3-1-1-55-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-55-05

Otsuse kuupäev

9. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja

Lea Kivi

Kohtuasi

V. K. süüdistusasi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning

§ 215 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a

kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K. kaitsja vandeadvokaat Jekaterina Jevšina

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a otsus V. K. süüdistusasjas muutmata ja

kassatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel kaitsjatasu 849 (kaheksasada nelikümmend

üheksa) krooni ja 60 senti Advokaadibüroo E&M kasuks seoses vandeadvokaadi Jekaterina Jevšina

poolt V. K. nimel kassatsiooni esitamisega Riigikohtusse.

3. Välja mõista V. K-lt riigieelarve tuludesse (Rahandusministeerium a/a 10220034800017 viitenumber

2800050562) 849 (kaheksasada nelikümmend üheksa) krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. K. peeti 18. septembril 2003. a kinni ja võeti 19. septembril

2003. a vahi alla süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p 1

järgi 28. ja 29. augustil 2003. a ning 14. septembril 2003. a toimepandud kuritegude eest (kriminaalasi

nr 03233003490).

2. Narva Linnakohtu 2. oktoobri 2003. a kohtuotsusega tunnistati V. K. süüdi aga KarS § 200 lg 2 p-de 7, 9

ja 10 järgi 7. detsembril 2002. a toime pandud kuriteo eest (kriminaalasi nr 02233003427) ja teda karistati

vangistusega kolmeks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 74 lg 2 alusel jäi karistus osaliselt täitmisele

pööramata. Kohus määras, et V. K. peab kohe ära kandma kuus kuud vangistust algusega 2. oktoobrist

2003. a. Ülejäänud karistuse osa kandmisest vabastati ta tingimisi kaheaastase katseajaga. KarS § 68 alusel

loeti karistusaja hulka ajavahemik 8. - 23. detsember 2002. a, s.o 15 päeva. Kandmisele kuuluvaks

karistuseks loeti viis kuud ja 15 päeva vangistust. Vangistus selles asjas lõppes 17. märtsil 2004. a.

3. Narva Linnakohtu 23. detsembri 2004. a kohtuotsusega tunnistati V. K. süüdi ja teda karistati käesoleva

otsuse esimeses punktis toodud süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi vangistusega kaheks aastaks

ning KarS § 215 lg 2 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

liitkaristuseks raskeima karistuse suurendamise teel kolm aastat ja kuus kuud vangistust. Karistuse kandmise

aja alguseks loeti 18. märts 2004. a. Karistusaja hulka arvati eelvangistus 29. augustil 2003. a ja

18. septembrist kuni 1. oktoobrini 2003. a, s.o 14 päeva.

4. V. K. esitas apellatsiooni Narva Linnakohtu 23. detsembri 2004. a kohtuotsuse peale, milles palus

muuhulgas arvestada tema karistuse kandmise aja algust 18. septembrist 2003. a, kuna sellest päevast alates

viibi ta vahi all kõnesoleva otsusega süüksarvatud kuritegude eest.

5. Viru Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a otsusega jäi Narva Linnakohtu 23. detsembri 2004. a otsus

muutmata ja V. K. apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et V. K. taotlus ei ole põhjendatud, sest alates 18. septembrist 2003. a kuni

17. märtsini 2004. a kandis ta kuuekuulist vangistust Narva Linnakohtu 2. oktoobri 2003. a otsuse järgi.

Kohus märkis, et V. K. peeti arutatavas asjas kinni tõepoolest 18. septembril 2003. a ja võeti vahi alla

19. septembril 2003. a, kuid sellest hoolimata ei saa karistuse kandmist teises kriminaalasjas arvestada

käesolevas asjas mõistetud karistusaja hulka. Seetõttu on põhjendatud lugeda karistuse kandmise aja

alguseks 18. märts 2004. a.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. V. K. kaitsja vandeadvokaat Jekaterina Jevšina esitas kassatsiooni, milles palub tühistada Viru

Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a ja Narva Linnakohtu 23. detsembri 2004. a otsused karistuse

kandmise aja alguse osas. Kaitsja märgib, et KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse eelvangistuses viibitud aeg

karistusaja hulka. V. K. viibib käesolevas asjas vahi all alates 18. septembrist 2003. a ja seetõttu tuleb ka

karistusaja algust arvestada sellest kuupäevast.

7. Viru ringkonnaprokurör palub oma kassatsioonivastuses jätta kassatsioon rahuldamata ja Viru

Ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokurör märgib, et alates 2. oktoobrist 2003. a kuni 17. märtsini 2004. a

kandis V. K. karistust Narva Linnakohtu 2. oktoobri 2003. a kohtuotsuse järgi ning seetõttu ei saa seda

ajavahemikku arvestada käesolevas asjas mõistetud karistusaja hulka. Prokurör leiab, et isik ei saa kanda

kahte vabadusekaotuslikku karistust üheaegselt.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et Viru Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a otsuses on ekslikult

märgitud, et V. K. kandis kuuekuulist vangistust Narva Linnakohtu 2. oktoobri 2003. a otsuse järgi alates

18. septembrist 2003. a. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. K. kandis selle otsuse järgi karistust alates

kohtuotsuse tegemise kuupäevast, s.o 2. oktoobrist 2003. a.

9. V. K. peeti kahtlustatavana kinni 29. augustil 2003. a kell 9.00 ja vabastati 30. augustil 2003. a. Uuesti

peeti ta kahtlustatavana kinni 18. septembril 2003. a ja ta viibis vahi all kuni 2. oktoobrini 2003. a.

2. oktoobrist 2003. a kuni 17. märtsini 2004. a kandis ta 2. oktoobril 2003. a mõistetud vangistust 5 kuud ja

15 päeva.

18. märtsist 2004. a hakkas ta kandma 23. detsembril 2004. a mõistetud vangistust, kuid samast ajast kulgeb

ka 2. oktoobri 2003. a otsusega mõistetud kaheaastane katseaeg, mis lõpeb 2. oktoobril 2005. a-l.

10. Narva Linnakohus jättis 23. detsembril 2004. a tähelepanuta asjaolu, et V. K-le olid inkrimineeritud

kuriteod, mis moodustavad nn hiljem tuvastatud konkurentsi 2. oktoobri 2003. a otsusega süüdimõistetud

kuritegudega. Mõistes 23. detsembril 2004. a V. K. süüdi, jättis Narva Linnakohus V. K-le liitkaristuse KarS

§ 65 lg 1 järgi mõistmata. Kas selle põhjuseks oli tõdemus, et liitkaristuse mõistmine on võimatu seoses

2. oktoobril 2003. a mõistetud osalise karistusest vabastamisega ja tingimisi mõistetud karistus ei saa olla

liitkaristuse üheks liidetavaks, kohtuotsustest ei nähtu, sest linnakohus pole üldse liitkaristusega seonduvat

analüüsinud.

11. Selleks, et otsustada, kas kohtud on V. K. suhtes rikkunud KarS § 68 1. lõiget, mis kohustab süüdistatava

poolt eelvangistuses viibitud aja arvama mõistetud karistuseaja hulka, tuleb hinnata V. K. vabaduse võtmise

õiguslikke aluseid alates 18. septembrist 2003. a kuni praeguse ajani.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 18. septembrist kuni 2. oktoobrini 2003. a viibis V. K. vahi all Narva

Linnakohtu kohtuniku 19. septembri 2003. a määruse alusel (1. kd tl 29). Alates 2. oktoobrist 2003. a kuni

17. märtsini 2004. a oleks pidanud tema kinnipidamise aluseks olema eelkõige Narva Linnakohtu 2. oktoobri

2003. a kohtuotsus 5 kuu ja 15-päevase vangistuse mõistmise kohta (2. kd lk 181-182).

Narva Linnakohtu täitevkohtunik edastas nimetatud jõustunud kohtuotsuse Maardu Vanglasse korraldusega

see viivitamata täitmisele võtta (kriminaaltoimik asjas nr 02233003427, tl 199). Tartu Vangla poolt

Riigikohtule väljastatud teatisest nr 6-2/6715-1 1. juunist 2005. a selgub, et hoolimata kohtu korraldusest ja

sellest tulenevast kohustusest V. K. alaealise (sai täisealiseks 21. veebruaril 2005. a) kinnipeetava režiimile

allutada, jäi see Maardu Vanglas tegemata. Paralleelselt V. K-le kohtuotsusega mõistetud vangistusega kulges

tema suhtes tõkendi - vahi all pidamine - kohaldamine Narva Linnakohtu 19. septembri 2003. a määruse

alusel.

Tartu Vangla õiendist nähtub, et V. K. viibis ka pärast kohtuotsuse täitmisele pööramist vahistatu staatuses,

mis tähendab sisuliselt seda, et jätkus tema kinnipidamine karmimates tingimustes võrreldes

vangistusseaduses ettenähtud noorele kinnipeetavale kohaldatavate tingimustega.

12. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtumääruse ja -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku

kinnipidamise alustena, prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellises olukorras tuleb

kinnipidamisasutustel asuda viivitamata täitma jõustunud kohtuotsust ja viia vahialune üle kinnipeetava

režiimile vangistusseaduses sätestatud tingimustel.

Kõnesolevas asjas on kinnipidamisasutus jätkanud alates 2. oktoobrist 2003. a V. K. kinnipidamist küll

seaduslikul alusel, kuid põhjendamatult on võetud temalt ära õigus olla nimetatud kuupäevast kuni

17. märtsini 2004. a koheldud noore kinnipeetavana vangistusseaduse 2. ja 3. peatüki mõistes.

13. Samas leiab kriminaalkolleegium, et Narva Linnakohtu 2. oktoobri 2003. a kohtuotsuse

mittenõuetekohane täitmine pole enesega kaasa toonud V. K-le Narva Linnakohtu 2. oktoobri 2003. ja

23. detsembri 2004. a kohtuotsustega mõistetud karistusaja alusetut pikenemist ning KarS § 68 lg 1 sätete

rikkumist. Narva Linnakohtu 23. detsembri 2004. a kohtuotsuses on V. K. karistuse mõistmisel põhjendatult

arvesse võetud eelvangistus 29. augustil 2003. a ja ajavahemik 18. septembrist kuni 1. oktoobrini 2003. a.

Riigikohus peab vajalikuks märkida, et KarS § 68 lg 1 kohaselt loetakse mõistetud karistusaja hulka vaid see

ajavahemik, mil isikult vabaduse võtmise ainsaks seaduslikuks aluseks oli kohtu vahistusmäärus. Olukorda,

mil isikult vabaduse võtmise aluseks on jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsus tema karistamise kohta

vangistusega, ei saa lugeda eelvangistuseks KarS § 68 lg 1 mõttes isegi siis, kui vangistusega karistatud

isikut peetakse kinni eelvangistuse režiimil.

14. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a kohtuotsuse muutmata ja V. K. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Kaitsja taotlus V. K-le osutatud õigusabi eest kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi