3-2-1-58-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-58-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve

Kohtuasi

Osaühingu Mayersons hagi AS-i If Eesti Kindlustus vastu 396

601 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1116/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Mayersons kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, kostja esindaja

vandeadvokaat Piret Jesse.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a

otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule

osaühingu Mayersons kassatsioonkaebuselt 10. jaanuaril

2005. a makstud kautsjon 3966 (kolm tuhat üheksasada

kuuskümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Mayersons (OÜ Mayersons) esitas AS-i If Eesti Kindlustus vastu hagi 396 601 krooni

saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis hageja kostjaga kindlustuslepingu,

kindlustades AS-le Nordea Finance Estonia kuuluva metsalõikustraktori Valmet 911

kindlustusperioodiks 3. mai 2002. a kuni 2. mai 2003. a. Lepingu järgi oli kindlustusobjekti

kindlustusväärus 2 600 000 krooni ja kindlustussumma samuti 2 600 000 krooni. Metsalõikustraktor

hävis 11. juuni 2002. a tulekahjus. 3. märtsil 2003. a teatas kostja, et ta maksab kindlustushüvitisena 1

783 914 krooni, s.o arvestab kindlustussummast 2 600 000 krooni maha käibemaksu 396 601 krooni,

omavastutuse eest 260 000 krooni, tasumata osamaksu 9485 krooni ja jääkväärtuse 150 000 krooni.

Kindlustushüvitise summas 1 783 914 krooni maksis kostja AS-le Nordea Finance Estonia.

2. Hageja leiab, et kindlustussummast käibemaksu mahaarvestamine ei olnud seaduslik.

Kindlustushüvitise suurus arvutatakse vara kindlustusväärtusest, milleks kindlustusseaduse (KindlS)

§ 16 ja kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste ÜU 991 (edaspidi ÜU 991) p 2.8 kohaselt on

kindlustuslepingu sõlmimise momendil kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisel kokkuleppel

määratud vara maksumus. Kahju hüvitamisel on kindlustusandjal ÜU 991 p 5.2.4 kohaselt õigus

hüvitisest kinni pidada jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasutud kindlustusmaksed ja muud

lepingust tulenevad nõuded kindlustusvõtja vastu. 3. märtsil 2003. a saadetud kirjas viitab kostja

ehitusmasinate ja -seadmete kindlustamise üldtingimuste THEM 20001 (edaspidi THEM 20001) p-

le 6.1.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjekti

taastamise (remondi) kulud või taassoetamismaksumus koos kulutustega transpordile ja montaaþile.

Kahjusumma suuruse arvutamisel arvestatakse nii kindlustusobjekti hävinenud ja kahjustunud osa

väärtust kui ka selle säilinud osa ja kasutuskõlblikke jäänuste väärtust. Samasugust vara ei ole

võimalik soetada käibemaksuta. Kuna kostja jättis seadusliku aluseta kindlustushüvitisena välja

maksmata 396 601 krooni, siis palus hageja Tsiviilkoodeksi (TsK) § 172 lg 1 alusel selle kostjalt välja

mõista.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et THEM 20001 p-dest 5.4.1, 6.1.2.4 ja 6.2.1 ning

kindlustuslepingu põhimõtetest tulenevalt puudub kostjal käibemaksu tasumise või hüvitamise

kohustus. Kindlustuslepingus on ette nähtud, et kindlustushüvitis ei kata käibemaksu. Kostja käitus

vastavalt lepingule. Isegi juhul, kui samasuguse vara taassoetamisel ei ole võimalik käibemaksu

tagastada või tasaarvestada, ei ole kostjal kohustust käibemaksu tasuda. Eelistungil esitas kostja

vastuväite, et hagejal ei ole õigus nõuda kindlustushüvitise väljamaksmist endale, kuna hüvitis

makstakse välja kindlustusobjekti omanikule.

4. Tallinna Linnakohtu 28. aprilli 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei ole OÜ Mayersons isik, kes saab selle kindlustuslepingu alusel nõuda kindlustushüvitise

maksmist endale. Kui lepingu sõlminud isik seadis tingimuseks lepingust tuleneva kohustuse täitmise

kolmandale isikule, siis kui seaduse või lepinguga ei ole teisiti ette nähtud ega tulene kohustise

olemusest, võib TsK § 172 lg-te 1 ja 2 kohaselt lepingu täitmist nõuda nii lepingu sõlminud isik kui

ka kolmas isik, kelle kasuks oli täitmine tingimuseks seatud. Kui kolmas isik loobus temale lepingu

järgi antud õigusest, siis lepingu sõlminud isik võib kasutada seda õigust, kui see ei ole vastuolus

seadusega, lepinguga või kohustise sisuga. Sama kordab sisuliselt 1. juulini 2002. a kehtinud KindlS

§-de 4 ja 5 sõnastus. Seega võib kindlustusvõtja õigus saada hüvitist olla välistatud lepinguga. ÜU

991 (tl-d 12-15) p 2.4 kohaselt on soodustatud isik füüsiline või juriidiline isik, kellele makstakse

kindlustusjuhtumi saabumisel välja kindlustussumma, kui kindlustuslepingus on nii ette nähtud.

Soodustatud isikuks on kindlustatu ise või tema määratud isik. THEM 20001 (tl-d 16-19) p 2.3 järgi

võib kindlustusvõtja olla kindlustusobjekti omanik, rentnik, kasutaja või muu kindlustushuvi omav

isik. Punkti 2.4 kohaselt on kindlustatu kindlustatud vara omanik. Kindlustuspoliisil (tl 8) on pooled

kindlustatuna (vara omanikuna) märkinud AS-i Nordea Finance Estonia. Tuvastamist ei leidnud, et

soodustatud isik AS Nordea Finance Estonia oleks määranud soodustatud isikuks hageja või

loovutanud oma kindlustuslepingust tuleneva kindlustushüvitise saamise õiguse hagejale. Kuivõrd

lepingus on piiratud kindlustushüvitise väljamaksmine kindlustusvõtjale, siis ei anna asjaolu, et

hageja on asunud hüvitama AS-le Nordea Finance Estonia kindlustusandja poolt hüvitamata

summasid, alust nõuda kindlustushüvitise tasumist hagejale. Hageja ja AS Nordea Finance Estonia

vahelised õigussuhted ei tulene kindlustuslepingust, vaid kapitalirendi- ja käenduslepingust.

Eeltoodud põhjendustel ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida, kas kostja keeldumine teatud osas

kindlustushüvitise väljamaksmisest oli põhjendatud.

5. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et TsK § 172 lg 1 järgi võib lepingu sõlminud isiku poolt

kohustuse täitmise nõudmine olla välistatud, kui see tuleneb seadusest, kui pooled on lepinguga selles

kokku leppinud või see tuleneb kohustise olemusest. Ei KindlS § 4 ega ka muu kindlustusseaduse

säte ei välista kindlustuslepingu sõlminud isiku õigust nõuda kohustise täitmist. Ebaõige on kohtu

järeldus, nagu oleks vastav õigus lepinguga välistatud. Lepingust ei nähtu TsK § 172 lg 1 tähenduses

kokkulepet lepingust tuleneva kohustise täitmise nõudeõiguse välistamise kohta. Kindlustusandja

teatas hüvitatava kahju lõpliku suuruse 3. märtsil 2003. a, s.o võlaõigusseaduse kehtivuse ajal.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3 järgi tuleb kohustuse täitmisele sundimiseks hagi esitada ühe

aasta jooksul pärast kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmise kohta eitava vastuse saamist.

Soodustatud isik selle aja jooksul kindlustusandja vastu hagi ei esitanud. Seega on kolmas isik TsK

§ 172 tähenduses loobunud temale lepingu järgi antud õigusest, mistõttu seda õigust võib kasutada

lepingu sõlminud isik. Seega on kindlustusvõtja õigustatud nõudma kohustuse täitmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja OÜ

Mayersons apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330

lg-le 5 ei korranud apellatsioonikohus linnakohtu otsuse põhjendusi.

7. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda vaidlusaluse

lepingu alusel kindlustushüvitise maksmist endale. Asjas puuduvad tõendid, et lepingus märgitud

vara omanik (kindlustatu) oleks määranud soodustatud isikuks hageja või loovutanud talle hüvitise

saamise õiguse. Hageja märgib õigesti, et TsK § 172 annab õigustuse nõuda kohustise täitmist. Kuid

pooled on ise piiranud kindlustushüvitise väljamaksmise kindlustusvõtjale ja seega ei saa hageja

nõuda kostjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamõistmist. Hageja on apellatsioonkaebuses

valdavalt korranud linnakohtus asja arutamisel esitatud väiteid, millele on kohus otsuses piisava

põhjalikkusega vastanud. Esimese astme kohus ei ole asja lahendamisel rikkunud protsessiõiguse

norme, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise, ja on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning palub saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal on TsK §-st 172 tulenevalt õigus taotleda summade

väljamõistmist AS-i Nordea Finance Estonia kasuks, mitte endale. Ringkonnakohtu selline seisukoht

on vastuolus TsMS § 5 lg 1 p-ga 2, mille järgi võib kohus algatada tsiviilasja teiste isikute õiguste ja

vabaduste kaitset taotleva isiku avalduse alusel, kui selline õigus on avaldajale antud seadusega.

Hageja leiab, et nii TsK § 172 lg 1 tekstist kui ka erialakirjandusest järeldub, et isikul, kellel on õigus

nõuda kohustuse täitmist, on ka õigus kohustuse täitmine vastu võtta.

10. Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Hageja leidis

apellatsioonkaebuses, et pooltevahelisest kindlustuslepingust ei nähtu, et pooled oleksid ise piiranud

kindlustushüvitise väljamaksmise õigust. Apellatsioonkaebuses tugines hageja asjaolule, et isegi kui

kohustuse täitmist endale oleks TsK § 172 lg 1 kohaselt õigus nõuda vaid soodustatud isikul, on

hagejal see õigus TsK § 172 lg 2 järgi.

11. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning puudub alus selle tühistamiseks.

12. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kostja esindaja leidis,

et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kindlustas renditud vara omaniku riski, s.o kindlustuslepingu

järgi oli kindlustatu kolmas isik ja THEM 20001 p 6.3.2 kohaselt tuli kindlustushüvitis maksta

kindlustatule või tema poolt määratud füüsilisele või juriidilisele isikule ja kindlustusandja maksis

kindlustatule kindlustushüvitisena 1 783 914 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on

pooltevahelise kindlustuslepingu järgi õigus nõuda väidetavalt veel maksmata kindlustushüvitist.

15. Ringkonnakohus leidis õigesti, et TsK § 172 järgi saab hageja nõuda kohustise täitmist. See

seisukoht on kooskõlas ka selle sätte mõttega. Kui lepingu sõlminud isik seadis tingimuseks lepingust

tuleneva kohustise täitmise kolmandale isikule, siis juhul, kui seaduse või lepinguga ei ole teisti ette

nähtud ega tulene vastupidist kohustise olemusest, võib TsK § 172 lg 1 järgi lepingu täitmist nõuda

nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik, kelle kasuks oli tingimuseks seatud täitmine. Vastavalt

TsK § 172 lg-le 2, kui kolmas isik loobub temale lepingu järgi antud õigusest, võib lepingu sõlminud

isik kasutada seda õigust, kui see ei ole vastuolus seaduse, lepinguga või kohustise sisuga.

Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled on ise lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist

kindlustusvõtjale, ei saa hageja nõuda kostjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist.

Millisest lepingu punktist lähtuvalt ringkonnakohus sellise järelduse tegi, kohus ei põhjendanud ning

on rikkunud sellega TsMS § 330 lg-t 4. Kohtuotsuses viidatud ÜU 991 p-st 2.4, milles on sõnastatud

soodustatud isiku mõiste, sellist piiravat järeldust teha ei saa. Sellest, kellele kindlustusandja pidi

lepingu järgi kindlustushüvitise välja maksma, saab tuletada sõlmitud lepingu olemuse. Selles asjas

on sõlmitud kindlustusleping kolmanda isiku kasuks.

16. Eelnevast tulenevalt saab lepingu täitmist nõuda üldjuhul nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas

isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või

lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega. Ringkonnakohus leidis

sisuliselt, et lepingu järgi tuleks kindlustushüvitis maksta soodustatud isikule, s.o kindlustatule ning

asjas puuduvad tõendid, et vara omanik (kindlustatu) oleks määranud soodustatud isikuks hageja või

loovutanud talle hüvitise saamise õiguse. Kui ringkonnakohus leidis, et pooled on lepinguga teisiti

kokku leppinud, pidi kohus otsuses märkima, millises lepingu punktis on kokku lepitud, et lepingu

sõlminud isik ei saa täitmist nõuda. Seega pidi kohus tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude

esitamist välistava kokkuleppe (vt ka Riigikohtu 20. aprilli 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-01,

RT III 2001, 14, 149 ja Riigikohtu 12. detsembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-00, RT III

2000, 30, 331).

17. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud hageja

apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja

vastu (TsMS § 330 lg 6). Kui kolmas isik loobus temale lepingu järgi antud õigusest, siis lepingu

sõlminud isikul ei ole õigust nõuda kohustise täitmist ainult juhul, kui see oleks vastuolus seaduse,

lepingu või kohustise sisuga (TsK § 172 lg 2). Kindlustusandja ei saa vabaneda oma lepinguliste

kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik ei esita kindlustusandja vastu nõuet, vaid

esitab nõude enda ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud lepingu alusel.

18. Kindlustuse eesmärk on hüvitada kindlustatule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju.

Väide, et kahju tekkis kindlustatul, mitte hagejal, võib olla ekslik. Vaidlustatud kindlustuslepingu

tähenduses soodustatud isikul, s.o kindlustatul oli võimalik valida, kas vaidlustada (ebaseaduslik)

kindlustuslepingu täitmisest keeldumine või esitada nõue hageja vastu nendevahelise lepingu alusel.

Nõude rahuldamise tulemusena peaks kindlustusvõtja rentijana hüvitama summasid AS-le Nordea

Finance Estonia, mida kindlustusandja poolt kindlustuslepingu kohase täitmise korral ei oleks teha

tulnud. Kolleegium nõustub kaebuse väitega, et kindlustusandja ei saa vabaneda oma lepinguliste

kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.

19. Kolleegium märgib, et liisingulepingu omapärast tulenevalt ei pruugi kahju saaja ja nõuete omaja

kokku langeda. See ei õigusta aga kahju eest vastutava isiku ega kindlustusandja vabastamist

vastutusest kahju eest, nagu tuleneb ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04

(RT III 2004, 14, 180). Sõltuvalt asjaoludest võib sellise vastuväite esitamine kindlustusandja poolt

olla käsitatav oma õiguse kuritarvitamisena hea usu põhimõtet rikkudes ja seetõttu keelatud.

A. Kull, L. Laarmaa, V. Kõve