3-2-1-59-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-59-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 01. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Aravete Agro hagi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse

AS vastu 201 600 krooni kindlustushüvitisena saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1114/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Aravete Agro kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Sikut ja

vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat L. Linsi.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Aravete Agro kassatsioonkaebuselt

29. detsembril 2004. a tasutud kautsjon 2016 (kaks tuhat

kuusteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. detsembril 2003. a esitas OÜ Aravete Agro Tallinna Linnakohtule hagi Seesam Rahvusvaheline

Kindlustuse AS vastu 201 600 krooni saamiseks kindlustushüvitisena. Nimetatud summa palus

hageja välja mõista AS-i Hansa Liising Eesti kasuks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. septembril 2002. a sõidukikindlustuse lepingu

(superkasko kindlustusvariandiga) hageja kasutuses ning AS-i Hansa Liising Eesti omandis oleva

sõiduki Chrysler Sebring kindlustamiseks kindlustusperioodiga 24. oktoobrist 2002. a kuni

23. oktoobrini 2004. a. Kindlustusvahendaja väljastas kindlustussertifikaadi nr 514415. Lepingu

lahutamatuteks osadeks on Seesam sõidukikindlustuse tingimused liisinguvara kindlustamiseks, mis

kehtivad alates 1. jaanuarist 2000. a. Soodustatud isikuks märgiti lepingusse sõiduki omanik AS

Hansa Liising Eesti. Pooled leppisid kokku, et kindlustustingimuste p 4.5.1 lg 3 kehtib järgmises

sõnastuses: "Kui sõiduki vargus on korda saadetud võtmeid kasutades, hüvitatakse kahju juhul, kui

teo toimepanija on sõiduki võtmed oma valdusesse saanud röövimisega või hoonesse

sissemurdmisega, millega kaasnevad sissemurdmisjäljed." Lepingus sätestati, et kostja hüvitab

võimalikust sõiduki vargusest põhjustatud kahjud vastavalt kindlustustingimuste punktile 4.5.1.

Omavastutuseks leppisid pooled kokku 10% kindlustusväärtusest, kuid mitte vähem kui 3000 krooni.

12. augustil 2003. a varastati sõiduk Järvamaal Sääskülas Kase talu juurest. Varastatud sõiduk leiti

hiljem Tapa-Loobu maantee kaheksandal kilomeetril avariilisena. Juhtunu kohta alustati 13. augustil

2003. a Järva Politseiprefektuuris kriminaalmenetlust. Politsei teatisest nähtub, et lukustamata

välisukse avamise teel siseneti Leonid Linkovile kuuluvasse elumajja ning varastati sõiduauto

süütevõti koos signalisatsioonipuldiga, mida kasutades varastati elumaja hoovile pargitud sõiduk.

4. septembril 2003. a teatas kostja sõidukikindlustuse hüvitisotsusega, et keeldub sõiduki varguse

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamast. Keeldumist põhjendas kostja sellega, et sõiduki võtmed ei

väljunud Leonid Linkovi valdusest kindlustustingimuste p 4.5.1 lg 3 kindlustuspoliisil kokkulepitud

sõnastuse kohaselt.

Enne vargust sõidukit kasutanud Leonid Linkov lukustas 11. augustil 2003. a sõiduki ja lülitas sisse

ärandamisvastased seadmed ning viis sõiduki võtmed hoonesse. Poolte vahel sõlmitud lepingu

eesmärgiks oli hüvitada soodustatud isikule sõiduki vargusega tekitatud kahju kokkulepitud

tingimustel. Pooled ei ole kokku leppinud, et sissemurdmisjälgedeks loetakse üksnes lukkude, uste,

akende vms lõhkumisele vms viitavaid jälgi. Sissemurdmisjälgede all tuleb mõista ka teisi tõendeid,

mis kinnitavad, et sõiduki varguse toimepanemisel sõiduki võtmeid kasutanud isik sai võtmed enda

valdusesse tõkke kõrvaldamise (nt suletud ukse avamise) ning hoonesse sisenemise teel.

Vastavalt lepingule ja VÕS § 425 lg-le 1 on kindlustushüvitise saajaks AS Hansa Liising Eesti.

Nõude materiaalõigusliku alusena tugineb hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lõikele 6, § 422

lõikele 1, § 423 lõikele 1, § 423 lõikele 2 ja § 425 lõikele 1.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on vaidlusaluse lepingu lahutamatuks osaks

Seesami sõidukikindlustuse tingimused liisinguvara kindlustamiseks (kehtivad alates 1. jaanuarist

2000. a) ning kindlustuslepingus kokkulepitud tingimused. Lepingu kohaselt kehtib

kindlustustingimuste p 4.5.1 lõige 3 sõnastuses, mille kohaselt juhul, kui sõiduk varastatakse võtmeid

kasutades, hüvitatakse kahju juhul, kui teo toimepanija on sõiduki võtmed oma valdusesse saanud

röövimisega või hoonesse sissemurdmisega, millega kaasnevad sissemurdmisjäljed. Tõkke

kõrvaldamine ning hoonesse sisenemine ei ole võrreldavad sissemurdmisjälgedega, olenemata sellest,

et pooled ei ole omavahel eraldi kokku leppinud, millised peavad olema sissemurdmisjäljed. Kostja

nõustub hageja väitega, et tõkke kõrvaldamisena tuleb käsitada hoone suletud välisukse avamist, ning

samuti sellega, et sõiduki varguse toime pannud isik on võtmed enda valdusesse saanud tõkke

kõrvaldamise ehk lukustamata ukse avamise teel. Samas, kui tõkke kõrvaldamisega ei kaasne

sissemurdmisjälgi, siis ei ole tekkinud kahju lepingu alusel hüvitatav. Asjaolu, et sissemurdmisele

viitavaid jälgi ei tuvastatud, on fikseerinud politseiinspektor Heiki Reest sündmuskoha vaatluse

käigus ning sellest on ta 12. septembril 2003. a informeerinud kostjat.

3. Tallinna Linnakohtu 28. mai 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli 27. septembril 2002. a sõlmitud kindlustuslepingu osaks Seesam

sõidukikindlustuse tingimused liisinguvara kindlustamiseks, mis kehtivad alates 1. jaanuarist 2000. a.

Pooled ei vaidle selle üle, et ajavahemikul 11. augustist 2003. a kell 23 kuni 12. augustini 2003. a kell

6.50 on Järvamaal Ambla vallas Kase talu lukustamata välisukse avamise teel sisenetud L. Linkovile

kuuluvasse elamusse, kust varastati sõiduki süütevõti koos signalisatsioonipuldiga, mida kasutades

varastati elamu juurest sõiduk.

Pooled vaidlevad kindlustustingimuste p 4.5.1 lg 3 tõlgendamise üle. Kriminaalasjas sündmuskoha

vaatlusprotokollist nähtuvalt puuduvad vaidlusaluse elamu uksel sissemurdmisjäljed. Hageja

seadusliku esindaja seletusest ja tunnistaja Katrin Sepa ütlustest nähtuvalt elamus sissemurdmisjälgi

ei ole. Hoonesse sisenemine on tõendatud kriminaalasja nr 03251000532 toimikus olevate

materjalidega. Hageja seadusliku esindaja L. Linkovi seletuse ja tunnistaja Katrin Sepa ütlustega on

tuvastatud, et sõiduk oli lukustatud ning selle võtmed asusid elamus köögilaual. Sõiduki võtmete

enda valdusesse saamiseks murdis teo toimepannud isik tõkke kõrvaldamise teel hoonesse. Ka

suletud, kuid lukustamata ukse avamine on tõkke kõrvaldamine. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb

lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb

lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kindlustustingimuste p 4.5.1 lõiget 3 tuleb sõnastusest,

mõttest ja eesmärgist lähtudes tõlgendada nii, et kui sõiduki vargus on korda saadetud võtmeid

kasutades, hüvitatakse kahju juhul, kui teo toimepanija on sõiduki võtmed oma valdusesse saanud

röövimisega või hoonesse sissemurdmisega, millega kaasnevad sissemurdmisjäljed. Seega on pooled

kokku leppinud, et hoonesse sissemurdmisega peavad kaasnema sissemurdmisjäljed.

VÕS § 423 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral

peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse. VÕS § 423 lg 2 kohaselt on

kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Kuna ei esine kindlustustingimuste p 4.5.1 lg-s 3

sätestatud tingimust, siis ei ole tekkinud kahju 201 600 krooni lepingu alusel hüvitatav.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja

tema hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Otsuse põhjenduse kohaselt ei vaidle pooled sõiduki varguse asjaolude üle. Pooltevahelise

kindlustuslepingu lisaks olevate kindlustustingimuste punkti 4.5.1 lõikes 3 leppisid pooled kokku, et

kui sõiduk varastatakse võtmeid kasutades, hüvitatakse kahju juhul, kui teo toimepanija on sõiduki

võtmed oma valdusesse saanud röövimisega või hoonesse sissemurdmisega, millega kaasnevad

sissemurdmisjäljed. Pooled ei ole vaidlustanud jäeldust, et sõiduki võtmete saamiseks murdis teo

toimepannud isik tõkke kõrvaldamise teel hoonesse (sisenes hoonesse lukustamata välisuksest).

Lepingu kohaselt on hüvitamise eelduseks see, et sissemurdmisega kaasneksid sissemurdmisjäljed.

Kuna pooled ei ole lepingus sissemurdmisjälgede mõistet sisustanud, tulebki seda mõistet sisustada.

Kindlustustingimuste punkti 4.5.1 lõikes 3 märgitud sissemurdmisjälgede all on peetud silmas jälgi,

mis on jäetud tegudega, mis on tehtud hoonesse sissemurdmise eesmärgil (ukse, akna, luku vmt

lõhkumisega, luku lahti muukimisega vmt). Nii väljendab sõna !sissemurdmisjäljed" jälgede liiki,

milleks on sissemurdmisel tekkivad jäljed. Kui seda sõna sisustada hageja pakutud viisil, mille

kohaselt sissemurdmisjälgedeks on kõik tunnused, mille põhjal võib aru saada, et kõrvaline isik on

ruumis viibinud (näiteks, et mingi ese on kaduma läinud), siis kaotaks igasuguse mõtte punkti 4.5.1

lg 3 lause lõpp, mille kohaselt sissemurdmisega peavad kaasnema sissemurdmisjäljed, sest sel juhul

kaasneksid sissemurdmisega alati sissemurdmisjäljed, olgu nähtavad või nähtamatud. Et silmas peeti

just hoonesse sissemurdmisel tekkivaid jälgi, nähtub ka kindlustustingimuste punktist 5.5, mille

mõtte kohaselt ei olnud lubatud hoida sõiduki võtmeid lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab

või võib teada nende asupaika. Hoonesse sissetungimisel ei jätnud varas sissemurdmisjälgi. Seega ei

ole hagejal alust vaidlusaluse lepingu alusel kostjalt kindlustushüvitist nõuda. Hageja ei ole esile

toonud, et sündmuskohalt oleks leitud jälgi, mida saaks pidada sissemurdmisjälgedeks eespool

kirjeldatud tähenduses. Tunnistaja arvamust selle kohta, mida saab pidada sissemurdmisjälgedeks, ei

saa pidada asjas tähtsust omavaks faktiliseks asjaoluks, mille kohta ütluste andmine on tunnistaja

ütluse kui tõendi sisuks (TsMS § 101 lg 1).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub OÜ Aravete Agro tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu tõlgendus, et kindlustustingimuste p 4.5.1

lg-s 3 märgitud sissemurdmisjälgede all on peetud silmas jälgi, mis on jäetud tegudega, mis on tehtud

hoonesse sissemurdmise eesmärgil. Kindlustustingimuste p 4.5.1 lg 3 ei kasuta sõna

"sissemurdmisjäljed". Kindlustusvõtjat segadusse ajav ja eksitav täiendav tõlgendus

sissemurdmisjälgedest sisaldub kindlustussertifikaadis nr 514415, millise p 10 täiendab

sissemurdmise tingimusena sellega kaasnevaid sissemurdmisjälgi. Kindlustustingimused ja sertifikaat

on selles osas vastuolulised ja kindlustusvõtjat eksitavad. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu

tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse

tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.

Ringkonnakohus on andnud ebaõige tõlgenduse ka kindlustustingimuste p-le 5.5. Kriminaalasja

materjalidega on tuvastatud, et kindlustusjuhtumi põhjustas auto kasutajale täiesti võõras isik, kes

polnud varem viibinud eramus, millesse ta sisse murdis. Sissemurdmise eesmärk oli toime panna

vargus. Varas ei saanud teada, et auto võtmed asuvad köögilaual. Ta leidis need juhuslikult ning

kasutas võimalust varastatu äraviimiseks ja kiireks lahkumiseks.

VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse

lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Täiesti ebaloogiline oleks eeldada, et kindlustusvõtja pidanuks saama aru, et sissetungimise mõiste

sissemurdmisjälgede olemasolul on lisaks selle sõna laiemale ja üldarusaadavamale tähendusele

kohaldatav ainult tingimusel, et ruumi on tungitud lõhkumise, muukimise jms tulemusel.

Alama astme kohud ei ole pööranud tähelepanu hea usu põhimõtte kohaldamise vajadusele, millega

on tervikuna riivatud nii õiguskindluse printsiipi kui ka kassaatori õigust saada kindlustusjuhtumist

tulenevat hüvitist.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS jätta kaebuse

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leiab, et kindlustuslepingu alusel tuleb

kahju hüvitada juhul, kui kindlustusvõtja on teinud temalt kõik mõistlikult eeldatava oma vara ning

elu ja tervise kaitseks. Kindlustustingimuste p 4.5.1 lg 3 kohaselt on kahju hüvitamise eeldus

sissemurdmisjälgede olemasolu, mis tekib juhul, kui kindlustusvõtja on oma sõiduki võtmed pannud

hoonesse luku taha, loonud vargale temalt mõistlikult eeldatava takistuse ja ikkagi sõiduk

varastatakse.

8. Riigikohtu istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kassaator palus

vastustajalt välja mõista kassatsiooniastme õigusabikulud 10 050 krooni. Vastustaja jäi vastuses

esitatud seisukohtade juurde ja palus kassaatorilt välja mõista kassatsiooniastme õigusabikulud 14

584 krooni 80 senti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmist:

1) hageja ja kostja sõlmisid 27. septembril 2002. a sõidukikindlustuse lepingu hageja kasutuses ning

AS-i Hansa Liising Eesti omandis oleva sõiduki Chrysler Sebring kindlustamiseks

kindlustusperioodiga 24. oktoobrist 2002. a kuni 23. oktoobrini 2004. a;

2) kostja sõidukikindlustuse tingimuste liisinguvara kindlustamiseks p 4.5.1 lg 3 sõnastusena on

pooled kokku leppinud, et kui sõiduk varastatakse võtmeid kasutades, hüvitatakse kahju juhul, kui teo

toimepanija on sõiduki võtmed oma valdusesse saanud röövimisega või hoonesse sissemurdmisega,

millega kaasnevad sissemurdmisjäljed;

3) ajavahemikus 11. augustist 2003. a kuni 12. augustini 2003. a on Järvamaal Ambla vallas Kase talu

lukustamata välisukse avamise teel sisenetud L. Linkovile kuuluvasse elamusse, kust varastati

sõiduki süütevõti koos signalisatsioonipuldiga, mida kasutades varastati elamu juurest sõiduk;

4) sõiduk oli lukustatud ning võtmed asusid elamus köögilaual;

5) elamu uksel puuduvad sissemurdmisjäljed.

11. Esmalt peab kolleegium vajalikuks vastata küsimusele, kas kohtud on jätnud hagi õigesti

rahuldamata põhjendusega, et elamu uksel puuduvad sissemurdmisjäljed, mille olemasolu oli

kindlustustingimuste p 4.5.1 lg 3 kohaselt kindlustushüvitise maksmise eelduseks.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kolleegiumi arvates analüüsida võlaõigusseaduse (VÕS) § 423

lg 2 ning § 452 eesmärke ning seda, kas kindlustustingimuste p 4.5.1 lg-s 3 sätestatud tingimus

sissemurdmisjälgede kohta on lubatav tingimus nende sätete valguses.

12. Võlaõigusseaduse § 423 lg 2 kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Poolte

vahel 27. septembril 2002. a sõlmitud kindlustuslepingu osaks olid sõidukikindlustuse tingimused

liisinguvara kindlustamiseks. Nimetatud tingimuste p 1.2.1 kohaselt on suurkasko sõidukikindlustus,

mis katab liiklus- ja loodusõnnetuse, tulekahju, vandalismi ning varguse ja röövi riskid ning

klaasikindlustuse. Käesoleval juhul on tuvastatud, et sõiduk varastati ja sõiduk oli varguse vastu

kindlustatud viidatud p 1.2.1 ja kindlustussertifikaadi nr 514415 p 6 kohaselt. Seega tuleb

kindlustusriskiks käesolevas asjas lugeda muu hulgas auto vargus, mille toimumisel

(kindlustusjuhtumi saabumisel) tuleb põhimõtteliselt välja maksta kindlustushüvitis.

Võlaõigusseaduse § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest

kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike p 2 kohaselt ei või

kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul

täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust,

mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle

suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise

kohustusele.

Nimetatud sätteid nende koostoimes kohaldades teeb kolleegium järelduse, et kindlustusandja

vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse

riski vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust,

millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust

kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei või kindlustusandja tugineda. Kolleegium

märgib, et kindlustusandjal on võimalik kindlustuslepingut sõlmides välistada nt varguse riski alt

teatud esemed. Käesoleval juhul on kindlustusobjekti kirjeldatud sõidukikindlustuse tingimuste p-s 2

ning p 2.4 kohaselt ei kuulu kindlustuse alla nt mobiiltelefonid, kui need ei ole sõidukisse

statsionaarselt kinnitatud.

13. Kindlustustingimuste p 4.5.1 lg-s 3 kokkulepitu tähendab sisuliselt seda, et kindlustusvõtjale on

pandud kohustus näidata varguse toimumise korral sissemurdmisjälgi ning nende puudumisel

kindlustusandja kahju ei hüvita. See tähendaks käesoleval juhul seda, et kuigi on toimunud vargus,

mille vastu on sõiduk kindlustatud, ei oleks ikkagi tagatud nn kindlustuskaitse varguse vastu, kuna

puuduvad sissemurdmisjäljed.

Selline tingimus ei vasta kolleegiumi arvates VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetele, sest sissemurdmisjälgede

olemasolu ei oma mõju kindlustusjuhtumi toimumisele selle punkti tähenduses. Kindlustusjuhtumi

toimumisele saavad mõjuda muud tegurid, eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne

kindlustusjuhtumi saabumist. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et käesolev vaidlus taandub

sellele, kuidas sisustada mõistet "sissemurdmisjäljed". Ülaltoodust lähtuvalt on vaidluse lahendamisel

oluline see, kas auto oli varguse riski vastu kindlustatud ja kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda

kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Analüüsida tuleb eelkõige VÕS § 423 lg-

t 2 ja kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustusriski ulatust ning VÕS § 452 lg 2 p 2.

14. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et kindlustuslepingu alusel tuleb kahju hüvitada

juhul, kui kindlustusvõtja on teinud temalt kõik mõistlikult eeldatava oma vara ning elu ja tervise

kaitseks. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes

vajalikku hoolt oma asjade eest hoolitsemisel. Selles kontekstis omab tähtsust kindlustustingimuste

p 5.5, mille kohaselt ei tohi varguse ärahoidmiseks hoida sõiduki ega selle hoiupaiga võtmeid

nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika.

Kolleegiumi arvates võib selles punktis nimetatud kohustuse rikkumine omada mõju

kindlustusjuhtumi toimumisele.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas kindlustusandja on

kohtumenetluses kindlustustingimuste p 5.5 rikkumisele kui asjaolule tuginenud ja kui on, siis

hinnata, kas hageja käitumist võtmete hoidmisel saab lugeda p-s 5.5 ettenähtud kohustuse

rikkumiseks.

16. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et kohtud oleksid pidanud hindama kostja käitumist

hüvitise maksmisest keeldumisel hea usu vastase käitumisena, märgib kolleegium, et see väide võiks

olla põhjendatud juhul, kui kindlustusvõtja on täitnud kõik muud kindlustuslepingust tulenevad

kohustused, kuid ei suuda näidata sissemurdmisjälgi.

17. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et kui käesolevas vaidluses oleks

tulnud lahendada üksnes mõiste "sissemurdmisjäljed" tõlgendamise küsimus, tulnuks kohtutel

analüüsida ka VÕS § 37 lg-t 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu,

väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud

selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust

olulise pingutuseta mõista. Hageja on viidanud lepingu tõlgendamisele VÕS § 29 järgides.

Käesoleval juhul võib olla pigem tegemist tüüptingimustega. Kui tegemist oleks tüüptingimusega,

siis oleks hageja väidete kontekstis asjakohane norm eelkõige VÕS § 37 lg 3. Tüüptingimuste

tõlgendamisel tulnuks aga kohaldada VÕS § 39. Kuna aga vaidluses ei ole oluline

"sissemurdmisjälgede" mõiste sisustamine, ei pea kolleegium vajalikuks nimetatud sätteid analüüsida

ning seda ei ole vaja teha ka ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel.

18. Poolte taotlused õigusabikulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja sisulisel lahendamisel

sõltuvalt selle tulemusest.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa