seatud asjaõiguste hüvitamist ostja poolt. Viidatud norm ei

andnud võimalust nõuda kahju hüvitamist esialgselt ostjalt, ilma AÕS § 264 lg-s 3 sätestatud nõuet

esitamata. Hagejal oleks põhimõtteliselt võimalik koos ostueesõigusest tuleneva omandiõiguse

tunnustamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudega nõuda ka AÕS § 272 lg 1 alusel tekitatud

kahju hüvitamist, kui kinnisasi, millele ta ostueesõigust teostada soovis, on muutunud ostjate

tegevuse tõttu elamiskõlbmatuks.

Sellist kahju hüvitamise hagi ei ole asjas esitatud ja seda ei saa ringkonnakohus ka lahendada.

Võimalik on sellist hagi esitada ka pärast AÕS § 264 lg 3 nõude rahuldamist.

16. Kuna ostueesõigust omavale isikule lähevad ostueesõiguse teostamisel AÕS § 265 kohaselt üle

kõik ostu-müügilepingujärgsed ostja õigused ja kohustused ning ostueesõiguse teostaja astub

õigussuhtesse kinnisasja müüjaga, on ostueesõiguse teostajal õigus TsK § 248 järgi nõuda müüjalt

selle kahju hüvitamist, mille eest müüja vastutab.

17. Ringkonnakohus on TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4 rikkudes lugenud ekslikult üldiselt

teadaolevaks asjaolu, et Rakvere linnas maksavad 2-toalised puuküttega korterid 220 000 - 250 000

krooni. Sellega on eiratud Riigikohtu 13. aprilli 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-04 (RT III

2004, 11, 140) väljendatud seisukohta, mille järgi tuleb kohtuotsuses esitada ka põhjendused, kuidas

kohus oma järeldusele jõudis, kui luges asjaolu üldiselt teadaolevaks. Kuna asjaolu üldiselt

teadaolevaks lugemine vabastab poole, kes sellele asjaolule tugineb, tõendamiskohustusest, peab

kohus poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt andma teisele poolele võimaluse avaldada oma

seisukoht selle kohta, kas asjaolu saab lugeda üldiselt teadaolevaks või mitte. Kohus peab protsessi

käigus teatama pooltele võimalusest lugeda mingi asjaolu üldiselt teadaolevaks.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas hageja viivitus ostuhinna ja

kulutuste hüvitamisel ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks TsÜS § 138 lg 2 ja kuni 1. juulini

2002. a kehtinud AÕS § 271 lg 1 järgi. Kui mitte, siis tuleb võtta seisukoht, kas ning millises ulatuses

on hagejal AÕS § 269 järgi kohustus tasuda kostjate poolt kinnistule tehtud kulutuste eest.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve