3-1-1-33-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-33-05

Otsuse kuupäev

1. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

V. B. süüteoasi KrK § 188 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a otsus

nr 2-1-407/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. B. kaitsja vandeadvokaat Alar Neilandi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2005. a

Istungil osalenud isikud

V. B. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a otsus tühistada ja jõustada Tartu Maakohtu

6. oktoobri 2004. a otsus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. B. süüdistati KrK § 188 järgi selles, et ta 28. märtsil 2002. a kella 23.45 ajal, häirituna ühiselamu

kõrvaltoast kostuvast lärmist, tungis ebaseaduslikult sellesse lukustamata tuppa eesmärgiga lärmitsejaid

korrale kutsuda. V. B. sõimas toas viibinud K. K.-i, R. R.-i, K. K.-i ja H. T.-i ebatsensuursete sõnadega,

ähvardas nad tappa ja lõi noaga vastu toa ust. Seejärel võttis ta K. K.-l selja tagant kõrist kinni ja kägistas,

tekitades sellega kaela piirkonda kehavigastused, mis ei olnud eluohtlikud ning tavalise kulgemise korral

põhjustavad lühiajalise - kuni 7 päeva vältava tervisekahjustuse. Lisaks ähvardas V. B. R. R.-l prillid katki

lüüa.

2. Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2004. a otsusega mõisteti V. B. õigeks. Maakohus leidis, et kannatanud

rikkusid ühiselamu sisekorraeeskirju ja V. B-l oli õigus nõuda rahu ning vaikust. Kohus ei lugenud

tuvastatuks, et V. B. oleks ühiselamu kõrvaltoas ühiselamu sisekorraeeskirju rikkunud isikuid korrale

kutsudes käitunud kriminaalkorras karistataval viisil.

Kohus leidis, et V. B. tegutses K. K.-i suhtes hädakaitseseisundis, ennetamaks võimalikku rünnet. Kohtu

arvates oli V. B-l toas tekkinud pingelist olukorda arvestades alust eeldada rünnakut, sest toasolijad olid

ilmselt tarvitanud alkoholi. Kohtualune tegutses kohtu arvates selliselt, nagu võiks oodata keskmiselt

inimeselt samas olukorras. V. B. tegevus ei ületatud hädakaitse piire ja oli seega õiguspärane - leidis kohus.

Maakohus ei lugenud piisavalt tõendatuks ka kannatanute ähvardamist noaga ega noa ukse sisse löömist, sest

peale omavahel lähedastes suhetes olevate kannatanute vastuoluliste ütluste ei kinnita seda ükski muu tõend.

Samuti oli maakohtu hinnangul tõendamata väidetava ähvarduse reaalse täideviimise võimalus.

3. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, V. B.

süüditunnistamist KrK § 188 järgi, tema karistamist viiekuulise vangistusega ja selle karistuse tingimuslikult

täitmisele pööramata jätmist. Prokurör luges hädakaitseseisundi välistatuks põhjusel, et K. K. istus, kui V. B.

teda ründas. Prokurör luges tuvastatuks, et keegi toasviibijaist ei julgenud hirmust V. B. ees talle vastu hakata

ja K. K. üksnes palus tal maha rahuneda. Isegi kui K. K. üritanuks takistada V. B. tuppa sisenemist olnuks

see õiguspärane, sest V. B. poolt tuppa tungimine oli õigusvastane. Prokurör leiab, et kriminaalasjas kogutud

tõendeile tuginevalt tuleb lugeda tuvastatuks nii K. K. suhtes vägivalla tarvitamine kui ka asjaolu, et V. B-l

oli tuppa sisenedes käes nuga, millega ta lõi toa ukse sisse. Samuti leidis prokurör, et kannatanutele

kehavigastuste tekitamise ähvardus oli reaalne. Apellandi hinnangul puudutasid vastuolud kannatanute

ütlustes üksnes nüansse ning ei saa seetõttu olla aluseks kannatanute ütluste kõrvalejätmiseks lubatavate

tõendite kogumist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a otsusega maakohtu otsus tühistati. V. B. tunnistati KrK § 188

järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära, s.o 2500 krooni. Samuti mõisteti temalt välja

sundraha, ekspertiisitasu ja õigusabikulu.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et minnes naabreid korrale kutsuma teostas V. B. oma

tõelist õigust, kuna ühiselamu sisekorraeeskirja kohaselt on alates kella 23.00 õigus unerahule. Kuid samas,

tuginedes kannatanute ütlustele, leidis ringkonnakohus, et oma õigust teostades kasutas V. B. ebaseaduslikult

vägivalda ja ähvardusi vägivalla kasutamiseks. Kannatanute ütlused tuli ringkonnakohtu hinnangul otsuse

tegemise aluseks võtta seetõttu, et need on omavahel kooskõlas ja riimuvad ka muude kriminaalasjas

kogutud tõenditega.

Karistuse mõistmisel arvestas ringkonnakohus KarS § 56 ettenähtud asjaoludega. Kuna V. B. on varem

kriminaal- ja väärteokorras karistamata ning vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, pidas

ringkonnakohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. V. B. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland esitas Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a otsuse peale

kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

samale kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt

kriminaalmenetluse õigust. Kaitsja märkis, et V. B. süüdistuse sisuks oli oma tõelise õiguse ebaseaduslikus

korras teostamine kannatanute tapmisega ähvardamise teel, kuid samas pole ringkonnakohus tuvastanud, et

tapmisega ähvardamine oleks aset leidnud. Seega on ringkonnakohtus jäetud tuvastamata omavoli kui

kuriteo koosseisu kuuluvate tegude toimepanemine süüdistava poolt. Kaitsja hinnangul on maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused vastuolulised selle asjaolu tuvastamise osas, kas V. B-l oli naabertuppa sisenemisel

käes nuga või mitte ja kas ta sellega ähvardas või mitte. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milles

seisnesid maakohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, mistõttu nimetatud vastuolu takistab kriminaalasja

igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist. Kuna kaitsja arvates võib sellega kaasneda ebaseaduslik või

põhjendamatu kohtuotsus, taotleb ta kirjeldatud rikkumise tunnistamist kriminaalmenetluse normi oluliseks

rikkumiseks. Kassaator leidis, et kriminaalasjas on usaldusväärselt tõendamata V. B. poolt K. K.-le

nahamarrastuste tekitamine, mistõttu ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Samuti leiab kaitsja, et kui

siiski lugeda nahamarrastuste tekitamine tõendatuks, siis tuleks need kvalifitseerida KrK § 113, mitte aga

§ 188 järgi ja nende tekitamine oleks õigustatud hädakaitsega KrK § 13 lg 2 alusel.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Külli Saks esitas kassatsioonivastuse, milles taotles ringkonnakohtu

otsuse muutmata jätmist ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul on kassaatori taotlus

põhjendamatu, sest ringkonnakohus kohaldas V. B. süüdi tunnistades õigesti materiaalõigust ega rikkunud

menetlusnorme.

6. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja leidis, et omavoli

koosseis polnud V. B. käitumisega täidetud põhjusliku seose puudumise tõttu tema tegeliku õiguse

teostamise ja vägivallategude vahel. Kaitsja hinnangul tarvitas V. B. K. K.-i vastu vägivalda olles hädakaitse

seisundis. Prokurör taotles kassatsiooni rahuldamata jätmist, leides, et see on põhjendamatu.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kooskõlas KarS RakS § 3 lg-s 2 sätestatuga nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt seda, et V. B-

le KrK § 188 järgi süüksarvatud tegu on karistatav ka KarS § 257 järgi.

8. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on kõigepealt nõustutud maakohtu otsuses märgituga ja loetud

tuvastatuks, et minnes naabreid korrale kutsuma, teostas V. B. oma tõelist õigust. Kuid erinevalt maakohtust

leidis ringkonnakohus, et V. B. teostas oma tegelikku õigust ebaseaduslikult KrK § 188 mõttes. Nimelt luges

ringkonnakohus kannatanute ütlustele tuginevalt tuvastatuks V. B. poolse vägivallaga ähvardamise. Samuti

kannatanu ütlustele ja "muudele kriminaalasjas kogutud tõenditele" tuginevalt on ringkonnakohus lugenud

tuvastatuks vägivalla tarvitamise kannatanu K. K. suhtes.

9. Puutuvalt ähvardamisse omavoli koosseisulise tunnusena peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks

meenutada kriminaalasjas nr 3-1-1-7-99 (RT III 1999, 7, 75) tehtud kohtuotsuses märgitut, et nii

väljapressimise (KrK § 142) kui ka omavoli (KrK § 188) puhul peab ähvarduse sisu olema konkreetselt

määratletav, seostatav süüdlase tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma

eesmärgi saavutamiseks (varalise kasu saamiseks KrK § 142 korral ja oma õiguse teostamiseks KrK § 188

korral). Ähvardamine sellega, et keegi võib tule räästasse panna on arvestatav konkreetse ähvardusena

üksnes siis, kui kannatanu tajus selle taga süüdistatavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või

vahendlikult. Hirm, et arvestades praegust kuritegevuse kõrget taset võib see ka juhtuda (tule räästasse

panemine), ei seondu süüdistatavate võimaliku käitumisega.

10. Ringkonnakohtu kõnealuses otsuses märgitakse, et "ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks

kannatanutel alust olnud karta ähvarduse reaalset täideviimist. Kannatanud on kinnitanud, et kuna

kohtualune oli endast täiesti väljas ja agressiivne, siis oli tema poolt võimalik eeldada igasugust käitumist.

Kuigi V. B. ei ähvardanud konkreetselt kedagi tappa, oli kõikidel toasviibijatel kartus tema edasise tegevuse

suhtes. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlustega on tõendatud V. B. poolt vägivallaga ähvardamine".

Eelnevast nähtub, et ringkonnakohus ei ole mingil määral põhjendanud ainsat süüdistuses sisalduvat V. B.

poolse konkreetse ähvarduse - tapmisähvarduse - esinemist ega ka mitte sellise ähvarduse realiseeritavust.

"Igasuguse käitumise" võimalust ei saa aga lugeda KrK § 188 mõttes piisava konkreetsusega määratletud

ähvarduseks. Isikule, kelle öörahu rikkumine on loetud tuvastatuks ja kelle õigust öörahu rikkumise

lõpetamisele on tunnustatud, ei ole alust karistusõiguslikult heita omavolina ette seda, et ta oli enda tõelist

õigust teostama asudes "endast väljas".

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsuses kummutatud ka seda maakohtu

poolt tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt tehtud järeldust, et V. B. tegevus K. K. suhtes oli ajendatud

konfliktsituatsioonis viimatinimetatu poolt rünnaku ennetamise soovist. Ringkonnakohtu järeldus selle kohta,

nagu ei saaks V. B. käitumist K. K.-i istuma surumisel käsitada konfliktsituatsioonis enese kaitsmise soovil

toimepandud teona, on ekslik. K. K.-i poolt püsti tõusmist võis V. B. tulenevalt kujunenud olukorrast (toas

pidutsenud ja alkoholi tarvitanud nelja inimese ootamatu segamine) tõlgendada ähvardusena, millele ta

seetõttu võis reageerida selliselt, nagu võiks oodata keskmiselt inimeselt samas olukorras. Isegi siis, kui

asuda seisukohale, et V. B. luges end ekslikult hädakaitseseisundis olevat, ei saa sellist eksimust jätta

õiguslikult arvestamata, vaid tuleb lähtuda KarS §-s 31 sätestatust. Kuna nimetatud eksimus välistab tahtluse,

siis võiks tõusetuda üksnes küsimus V. B. vastutusest ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna aga

kriminaalkoodeksis ei nähtud ette kriminaalvastutust ettevaatamatuse tõttu kerge tervisekahjustuse tekitamise

eest, tuleks V. B. õigeks mõista ka siis, kui asuda seisukohale, et V. B. luges end ekslikult

hädakaitseseisundis olevat.

12. Ringkonnakohtu otsuses ei ole veenvalt kummutatud kahtlusi, mis tekkisid maakohtul V. B. poolt K. K.-

le kehavigastuse tekitamise hindamisel. K. K.-i suhtes on kohtuarstlik ekspertiis korraldatud 24. jaanuaril

2003. aastal. Arvamuse andmisel on ekspert tuginenud vaid perearsti E. A. poolt uurimisasutusele saadetud

K. K. ambulatoorse kaardi väljavõtte valguskoopiale (tl 40). Ambulatoorse kaardi täitmise kuupäevaks on

märgitud 2. aprill 2002. a, kuid selle kaardi tekstist nähtuvalt olid K. K. kehavigastused tekitatud 28. aprillil

2002. a. Kahtlemata võib siin, nii nagu on märkinud ringkonnakohus, olla tegemist inimliku eksitusega, kuid

selle eksituse kõrvaldamine oleks eeldanud E. A. ärakuulamist. Põhjendatult on kassaator juhtinud

tähelepanu ka vastuolule eksperdi arvamuse ja kõnealuse ambulatoorse kaardi väljavõtte (ehk eksperdi

arvamuse kujunemise ainsa aluse) teksti arusaamatutele erinevustele. Kui ambulatoorsel kaardil on

diagnoosiks märgitud "kaelapiirkonna pindmised haavad", siis eksperdi arvamuse kohaselt esinesid K. K.-l

"nahamarrastused kaela piirkonnas".

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kokkuvõtvalt kassaatoriga esmalt selles, et ringkonnakohtu

vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud enda seisukohtade erinevust võrreldes maakohtu otsuses

tuvastatuga, mis annab alust rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Samas, kooskõlas otsuse p-s 11 märgituga, puudub alus tagastada kriminaalasja uueks arutamiseks

ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole kriminaalasja uuel arutamisel võimalik

kõrvaldada tõusetunud kahtlusi V. B. süüdiolekus ja ta tuleb seetõttu KrMS § 7 lg 3 alusel õigeks mõista.

14. Eelnevale tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 9.detsembri 2004. a otsuse ja jõustab Tartu Maakohtu

6. oktoobri 2004. a otsuse.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris