3-1-1-48-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-05

Otsuse kuupäev

6. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

K. L. väärteoasi liiklusseaduse § 7430 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsus

väärteoasjas nr 4-333-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. L. kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

25. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

K. L. kaitsja vandeadvokaat Mare Laur ning Lõuna

Politseiprefektuuri esindaja vanemkonstaabel Harras

Tiisler

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsus K. L. väärteoasjas ja lõpetada väärteoasja

menetlus teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

2. Hüvitada K. L-le kaitsjale makstud tasu 3540 (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni

riigieelarvest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. L-le koostati 13. septembril 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis samal päeval kell 20.45 X

vallas X teel sõiduautot Ford Sierra ja ei peatunud järelsõitva politseiauto sisselülitatud sinise ja punase

vilkuri ning helisignaaliga antud peatumismärguande peale. Sellega rikkus ta liikluseeskirja (LE) § 5 ja pani

toime liiklusseaduse (LS) § 7430 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Lõuna politseiprefektuuri 7. oktoobri 2004. a otsusega karistati K. L. kohustusliku peatamise märguande

tahtliku eiramise eest LS § 7430 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni).

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Tartu Maakohtule kaebuse K. L. kaitsja vandeadvokaat M. Laur,

kes taotles otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaebuses märgiti, et LS § 7430 lg 1 sätestab vastutuse peatamise märguande tahtliku eiramise eest,

kohtuvälises menetluses ei ole aga tuvastatud asjaolusid, mis kinnitaksid K. L. tahtlust. Viimase puudumist

näitab see, et K. L. ei püüdnud politseiautol eest ära sõita, vaid jätkas sõitu ühtlase kiirusega 80-90 km/h ja

see, et ta peatas lõpuks auto vabatahtlikult. Ka selgitas menetlusalune isik sündmuskohal, miks ta ei

märganud koheselt peatamismärguannet - autos mängis raadio ja ta ei jälginud pidevalt tahavaatepeeglit.

Lisaks oli ta väsinud. Lõpuks tahavaatepeeglisse vaadates märkas K. L. töötavate vilkuritega politseiautot,

keeranud raadio vaiksemaks kuulis ta ka helisignaali. Seepeale peatas ta koheselt auto. Samu selgitusi kordas

menetlusalune isik ka vastulauses.

3. Tartu Maakohtu 25. jaanuari 2005. a otsusega tühistati Lõuna Politseiprefektuuri otsus karistuse suuruse

osas ja karistati K. L. LS § 7430 lg 1 järgi 25 trahviühiku ehk 1500 krooni suuruse rahatrahviga.

Kohus luges tõendatuks, et menetlusalune isik juhtis 13. septembril 2004. a X teel mootorsõidukit Ford

Sierra. Tunnistaja Ü. V. ütluste ja H. T. politseiprefektile esitatud ettekande kohaselt ei peatanud

menetlusalune isik sõidukit koheselt pärast peatamismärguande andmist alarmsõiduki sisselülitatud sinise ja

punase vilkuriga ning helisignaaliga, vaid sõitis ühtlase kiirusega veel umbes kolm kilomeetrit edasi. K. L.

ise selgitas, et oli väsinud ja mõtetega kodus, mistõttu ei märganud, et teda oleks peatatud. Ta peatus

koheselt, kui politseiauto punast vilkurit märkas.

Maakohus märkis, et LE § 65 ja § 9 kohaselt ei või juht tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad

segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist. LS § 20 lg 7 ja LE § 76 p 2 kohaselt ei või juht olla sellises

väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liiklusnõuete kõrvalekaldumatut täitmist.

K. L. ütluste kohaselt kuulis ta helisignaali alles siis, kui oli raadio vaiksemaks keeranud. Seega takistasid

valjult mängiv raadio ning väsimusseisund K. L-l liiklusolude täpset tajumist. Seetõttu võis K. L. panna teo

toime ettevaatamatusest. Maakohus leidis aga, et see, kas tegu on toime pandud tahtlikult või

ettevaatamatusest, ei oma tähtsust, sest KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui

ettevaatamatu tegu.

4. K. L. kaitsja M. Laur esitas Tartu Maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja lõpetada menetlus subjektiivse väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Kassatsiooni kohaselt kohaldas maakohus vääralt KarS § 15 lg 3 ja LS § 7430 lg 1. Ekslik on kohtu

seisukoht, et karistatav on kohustusliku peatamismärguande eiramine nii tahtlikult kui ettevaatamatusest.

KarS § 15 lg 3 näeb tõepoolest ette, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, kuid

tegemist on üldnormiga, mis ei välista tahtlust nõudvate väärteokoosseisude esinemist erinormina. LS § 7430

lg 1 näebki ette vastutuse peatamismärguande eiramise eest üksnes juhul, kui seda on tehtud tahtlikult. Kuna

K. L. teos ei ole tahtlust tuvastatud, tuleb maakohtu otsus tühistada ja väärteoasja menetlus lõpetada.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni ning leidis, et lisaks on kohtuvälises menetluses rikutud

menetlusõigust, kuna tõendeid ei ole nõuetekohaselt kogutud. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et

kassatsioon ei ole põhjendatud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohustusliku peatamismärguande eiramise eest võib

isikut LS § 7430 lg 1 järgi karistada üksnes juhul, kui ta pani teo toime tahtlikult.

Kuigi KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, ei tähenda see, et

eelnev kehtiks vältimatult kõigi väärteokoosseisude puhul ja sellest ei tohiks teha eriosanormides erandeid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on küll täiskoosseisus tehtud otsuses asjas 3-1-1-20-01 (RT III 2001, 8, 90)

kinnitanud, et karistusõiguse üld- ja eriosa normid ei ole üld- ja erinormi vahekorras ning vastuolu korral

tuleb lähtuda üldosa normist, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist üld- ja eriosa normi vastuoluga

ülalmainitud otsuse tähenduses. Arvestades, et üldosa õigusriiklik ülesanne on - nagu on Riigikohus

märkinud ka ülalnimetatud otsuses - tagada eriosa normide ühetaoline kohaldamine ja süüteo toimepannud

isikute võrdne kohtlemine ning määrata kindlaks kriminaalvastutuse piirid, ei tohi eriosa normis sätestatu

väljuda üldosas sätestatud piiridest, s.o eriosa norm ei tohi raskendada isiku olukorda võrreldes üldosa

normiga. Kui seda on tehtud, tuleb kohaldada üldosa sätet.

Eelnev ei tähenda aga, et eriosa normis ei võiks täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid

subjektiivseid tunnuseid, vastupidi, taunitava teo võimalikult täpseks määratlemiseks on see teatud puhkudel

vältimatult vajalik. Sugugi kõigi objektiivsele väärteokoosseisule vastavate õiguserikkumiste puhul ei pruugi

olla põhjendatud nende karistatavus hoolimata sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult või

ettevaatamatusest. Veelgi enam - vajalikuks võib osutuda ka subjektiivse koosseisu määratlemine mingi

konkreetse tahtluse vormiga. Sarnased täpsustused on iseloomulikud ka kuriteokoosseisudele. Näiteks

süüteokoosseisudes kasutatavad formuleeringud "eesmärgil" või "motiivil" eeldavad üksnes kavatsetust,

mõiste "teadvalt" aga vähemalt otsest tahtlust. Sellise olukorraga on tegemist ka antud juhul ja LS § 7430 lg 1

regulatsioon jääb KarS § 15 lg-ga 3 sätestatud piiridesse, nähes konkreetse väärteokoosseisu puhul

subjektiivsete tunnuste osas ette kitsamad nõuded kui üldosa norm. Seetõttu tuleb ka subjektiivse koosseisu

tunnuste osas lähtuda LS § 7430 lg 1 nõuetest, mitte aga KarS § 15 lg-st 3.

7. Eelnevast tulenevalt on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, kohaldades normi, mida ei oleks

pidanud kohaldama, mistõttu tuleb Tartu Maakohtu otsus VTMS § 175 p 1 alusel tühistada. Riigikohtu

kriminaalkolleegium teeb VTMS § 174 p 4 alusel uue otsuse, lõpetades menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, kuna K. L. ei pannud tegu toime tahtlikult. Ühtlasi tuleb VTMS § 23

alusel rahuldada menetlusaluse isiku taotlus hüvitada talle kaitsjale makstud tasu 3540 (kolm tuhat viissada

nelikümmend) krooni riigieelarvest.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher