3-2-1-60-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-60-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Haapsalu Veevärk AS-i hagi AS-i Keskkonnaehitus vastu

1 333 341 krooni 40 sendi saamiseks. AS-i Keskkonnaehitus

vastuhagi lepingust loobumise õiguse tunnustamiseks ja 675

751 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsus asjas nr 2-

2/1250/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Haapsalu Veevärk AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a

otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas Lääne Maakohtu

25. juuni 2004. a otsuse, ja kohtukulusid puudutavas osas.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata asi

tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Haapsalu Veevärk AS-ile 7. jaanuaril 2005. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 13 333 (kolmteist tuhat

kolmsada kolmkümmend kolm) krooni 41 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. juunil 2003. a esitatud hagi kohaselt sõlmisid Haapsalu Veevärk AS ja AS Keskkonnaehitus

riigihanke pakkumismenetluse tulemusena 26. oktoobril 2001. a ehitustöövõtulepingu, mille kohaselt

AS Keskkonnaehitus pidi tegema Haapsalu Väike-Viigi süvendustöid ning viigi põhjast ammutatud

pinnasest viigi keskele kujundama saare. Tööde kogumaksumuseks oli 3 947 047 krooni, millele

lisandus käibemaks 710 468 krooni. Töövõtja kohustus töö valmis saama 28. veebruariks 2002. a.

Tööde valmimise tähtaega pikendati kaks korda ja töövõtja kohustus töö tegema 30. novembriks

2002. a. 1. maist 2002. a kostja süvendustöid enam ei teinud. Pooled lõpetasid lepingu

ennetähtaegselt 1. detsembrist 2002. a.

Tellija tasus töövõtja esitatud arvete alusel töö tegemise perioodil 2 759 471 krooni. 2002. aasta

septembrist avaldas kostja korduvalt, et Väike-Viigi süvendustöid sõlmitud lepingu raames ei saa

jätkata. Pärast tööde katkestamist, tellis hageja Eesti Kaardikeskus AS-ilt kontrollarvutused, mille

tulemusel selgus, et tegelikult tehtud tööde maht ei vastanud kostja esitatud aktidel ja arvetel

kajastatud mahtudele. Töövõtja on süvendustöid tehtust enam akteerinud kokku 56 563 m3 ning

näidanud pinnase transporti erinevatele ladestuspaikadele enam kokku 53 063 m3. Tööde üleandmis-

vastuvõtmisaktide koostamise ajal lepinguobjekti igakordselt üle ei vaadatud. Tulenevalt objekti ja

töö iseloomust, milleks oli kestev veekogu süvendamine ning põhja- ja kaldreljeefi kujundamine,

poleks see olnud võimalik. Kostjale maksti reaalselt tegemata tööde eest 1 287 321 krooni 40 senti.

Kontrollarvutuste saamiseks kulutas hageja 46 020 krooni. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista 1 333 341 krooni 40 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Alusetu on hageja väide, et kostja ei ole aktides näidatud süvendustöid

reaalselt teinud. Hageja ja kostja alla kirjutatud aktidega on tõendatud, et aktides nimetatud tööd tehti.

Hageja võttis tööd vastu ega esitanud nende suhtes pretensioone.

3. Kostja esitas 13. jaanuaril 2004. a vastuhagi, milles palus tunnustada tema õigust loobuda

ehitustöövõtulepingust, välja mõista hagejalt lepinguvälise lisatööna ladestusalale V-8 tõkketammi

tegemise eest 210 000 krooni ja pangatagatisena saadud 465 751 krooni. Tööde tegemine oli projektis

ettenähtust oluliselt keerulisem. Kostja informeeris hagejat, et lõppresultaati ei ole võimalik

saavutada enne, kui projekti ei viida vastavusse tegeliku olukorraga ning ei anta uut ehitustehnilist

lahendust. Kostjal oli õigus TsK § 364 alusel lepingust loobuda. Kostja andis hagejale pakkumise

kutse dokumendi kohaselt ehitusperioodi pangatagatise ehk täitmistagatise 10% käibemaksuga

töövõtuhinnast, kestusega 3 kuud üle töövõtu tähtpäeva. Tagatis pidi olema tingimusteta

väljamaksmiseks ostjale tema esimesel nõudmisel. Kuna kostja ei ole töö pooleli jäämises süüdi, on

tagatis realiseeritud alusetult ja 465 751 krooni tuleb kostjale tagastada.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Projektlahenduse muutmiseks puudus alus. Täitmistagatis oli

nõudegarantii, mis on oma olemuselt abstraktne ja seega sõltumatu selle andmise aluseks olevast

õigussuhtest. Seda ei saa tagasi võtta ega tühistada ega keelduda selle täitmisest garantii andmise

aluseks oleva lepingu rikkumisele tuginedes. Samuti ei saa täidetud nõudegarantii alusel

väljamakstud raha tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete järgi. Asjaolu, et võlgniku kohustus tulenes

lepingust, millest ta püüab loobuda, ei ole aluseks nõudegarantii alusel väljamakstud raha

tagasinõudmisele.

5. Lääne Maakohus rahuldas 25. juuni 2004. a otsusega hagi täielikult ja vastuhagi osaliselt. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 333 341 krooni 40 senti ning 127 667 krooni kohtukulu.

Vastuhagi osalisel rahuldamisel mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja 210 000 krooni ning

22 500 krooni kohtukulu. Kohus jättis rahuldamata kostja nõude 465 751 krooni saamiseks ja

lepingust loobumise õiguse tunnustamiseks.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kohaldada kestvuslepinguga seotud asjaoludele ja

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid ja alates

1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses sätestatut. TsK § 355 peab silmas, et töövõtja teeb kogu töö

valmis ja annab tehtud töö üle tellijale, kes on kohustatud töö vastu võtma. Pooled ei vaidle selle üle,

et töövõtuleping lõpetati ennetähtaegselt, kostja jättis lepingus ettenähtud süvendustööd pooleli ja

kogu objekt on hagejale üle andmata. Tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, mis kajastavad 2001. a

novembrikuus, 2002. a jaanuari-, veebruari-, märtsi- ja aprillikuus tehtud töid, olid aluseks töövõtjale

igakuise tasu maksmiseks tehtud töö eest. Asjas on tõendatud, et seda pidasid silmas ka pooled ise.

Need aktid ei ole oma sisult reaalselt tehtud tööde üleandmis-vastuvõtmisaktid ega kajasta seetõttu

tegelikult tehtud süvendustöid. Asjaolu, et hageja ei ole töö vastuvõtmisel piisavalt kontrollinud

tehtud töö mahtu ja kvaliteeti, ei oma olulist tähtsust, sest pooled ei vaidle makstud summade suuruse

üle. Hageja tugineb AS-i Eesti Kaardikeskus Väike-Viigi süvendustööde mahtude kontrollarvutusele.

Kostja arvates ei ole need usaldusväärsed. Samas ei ole kostja esitanud omapoolseid kontrollarvutusi

ega taotlenud süvendustööde tegelike mahtude määramiseks ekspertiisi. VÕS § 189 lg 1 järgi võib

kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist,

kui ta tagastab kõik üleantu. Asjas on tõendatud, et hageja maksis kostjale reaalselt tegemata tööde

eest 1 287 321 krooni 40 senti ja VÕS § 189 lg 1 alusel tuleb see summa kostjalt hageja kasuks välja

mõista. Kostjalt tuleb välja mõista kontrollarvutuste tegemise eest hageja tasutud 46 020 krooni.

Hageja on teinud kulutusi kontrollarvutuste saamiseks pärast 1. juulit 2002. a. Seega tuleb lähtuda

võlaõigusseadusest. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju muuhulgas mõistlikud kulud

kahju kindlakstegemiseks.

Vastuhagis esitatud nõuetest rahuldas maakohus ladestusalale V-8 tõkketammi rajamise eest 210 000

krooni saamise nõude. Kohus jättis rahuldamata nõude tunnustada kostja õigust loobuda

töövõtulepingust ja nõude mõista hagejalt välja täitmistagatis 465 751 krooni. Lepingu p 17.2 järgi oli

töövõtjal õigus lõpetada leping ennetähtaegselt, kui tellija oma kohustusi rikub ja on viivitanud

maksetega üle 30 päeva. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja on maksetega viivitanud üle 30

päeva. Asjas on tõendatud, et süvendustööde projekt oli realiseeritav ja selle muutmine polnud

vajalik. Pärast kostjaga lepingu lõpetamist jätkas süvendustöid teine ettevõtja, kes lõpetas kostja

alustatud töö. Kostja valis töö tegemiseks meetodid ja tehnilised vahendid, millega ei olnud võimalik

lepingus kokkulepitud tulemust saavutada. Õiguspärane oli hageja nõue garantiisumma maksmiseks.

Kostja rikkus lepingut, sest ta ei täitnud lepinguga võetud kohustusi.

6. Kostja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega

hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus hagi

rahuldamise ja kostjalt kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega jättis hageja nõude 1 333 341 krooni ja 40 sendi saamiseks rahuldamata. Ülejäänud

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et vaidlusalune leping on kestvusleping. Asjaolule,

et töövõtulepingut tuleb käsitada kestvuslepinguna, viitab VÕS § 655, mis käsitleb tellija õigust

töövõtuleping üles öelda. Üles saab võlaõigusseaduse mõtte kohaselt öelda vaid kestvuslepinguid.

Hagi lahendamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, kuna tööd, mille tegemise eest tasutud

summasid hageja kostjalt tagasi nõuab, tehti ja võeti tellija poolt vastu ning arved esitati enne 1. juulit

2002. a. Pooled vaidlevad selle üle, milline tähtsus on tööde üleandmis-vastuvõtmisaktidel ja kas

tellija saab vastuvõetud töö mahu kohta hiljem esitada pretensioone. Hageja väidetel ei ole töövõtja

teinud tegelikult sellises mahus tööd, millises ulatuses on hageja lepingu järgi töövõtjale tasunud.

Kostja leiab õigesti, et tellija ei saa vaidlustada tööd, mille ta on ise üleandmis-vastuvõtmisaktiga

vastu võtnud ja kinnitanud selle tegemist. Töö osade kaupa vastuvõtmine oli tellija lepingujärgne

kohustus. Hagejal oli maksmiskohustus tööde eest, millised ta oli vastu võtnud. Hageja väide, et

tööde mahtu ei olnudki võimalik jooksvalt kontrollida ja pooled seda ei eeldanudki, ei ole tõsiselt

võetav. Kui hagejat tööde vastuvõtmise ja tasumise lepinguline kord ei rahuldanud, oleks ta pidanud

taotlema lepingu muutmist. Kui hageja ei täitnud oma lepingulist kohustust kontrollida tehtud tööde

mahtu enne vastuvõtmist, ei saa ta sellest tulenevat võimalikku kahju panna kostja kanda. Kuna

hageja ei saa pärast töö koguselist vastuvõtmist esitada enam pretensioone koguse kohta, ei oma AS-i

Eesti Kaardikeskus poolt tehtud süvendustööde mahtude kontrollarvutused tähtsust. Kohus on hagi

rahuldamisel vääralt juhindunud VÕS § 189 lg-st 1, mis käsitleb lepingust taganemise tagajärgi.

Hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et ta tegi teisele poolele lepingust taganemise

avalduse. Pooled lõpetasid lepingu ühisel soovil 1. detsembrist 2002. a.

Vastuhagi osas jättis kohus õigesti rahuldamata kostja nõude tunnustada tema õigust lepingust

loobuda. Õiguse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks annab VÕS § 196 ja sellise õiguse

olemasolu ei pea kohtu korras tuvastama. VÕS § 195 lg 1 kohaselt öeldakse leping üles ühepoolse

avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus tuvastas, et pooled lõpetasid ehitustöövõtulepingu

ennetähtaegselt 1. detsembrist 2002. a ühisel soovil. Kohus leidis õigesti, et väljamakstud

ehitusgarantii summa tagasinõudmiseks puudub alus. Kostja ei öelnud lepingut üles seoses väidetava

hagejapoolse lepingu olulise rikkumisega. Kostja rahuldas hageja nõude kanda ehitusgarantiiks olev

summa hageja pangaarvele. Sellega tunnistas kostja, et ta ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi,

kuna jättis tööd lõpetamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ulatuses, millega

tühistati maakohtu otsus hagi rahuldamise ja kostjalt hageja kasuks kohtukulude väljamõistmise osas,

ja tühistatud osas saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates on

ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse

norme. Tähelepanuta on jäetud apellatsioonkaebuses ja selle vastuses toodud asjas olulist tähtsust

omavad poolte väited, põhjendused ja seisukohad. Leping oli suunatud lõppresultaadile ehk

terviklikult süvendatud ning korrastatud Haapsalu Väike-Viigi saamisele. Töövõtja rikkus lepingut,

sest ei saavutanud lepingus ettenähtud tulemust. Ringkonnakohus jättis otsuses tuvastamata asjaolud

lepingu objekti, töövõtja kohustuste rikkumise ja lepingu täitmise võimalikkuse kohta.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4 ja § 231 lg-t 4, sest ta ei uurinud tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt. Ringkonnakohus ei ole otsuses viidanud ühelegi materiaalõiguse normile,

millele tuginedes jõuti otsuses kajastatud seisukohtadele. Kvalifitseerimata on jäänud poolte vahel

olnud õigussuhted ning nendest tulenevad nõuded. Vastuolus VÕS §-dega 644 ja 645 on kohtu

seisukoht, et tellija ei saa vaidlustada töö tegemist, mille ta on ise vastu võtnud. Ringkonnakohus

jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid ning tugines üksnes töö osalistele üleandmise-vastuvõtmise

aktidele. Kui ringkonnakohus asub teistsugusele seisukohale kui maakohus, siis ta peab oma

seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud järeldused ja

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et põhihagi

rahuldamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Kuivõrd praegusel juhul on töövõtuleping

käsitatav kestvuslepinguna, siis tuleb asjaoludele ja toimingutele, mis tehti pärast 1. juulit 2002. a

kohaldada võlaõigusseadust. Kuna töövõtja rikkus lepingut pärast 1. juulit 2002. a, siis pidi kohus

seda hindama võlaõigusseadusest lähtudes (VÕS § 645 lg 1 p 2).

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus pole protsessinorme rikkunud. Kohus

on õigesti kohaldanud tsiviilkoodeksit. Hageja nõue ei tuginenud lepingu rikkumisele pärast 1. juulit

2002. a, vaid asjaolule, et detsembrist 2001 kuni aprillini 2002 on kostja väidetavalt kajastanud aktis

töid rohkem, kui ta tegelikult tegi. Hageja ei ole varem tuginenud VÕS §-dele 644 ja 645.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu ning protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas Lääne

Maakohtu 25. juuni 2004. a otsuse, samuti kohtukulusid puudutavas osas. Ülejäänud osas tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et pooltevaheline ehitustöövõtuleping on

kestvusleping. Seega ei nõustu kolleegium ka hageja sellekohase kassatsioonkaebuse väitega.

1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 355 kohaselt kohustus tööettevõtulepinguga tööettevõtja omal

riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö, tellija kohustus töö vastu võtma ja selle eest

maksma. Võlaõigusseaduse § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga valmistama asja

või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö) ja tellija kohustub maksma

selle eest tasu. Seega on töövõtuleping mõlema regulatsiooni järgi suunatud teatud konkreetse

tulemuse saavutamisele. Kestvuslepingu olemuse avab VÕS § 195 lg 3. Selle sätte kohaselt on

kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping.

Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi

korduvus või perioodilisus. Kolleegium märgib, et töövõtuleping võib teatud juhtudel muutuda

kestvuslepinguks, kui lepingu sisuks on teatava töö korduv tegemine pikema aja jooksul. Asja

materjalide kohaselt oli pooltevahelise ehitustöövõtulepingu objektiks Väike-Viigi süvendamine

lepinguga kindlaksmääratud mahus ja lepingus kokkulepitud tähtpäevaks. Vaidlusalusel lepingul

puuduvad tunnused, mis võimaldaksid seda kestvuslepinguna kvalifitseerida. Ka hageja ise märgib

kassatsioonkaebuses, et töövõtuleping oli suunatud lõppresultaadile (korrektselt ja terviklikult

süvendatud ning korrastatud Haapsalu Väike-Viigi saamisele) ja kuna kostja ei saavutanud lepingus

ettenähtud tulemust, rikkus kostja töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et töövõtulepingut tuleb käsitada kestvuslepinguna VÕS § 655 alusel, kuna üles saab öelda

võlaõigusseaduse mõtte kohaselt vaid kestvuslepinguid. Ainuüksi sellest, et VÕS § 655 sätestab

tellija ülesütlemisõiguse, ei saa teha järeldust, et töövõtuleping on kestvusleping. Kestvuslepingu

mõiste on antud VÕS § 195 lg-s 3.

12. Kuna vaidlusalune töövõtuleping sõlmiti 26. oktoobril 2001. a ja see ei ole kestvusleping, siis

tuleb vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse §-le 11 poolte vaidlusele kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud

seadust.

13. Hageja on kassatsioonkaebuses õigesti leidnud, et ringkonnakohus on ekslikult asunud

seisukohale, et tellija ei saa enam vaidlustada töid, mille ta on ise vastu võtnud ja kinnitanud

üleandmis-vastuvõtmisaktides nende tegemist. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses aga ebaõigesti

VÕS §-dele 644 ja 645. Nagu käeoleva otsuse punktis 12 märgitud, kohaldub pooltevahelisele

töövõtusuhtele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadus. Tol ajal kehtinud TsK § 366 sätestas tellija

kohustuse tööettevõtja tehtud töö vastu võtta. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt oli tellija kohustatud

tööettevõtja tehtud töö vastu võtma ja selle üle vaatama. Kui ta ei teatanud viivitamatult

tööettevõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldumistest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest

töös, kaotas ta õiguse tugineda nendele hiljem. Ringkonnakohus leidis, et töö osade kaupa

vastuvõtmine oli tellija lepingujärgne kohustus. Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja ei saa pärast

töö koguselist vastuvõtmist esitada enam pretensioone koguse kohta. Ringkonnakohus on

tähelepanuta jätnud TsK § 366 lg 2, mille kohaselt lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja teistest

puudustest töös, mida tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud avastada, on tellija kohustatud teatama

tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist.

14. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Kuna apellatsioonikohus tühistas

esimese astme kohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata, siis pidi ringkonnakohus otsuses käsitlema kõiki hagiavalduse väiteid, millega hageja

oma nõuet põhjendas. Hagiavalduses on hageja väitnud ka, et tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide

koostamise ajal tööde reaalset teostatust ei kontrollitud, sest tulenevalt objekti ja töö iseloomust

poleks see olnud võimalik. Ringkonnakohus on selle hageja väite jätnud põhjendamatult

tähelepanuta.

Maakohus leidis, et tööde üleandmis-vastuvõtmisaktid olid aluseks töövõtjale igakuise tasu

maksmiseks tehtud töö eest, kuid need polnud oma sisult reaalselt tehtud tööde üleandmis-

vastuvõtmisaktid ega kajasta seetõttu reaalselt tehtud süvendustöid. Ringkonnakohus ei nõustunud

maakohtu seisukohaga ja leidis, et tööde üleandmis-vastuvõtmisaktidest ei tulene, nagu oleks neil

tähendus ainult raamatupidamise jaoks ja et nad ei kajasta reaalselt tehtud süvendustöid. Kolleegium

nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust

vastupidisele seisukohale, peab ta oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud

asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et ringkonnakohtu otsus ei vasta seaduse nõuetele ka

seetõttu, et kohtuotsuses pole viidatud ühelegi materiaalõiguse normile, millele tuginedes kohus

otsuses toodud seisukohtadele jõudis.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta esmalt seisukoht, kas asjas on alus

kohaldada TsK § 366 lg-t 2. Seejärel tuleb kohtul õiguslikult kvalifitseerida õiguskaitsevahend, mille

kohaldamist hageja kohtult taotleb, arvestades ka TsK § 368 lõikes 1 sätestatut, ja siis otsustada, kas

taotletava õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldused on tõendatud ning kas hageja nõuded tuleb

rahuldada.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa