3-3-4-2-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-4-2-05

Määruse kuupäev

25. mai 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Henn Jõks, Indrek Koolmeister,

Jüri Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Halduskohtu 25. veebruari 2005. a määrus haldusasjas

nr 3-2722/2004 ja Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 2005. a määrus

tsiviilasjas nr 2/28-2656 2005

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. veebruari 2005. a määrus haldusasjas nr 3-2722/2004.

2. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kustav-Olimar Laignale omistati Eesti Mereakadeemia (mereakadeemia) nõukogu 28. augusti

2000. a otsusega emeriitprofessori staatus. Mereakadeemia rektori 28. augusti 2000. a käskkirjaga

nr 347 otsustati kooskõlas emeriitprofessori statuudiga maksta talle igakuist emeriitprofessori tasu.

2. K.-O. Laigna esitas 31. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse temalt

emeriitprofessori tasu äravõtmise õigusvastaseks tunnistamiseks ja emeriitprofessori tasu välja

mõistmiseks tagasiulatuvalt alates 1. maist 2001.

3. Tallinna Halduskohtu 25. veebruari 2005. a määrusega haldusasjas nr 3-2722/2004 tagastati

kaebus HKMS § 11 lg 4 alusel esitajale. Halduskohus leidis, et kaebus ei kuulu halduskohtu

pädevusse, kuna suhted, mis isikul tekivad mereakadeemiaga emeriitprofessori tasu maksmisega

seoses, ei ole oma olemuselt haldusõiguslikud, vaid tegemist on rakenduskõrgkooli sisesuhetega.

Mereakadeemia põhimääruse § 2 kohaselt on tegemist hallatava riigiasutusega haridusseaduse § 3

lg 2 ja § 30 lg-te 1 ja 2 ning rakenduskõrgkooli seaduse § 3 lg 1 mõttes, mitte avaliku võimu

kandjaga. Põhimääruse § 32 lg 1 kohaselt töötavad mereakadeemia õppejõud ja teadustöötajad

töölepingu või käsunduslepingu alusel. Käesoleval juhul on tegemist töösuhtest tekkinud vaidlusega,

mille lahendamine on TsMS § 1 lg-test 1 ja 2 tulenevalt maa- ja linnakohtute pädevuses. Seega tuleb

käesoleva vaidluse lahendamiseks pöörduda Tallinna Linnakohtusse.

4. 5. aprillil 2005 esitas K.-O. Laigna hagiavalduse Tallinna Linnakohtule. Hagiavalduses ei

märkinud hageja, et ta on vaidluse lahendamiseks juba pöördunud halduskohtusse. Nagu nähtub

Riigikohtule esitatud dokumentidest, ei olnud hagiavaldusele lisatud ka Tallinna Halduskohtu

25. veebruari 2005. a määrust haldusasjas nr 3-2722/2004.

4. Tallinna Linnakohus tagastas hagiavalduse 8. aprilli 2005. a määrusega tsiviilasjas nr 2/28-

2656 2005 HKMS § 3 lg 1 p 1 ja § 4 lg 2 ning TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel. Linnakohus leidis, et

hageja on soovinud vaidlustada avalik-õiguslikke ülesandeid täitva Eesti Mereakadeemia rektori

kohusetäitja tegevust või tegevusetust seoses emeriitprofessori tasu maksmisega. Selle vaidluse

lahendamiseks tuleb pöörduda Tallinna Halduskohtusse.

5. 21. aprillil 2005 esitas K.-O. Laigna Tallinna Halduskohtule taotluse asja uuesti menetlusse

võtmiseks. Esitatud taotluse ja selle lisade põhjal järeldas Tallinna Halduskohus, et K.-O. Laigna ei

ole esitanud erikaebust linnakohtu määruse peale.

Tallinna Halduskohus edastas 21. aprilli 2005. a kirjaga asja materjalid Riigikohtule pädeva kohtu

määramiseks, osundades seejuures HKMS § 11 lg-tele 5 ja 6 ning TsMS § 149 lg-le 6 ja § 3731 lg-

le 1.

6. Taotluse pädeva kohtu määramiseks esitas Riigikohtule 26. aprilli 2005. a kirjaga nr 2-6-4/33 ka

Tallinna Ringkonnakohtu esimees. Nimetatud kirja kohaselt pöördus K.-O. Laigna Tallinna

Ringkonnakohtusse kohtupädevuse küsimuses nõu saamiseks olukorras, kus tema vaidlust ei ole oma

pädevusse kuuluvaks pidanud ei haldus- ega üldkohus.

RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT

7. Vaidlust pole selle üle, et Eesti Mereakadeemia nõukogu valis K.-O. Laigna 28. augustil 2000

emeriitprofessoriks ja talle määrati emeriitprofessori tasu. Asja materjalidest nähtuvalt pole K.-

O. Laigna nõus sellega, et talle emeriitprofessori tasu enam ei maksta. Ta väidab, et avastas 2003. a

märtsis, et pikema aja jooksul pole tema pangaarvele nimetatud tasu laekunud. Dokumente selle väite

kinnituseks erikogule esitatud pole. Erikogu kasutada pole ka dokumente, millest nähtuks, et K.-

O. Laignale emeriitprofessori tasu maksmine on lõpetatud või temalt emeriitprofessori nimetus ära

võetud.

Sellises olukorras saab erikogu siiski lahendada küsimuse, kas rakenduskõrgkooli emeriitprofessori

tasu üle käiv vaidlus kuulub üld- või halduskohtu pädevusse, ning saata asja menetlusse võtmise

otsustamiseks pädevale kohtule.

8. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 2003. a määrusega nr 277 kinnitatud Eesti Mereakadeemia

põhimääruse §-dest 1 ja 2 tulenevalt on mereakadeemia Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav

riigiasutus ning rakenduskõrgkool, mis tegutseb rakenduskõrgkooli seaduse alusel. Sama sätestas ka

Vabariigi Valitsuse 22. septembri 1999. a määrusega nr 275 kinnitatud Eesti Mereakadeemia

põhimäärus (p-d 1 ja 2), mis oli jõus ajal, mil K. Laignale omistati emeriitprofessori staatus.

9. Rakenduskõrgkooli seadus sätestas K.-O. Laigna emeriitprofessoriks valimise ajal ja sätestab ka

käesoleval ajal emeriitprofessori instituudi. Seejuures oli emeriitprofessori instituut ajal, mil K.-

O. Laigna valiti emeriitprofessoriks, sätestatud erinevalt kui käesoleval ajal. Emeriitprofessori

instituudi sätestab ka ülikooliseadus. Rakenduskõrgkooli seaduse ja ülikooliseaduse asjakohased

regulatsioonid on küll erinevad, kuid selleks, et määratleda, kas emeriitprofessori tasu riiklikes

õppeasutustes on avalik-õigusliku või eraõigusliku iseloomuga, tuleb käsitleda mõlemat seadust.

10. Põhjalikumalt kui rakenduskõrgkooli seadus reguleerib emariitprofessori instituuti ülikooliseadus.

Ülikooliseaduse § 14 lg 3 p 15 järgi võib ülikooli nõukogu anda korralise professorina töötanud

pensionile siirduvale õppejõule emeriitprofessori nimetuse. Sama seaduse § 35 lg 4 sätestab, et

emeriitprofessori nimetuse võib nõukogu anda ülikoolis vähemalt 10 aastat professorina töötanud

pensionile siirduvale õppejõule. Paragrahvi 35 lõige 5 näeb ette emeriitprofessorile makstava

emeriitprofessori tasu, mis moodustab 75 protsenti akadeemiku tasust, ning selle, et

emeriitprofessorite tasud eraldatakse ülikoolile riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve

kaudu.

Ülalkirjeldatud viisil ülikooliseadusega reguleeritud emeriitprofessori nimetus ja tasu on lahutamatult

seotud. Kuna ülikooliseaduse alusel emeriitprofessori nimetuse omistamine ja tasu maksmine on

seostatud pensionile siirdumisega, siis ei ole vastavad suhted olemuselt töösuhted ega tulene ka

vahetult töölepingust. See, et emeriitprofessori nimetuse andmine on seostatud vähemalt kümme

aastat korralise professorina töötamisega töölepingu alusel, ei saa mõjutada ülikooli emeriitprofessori

õigusliku staatuse ja tasu olemust.

Seadusega kehtestatud regulatsioon, mille järgi ülikooli nõukogu võib isiku valida

emeriitprofessoriks, millega kaasneb õigus saada riigieelarvelistest eraldistest makstavat seadusega

sätestatud emeriitprofessori tasu, on olemuselt avalik-õiguslik. Emeriitprofessoriks valimisel teostab

ülikooli nõukogu avalik-õiguslikku diskretsiooni. Õiguslikult olemuselt on ülikooliseadusega selliselt

reguleeritud emeriitprofessori tasu sarnane avaliku õiguse normidega reguleeritud riikliku

eripensioniga. Seepärast peab erikogu ülikooliseadusega sätestatud emeriitprofessori staatuse ja tasu

pinnalt isiku ja ülikooli vahel tekkivaid suhteid ja vaidlusi avalik-õiguslikeks.

11. Rakenduskõrgkooli seaduse § 23 lg 5 mis kehtis 28. augustil 2000, mil K.-O. Laigna valiti

rakenduskõrgkooli emeriitprofessoriks, sätestas: "Diplomiõppe õppekava professori ametikohalt

pensionile siirduva doktorikraadiga õppejõu võib nõukogu valida emeriitprofessoriks.

Emeriitprofessoril on õigus osaleda rakenduskõrgkooli tegevuses, kusjuures ta ei täida koosseisulise

professori kohta."

Emeriitprofessori tasu rakenduskõrgkooli seadus ega Vabariigi Valitsuse 22. septembri 1999. a

määrusega nr 275 kinnitatud Eesti Mereakadeemia põhimäärus tol ajal ei kehtestanud. Samuti ei

kehtestanud nimetatud seadus ega põhimäärus rakenduskõrgkoolile volitust kehtestada

emeriitprofessori tasu määramise kord. Vastavasisuline säte (§ 23 lg 52) jõustus rakenduskõrgkooli

seaduses 23. märtsil 2003, s.o pärast seda, kui K.-O. Laignale tema väite kohaselt oli selgunud, et

emeriitprofessori tasu ei laeku talle enam pikka aega.

Rakenduskõrgkooli seaduse praegu kehtiv redaktsioon (§ 23 lg 52) sätestab: "Nõukogu võib nimetada

rakenduskõrgkoolis vähemalt 10 aastat professorina töötanud pensionile siirduva õppejõu

emeriitprofessoriks. Emeriitprofessoril on õigus osaleda rakenduskõrgkooli tegevuses, kusjuures ta ei

täida koosseisulise professori ametikohta, ja saada emeriitprofessori tasu rakenduskõrgkooli nõukogu

kehtestatud korras."

Asja materjalidest nähtuvalt oli emeriitprofessori tasu ajal, mil K.-O. Laigna valiti rakenduskõrgkooli

emeriitprofessoriks, kehtestatud Eesti Merehariduskeskuse nõukogu 16. juuni 1999. a otsusega nr 4

kinnitatud Eesti merehariduskeskuse emeriitprofessori statuudiga. 1. novembri 2000. a otsusega nr 14

kinnitas Eesti Mereakadeemia nõukogu emeriitprofessori statuudi, millega nähti ette ka

emeriitprofessori tasu.

12. Rakenduskõrgkooli seadusega sätestatud praegu kehtiv regulatsioon, mis annab

rakenduskõrgkooli nõukogule loa seadusega ettenähtud tingimuste olemasolul omistada pensionile

siirduvale, s.o õppeasutusega tööõiguslikku vahekorda lõpetavale professorile seadusega ettenähtud

tingimustel emeriitprofessori nimetuse ja maksta emeriitprofessorile tasu nõukogu poolt kehtestatud

korras, on avalik-õiguslik. Nimetatud seaduse järgi pole pensionile siirdunud professori suhted

rakenduskõrgkooliga emeriitprofessori nimetuse ja tasu pinnalt eraõiguslikud, vaid on avalik-

õiguslikud. Eraõiguslikud on aga suhted, mis tekivad pensioneerunud professori (emeriitprofessori) ja

õppeasutuse vahel, kui õppejõud lepingulisel alusel teeb õppetööd.

Avalik-õigusliku iseloomuga on ka suhted, mis tekkisid rakenduskõrgkooli seaduse varasema

regulatsiooni alusel valitud emeriitprofessori ja rakenduskõrgkooli vahel. Seadusega olid ette

kirjutatud tingimused, mille korral avalik-õigusliku rakenduskõrgkooli nõukogul oli lubatud anda

pensionile siirduvale, s.o tööõiguslikku vahekorda lõpetavale professorile emeriitprofessori nimetus.

Ka siin polnud pensionile siirdunud professori suhted rakenduskõrgkooliga emeriitprofessori

nimetuse ja tasu pinnalt eraõiguslikud, vaid olid avalik-õiguslikud. Eraõiguslikud on suhted, mis

tekkisid pensioneerunud professori (emeriitprofessori) ja õppeasutuse vahel, kui õppejõud jätkas

õppetööd lepingulisel alusel.

Hoolimata sellest, et K.-O. Laigna emeriitprofessoriks valimise ajal ja talle emeriitprofessori tasu

määramise ajal ei olnud rakenduskõrgkooli emeriitprofessori tasu rakenduskõrgkooli seaduse ega

Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud õppeasutuse põhimäärusega reguleeritud, tuleb tasu üle

peetavat vaidlust käsitada avalik-õiguslikuna, sest see on lahutamatult seotud emeriitprofessori

avalik-õigusliku staatusega.

13. HKMS § 3 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste

lahendamine, kui seadus ei näe selleks ette teistsugust menetluskorda. Kuna ka vaidlus

rakenduskõrgkooli emeriitprofessori tasu maksmise üle tuleneb avalik-õiguslikust suhtest ja sellise

vaidluse lahendamiseks pole seadusega kehtestatud teistsugust menetluskorda, siis kuulub käesolev

vaidlus lahendamisele halduskohtus. Halduskohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata menetlusse

võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

Märt Rask, Henn Jõks, Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Tambet Tampuu