3-1-1-61-05 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedTallinna Linnakohtu 17. novembri 2004. a otsusega karistati M. B. narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 151 järgi 25-päevase arestiga. Karistuse kandmise alguseks loeti 18. jaanuar 2005. a. M. B.
Legislator headnote
AI generated3-1-1-61-05 · Riigikohus: Tallinna Linnakohtu 17. novembri 2004. a otsusega karistati M. B. narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 151 järgi 25-päevase arestiga. Karistuse kandmise alguseks loeti 18. jaanuar 2005. a. M. B.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
MÄÄRUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
3-1-1-61-05
Määruse tegemise koht ja
kuupäev
1. juuni 2005. a, Tartu
Kohtukoosseis
Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi
Kohtuasi
M. B. väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete
ainete seaduse § 151 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2005. a määrus
asjas nr 2-4/105/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. B., määruskaebus
Asja läbivaatamise kuupäev
16. mai 2005. a
Istungil osalenud isikud
kirjalik menetlus
Resolutsioon
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2005. a määrus M. B. väärteoasjas narkootiliste ja
psühhotroopsete ainete seaduse § 151 järgi muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tallinna Linnakohtu 17. novembri 2004. a otsusega karistati M. B. narkootiliste ja psühhotroopsete ainete
seaduse § 151 järgi 25-päevase arestiga. Karistuse kandmise alguseks loeti 18. jaanuar 2005. a. M. B.
kinnitas otsuse kuulutamise päeval oma allkirjaga, et ei soovi kasutada apellatsiooniõigust.
2. 8. aprillil 2005. a esitas M. B. linnakohtu otsuse peale apellatsiooni.
3. Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2005. a määrusega jäeti apellatsioon väärteomenetluse seadustiku
(VTMS) § 142 lg 2 p-de 1 ja 31 alusel läbi vaatamata.
Määruse põhjenduste kohaselt ei teatanud M. B. VTMS § 137 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul kirjalikult
apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, vaid vastupidi, kinnitas allkirjaga, et loobub apellatsiooniõiguse
kasutamisest (tl. 24). Ka ei esitanud ta apellatsiooni VTMS § 137 lg-s 3 sätestatud 15-päevase tähtaja
jooksul, vaid alles 8. aprillil 2005. a.
Väärteomenetluse seadustiku § 142 lg 2 p 31 kohaselt tuleb apellatsioon jätta määrusega läbi vaatamata, kui
apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ei ole tähtaegselt teatatud. VTMS § 142 lg 2 p 1 kohaselt tuleb jätta
määrusega läbi vaatamata apellatsioon, mis ei ole esitatud tähtaegselt ja tähtaja ennistamise taotlust ei ole
esitatud või on see jäetud rahuldamata.
4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2005. a määruse peale esitas M. B. määruskaebuse, milles taotleb oma
apellatsiooni läbi vaatamist. M. B. selgitas määruskaebuses, et Tallinna Linnakohtu viie otsusega karistati
teda arestidega 22, 24, 24, 25 ja 25 päeva, kokku seega
120-päevase arestiga, kuigi maksimaalne arest oleks võinud olla 30 päeva. Kuna ta seda ei teadnud, ta
esialgu otsust ei vaidlustanud. Hiljem, saanud teada, et karistusseadustik ei luba rohkem kui 30-päevast
aresti, esitas ta apellatsiooni, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis läbi vaatamata. Määruskaebuse esitaja
palub arvestada, et ta ei ole jurist ega tunne seadust nii täpselt ning seepärast avastas ta hiljem, et talle ei
oleks tohtinud mõista kokku pikemat aresti kui 30 päeva.
RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Isikul on õigus väärteomenetluses tema kohta tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni korras kaevata
väärteomenetluse seadustikus kehtestatud korras, mida selgitatakse kohtumenetluse pooltele ka kohtuotsuse
kuulutamisel. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt on isikul õigus esitada apellatsioonkaebus, kui ta ei ole
apellatsiooniõigusest loobunud (VTMS § 113 lg 4 p 2) ja on seitsme päeva jooksul kohtuotsuse või selle
lõpposa kuulutamisest teatanud kirjalikult soovist kasutada apellatsiooniõigust (VTMS § 137 lg 1).
Apellatsioon tuleb esitada 15 päeva jooksul, alates päevast, mil maa- või linnakohtu otsus oli kohtumenetluse
pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.
6. Käesoleval juhul andis M. B. allkirja apellatsiooniõigusest loobumise kohta, ei teatanud tähtaegselt
apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega esitanud tähtaegselt apellatsiooni.
Väärteomenetluse seadustik ei sätesta sõnaselgelt apellatsiooniõigusest loobumist apellatsiooni läbi
vaatamata jätmise alusena, kuid mõiste "apellatsiooniõigusest loobumine" tähendab seda, et isik kaotab
õiguse kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada. Küll sätestavad VTMS § 142 lg 2 p-d 1 ja 31, millele tugines
oma määruses ka Tallinna Ringkonnakohus, et apellatsioon jäetakse läbi vaatamata, kui isik ei ole ettenähtud
korras teatanud soovist kasutada apellatsiooniõigust või esitanud tähtaegselt apellatsiooni.
7. Eelnevast tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohus on õigesti jätnud
apellatsiooni läbi vaatamata ja tuginedes VTMS § 194 lg-le 3 ja § 174 p-le 1 jätab ringkonnakohtu määruse
apellatsiooni läbivaatamata jätmise kohta muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi