3-2-1-61-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

xxxxx xxxxxxxxxx hagi xxxxx xxxxxxxxxx vastu ühisvara

jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1592/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

xxxxx xxxxxxxxxx kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Pooled kohtuistungil ei osalenud

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsus

tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI

kassatsioonkaebuselt 13. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon

978 (üheksasada seitsekümmend kaheksa) krooni 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. xxxxx xxxxxxxxxx esitas 22. novembril 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi xxxxx xxxxxxxxxx

vastu poolte abielu kestel omandatud ühisvara jagamiseks.

22. novembril 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 16. juunil 1993. a ja

lahutati 12. märtsil 2002. a Tallinna Perekonnaseisuametis. Abielust on sündinud kaks last, kes on

veel alaealised ja elavad koos hagejaga ühisvara hulka kuuluvas kolmetoalises korteris asukohaga

xxxxxxxx, xxxxxxxxx x-xxx. Korter on Tallinna Hooneregistris registreeritud kostja nimele ning

viimane on algatanud korteriomandi seadmise toimingud.

Hageja soovis ühisvara jagamisel jätta nimetatud korteri koos koduse sisustuse esemetega enda

omandisse. Korteri väärtuseks hindas ta 500 000 krooni. Korterit on oluliselt parendatud tema

pärandina saadud korteri müügist laekunud raha eest. Kostja omandisse palus hageja jätta OÜ

Petronas Auto osa nimiväärtusega 40 000 krooni, ühisvarasse kuulunud mootorsõidukite

võõrandamisest saadud raha, arvutilaua, nahkmööbli ja köögikombaini.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt ja esitas omapoolse ühisvara jagamise ettepaneku, leides, et

perekonnaseaduse (PkS) § 19 lg 2 p 3 järgi tuleb ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade

osade võrdsusest, kuna vaidlusalune korter on omandatud kostja lahusvara arvel. Kostja ema

x. xxxxxxx kinkis kostjale 1993. aastal osamaksu tolleaegses elamukooperatiivis Anija ja kostja astus

elamukooperatiivi liikmeks. Elamukooperatiivi Anija likvideerimisel anti korterid üle nende

valdajatele, sh ka kostjale. Kostja on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Sõidukid

on võõrandatud poolte abielu ajal ja võõrandamisest saadud raha on kasutatud abikaasade ühiste

kulutuste katteks.

Kostja on võtnud perekonna huvides laenu. Laenuraha kasutas ta elamu ehitamiseks oma ema

kinnistule xxxxxxxxx xxxxxxx xxx xxx/xxxxxxxxxxx xxx xx ja mille ⅔ mõttelise osa

kaasomanikena on kinnistusraamatusse kantud poolte ühised lapsed. Hageja võib elada koos lastega

kinnistul asuvas elamus.

Kostja palus jätta ühisvarast tema omandisse korteriomandi, arvutilaua, nahkmööbli, köögikombaini,

mootorratta Kawasaki 500 KLE müügist saadud 44 000 krooni ning Hansapangaga sõlmitud

laenulepingust tuleneva kohustuse summas 230 000 krooni. Hageja omandisse palus kostja jätta OÜ

Petronas Auto osa ja koduse sisustuse esemetest külmiku, mikrolaineahju ja köögimööbli ning mõista

hagejalt kostja kasuks enam saadud ühisvara arvel välja 115 200 krooni.

3. Tallinna Linnakohus jagas 15. septembri 2004. a otsusega poolte ühisvara, jättes hageja omandisse

korteriomandi, stereokeskuse, külmiku, köögimööbli, mikrolaineahju, DVD-mängija võõrandamisel

saadud 1250 krooni ning otsustas muuta hooneregistri ja kinnistusraamatu kandeid ning kanda

korteriomandi omanikuna registrisse hageja. Kokku jäi hagejale vara väärtuses 506 050 krooni.

Kostja omandisse jättis kohus OÜ Petronas Auto osa, nahkmööbli, arvutilaua, köögikombaini ja

mootorratta müügist saadud 44 000 krooni, s.o kokku vara väärtuses 87 650 krooni. Kohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 209 200 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on korter omandatud abielu ajal ja PkS § 14 lg 1 järgi on see poolte

ühisvara. Tallinna Hooneregistri tõendi kohaselt on kostja korteri omanikuna kantud registrisse

19. juunil 2001. a, s.o abielu ajal. Puuduvad PkS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud asjaolud korteri jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks kummagi poole kasuks. Korter oli algselt

elamuühistu oma ning ühistu liikmeks oli kostja ema x. xxxxxxx. Kuna korteriosak kuulus ühistule,

ei saanud x. xxxxxxx seda kostjale kinkida. Ta oleks saanud kinkida osamaksu tagasinõude õiguse.

Kohtu hinnangul andis x. xxxxxxx ühistu liikmest väljaastumisel korteri kasutusõiguse üle pooltele

ühiselt, s.t kostja perekonnale. Korteriomandi jätmisel hageja omandisse arvestas kohus pärast abielu

lõppemist kujunenud olukorda. Korterit kasutab hageja koos alaealiste lastega. Laste huvides on

harjunud elukorralduse jätkumine.

Korter asukohaga xxxxxxx, xxxxx x-x kuulus samuti ühisvara hulka, sest see erastati abielu ajal

30. mail 1995. a. Tõendeid selle kohta, et korter oli hageja lahusvara, kohtule esitatud ei ole.

Abikaasade osade võrdsusest ei ole alust kõrvale kalduda ka laste tähelepanuvääriva huvi tõttu.

Lastele kuulub ⅔ mõttelist osa kinnistust xxxxxxxx, mistõttu laste huvid ei jää kaitseta.

Hansapangast võetud 230 000 krooni suurust laenu, mille kostja võttis elamu ehitamiseks xxxxxxxxx,

ei saa lugeda ühisvara hulka, sest elamu omanikuks sai kostja ema x. xxxxxxx ja seega ei olnud

pangalaen võetud perekonna huvides. Tähtsust ei oma asjaolu, et x xxxxxxx kinkis ⅔ mõttelist osa

kinnistust oma lapselastele.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada linnakohtu otsuse osas, millega jäeti

korteriomand hagejale ja mõisteti hagejalt tema kasuks välja 209 200 krooni, ja teha tühistatud osas

uue otsuse, millega jätta korteriomand kostja omandisse ja mõista temalt hagejale hüvitis 47 850

krooni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on korter omandatud kostja lahusvara arvel. Tunnistajana ülekuulatud

x. xxxxxxxi ütlustest nähtub, et tema tahe oli kinkida elamuühistu osamaksu tagasinõude õigus poja

ainuomandisse. Kinkija tahet kinnitab asjaolu, et x. xxxxxxx astus 25. augustil 1993. a elamuühistu

liikmete hulgast välja ja ühistu liikmeks sai kostja. Kinkeleping oli suuline ning seadus ei sätesta

selles osas tõendile kirjalikku vormi. Meelevaldne on esimese astme kohtu järeldus, et x. xxxxxxx

andis korteri kasutamisõiguse üle apellandi perekonnale, mitte apellandile ainuisikuliselt.

Elamuühistu liikme õiguste üleminekuga x. xxxxxxxilt pojale sai korteri kasutamisõiguse seadusest

tulenevalt apellant ning tema sai otsustada perekonnaliikmete majutamist korterisse. Vaidlusaluse

korteri jätmine hageja omandisse ei ole põhjendatud laste huvidega, kuna lastele kuulub ⅔ mõttelist

osa kinnistust xxxxxxxx. Kostja lubaks hagejal ja lastel korterit tasuta kasutada. Aritmeetilise vea

tõttu on kohus mõistnud hagejalt välja hüvitise ebaõiges suuruse. Õige oleks olnud hüvitis summas

210 200 krooni.

5. Hageja nõustus apellatsioonkaebusega aritmeetilise vea osas. Muus osas palus hageja jätta otsuse

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega ühisvara

hulka kuuluv korter jäeti hageja omandisse, otsustati muuta kinnistusraamatu kannet ja mõisteti

hagejalt kostja kasuks välja hüvitis, ning tegi uue otsuse, millega jättis korteriomandi kostja

omandisse ja mõistis kostjalt enam saadud ühisvara arvel välja hagejale hüvitise 90 000 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt tuleb ühisvara jagamisel kalduda kõrvale osade võrdsuse põhimõttest, kuna

korteri andis tasuta kostja ema ning kostja kindlustas oma ema kaudu poolte lastele elamisvõimaluse

ja Kakumäel asuva kinnisasja kaasomandi. Samuti tuleb arvestada, et korterit remonditi põhjalikult

abielu ajal. Eeltoodu alusel tuleb korteriomandi väärtusest (500 000 krooni) lugeda ühisvaraks 100

000 krooni ja jätta korteriomand kostjale, kelle vanemate korter see kunagi oli ja kes on

korteriomandi omanikuna kantud registrisse. Jagatava ühisvara väärtus on eeltoodu kohaselt 195 700

krooni, millest pool on 97 850 krooni. Kuna hagejale jääb vara 8050 krooni väärtuses, jääb kostja

poolt hagejale makstava rahalise kompensatsiooni suuruseks ümardatult 90 000 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, millega palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt hinnanud asjas kogutud

tõendeid, otsus on vastuoluline ja põhistamata ning vastuolus kehtiva õigusega. Kohus ei ole viidanud

õigusaktidele, mida kohaldas.

Ringkonnakohtu otsusega korteriomandi jätmine kostjale põhjendusega, et kostja on oma ema kaudu

kindlustanud poolte lastele mõtteliste osade omandi kinnisasjale, on arusaamatu. Kohtu seisukoht, et

lastele elamisvõimaluse kindlustamise tõttu peab laste elukohaks olev korter kuuluma

elamisvõimaluse kindlustavale vanemale, ei ole põhjendatud. Vanaema otsus lastelaste huvides

tehingu tegemiseks ei ole puutumuses abikaasade ühisvara jagamise vaidlusega. Abikaasade ühisvara

osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks ei saa olla kolmandate isikute tehtud tehingud laste

huvides. Kostjale korteriomandi ainuõiguse andmisel rikutakse hageja ja poolte alaealiste laste

põhiseaduslikku õigust kodule. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millistele õiguslikele

argumentidele toetudes ta otsuses toodud järeldustele jõudis, ja rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 330 lg-t 4. Kuna kostja ei taotlenud apellatsioonkaebuses osade võrdsuse

põhimõttest kõrvalekaldumist, rikkus ringkonnakohus TsMS § 319 lg-t 1.

Ringkonnakohus ei lähtunud abikaasade ühisvara suuruse hindamisel kehtivast materiaalõigusest.

Kuigi vaidlusalune korter oli kunagi kostja vanemate kasutuses, on kostja ise apellatsioonkaebuses

möönnud, et formaalselt on korter abikaasade ühisvara. Apellatsioonkaebuses ei esitatud taotlust

abieluaegse remondi arvestamiseks ühisvara suuruse otsustamisel. Seega on ringkonnakohus

omaalgatuslikult nimetatud asjaolu linnakohtu otsuse muutmise põhistusena esitanud. Samuti on

mõistetamatu ringkonnakohtu seisukoht, et ühisvara väärtuse suurenemine abielu ajal annab alust

osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ja korteri jätmiseks kostja omandisse.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ühtegi PkS § 19 lg-s 2 sätestatud osade võrdsuse põhimõttest

kõrvalekaldumise alust.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kohus ei ole kõrvale

kaldunud apellatsioonkaebuse nõudest. Ringkonnakohtu otsuses märgitud viisil ühisvara jagamist on

kostja taotlenud nii vastuses hagile kui ka apellatsioonkaebuses. Hageja on vääralt käsitlenud kinnistu

⅔ mõttelise osa kinkimise asjaolusid. Kinkeleping laste kasuks sõlmiti eestkosteasutuse heakskiidul

ja mõlema vanema tahtel. Laen on saadud vaid lastele elamu ehitamiseks, mitte isiklikuks tarbeks.

Kohus on põhjendanud, miks tuleb ühisvara jagada otsuses märgitud viisil.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb

saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja asjaolu, et korteriomand on poolte ühisvara. Ta leidis

vaid, et see on omandatud tema lahusvara arvel. Seega ei vaidle pooled selle üle, et korter on

abikaasade ühisvara. Vaieldakse selle üle, kas ühisvara jagamisel on alust kalduda kõrvale PkS § 19

lg-s 1 sätestatud osade võrdsuse põhimõttest ja kelle omandisse korteriomand tuleks jätta.

11. Linnakohus leidis asjas esitatud tõendite alusel, et puudub alus ühisvara jagamisel osade võrdsuse

põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Ringkonnakohus kaldus ühisvara jagamisel osade võrdsuse

põhimõttest kõrvale, leides, et ühisvaraks tuleb rahalise kompensatsiooni arvestamisel lugeda

üksnes 100 000 krooni. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebusega selles, et ringkonnakohus

jättis otsuses põhjendamata, milliseid tõendeid hinnates ja norme tõlgendades ta sellisele järeldusele

jõudis. Kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne tunnistaja ütlusel,

eksperdiarvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole TsMS § 332 järgi

ringkonnakohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb

teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata.

12. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, millist seadusesätet kohaldades ta kaldus kõrvale

abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS

§ 330 lg-t 4, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud

ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida

ringkonnakohus kohaldas.

13. Perekonnaseaduse § 19 lg 2 kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest

neljal juhul: arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi; kui üks abikaasa ei ole

mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; kui ühisvara on

omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel või kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt

suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Ringkonnakohus

ei ole ühelegi nimetatud alustest viidanud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt annab osade võrdsuse

põhimõttest kõrvalekaldumiseks piisavalt alust asjaolu, et korteri andis tasuta kostja ema, üheskoos

asjaoluga, et kostja on oma ema kaudu kindlustanud poolte lastele elamisvõimaluse ja mõtteliste

osade omandi kinnisasjale, kus on ka elamu. Kolleegium märgib, et ühisvara jagamisel osade

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise alused on PkS § 19 lg-s 2 sätestatud ammendavalt. Kui

ringkonnakohus leidis, et osade võrdsuse põhimõttest on alust kõrvale kalduda, tuli otsuses ka vastav

alus märkida.

14. Kohus võib PkS § 19 lg 2 p 3 järgi osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui ühisvara on

omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kolleegium leiab, et asjaolu, et korteri tasuta kasutusõiguse

andis kostja ema, võiks olla PkS § 19 lg 2 p 3 järgi osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise

aluseks kostja kasuks, kui x. xxxxxxx oleks korteri osamaksu tagasinõude õiguse kinkinud kostjale.

Sellisel juhul oleks osamaksu tagasinõude õigus PkS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara.

Ringkonnakohus märkis ainult, et "... korteri andis tasuta kostja ema ...". Kui vaidlusalust korterit

vallasasjana ei omandatud kostja lahusvara arvel, siis puudub alus PkS § 19 lg 2 p 3 kohaldamiseks.

15. Kohus võib PkS § 19 lg 2 p 1 järgi ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale

kalduda, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi. Asjaolu, et kostja kindlustas

poolte lastele elamisvõimaluse seeläbi, et ehitas oma ema kinnistule elamu ja viimane kinkis ⅔

mõttelist osa kinnistust lastele, ei anna alust ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks

kostja kasuks. Kostja raha eest oma ema kinnistule elamu ehitamine ei oma ühisvara jagamisel osade

võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisel tähendust. Asjaolu, et lastele kuulub ⅔ mõttelist osa

kinnistust, võib tähendada laste tähelepanuvääriva huvi puudumist. Seega puuduks nimetatud asjaolu

tõttu alus kõrvale kalduda PkS § 19 lg 2 p 1 järgi osade võrdsusest ka hageja kasuks.

16. Kooskõlas Riigikohtu varasema seisukohaga 27. oktoobri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-

04 (RT III 2004, 30, 318) ja 7. märtsi 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-01 (RT III 2001, 8, 96)

märgib kolleegium, et asjaolu, et ühisvaraks olev korter on nii ühe poole kui poolte laste elukoht, ei

anna alust PkS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Küll saab

korteri jätmisel ühele või teisel poolele arvestada asjaoluga, kelle elukohaks vaidlusalune korter on.

17. Viitamata tõenditele, tuvastas ringkonnakohus korteris remonditööde tegemise. Milline õiguslik

tähendus on abielu ajal toimunud korteri remondil abikaasade ühisvara jagamisele, ringkonnakohus ei

põhjendanud. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-t 4. Kolleegium peab vajalikuks

märkida, et PkS § 19 lg 2 p 4 järgi oleks korteriomandi väärtuse tõstmisel (remondil) ühisvara

jagamisel õiguslik tähendus juhul, kui korter oleks olnud ühe abikaasa lahusvara ja selle väärtus oleks

abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa

arvel.

18. Eeltoodut arvestades tuleks asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus hinnata, kas poolte ühisvara

jagamisel on PkS § 19 lg-s 2 märgitud alus osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, ja otsustada,

kelle omandisse jätta korteriomand.

19. Muu hulgas märgib kolleegium, et Riigikohtu 23. märtsi 2005. a otsustes tsiviilasjades nr 3-2-1-

16-05 (RT III 2005, 11, 110) ja nr 3-2-1-18-05 (RT III 2005, 11, 113) väljendatud seisukoha järgi on

võimalik rahuldada hagi omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ka siis,

kui asja menetlemise ajal on korter muutunud kinnisasja osaks, kuna eluruumide erastamise seaduse

§ 211 ja § 214 lg 5 järgi saab ebaõige kinnistusregistri kande parandamist AÕS § 65 alusel nõuda

korterit selle esmakinnistamise ajal vallasasjana omanud isik.

P. Jerofejev, L. Laarmaa, J. Luik