3-1-1-51-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-51-05

Otsuse kuupäev

10. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Janar Stinti süüdistuses KarS § 183,

§ 184 lg 2 p 2 ja § 188 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2005. a otsus

kriminaalasjas 2-1/27/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janar Stinti kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Sirje Hunt ja Janar Stinti kaitsja vandeadvokaat Priit

Tartu

Resolutsioon

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 18. oktoobri 2004. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari

2005. a otsus Janar Stinti süüdistunnistamises ja karistamises KarS § 183 järgi ja mõista Janar Stint

selles süüdistuses õigeks.

2. Jätta Janar Stintile KarS § 184 järgi esitatud süüdistusest välja koosseisuline tunnus "valdamine".

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 18. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati J. Stint süüdi KarS § 183 järgi ja karistati

vangistusega kuueks kuuks; KarS § 184 lg 2 p 2 järgi vangistusega kaheks aastaks ja KarS § 188 järgi

vangistusega üheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja

mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel liideti viimatinimetatud

karistusele Pärnu Maakohtu 31. mai 2002. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 4 aastat 9 kuud

ja 7 päeva vangistust ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat 9 kuud ja 7 päeva vangistust.

Sama kohtuotsusega karistati K. K. KarS §-de 188 ja 424 järgi, J. S. KarS § 188 järgi ning A. A. KrK § 2104

lg 2 järgi.

KarS § 183 järgi tunnistas kohus J. Stinti süüdi narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslikus

omandamises, valdamises ja edasiandmises. Ta oli kindlakstegemata ajal, -kohas, -isikult ja -koguses

ebaseaduslikult omandanud kanepit ja hašišit, seda vallanud ja 2001. a kevadel kindlakstegemata päeval

andnud väikeses koguses edasi K. K-le ja J. S-le ning 2002. aasta veebruari- ja septembrikuu

kindlakstegemata päeval K. K-le.

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tunnistati J. Stint süüdi suure koguse narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus

käitlemises. Ta oli kindlakstegemata ajal, -kohas ja -isikult omandanud vähemalt 400 grammi kanepit ja

vähemalt 500 grammi hašišit, vallanud seda ning andnud A. A-le ajavahemikus 2002. aasta septembrist kuni

2003. aasta aprillini edasi 50 grammi kaupa kokku kuuel korral. Veel oli J. Stint kohtuotsusega tuvastatu

kohaselt andnud A. A-le 2002. aasta novembri keskel 100 grammi kanepit ja 2003. aasta mais 200 grammi

kanepit. Kohtuotsuses märgiti, et J. Stinti käitumine oli vastuolus "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

seaduse" § 3 lg-te 1 ja 2 ning § 8 lg 2 p 1 nõuetega. Kohus jättis süüdistusest välja viiel korral hašiši ja ühel

korral kanepi edasiandmise A. A-le, sest see toimus K. M. vahendusel. K. M. oli aga kohtuistungi toimumise

ajaks surnud ja puudus võimalus teda vahetult üle kuulata. Muid tõendeid kohtu käsutuses ei olnud. Kohus

leidis seejuures, et need tuvastatud kaheksa narkootilise aine üleandmise juhtumit andsid alust rääkida

J. Stinti valmisolekust narkootiliste ainete süstemaatiliseks käitlemiseks ning moodustasid ühtse terviku, mis

oli kaetud ühtse tahtlusega.

KarS § 188 järgi tunnistas maakohus J. Stinti süüdi kanepi ebaseaduslikus kasvatamises. Ta oli 2001. aasta

maikuu kindlakstegemata kuupäeval andnud T. K-le, K. K-le ja J. S-le 20 000.- krooni kanepiseemnete

ostmiseks. Seejärel kohandas ta Pärnu maakonnas laudahoonet kanepitaimede kasvatamiseks ja kontrollis

kuni 2001. aasta novembrini vähemalt 120 kanepitaime hooldamist selles laudahoones. Koos K. K. ja A. A-

ga koristas ja kuivatas ta kanepitaimed, pakendas ligikaudu 400 grammi saadud kanepipuru 1 grammi kaupa

suitsupaberist voldikutesse ning sama aasta detsembris omandas saadud kanepipuru.

Lisaks sellele aitas ta kaasa kanepi kasvatamisele, hankides eelnevalt kasvatatud kanepitaimede valminud

seemneid ja selgitades välja võimaluse toa üürimiseks, kus K. K. ja J. S. kuni 2002. aasta aprilli lõpuni

kasvatasid kanepitaimi.

Samuti istutas ta kindlakstegemata päeval 2002. aasta kevadel koos K. K. ja J. S-ga pottidesse 200

kanepitaime, kasvatas neid ette, 2-3 nädalat hiljem istutas neist 70 taime talumetsa raiesmikele ning hooldas

neid 2002. aasta septembrini, mil ta täiskasvanud taimed koristas. Sellega rikkus J. Stint kohtuotsuse

kohaselt "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse" § 3 lg-tes 1 ja 2 ning § 8 lg 2 p-s 1 sätestatut.

2. Maakohtu otsuse peale esitas J. Stinti kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu apellatsiooni, milles taotleti

kohtualuse õigeksmõistmist kõigis esitatud süüdistustes tõendamatuse tõttu.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Ringkonnakohus soostus apellandi väitega, et antud kriminaalasjas on tõendid vastuolulised. Samas märkis

kohus, et see ei too automaatselt kaasa kõikide vastuolude lahendamist kohtualuse kasuks ja käesolevas

kriminaalasjas on esimese astme kohus enda järeldusi ka põhjalikult motiveerinud. Tõendite hindamine oli

ringkonnakohtu arvates maakohtu otsuses kajastatud piisava põhjalikkusega ning kolleegium ei pidanud

vajalikuks neid veelkord analüüsida.

Ringkonnakohus osutas veel sellele, et maakohus on andnud hinnangu J. Stinti tervikkäitumisele, mitte ainult

näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. See on ringkonnakohtu arvates kooskõlas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi praktikaga, mille kohaselt realiseerivad narkootikumide müüjad KarS § 184

süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel tarvitajatele;

erinevad osateod moodustavad terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas J. Stinti kaitsja vandeadvokaat P. Tartu kassatsiooni, milles taotletakse

maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja J. Stinti õigeksmõistmist.

4.1 Kassaatori arvates on kohtud J. Stinti süüasja käsitlenud pealiskaudselt, mis on toonud kaasa

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Seda kinnitavad muuhulgas mitmed vasturääkivused ringkonnakohtu

otsuses, samuti on kohtud enda seisukohtade argumenteerimise asemel esitanud pelgalt oletusi. Lisaks sellele

on ka uurimine läbi viidud ühekülgselt, mis on raskendanud kaitseõiguse teostamist. Kassaator leiab, et

süüdistused KarS § 183, § 184 lg 2 p 2 ja § 188 järgi on tõendamata.

5. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör Sirje Hunt, kelle arvates on kassaatori väited alusetud

ning tuleb jätta tähelepanuta.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kaitsja ja süüdistaja enda kirjalikult esitatud seisukohtade

juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega,

leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

8. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on J. Stinti süüasja käsitlemisel viidanud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-1-1-4-04 F(RT III 2004, 10, 117) tehtud otsuses esitatud

seisukohale, et narkootikumide müüjate erinevatest osategudest koosnev käitumine võib moodustada terviku,

mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eraldada. Karistusõiguslikult tuleb anda hinnang

narkootikumide käitleja tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele (kd 3, toimiku

lehed 88 ja 133). Nii nagu Riigikohtu ülalnimetatud lahendis, on kohtud ka käesolevas kriminaalasjas

asunud seisukohale, et J. Stinti käitumist tuleb vaadelda ühtse tahtlusega toime pandud jätkuva süüteona.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelnevalt viidatud lahendis leidnud, et lubatav on väikeste narkootiliste

ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Ühtlasi

tähendab kirjeldatud seisukoht seda, et kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka

suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS

§ 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule. Vastasel korral

oleks tulemuseks, et soodsamas olukorras on isik, kes käitleb ainult suurt kogust narkootilist ainet.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et olles tuvastanud J. Stinti käitumises ühtse tahtluse suure koguse

narkootiliste ainete käitlemiseks, pidanuks kohtud KarS §-ga 184 hõlmama ka kohtualusele KarS § 183 järgi

süüksarvatu. Kohtud ei ole selgitanud, miks tuleb kolmel korral väikeses koguses kanepi ja hašiši

edasiandmist vaadelda sellele ajaliselt vahetult järgnenud suure koguse narkootilise aine käitlemise kõrval

iseseisva süüteona. Tuginedes maa-ja ringkonnakohtu enda poolt selgesõnaliselt omaksvõetule, tuleb

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul J. Stinti käitumist käsitleda jätkuva süüteona ja lugeda talle KarS

§ 183 järgi süüksarvatud teod hõlmatuks KarS § 184 alusel süüksarvatuga. Seega tuleb J. Stint süüdistuses

KarS § 183 järgi õigeks mõista.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab edasiselt vajalikuks viidata ka lahendis 3-1-1-4-04 ( RT III 2004,

10, 117) märgitud teoühtsuse printsiibist tulenevale. Selles lahendis märgitakse, et õiguslikus mõttes on ühe

teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse

kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Seega isiku aktiivsele käitumisele, nt

omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise

kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise,

kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada. Nii KarS § 183 kui KarS

§ 184 järgi kvalifitseeritud käitumises on J. Stintile süüks arvatud nii narkootilise aine omandamine kui ka

valdamine (kd 3, lk 84). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kõnealuses situatsioonis on koosseisuline

tunnus "valdamine" hõlmatud eelneva "omandamisega" ja ei kuulu eraldi süüksarvamisele. Seetõttu tuleb

jätta KarS § 184 järgi kvalifitseeritavat J. Stinti käitumist sisustama suures koguses narkootilise aine

"omandamine" ja "edasiandmine".

12. Vaatamata eeltoodule puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul alus muuta J. Stintile mõistetud

karistust. Ka olukorras, kus karistus mõisteti KarS § 183, § 184 lg 2 p 2 ja § 188 reaalkogumi järgi, on

kergemad karistused loetud raskemaga kaetuks. Suures koguses narkootilise aine valdamise hõlmatuks

lugemine sellise aine omandamisega on aga eeskätt karistusseaduse tõlgendamise küsimus ega tähenda

sisuliselt J. Stinti süüdistuse mahu vähendamist.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Pärnu Maakohtu 18. oktoobri 2004. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2005. a otsuse J. Stinti

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 183 järgi, samuti tuleb kohtualusele KarS § 184 järgi esitatud

süüdistusest välja jätta koosseisuline tunnus "valdamine". Muus osas jätab Riigikohus maa- ja

ringkonnakohtu otsused muutmata.

Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Lea Kivi