3-1-1-52-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-05

Otsuse kuupäev

9. juuni 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi I. K. süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus

kriminaal-asjas nr 2-1/879/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Triin Bergmann ja kannatanu X AS esindaja

vandeadvokaat Siiri Schneider, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2005, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a kohtuotsus osas, millega

ringkonnakohus muutis Tallinna Linnakohtu 10. septembri 2004. a kohtuotsust, ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kannatanu esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

5. Välja mõista riigieelarvest selleks eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Advocatus kasuks

849 krooni ja 60 senti (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti)

vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissaku osalemise eest kassatsioonimenetluses ja lugeda see

summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 10. septembri 2004. a otsusega tunnistati I. K. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 100 päevamäära summas 5000 krooni. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus

mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega mõisteti

I. K-lt X AS kasuks välja 43 720 krooni.

2. I. K. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades X AS-s:

1. ajavahemikul 12. maist kuni 30. juunini 2000. a võttis oma tööandjaga samasse kontserni kuuluva X

AS laost auto varuosi koguväärtusega 13 720 krooni ja 2 senti, kasutades neid isikliku kaubiku Toyota

Hiace remondiks ja lisas need varuosad X AS poolt X AS-le esitatavatele arvetele, põhjustades X AS-

le varalise kahju summas 13 720 krooni ja 2 senti;

2. 1. augustil 2000. a võttis remonti avariilise sõiduauto Opel Vectra, mille remontimiseks X AS

remonditöökojas kasutas X AS laost võetud varuosi koguväärtuses 8250 krooni ja 62 senti. I. K.

maksis autot remontinud töölistele sularahas 2500 krooni ja sai remondikulude katteks auto kasutajalt

sularahas 30 000 krooni, mida ei andnud üle X AS kassasse, vaid omastas.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. K. kaitsja vandeadvokaadi abi Lea Piirisalu, kes

palus linnakohtu otsuse tühistada ja I. K. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kannatanu tsiviilhagi palus

kaitsja jätta rahuldamata.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus I. K. süüditunnistamises

KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi, samuti kannatanu tsiviilhagi rahuldamise suuruse osas. Ringkonnakohus tunnistas

I. K. süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja mõistis I. K-lt X AS kasuks välja 13 720 krooni. Muus osas jättis

ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et I. K. kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust linnakohtu otsuse

tühistamiseks. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et ehkki Opel Vectra remondiks X AS laost

varuosade võtmine on leidnud vaieldamatult tõendamist, tuleb I. K. remondiraha ? 30 000 krooni ?

omastamises õigeks mõista.

Remondi maksumus ? 30 000 krooni ? sisaldas tasu nii varuosade kui ka töö eest. Saades Opel Vectra

omanikult nimetatud summa, jättis I. K. selle X AS kassasse maksmata, omastades selle. Ringkonnakohus

leidis, et kuna raha ei ole käsitatav asjana, ei olnud I. K-le süüksarvatav tegu 1. septembrist 2002 kuni

31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsiooni kohaselt kuriteona karistatav. Kuna KarS § 5

lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse vahepeal kehtinud seaduse

kergendavat mõju ja ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtis I. K. teo

karistatavust välistav seadus, tuleb I. K. Opel Vectra remondiraha omastamises õigeks mõista.

Kohtukolleegium märkis, et eeltoodud põhjustel puudub I. K. käitumises KrK § 1411 lg 2 p-s 2 nimetatud

raskendav asjaolu (korduvus), mistõttu tuleb I. K. süüdi tunnistada KrK § 1411 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Triin Bergmann ja kannatanu X AS esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider.

6. Prokuröri kassatsioonis palutakse ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et sularaha ei ole käsitatav vallasasjana KarS § 201

lg 1 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud redaktsiooni tähenduses. Ringkonnakohus on

oma otsuses lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsusest

nr 3-1-1-130-04, jättes aga seejuures tähelepanuta, et kõnealuses Riigikohtu lahendis oli kuriteo objektiks

pangakontol olev raha, mis seetõttu ei ole käsitatav asjana ei tsiviilõiguslikus ega karistusõiguslikus mõttes.

I. K. aga pööras enda kasuks tema kätte usaldatud sularaha.

Lähtudes Asjaõigusseaduse § 7 lg-st 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) ja kehtiva

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 49, on asja näol tegemist kehalise esemega ning kehalisuse all tuleb

mõista ruumiosa täitvat mateeriat, seega midagi sellist, mida saab käega katsuda ja sellisel viisil ka ära võtta.

Tsiviilõigus ei loe raha otseselt asjaks, vaid asjastunud õiguseks, kuigi ka tsiviilõiguses käsitletakse raha

asendatavate ja äratarvitatavate asjadena, mille kasutamine seisneb võõrandamises. Samas karistusõiguse

teooria ja kohtupraktika tunnistavad üksmeelselt varguse esemena sularaha. Kuivõrd KarS § 199 ja § 200

sätestavad kriminaalvastutuse ainult võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise

eesmärgil, siis tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tehtud järeldustest, et ka varguse ega röövimise

objektiks ei saa olla sularaha. Selline tõlgendus oleks meelevaldne ja vastuolus karistusõiguse teooria ning

senise kohtupraktikaga.

7. Kannatanu esindaja vandeadvokaat S. Schneider palub tühistada ringkonnakohtu otsuse I. K.

õigeksmõistmises Opel Vectra remondiraha omastamises ja tsiviilhagi selles ulatuses rahuldamata jätmises.

Kannatanu esindaja taotleb Tallinna Linnakohtu otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist tühistatud osas

uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et raha ei ole käsitatav asjana. Kannatanu esindaja leiab

sarnaselt prokuröriga, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsuses väljendatud seisukoht

puudutab üksnes pangakontol olevat raha ja et sularaha näol on tegemist kehalise eseme ja seega ka

vallasasjaga.

8. Kassatsioonivastuses palub I. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak jätta kassatsioonid

rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a kohtuotsus muutmata. Kaitsja jagab

ringkonnakohtu seisukohta, et isiku olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta ka teo toimepanemise ja

kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju ning et raha ei ole käsitatav vallasasjana.

Kuna raha ei ole asi, on I. K. vastutus tulenevalt KarS § 201 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003

kehtinud redaktsioonist välistatud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kannatanu esindaja väide selle kohta, nagu oleks

ringkonnakohus jätnud X AS tsiviilhagi 30 000 krooni nõudes rahuldamata, on meelevaldne. Kõnealuses

osas ei ole ringkonnakohus hagi läbi vaadanud.

Kannatanu õigusele esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi vastab kohtu kohustus teha selle hagi osas mõni

KrMS § 310 lg-tes 1 või 2 sätestatud otsustustest. Kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta

tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata (lg 1), õigeksmõistva

kohtuotsuse korral jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata (lg 2). Seejuures tuleneb sama paragrahvi kolmandast

lõikest kohtu kohustus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel selgitada kannatanule tema õigust esitada hagi

uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt rahuldas linnakohus tsiviilhagi I. K-le süüksarvatud mõlemas

kuriteoepisoodis, kogusummas 43 720 krooni. Ringkonnakohus nõustus küll hagi aluseks olevate asjaolude

esinemisega kuid luges I. K. süüditunnistamise osaliselt põhjendamatuks ja mõistis temalt X AS kasuks

välja 13 720 krooni. Otsuse resolutsioonist ega põhistustest ei selgu, mida otsustas kohus ülejäänud nõude,

s.o 30 000 krooni osas. Ka ei selgitanud kohus kannatanule õigust esitada hagi selles osas uuesti

tsiviilkohtumenetluse korras.

Sellega on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 310 nõudeid. Lugedes I. K. süüditunnistamise osaliselt

põhjendamatuks, tuli kohtul teha otsus ka X AS 30 000 krooni nõude osas - jätta see nõue KrMS § 310 lg 2

alusel läbi vaatamata ja selgitada kannatanule õigust esitada selles osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse

korras.

9.2 Kannatanul ja tsiviilkostjal on KrMS § 344 lg 2 kohaselt kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas

osas. Sellest tulenevalt võib kannatanu kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige

osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal-

kui tsiviilkohtumenetluses. Vastasel korral ei oleks tagatud kannatanu kaebeõigus küsimustes, mida ta ei saa

enam hiljem, s.o tsiviilkohtumenetluses uuesti tõstatada. Seejuures tuleb silmas pidada Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 94 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsus kriminaal- või

haldusõiguserikkumise asjas teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik üksnes

küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik.

Kõnealust sätet tõlgendades on Riigikohtu tsiviilkolleegium märkinud, et: "teo asetleidmine" TsMS § 94 lg 3

tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo

koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Kui nõustuda alama astme kohtu seisukohaga, et kohus

peab tsiviilasja lahendamisel lähtuma kriminaalmenetluses teole antud õiguslikust hinnangust, tekiks

olukord, kus tsiviilasja lahendamisel oleksid kohtud seaduse tõlgendamisel seotud kriminaalasjas otsuse

teinud kohtu seisukohtadega. Selline tagajärg ei oleks aga kooskõlas õigusemõistmise üldpõhimõtetega.

Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud,

millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel."

(Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, RT III 2005, 17, 181,

p 25). Eeltoodust tulenevalt peab kannatanule kassatsiooniõigus olema tagatud ka juhul, kui ta leiab, et

ringkonnakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes tuvastanud mingi faktilise asjaolu (või selle

puudumise), mis on vastuolus kannatanu poolt väidetava hagi alusega.

9.3 Kõnealuses kriminaalasjas jaatas ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi aluseks olevaid asjaolusid, ent

leidis, et nimetatud asjaolud ei vasta KarS §-s 201 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Teo

süüteokoosseisupärasus ei ole aga küsimus, millest sõltub kannatanu tsiviilhagi põhjendatusele antav

hinnang tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu ei saa X AS esindaja tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 vaidlustada

Tallinna Ringkonnakohtu otsust, väites, et ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud tegelikult siiski vastavad

kuriteo objektiivsele koosseisule.

Kehtivas kriminaalmenetluse õiguses puudub erasüüdistuse instituut, kriminaalmenetlust alustatakse ja seda

toimetatakse Eesti Vabariigi nimel ja süüdistusfunktsiooni täidab prokuratuur, mitte kannatanu.

10.1 Kuigi asjaõiguse teoorias ei loeta väärtpabereid ja raha vallasasjadeks vaid nn asjastunud õigusteks, ei

saa sellest järeldada, et sularaha näol ei ole tegemist vallasasjaga KarS § 201 (aga ka näiteks §-de 199 ja 200)

tähenduses.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49

lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi

täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese.

Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg 3.

10.2 Karistusõiguslikust aspektist lähtudes ei ole tähtsust asjaõiguslikul käsitlusel sularahast kui asjastunud

õigusest, sest see, kas sularaha väärtuseks lugeda selle nominaal- või nn trükkimisväärtus, ei ole oluline. Küll

märgib kriminaalkolleegium, et varavastaste süütegude, mille objektiks on käibelolev sularaha, (nt KarS

§ 199 lg 1) piiritlemisel priviligeeritud (KarS § 218 lg 1) või kvalifitseeritud (nt KarS § 199 lg 2 p 6)

koosseisudest tuleb lähtuda siiski kuriteo objektiks olnud sularaha nominaalväärtusest ning erandjuhtudel

seda väärtust ületavast numismaatilisest väärtusest, mitte aga tootmisväärtusest.

10.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri kassatsioonis esitatud väitega selle kohta, et nii

karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. Seda põhimõtet ei ole

muutnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-130-04 (RT III 2005, 4, 34), milles leiti, et asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel

puuduvad kehalise eseme tunnuseid (vt viidatud otsuse punkti 9).

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 344 lg-st 2, § 350 lg 2 p-st 2, § 361 p-st 6 ja 362 p-st 1, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanu esindaja kassatsiooni läbi vaatamata, tühistab prokuröri

kassatsiooni alusel ringkonnakohtu otsuse osas, millega muudeti linnakohtu otsust, ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

12. I. K. kaitsjana võttis kassatsioonimenetlusest määratud korras osas vandeadvokaadi vanemabi Anne

Vissak, kes esitas Riigikohtule taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja

taotlus on põhjendatud, mistõttu riigieelarvest selleks eraldatud vahendite arvelt tuleb Advokaadibüroo

Advocatus kasuks välja mõista 849 krooni ja 60 senti. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel tuleb see summa lugeda

menetluskulude hulka. Menetluskulude hüvitamine tuleb lahendada asja uuel arutamisel tehtava

kohtulahendiga.

Hannes Kiris Ott Järvesaar Peeter Vaher