3-3-1-21-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-21-05

Otsuse kuupäev

26. mai 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Enn Sootsi kaebus Tartu Vangla administratsiooni toimingu, mis

seisnes kinnipeetava esindajale õigusabi osutamisel takistuste

tegemises, õigusvastasuse tuvastamise ja sellega tekitatud

moraalse kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-56/05

Menetluse alus Riigikohtus

Enn Sootsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Enn Sootsi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsuse haldusasjas nr 2-3-56/05 põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtu menetluses on kinnipeetav Enn Sootsi kaebus Eesti Vabariigi vastu kahju

hüvitamise nõudes (haldusasi nr 3-430/2003). Halduskohus jättis 4. juuni 2004. a kohtumäärusega

rahuldamata E. Sootsi taotluse temale asjas riigi kulul õigusabi määramiseks. Seejärel volitas kaebuse

esitaja ennast kokkuleppe alusel esindama Lembit Auväärti. Esindaja esitas Tartu Vangla juhtkonnale

10. juunil 2004 taotluse esindatavaga kokkusaamise võimaldamiseks. Vangla võimaldas esindajal

esindatavaga kohtuda lühiajalisteks kokkusaamisteks ettenähtud üldkorras 11. juunil 2004.

Haldusasjas nr 3-430/2003 peetud kohtuistungil 14. juunil 2004 taotles kaebuse esitaja esindaja

kohtuistungi edasilükkamist põhjusel, et talle ei võimaldatud esindatavaga kohtuda. Halduskohus

rahuldas taotluse.

2. E. Soots esitas 19. juulil 2004 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-464/2004), milles

palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla administratsiooni toimingud, mis seisnesid 10. ja

11. juunil 2004 õigusabi osutamise takistamises, samuti Tartu Vangla direktori 5. juuli 2004. a vastus

nr 2-4/9026-1 avaldusele, milles kaebuse esitaja esindaja palus teatada, missuguste dokumentide

alusel saab mitteadvokaadist esindaja kohtuda kinnipeetavast esindatavaga. Kaebuse esitaja palus

halduskohtul kohustada Tartu Vangla administratsiooni võimaldama esindajal esindatavale õigusabi

osutada ning mõista Tartu Vanglalt tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks E. Sootsile välja 300 000

krooni. Kaebuse esitaja taotles halduskohtult ka Vangistusseaduse (VangS) § 26 ja justiitsministri

30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) §-de 31-38

põhiseadusevastaseks tunnistamist osas, milles need ei võimalda kinnipeetava esindajal osutada

esindatavale õigusabi võrdselt kaitsjaga.

Kaebuse esitaja leidis, et õigusabi osutamine eeldab kliendi ja esindaja vahetut suhtlemist, mis vangla

seatud tingimustel ei olnud käesoleval juhul võimalik, sest suhelda oli võimalik üksnes klaasseinaga

eraldatult telefonitsi, mida pealt kuulatakse. Ka ei võimaldatud esindajal kokkusaamisele kaasa võtta

märkmeid ja õigusakte. Seoses kriminaalkaristusega on piiratud E. Sootsi liikumisvabadust, kuid

temalt ei ole ära võetud põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Takistuste

tegemine kohtusse pöördumiseks on lubamatu. HKMS § 14 lg 5 võimaldab protsessiosalisel

halduskohtus asja ajada ka esindaja kaudu.

3. Tartu Halduskohus kaasas 31. augusti 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-464/2004 HKMS § 14

lg 3 p 2 alusel arvamuse andjana menetlusse Justiitsministeeriumi kui järelevalvet teostava asutuse.

4. Tartu Halduskohus peatas 1. septembri 2004. a määrusega haldusasja nr 3-430/2003 menetluse

kuni kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-464/2004.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 10. novembri 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-464/2004 E. Sootsi

kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes 10. juunil 2004

kaebuse esitajale tema esindajaga kokkusaamise võimaldamata jätmises ja 11. juunil 2004

kokkusaamise võimaldamises lühiajalise kokkusaamisena VSE §-des 31-38 sätestatud tingimustel ja

korras ning kohustas Tartu Vangla administratsiooni võimaldama õigusabi osutamist E. Sootsile

VangS §-des 26 ja 27 sätestatud tingimustel ja korras. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks ka Tartu

Vangla 5. juuli 2003. a vastuse kaebuse esitaja pöördumisele. Muus osas jättis kohus kaebuse

rahuldamata.

Kohus leidis, et VangS § 26 tuleb tõlgendada laiendavalt, sest kinnipeetav on jõustunud kohtuotsuse

alusel vanglasse paigutatud isik ning kui säte laieneks üksnes kaitsjale kriminaal- või

väärteomenetluses, siis oleks selle reguleerimisala väga kitsas. Arvestada tuleb sedagi, et kaitsjaga

kokkusaamise eritingimusi sätestav VangS § 26 paikneb alajaotuses "Kinnipeetava vanglaväline

suhtlemine". PS § 15 lg-st 1 tulenev oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumise õigus kui kõigi ja

igaühe õigus peab olema tagatud ka kinnipeetavale. HKMS § 14 lg 5 kohaselt võib protsessiosaline

halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Haldus- ja tsiviilasjades kinnipeetavate

esindamisele ja nendele õigusabi osutamisele Vangistusseadus ega ükski teine vangistust reguleeriv

õigusakt piiranguid ei sätesta, mistõttu tuleb lähtuda kaitsjaga suhtlemise kohta sätestatust. Vastustaja

ega Justiitsministeerium kui vanglate üle järelevalvet teostav asutus ei ole esitanud mõistlikku

põhjust, miks selline laiendamine ei ole võimalik või kohane. Kui konfidentsiaalse õigusnõustamise

piirangud on vajalikud julgeoleku või muudel kaalutlustel, peaksid need olema seaduses

selgesõnaliselt sätestatud. Seetõttu on VangS § 26 asjassepuutuv õigusnorm, kuid et see ei riku

kaebuse esitaja põhiõigusi ega ole muul viisil Põhiseadusega vastuolus, siis jääb rahuldamata taotlus

algatada menetlus VangS § 26 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Justiitsministri 30. novembri

2000. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" §-d 31-38 ei ole asjassepuutuvad.

Kohus ei pidanud õiguspäraseks olukorda, kus isik, kes on kinnipeetava esindajaks haldusasjas, peab

suhtlema esindatavaga lühiajalisteks kokkusaamisteks ettenähtud üldkorras. Halduskohus nõustus

kaebuse esitaja seisukohaga, et lühiajalisteks kokkusaamisteks kehtestatud tingimustes ei ole

asjakohase õigusabi osutamine võimalik. Käesoleval juhul keelati esindajal kokkusaamisele kaasa

võtta ka dokumente ja normatiivakte ning teha vestluse käigus märkmeid. Kohus leidis, et Tartu

Vangla pidi kaebuse esitaja ja tema volitatud esindaja kokkusaamise võimaldamisel ja korraldamisel

lähtuma VangS §-dest 26 ja 27, mitte vangla sisekorraeeskirjas lühiajaliste kokkusaamiste kohta

sätestatust.

Kuna asjas ei olnud tõendatud, et Tartu Vangla oleks süüliselt alandanud kaebuse esitaja väärikust või

kahjustanud tema tervist, rikkunud eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au ja

head nime, siis Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel jättis halduskohus rahuldamata

E. Sootsi taotluse temale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Rahuldamata jäi ka kaebuse esitaja

taotlus vastustajalt kohtukulude väljamõistmise osas, sest kohtule ei esitatud tõendeid kohtukulude

kandmise kohta.

6. E. Soots esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale osas, milles kaebus jäeti

rahuldamata, s.o kohtukulude ja moraalse kahju hüvitamise nõude osas. Apellant leidis, et kahju tuleb

hüvitada ka siis, kui see ei ole tekitatud RVastS § 9 lg-s 1 märgitud viisil. Kui kohus sellise

tõlgendusega ei nõustu, siis palub apellant algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse RVastS

§ 9 lg 1 tunnistamiseks PS §-ga 25 vastuolus olevaks.

Kohtukulude väljamõistmata jätmine ei olnud apellandi arvates põhjendatud, sest kuivõrd kinnipeetav

E. Sootsil ei ole vara esindajale tasu ette maksmiseks, siis sõltub esindaja võimalus tasu saada tema

töö edukusest. E. Soots saab esindajale abi eest tasuda üksnes juhul, kui kohus tema kasuks need

kulud välja mõistab. Ka riigi poolt määratud advokaadile mõistetakse kohtukulud välja, kuigi

esindatav ei ole neid tasunud. Tegemist on riigi kõlvatu konkurentsiga.

7. Tartu Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, milles kohus E. Sootsi

kaebuse rahuldas ja palus ringkonnakohtul halduskohtu otsus selles osas tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta E. Sootsi kaebus rahuldamata ja kohtukulud jätta kaebuse esitaja enda kanda. Apellant

leidis, et halduskohus pidas ebaõigesti võimalikuks kohaldada asja lahendamisel seaduse analoogiat

ja juhinduda VangS §-st 26. Kaitsja mõiste tuleneb Kriminaalmenetluse seadustikust ja VangS § 26

regulatsioon on selge, nimetades üksnes kaitsjat. Vangla toimis vastavuses kehtivate õigusaktidega ja

see tõttu ei riku ka vangla 5. juuli 2004. a vastus E. Sootsi esindajale iseenesest E. Sootsi kohtusse

pöördumise õigust. Riigikohtu halduskolleegium asus 19. novembri 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-

3-1-54-04 seisukohale, et kui õigusnorm on piisavalt õigusselge, ei pea vangla juhinduma muudest

seaduse sätetest ja kui kohus leiab, et VangS oleks pidanud ette nägema õigusabi osutajate suhtes

erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -vabadusi, oleks kohus pidanud

algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Tartu Vangla märkis, et VangS §-s 26 kasutatavat mõistet "kaitsja" ei ole vangistuse täideviimise

tingimustes võimalik laiendavalt tõlgendada. Ka kinnipeetaval võib tekkida vajadus kaitsja järele

kriminaalmenetluse tähenduses, näiteks teistmismenetluses või seoses mõne vanglas viibimise ajal

toimepandud süüteoga. Kui tõlgendada VangS § 26 laiemalt, siis õigusabi osutajate ringi piiramatuse

tõttu võib tekkida olukord, kus õigusabi andmise varjus hakkavad kinnipeetavatega piiramatult ja

segamatult kohtuma väga erinevad isikud, kelle eesmärk ei ole kas mitte ainult või üldse mitte

kinnipeetavale õigusabi osutamine, vaid näiteks kinnipeetavale vanglas keelatud esemete (eelkõige

narkootikumide) vanglasse toimetamine ja nende kinnipeetavale üleandmine. See muudaks vangla

jaoks äärmiselt raskeks täita talle seadusega pandud ülesannet tagada vanglas üldine julgeolek. Kuigi

justiitsministri 1. aprilli 2003. a määruse nr 23 "Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle

järelevalve korraldamine" § 49 lg 1 võimaldab vanglat külastavat isikut läbi otsida, on see võimalik

siiski vaid operatiivinformatsiooni põhjal. Kinnipeetaval on võimalik haldus- või tsiviilasjas

esindajaga suhelda kirja või telefoni teel, samuti lühiajaliste kokkusaamiste raames, mistõttu tema

kaebeõigus on piisavalt tagatud.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. veebruari 2005. a otsusega Tartu Vangla

apellatsioonkaebuse ja jättis E. Sootsi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas

halduskohtu otsuse osas, milles E. Sootsi kaebus rahuldati ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis

E. Sootsi kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et tekkinud vaidluse lahendamisel tuleb

lähtuda VangS § 26 grammatilisest tõlgendusest. VangS §-d 26 ja 27 sätestavad õigused kinnipeetava

kaitsjale. "Kaitsja" mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Kriminaalmenetluse seadustikust ja

Väärteomenetluse seadustikust ning see ei hõlma esindajat Halduskohtumenetluse seadustiku ega

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses.

Kaitsja ja esindaja rollid on väga erinevad ja seetõttu ei pea neil olema ka ühesuguseid õigusi

kinnipeetavaga kokkusaamisel. Võimalik põhiõiguste riive aste ja intensiivsus on

kriminaalmenetluses tunduvalt suurem kui haldusmenetluses, mistõttu on kinnipeetava kaitsjale

VangS §-des 26 ja 27 sätestatud eristaatuse andmine õigustatud. Sellist eristaatust ei vaja aga

kinnipeetava esindaja haldusasjas ja temale sellise staatuse mitteandmine ei ole vastuolus üldise

kohtusse pöördumise põhiõigusega (PS § 15 lg 1). Kinnipeetaval on võimalik oma esindajale

haldusasjas anda juhiseid lühiajalistel kokkusaamistel, telefoni ja kirja teel, selleks ei ole tal vaja

piiramatut esindajaga kokkusaamise võimalust. Haldusasjades kehtib ka uurimisprintsiip ja selle

alusel saab isik taotleda kohtult tõendite või dokumentide väljanõudmist, mida tal endal pole

võimalik piiratud liikumis- ja suhtlemisvabaduse tõttu hankida. Õige on Tartu Vangla seisukoht, et

kuivõrd esindajaga kokkusaamise korra osas eriregulatsioon puudub, tuleb selle osas kohaldada

lühiajaliste kokkusaamiste üldkorda. VangS § 26 reguleerib kohtumisi üksnes kaitsjaga ega ole antud

vaidluses asjassepuutuv, mistõttu jättis halduskohus õigesti rahuldamata kaebuse esitaja taotluse selle

sätte põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. E. Soots palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega jätta jõusse halduskohtu otsus osas, milles E. Sootsi kaebus rahuldati, ning halduskohtu

otsusega rahuldamata jäänud osas kaebus rahuldada. Kassaator on seisukohal, et VangS § 26 piirab

vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega PS §-s 9 ja § 12 lg-s 1 ettenähtud õigusi. Esindajaga

piiramatu kokkusaamise õiguse tagab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 6 lg 3 p "c". Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 27 sätestab, et

välislepingu täitmata jätmise õigustusena ei saa riik viidata oma siseõiguse sättele. Ringkonnakohus

on kaitsja mõistet VangS §-s 26 tõlgendanud liiga kitsendavalt ja ühemõtteliselt. Ringkonnakohus

arvestas otsuse tegemisel üksnes Tartu Vangla väidetega. Kohus ei ole otsuses märkinud, millele

rajaneb kohtu järeldus, et kinnipeetavatele on keelatud õigusabi andmine kaitsja poolt ja VangS § 26

kehtib ainult eeluurimise all olevatele kinnipeetavatele. Kuna kaitsja on üksnes süüdistatavatel ja

eeluuritavatel, siis kinnipeetavaid koheldakse VangS § 26 alusel ebavõrdselt. EIÕK art 6 lg 3 p "c"

kohaselt peab isikule olema garanteeritud õigusabi ka tsiviilasjades. Selle õiguse tagamine ei saa olla

teoreetiline ja illusoorne, vaid peab olema praktiline ja efektiivne.

Kassaator märgib, et tal ei ole vangla poest ümbrike, markide ja telefonikaartide ostmiseks raha,

kusjuures VangS § 44 lg 2 kohaselt tuleb seda teha 70% tavapärasest kallimalt. Vanglas on

kinnipeetavatel keelatud saada omastelt nimetatud esemeid ka posti teel, mistõttu ei ole ümbrike,

markide ja telefonikaartide vangla poest ostmiseks raha mitteomavatel kinnipeetavatel võimalik

välissuhtlust pidada. Tegemist on sarnases olukorras olevate isikute erineva kohtlemisega.

10. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. VangS §-de 26 ja 27

kohaldamisel tuleb lähtuda karistusmenetluslikust kaitsja mõistest ning see ei laiene esindajale

haldus- ega tsiviilkohtumenetluses. VangS §-des 26 ja 27 kaitsjale eristaatuse andmine on õigustatud

ja kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Asjaolu, et kinnipeetaval on õigus

kohtuda oma esindajaga haldusasjas VangS § 24 kohaselt, ei takista kinnipeetaval realiseerida oma

kaebeõigust. Tartu Vangla nõustub ringkonnakohtuga, et arvestada tuleb ka haldusasjades kehtiva

uurimispõhimõttega, mille järgi kohus peab aktiivselt tagama isiku õiguste kaitse juhul, kui

protsessiosaliselt liikumis- ja suhtlemisvabadus on piiratud. Kuna kinnipeetava ja tema esindaja

kokkusaamise kord ei ole teisiti reguleeritud, siis on kinnipeetaval õigus kohtuda oma esindajaga

haldusasjas üldkorras vastavalt VangS §-le 24 ja VSE §-dele 31-38 ning arvestades Tartu Vangla

kodukorra vastavaid sätteid. VangS § 26 ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv ning asjaolu, et VangS

§ 26 reguleerib kokkusaamisi üksnes kaitsjaga, kuid mitte esindajaga, ei muuda seda sätet

põhiseadusevastaseks. Põhiseadusevastased ei ole ka VSE §-d 31-38, mida Tartu Vangla kaebuse

esitaja ja tema esindaja kokkusaamise korraldamisel kohaldas.

11. Justiitsministeerium on seisukohal, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohus on õigesti lähtunud normi

grammatilisest tõlgendamisest ja leidnud, et kaitsja mõistet VangS §-des 26 ja 27 tuleb sisustada

lähtudes KrMS-st ja VTMS-st ning esindaja mõiste sisustamisel tuleb lähtuda HKMS-s ja TsMS-s

sätestatust. Kaitsja mõiste ei hõlma endas esindajat HKMS § 14 lg 5 ega TsMS § 83 mõttes.

Seadusandja on VangS § 26 osas pidanud silmas väga konkreetset õigusabi osutamise vormi, mistõttu

ei tohiks sätte tõlgendamisel mingil juhul samastada mõisteid kaitsja ning esindaja. Väär on

kassaatori arusaam, et VangS § 26 kehtib ainult eeluurimisalustele. Nimetatud paragrahv kehtib siiski

kinnipeetavate suhtes. Esindajaga võib kinnipeetav kokku saada üldises korras (VangS § 24).

Kokkusaamisi võib vangla direktor kinnipeetavale lubada ka rohkem kui kord kuus. Lühiajalisel

kokkusaamisel on võimalik vahetada informatsiooni nii suuliselt kui kirjalikult (näidates dokumenti

läbi klaasi), pealt ei kuulata kohtu loata. Võimalik on kasutada ka teisi suhtluskanaleid - telefon ja

kirjavahetus. VSE §-de 31-38 kohaldamine kaebuse esitaja ja tema esindaja kokkusaamise

korraldamisel ei muuda neid põhiseadusevastaseks. Asjakohatud on kassaatori viited rahvusvaheliste

konventsioonide rakendamata jätmisele. EIK art 6 lg 3 p "c" käsitleb kaitseõigust kuriteos

süüdistatava õigusena.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Käesoleva asja lahendamiseks on vajalik selgitada, kas kinnipeetavale tuleb vanglas võimaldada

erikorras kokkusaamist nii kaitsjaga kriminaal- või väärteoasjas kui ka tema esindajaga

halduskohtumenetluses või peab kinnipeetav esindajaga suhtlema kas üldises lühiajalisteks

kokkusaamisteks ettenähtud korras või kirja või telefoni teel või muul viisil. Asjas ei ole vaidlust

selle üle, et L. Auväärt ei täitnud E. Sootsile õigusabi osutades KrMS § 42 ega VTMS § 20

tähenduses kaitsja ülesandeid. Küll aga on vaidlus selle üle, kas kinnipeetava lepingulisele esindajale

halduskohtumenetluses laienevad VangS-s kaitsjale ettenähtud erisused.

13. Kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega näevad üldise korra ette

VangS §-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38. Vangistusseadus näeb erikorra kinnipeetava ja vanglaväliste

isikute kokkusaamise osas ette üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga.

Nimetatud kord on reguleeritud VangS §-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3.

14. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et vangla juhtkond soodustab

kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab

kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1) saavutamisele ja kinnipeetava

individuaalse täitmiskava (VangS § 16) täitmisele, suurendades kinnipeetava vabanemisjärgse

resotsialiseerimise väljavaateid.

VangS § 24 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava lühiajalise kokkusaamise eesmärk saada kokku oma

perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vangla juhtkonnal põhjendatud kahtlusi.

Sättes perekonnaliikmete eraldi väljatoomine rõhutab eriti kinnipeetava perekondlike sidemete

säilimise olulisust vabadusekaotusliku karistuse täideviimise eesmärke silmas pidades.

15. Halduskohus asus käesolevas asjas seisukohale, et VangS § 26 tuleb tõlgendada laiendavalt,

võrdsustades kaitsjaga ka kinnipeetava esindaja tsiviil- või halduskohtumenetluses, sest viimase

suhtes ei ole ette nähtud erikorda. Kohus leidis, et üldistes lühiajalisteks kokkusaamisteks kehtestatud

tingimustes ei ole asjakohase õigusabi osutamine võimalik ning seetõttu on õigusvastane rakendada

kinnipeetava kokkusaamistele tema volitatud esindajaga haldusasjas VSE §-des 31-38 sätestatut.

Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et VangS § 26 tuleb tõlgendada grammatiliselt ning sätet

tuleb kohaldada üksnes kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsja suhtes, mitte aga

halduskohtumenetluses esindaja suhtes. VangS §-des 26 ja 27 kaitsjale antud eristaatus on

põhjendatud asjaoluga, et süüteomenetluses on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem

kui haldusasjades. Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja ja temale sellise

staatuse mitteandmine ei ole vastuolus üldise kohtusse pöördumise põhiõigusega (PS § 15 lg 1).

Kaebeõiguse realiseerimiseks ei ole vajalik kinnipeetava erikorras kohtumine oma esindajaga.

16. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud

sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui

haldusasjades. Arvestada tuleb ka, et KrMS ja VTMS näevad kaitsja isikule ette kindlad nõuded.

KrMS § 42 lg 1 ja VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluses või väärteomenetluses

kaitsjaks olla advokaat või menetleja loal muu õigusteaduse akadeemilise õppe riiklikult tunnustatud

õppekava täitnud isik. TsMS § 85 lg 1 võimaldab tsiviilkohtumenetluses esindajaks olla tunduvalt

suuremal hulgal isikutel (säte kehtib HKMS § 14 lg 5 kaudu ka halduskohtumenetluses).

17. VangS § 24 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kinnipeetavale lühiajalisi kokkusaamisi võimaldada järelevalve

all vähemalt üks kord kuus kuni kolmeks tunniks. Seega on vastustaja ja Justiitsministeerium õigesti

viidanud, et lühiajalisi kokkusaamisi võib kinnipeetavale võimaldada ka sagedamini kui kord kuus.

Arvestades lühiajaliste kokkusaamiste eesmärki (vt ülalt p 14) ning õigusaktidest tulenevat lühiajalise

kokkusaamise korda, siis juhul, kui vangla administratsioon nõuab, et nii kokkusaamine esindajaga

kui ka VangS § 24 lg-s 1 märgitud isikutega toimuks ainult üks kord kuus kuni kolmeks tunniks,

satub paratamatult ohtu kinnipeetava perekondlike ja muude kinnipeetava resotsialiseerimiseks

oluliste sidemete säilimine.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni

kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga. Seetõttu tuleb vangla administratsioonil

kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa

põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Sellest lähtuvalt tuleb põhjendatud vajaduse korral

kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

miinimummäärale.

18. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et esindajaga peab kinnipeetaval olema võimalik kohtuda

põhjendatud vajaduse korral. Kokkusaamiseks peab esindaja või esindatav esitama vangla

juhtkonnale põhistatud taotluse, mille alusel vangla juhtkond hindab, kas esindaja isiku ja tema maine

suhtes ei ole vangla juhtkonnal põhjendatud kahtlusi ning kas esindaja ja kinnipeetava

kokkusaamiseks on mõjuv põhjus. Sellel alusel otsustab vangla juhtkond kinnipeetava ja tema

esindaja kohtumise toimumise võimaldamise. Nimetatud otsusega mittenõustumise korral võib

kokkusaamist taotlenud isik esitada kaebuse halduskohtusse.

19. Kuivõrd Tartu Vangla võimaldas E. Sootsil ja tema esindajal saada kokku mõistliku aja jooksul

pärast vastava taotluse esitamist, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu

23. veebruari 2005. a otsus on lõppjärelduste osas õige ja E. Sootsi kassatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Kolleegium muudab siiski ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele. Kassaatori ülejäänud nõuete põhjendamatuse osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu

seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann