3-1-1-39-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-39-05

Otsuse kuupäev

1. juuni 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi M. V. süüdistuses KarS § 386 lg 1 ja

§ 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/924/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Leppik

ja tsiviilkostja OÜ X esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Kersti Kägi, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

4. mai 2005

Istungil osalenud isikud

M. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Leppik,

tsiviilkostja OÜ X esindaja vandeadvokaadi vanemabi

Kersti Kägi ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andrei Voronin

Resolutsioon

1. Tühistada Järva Maakohtu 25. oktoobri 2004. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a

otsused M. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi, M. V-le KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas, samuti osas, millega mõisteti OÜ-lt X Eesti Vabariigi kasuks

välja 535 250 krooni ning otsustati realiseerida OÜ X vara tsiviilhagi katteks.

2. Mõista M. V. KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi õigeks.

3. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse kaudu) nõue OÜ X vastu jätta läbi

vaatamata.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. M. V. kaitsja ja OÜ X esindaja kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati M. V. süüdi KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 - § 25

lg 1 järgi ja teda karistati vastavalt üheaastase ning ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64

lg 1 alusel mõistis kohus M. V-le liitkaristuseks kaks aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel

tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Sama kohtuotsusega mõisteti M. V-lt ja OÜ-lt X solidaarselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lääne

maksukeskuse kaudu) kasuks välja 535 250 krooni. Kohus otsustas realiseerida eeluurimisel arestitud OÜ X

vara tsiviilhagi katteks.

1.1 Karistusseadustiku § 386 lg 1 järgi tunnistati M. V. süüdi selles, et ta esitas OÜ X juhatuse liikmena

maksustamisperioodidel jaanuar 2001 kuni jaanuar 2003 OÜ X käibedeklaratsioonides maksuhaldurile

tahtlikult valeandmeid, vähendades alusetult müügikäivet, mille tagajärjel jäi riigile laekumata käibemaksu

summas 535 122 krooni. Nimelt andis M. V. OÜ X raamatupidajale elektrooniliste käibedeklaratsioonide

koostamiseks ja edastamiseks raamatupidamise algdokumentide (kassatšekkide) asemel enda koostatud

vähendatud müügikäibe koondtabelid, mille tõele mittevastavusest raamatupidaja teadlik ei olnud.

Samuti tunnistati M. V. KarS § 386 lg 1 järgi süüdi selles, et ta esitas maksustamisperioodidel jaanuar kuni

detsember 2002 OÜ X käibedeklaratsioonides alusetult suurt sisendkäibemaksu kogusummas 128 krooni.

1.2 Karistusseadustiku § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi tunnistati M. V. süüdi järgmise teo toimepanemises.

14. veebruaril ja 5. mail 2003. a - OÜ X suhtes toimunud maksurevisjoni käigus - esitas M. V. ise ja lasi oma

esindajal maksuhaldurile esitada müügikäibe arvestamise aluseks olnud ebaõigete andmetega koondtabelid,

tehes seda eesmärgiga takistada maksuhalduril OÜ X poolt tasumisele kuulunud käibemaksu suuruse

kindlakstegemist. Samal eesmärgil jättis M. V. raamatupidamise seaduse § 40 lg 1 ja maksukorralduse

seaduse (MKS) § 58 ning § 57 lg 6 nõudeid eirates säilitamata ja revisjoni käigus maksuhaldurile esitamata

OÜ X raamatupidamise algdokumendid - igapäevaseid kassatehinguid tõendavad kassatšekid. Samuti

kustutas M. V. 20. veebruaril 2003. a ise või laskis kustutada müügiprogrammist Shop Plus 2002. aasta

müügiandmed ning 2001. a andmetest tehtud varukoopia failinimega tonune.zip, millede alusel oleks saanud

taastada elektrooniliselt säilitatud tehingud paberikandjale. Kuna maksurevisjoni käigus leidis ekspert faili

tonune.zip OÜ X arvuti kõvakettalt kustutatud failide hulgast, õnnestus maksuhalduril tuvastada reaalsed

müügiandmed ja OÜ X poolt tegelikult tasumisele kuulunud käibemaksusumma, mistõttu jäi M. V. kuritegu

lõpule viimata tema tahtest mitteolenenud põhjustel. Seega tegi M. V. kõik endast oleneva, et muuta

võimatuks maksuhalduri poolt 535 250 krooni suuruse maksu määramine.

1.3 Tsiviilhagi osas asus maakohus seisukohale, et see on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb KrMK § 43

lg 1 kohaselt välja mõista M. V-lt ja OÜ-lt X solidaarselt.

2. Järva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. V., tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek

Leppik ja OÜ X. M. V. ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse

tegemist, samuti tsiviilhagi rahuldamata jätmist. OÜ X palus maakohtu otsuse tühistada ja tsiviilhagi

rahuldamata jätta.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja mõlemad

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised.

3.1 Ei saa nõustuda apellantide väitega, et DVD+r plaadilt pärinevad andmed ei ole usaldusväärsed ning

tõendina arvestatavad. 17. novembril 2003. a teostas uurija spetsialisti juuresolekul maksuhaldurilt võetuse

käigus saadud DVD+r plaadi vaatluse. Vaadeldav plaat oli pakitud pitseeritud ümbrikku, mis oli rikkumata ja

terve. Plaadil olevad andmed pakiti lahti vaatlusarvutisse, plaadilt tehti vajalikud väljatrükid, mis lisati

vaatlusprotokollile. Kohtus üle kuulatud spetsialist kinnitas, et vaatlusprotokoll on õige ja vastab

tegelikkusele ja et ta poleks alla kirjutanud, kui see poleks nii olnud. Kõnealust plaati vaadeldi maakohtus ja

kohus tuvastas, et plaadil olevad andmed kattuvad vaatlusprotokolli lisadega. Seega on väited selle kohta, et

plaadil pole andmed õiged või et neid on maksuametnike poolt muudetud, paljasõnalised.

3.2 OÜ X arvutist maksuhalduri poolt maksumenetluses tehtud väljatrükid on kasutatavad tõenditena

kriminaalmenetluses. Väljatrükid on tehtud kooskõlas maksumenetluse normidega.

3.3 Asjaolu, et uurija ei ole plaadi vaatluse juurde kutsunud M. V., ei kujuta kaitseõiguse rikkumist, kuna

menetlustoimingu tegemise ajal kehtinud KrMK § 150 lg 2 ei kohustanud uurijat kahtlustatavat vaatluse

juurde kutsuma ning KrMK § 351 andis kahtlustatavale õiguse osaleda menetlustoimingus vaid uurija loal.

3.4 Vaatamata teatud vormilistele puudustele ei ole tsiviilkostja õigusi kriminaalmenetluses reaalselt rikutud.

Kuna nähtuvalt tsiviilkostjaks tunnistamise määrusest ja OÜ X vara arestimise määrusest esindas

kriminaalmenetluses tsiviilkostjat süüdistatav M. V., on paljasõnalised tsiviilkostja apellatsioonis esitatud

väited, et tema sai enda osalusest kriminaalmenetluses teada alles apellatsiooni koostamisel. Arvestades

asjaolu, et M. V. oli nii süüdistatav kui ka tsiviilkostja esindaja, puudus vajadus tutvustada kriminaalasja

materjale eraldi ka OÜ X esindajale, sest nii süüdistatavale kui ka tsiviilkostjale esitatavad kriminaaltoimiku

materjalid kattusid. Samuti võttis M. V. osa kõikidest esimese astme kohtu istungitest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid M. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Indrek Leppik ja OÜ X esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi.

5. M. V. kaitsja taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja M. V. õigeksmõistmist kõigis talle

süüksarvatud kuritegudes. Samuti palub kassaator jätta tsiviilhagi rahuldamata.

Oma taotlust põhjendab kassaator väitega, et kriminaalasjas ei ole põhilist tõendusteabe allikat - EMTEC

DVD+r plaati, millele on kopeeritud kõik OÜ X arvuti kõvakettal sisalduvad andmed, - uuritud viisil, mis

oleks välistanud menetluse käigus plaadi vahetamise võltsitud andmetega DVD+r plaadi vastu.

6. OÜ X esindaja vandeadvokaadi vanemabi K. Kägi palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas uueks arutamiseks Järva Maakohtule.

Oma taotlust põhjendab tsiviilkostja esindaja sellega, et kriminaalasjas ei ole OÜ-le X tagatud õigust võtta

osa kriminaalasja kohtueelsest uurimisest ja kohtulikust arutamisest. Maakohus OÜ-le X kohtukutset ei

saatnud ega andnud seega ka tsiviilkostjale võimalust hagi kohta selgitusi anda ja sellele vastu vaielda.

Kassaator leiab, et isegi kui tsiviilkostjast äriühingu seaduslik esindaja ning füüsilisest isikust kohtualune on

üks ja sama isik, ei anna see menetlejale alust jätta tsiviilkostja õigusi tähelepanuta.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid mõlemad kassaatorid kaebustes esitatud põhjenduste juurde

ja palusid kassatsioonid rahuldada. Prokurör vaidles kaebustele vastu ja leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks alust ei ole.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ükski M. V. kaitsja väidetest ei anna alust vaidlustatud

kohtuotsuste tühistamiseks. Ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega motiveerinud oma seisukohta, et

käesolevas asjas puudub alus kahelda OÜ X arvuti kõvakettast DVD+r plaadile tehtud koopia ja selle

väljatrükkide usaldusväärsuses.

II

9. Lähtudes KrMS § 352 lg-s 6 sätestatud Riigikohtu pädevusest väljuda kassatsiooni piiridest, kui ilmneb

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

10. Järva Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on tunnistanud M. V. KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi süüdi

selles, et ta:

1. jättis OÜ X maksurevisjoni käigus maksuhaldurile esitamata OÜ X raamatupidamise algdokumendid -

igapäevaseid kassatehinguid tõendavad kassatšekid, mida ta ei säilitanud;

2. esitas maksuhaldurile OÜ X ebaõigete andmetega müügikäibe koondtabelid;

3. püüdis hävitada OÜ X arvutist müügiprogrammist Shop Plus faili 2002. a müügiandmetega

ning 2001. a müügiandmetest tehtud varukoopia.

Eelnimetatud teod pani M. V. kohtuotsuste kohaselt toime eesmärgiga takistada maksuhalduril kindlaks

tegemast OÜ X poolt tegelikult tasumisele kuulunud käibemaksusumma suurust. Kuna maksurevisjoni

käigus õnnestus maksuhalduril OÜ X arvutist kustutatud andmed taastada ja seeläbi määrata kindlaks OÜ X

poolt tegelikult tasumisele kuulunud käibemaks, jäi M. V. tegu katse staadiumi.

11. Seega on M. V. süüdi tunnistatud selle eest, et ta esitas maksuhaldurile revisjoni käigus valeandmeid,

samuti ei andnud maksuhaldurile üle ja püüdis hävitada tõendeid, mille alusel oli võimalik kindlaks teha OÜ

X tegeliku käibemaksukohustuse suurus maksustamisperioodidel jaanuar 2001 kuni jaanuar 2003, kuid mis

käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt võimaldasid ühtlasi süüdistada M. V. OÜ X käibemaksu

väärarvutuses (KarS § 386 lg 1).

12. Maksumenetluses lasub maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus (maksukorralduse seaduse 5.

peatükk). Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (MKS § 56 lg 1). Samuti peab

maksukohustuslane kaasaaitamiskohustuse tõttu muu hulgas säilitama maksustamise seisukohast tähendust

omavaid dokumente üldreeglina vähemalt seitsme aasta jooksul (MKS § 58). Maksukorralduse seaduse § 62

lg 1 esimese lause kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude

kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja

esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist.

13. Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei toimi aga eranditeta. Põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 kohaselt ei

tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Toodud sätte mõtte kohaselt ei ole keegi

kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Ehkki Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa

Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese

mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent,

olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray v.

Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders v. Ühendkuningriik,

lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. v. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64). Samuti on inimõiguste

kohus leidnud, et EIÕK art 6 lg-t 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente

olukorras, milles ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo

toimepanemises (vt nt J. B. v. Šveits, p 66). Kooskõlas eeltoodud põhimõtetega sätestab maksukorralduse

seaduse § 64 lg 1 p 6, et sama seaduse paragrahvide 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest on

õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud

lähedase isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

14. Kriminaalkolleegium nendib, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku

formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid

nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom -kas see

viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese

mittesüüstamise privileeg ei piirdu isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest. Olukorras,

kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle

eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks

ise üles leida. Mõistetavalt ei välista eelöeldu isiku karistamist selle eest, et ta tõendusteavet hävitades

kahjustab ühtlasi mõnda muud õigushüve (näiteks kui tapmise toimepanija hävitab kuriteo varjamiseks talle

mittekuuluva kuriteoriista võib ta lisaks KarS §-le 113 vastutada küll KarS § 203, ent mitte KarS § 316

järgi).

16. Käesolevas kriminaalasjas on M. V-le KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi muu hulgas süüks arvatud OÜ X

raamatupidamise algdokumentide mittesäilitamine ja osaühingu tegelikku käivet kajastavate arvutifailide

kustutamine. Ehkki KarS §-ga 390 kaitstavaks õigushüveks on maksude korrapärane laekumine, tuleb

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul lähtuda sellest, et antud juhul kahjustas M. V. maksude

korrapärast laekumist OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisega - ehk siis teoga, mis on talle

süüks arvatud KarS § 386 lg 1 järgi. Just selle teo tagajärjel jäi riigile OÜ-lt X laekumata 535 250 krooni

käibemaksu. OÜ X raamatupidamise algdokumentide mittesäilitamine ja arvutifailide kustutamine olid

suunatud üksnes M. V. poolt eelnevalt toime pandud kuriteo varjamisele ega tekitanud maksude

korrapärasele laekumisele kui õigushüvele iseseisvat kahju. KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses kirjeldatud tegu oli küll suunatud maksuhalduri tegevuse takistamisele maksurikkumise

avastamisel, kuid kuna sama rikkumise ilmsikstulekul ähvardas M. V. ka kriminaalsüüdistuse esitamine, ei

saa teda lähtudes PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 sellise teo eest eraldi karistada.

17. Eeltoodud põhjustel on välistatud ka M. V. karistamine maksuhaldurile ebaõigete müügiandmete

koondtabelite esitamise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et enese mittesüüstamise privileegist

tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid

eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu. Seda järeldust kinnitab muu hulgas ka

asjaolu, et KarS §-s 320 sätestatud kuriteo (valeütlus) subjektiks on üksnes kannatanu ja tunnistaja, mitte aga

kahtlustatav või süüdistatav. Samast põhimõttest tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul lähtuda ka muude

tõendiliikide puhul. Eelöeldu kehtib siiski niivõrd, kuivõrd valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne

tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks.

M. V. esitas maksuhaldurile revisjoni käigus ebaõiged OÜ X müügiandmete koondtabelid üksnes eesmärgiga

kinnitada varasematel maksustamisperioodidel esitatud OÜ X käibedeklaratsioonide õigsust ja varjata juba

lõpule viidud käibemaksu väärarvutust. Loobumine varem deklareeritud käibe õigsust näitavate (võltsitud)

dokumentide esitamisest tähendanuks faktiliselt M. V. poolt enda süüditunnistamist OÜ X käibemaksu

väärarvutuses. Selle eest, et M. V. viimatinimetatud võimalusest loobus, ei saa teda aga eraldi karistada.

18. Eeltoodut arvestades leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et M. V. süüditunnistamine KarS § 390 lg 1 -

§ 25 lg 1 järgi maksuhalduri tegevuse takistamise katses ei ole põhjendatud.

III

19. Seoses OÜ X esindaja kassatsiooniga märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

20. Järva Maakohtu otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis muutmata, mõisteti OÜ-lt X kui

tsiviilkostjalt (solidaarselt M. V-ga) Eesti Vabariigi kasuks välja 535 250 krooni M. V. poolt kuriteoga

tekitatud kahju katteks. Maakohus mõistis OÜ-lt X kuriteoga tekitatud kahju välja vaatamata asjaolule, et

vastuolus KrMK § 43 lg 2 ja § 45 nõuetega oli nimetatud äriühing jäetud kohtusse kutsumata ja talle

tsiviilkostja õigused tutvustamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole OÜ X õigusi reaalselt rikutud ja esinenud puudused on pelgalt

vormilist laadi.

Asjaolu, et M. V., kes oli ühtlasi OÜ X seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales

kohtuistungitel, ei tähenda seda et M. V. oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva

kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude OÜ-lt X väljamõistmise üle.

Olukorras, kus OÜ X oli jäetud tsiviilkostjana kohtumenetlusse kaasamata, ei pidanud M. V. lähtuma

eeluurimisel koostatud uurija määrusest OÜ X tsiviilkostjaks tunnistamise kohta. Seega ei teavitanud kohus

M. V. ega ühtegi teist OÜ X pädevat esindajat sellest, et käesoleva kriminaalasja raames otsustatakse ka OÜ

X õiguste ja kohustuste üle, mistõttu puudus OÜ-l X kohane võimalus asjakohaste vastuväidete esitamiseks.

Lisaks eeltoodule juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus on

jätnud oma otsuses märkimata materiaalõigusliku aluse, millest lähtudes kannab OÜ X varalist vastutust

M. V. poolt kuriteoga tekitatud kahju eest. Kohtute poolt viidatud KrMK § 43 lg 1 määratleb üksnes

tsiviilkostja menetlusliku staatuse, kuid ei võimalda otsustada selle üle, kas isikut saab tsiviilkostjana

kriminaalmenetlusse tõmmata.

21. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalkohtumenetluses tsiviilkostja õiguste ja kohustuste üle

otsustamine ilma tsiviilkostjat kohtumenetlusse kaasamata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena AKKS § 39 lg 4 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seetõttu tuleb Järva Maakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsus OÜ-lt X 535 250 krooni väljamõistmise osas tühistada. Eeltoodust tulenevalt puudub

alus ka OÜ X vara realiseerimiseks kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi katteks.

22. Samas ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul rahuldada OÜ X esindaja taotlust saata kriminaalasi

tsiviilhagi puudutavas osas uueks arutamiseks Järva Maakohtule. Olukorras, kus menetlus M. V-le esitatud

süüdistuse osas on lõppenud, ei ole kriminaalmenetluse raames enam võimalik hakata lahendama

tsiviilkostja vastutuse küsimust. Seega tuleb Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lääne Maksukeskuse

kaudu) tsiviilhagi OÜ X vastu jätta KrMS § 310 lg 1 neljanda alternatiivi alusel läbi vaatamata. Kuna

käesoleval juhul põhineb kriminaalmenetluses OÜ X vastu esitatud tsiviilhagi OÜ X maksukohustusel,

toimub kannatanu nõude lahendamine maksumenetluses (MKS § 1 ja § 10 lg 2 p-d 2 ning 3), mitte aga

tsiviilkohtumenetluses.

IV

23. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Järva Maakohtu 25. oktoobri 2004. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a

otsused M. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi, M. V-le KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuse mõistmise osas, samuti osas, millega mõisteti OÜ-lt X Eesti Vabariigi kasuks välja 535

250 krooni ning otsustati realiseerida OÜ X vara tsiviilhagi katteks.

Riigikohus teeb eelnimetatud osas uue otsuse, millega mõistab M. V. KarS § 390 lg 1 - § 25 lg 1 järgi seoses

kuriteokoosseisu puudumisega õigeks ja jätab Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse

kaudu) nõude OÜ X vastu läbivaatamiseks maksumenetluse korras. Muus osas jätab kriminaalkolleegium

kohtuotsused muutmata. M. V. kaitsja ja OÜ X esindaja kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

Ott Järvesaar

Jüri Ilvest

Peeter Vaher