3-2-1-53-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-53-05

Määruse kuupäev

Tartu, 24. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Alexela Oil (pankrotis) pankrotihalduri taotlus

kompromissi kinnitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2005. a määrus tsiviilasjas

nr 2-2/158/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2005. a

Istungil osalenud isikud

Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti,

AS Alexela Oil (pankrotis) esindajad juhatuse liige Heiti Hääl ja

vandeadvokaat Marti Hääl, AS Alexela Oil (pankrotis)

pankrotihalduri Uno Feldschmidti esindaja vandeadvokaat

Andrus Lillo ning OÜ Alexela Trade esindaja vandeadvokaat

Sanjay Jaanus Mody.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2005. a

määrus tsiviilasjas nr 2-2/158/05 ja Tallinna Linnakohtu

13. oktoobri 2004. a määrus tsiviilasjas nr 2/254-5366/03 ning

saata asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada Maksu- ja Tolliametile erikaebuselt 24. jaanuaril

2005. a tasutud kautsjon, 1345 (üks tuhat kolmsada

nelikümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Alexela Oil (pankrotivõlgnik) esitas Tallinna Linnakohtule 20. juunil 2003. a avalduse enda

pankroti väljakuulutamiseks. Kohus algatas pankrotimenetluse 25. juunil 2003. a. 25. mail 2004. a

kuulutas kohus AS Alexela Oil pankroti välja ja nimetas pankrotihalduriks Uno Feldschmidti.

2. 2. septembril 2004. a esitas pankrotivõlgnik võlausaldajate üldkoosolekule kompromissettepaneku

koos majandustegevuse jätkamise ja juriidilise isiku tervendamiskavaga. Ettepaneku kohaselt

rahuldab võlgnik kõik pandiga tagamata võlausaldajate nõuded 2% ulatuses 15 päeva jooksul

kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest. Pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate

üldkoosoleku 24. septembri 2004. a otsusega otsustasid võlausaldajad kompromissettepaneku vastu

võtta. Hääletamisprotokolli kohaselt viibisid üldkoosolekul või olid esindatud kõik 131 pandiga

tagamata nõuetega võlausaldajat, nõuetega kokku 153 379 129 krooni 14 senti. Hääli määrati

võlausaldajatele kokku 153 379 142. Kompromissotsuse poolt oli 130 võlausaldajat 123 415 887

häälega. Vastu oli ainsana Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (MTA) 29 963 255 häälega,

kes esitas kompromissile ka kirjaliku eriarvamuse. Tema arvates ei võinud kompromissettepanekut

esitada üldkoosolekule ega kinnitada ajal, kui halduri tegevuse suhtes on algatatud

järelevalvemenetlus. Lisaks rikuti kompromissettepaneku esitamisel MTA arvates seaduse sätteid,

kuna võlausaldajate nõuete rahuldamine vaid 2% ulatuses ei ole mõistlik ning selline kompromiss on

vastuolus pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga. Samuti on kompromiss MTA arvates tehtud pettuse

mõjul, milleks on pankrotivõlgniku majanduslikust seisundist väära ettekujutuse loomine.

27. septembril 2004. a esitas pankrotihaldur kompromissotsuse kinnitamiseks Tallinna Linnakohtule.

13. oktoobril 2004. a esitasid pankrotivõlgnik ja võlausaldaja OÜ Alexela Trade oma seisukohad

MTA eriarvamuse kohta, milles palusid jätta eriarvamuse tähelepanuta ja kompromiss kinnitada.

3. Tallinna Linnakohtu 13. oktoobri 2004. a määrusega kinnitati kompromiss ja lõpetati AS Alexela

Oil pankrotimenetlus, anti tema juhatusele tagasi vara valitsemise õigus ning lõpetati

pankrotihaldurile kohtumäärusega määratud esialgse tasu maksmine. Kompromissi kohaselt rahuldab

võlgnik kõik pandiga tagamata võlausaldajate nõuded 2% ulatuses 15 päeva jooksul kohtumääruse

jõustumisest.

Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtul pankrotiseaduse (PankrS) § 183 lg-s 2 nimetatud

alust kompromissi kinnitamata jätmiseks. Kohus järgib nimetatud sätte kohaselt kompromissi

kinnitamisel formaalsete nõuete täitmist ning seda, et kompromissi tegemisel ei ole võlausaldajaid

viidud pettuse mõjul eksimusse. Kohtul ei ole õigust tungida kompromissi sisusse. Seadusega ei ole

kehtestatud kompromissi korral võlausaldajate nõuete rahuldamise alampiiri ja kohtul ei ole õigust

hinnata, kas nõuete rahuldamine 2% ulatuses on mõistlik või mitte. Kompromissettepanek on tehtud

PankrS § 179 lg-s 1 sätestatud nõudeid järgides ja on selge. Võlgnik on põhjendanud oma suutlikkust

võlad tasuda ning seda dokumentaalselt kinnitanud. Võlausaldajate üldkoosolekust on teavitatud

kõiki võlausaldajaid 17. septembril 2004. a väljaande "Ametlikud Teadaanded" kaudu.

Võlausaldajate kompromissotsus vastab PankrS § 180 nõuetele hääletusprotseduuri osas. Seega on

formaalsed nõuded kompromissi tegemiseks täidetud. Samuti ei tuvastanud linnakohus

kompromissotsuse tegemist pettuse mõjul. MTA pretensioonid pankrotihalduri suhtes ei anna alust

kompromissi kinnitamata jätmiseks. Väited võlgniku majandusliku olukorra ebaõigsuse kohta on

paljasõnalised ja tõendamata.

4. MTA esitas Tallinna Linnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palus linnakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrotihalduri taotlus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2005. a määrusega linnakohtu määruse muutmata ja

erikaebuse rahuldamata.

Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5, ei korranud ringkonnakohus

määruses linnakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et erikaebuse väited ei kinnita veenvalt, et

linnakohtul oli alus kompromissi kinnitamata jätmiseks. Linnakohus järeldas õigesti, et kompromissi

esitamisel järgiti pankrotiseaduse nõudeid. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kohus pidanuks asja

menetluse peatama kuni pankrotihalduri tegevuse üle toimuva erikontrolli lõppemiseni.

Pankrotiseaduse § 27 lg 3 sätestab, et pankrotimenetlust ei või peatada. Erikontroll on käesolevaks

ajaks lõpetatud ning selle aruandes leitakse, et kompromissi esitamisel ja hääletamisel ei ole rikutud

pankrotiseaduse nõudeid. Erikaebuse väide kompromissi tegemisest pettuse mõjul on üldsõnaline,

tõendamata ja alusetu. Pettus on ühe isiku poolt teise isiku teadlik eksitusse viimine või eksituses

hoidmine. Kaebaja ei tõendanud, kes oli kompromissotsuse vastuvõtmisel eksituses ja milles see

seisnes. Ringkonnakohtu arvates ei saa nõuetekohaselt tehtud kompromiss olla vastuolus hea usu

põhimõttega. Kuna seaduses ei ole sätestatud kompromissi alampiiri, on välistatud ka selle vastuolu

mõistlikkuse põhimõttega. Kaebaja viited nimetatud tsiviilõiguse põhimõtete rikkumisele ei ole ka

PankrS § 183 lg-s 2 sätestatud nõudeid arvestades asjakohased. Samuti märkis ringkonnakohus, et

nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid MTA esindajad vastu üksnes ühele OÜ Alexela Trade nõudele,

s.o lepingujärgsete intresside ja viiviste nõudele. Ülejäänud võlausaldajate nõuded, v.a MTA oma,

loeti kaitstuks. Pankrotiseaduse § 105 kohaselt ei saa tunnustatud nõuet hiljem vaidlustada ja PankrS

§ 106 lg 2 järgset vaidlust ei ole algatatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Erikaebuses palub MTA ringkonnakohtu määruse ja linnakohtu määruse kompromissi

kinnitamiseks tühistada täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebaja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud kompromissi kinnitamise peatama kuni

pankrotihalduri suhtes läbiviidava erikontrolli tulemuste selgumiseni. Kohtud ei ole oma määrustes

erikontrollimenetluses ilmnenud faktilistele asjaoludele tähelepanu pööranud. Arvestades halduri rolli

kompromissettepaneku tegemisel, on kompromissettepaneku esitamine üldkoosolekule ja selle

kinnitamine ajal, mil halduri suhtes oli algatatud järelevalvemenetlus, vastuolus pankrotiseaduse

mõttega. Seadus (ka PankrS § 27 lg 3) ei keela pankrotimenetluses üksikute toimingute peatamist.

Kaebaja arvates pidi kohus andma kompromissettepanekule sisulise hinnangu, mitte kontrollima

üksnes selle formaalset vastavust PankrS §-dele 179 ja 180. Pankrotimenetluses kehtib nn

uurimisprintsiip, mille kohaselt on asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise kohustus

eelkõige kohtul. Tõendamiskoormise jagunemise osas viitas kaebaja ka Riigikohtu otsuse tsiviilasjas

nr 3-2-1-145-04 p-le 36.

Kaebaja on juhtinud kohtu tähelepanu võlgniku esitatud andmete ebaõigsusele, kuid kohus sellele ei

reageerinud. Pankrotihaldur ei ole välja selgitanud võlgniku vara tegelikku väärtust ega realiseerinud

kõiki vara tagasivõitmise võimalusi. Kompromissettepanek ei ole motiveeritud ega sisuliselt

kontrollitav. Majandustegevuse jätkamise ja tervendamiskava peab sisaldama mh andmeid oodatava

majandustegevuse kasumi prognoosi kohta ja näitama, millises ulatuses saaksid võlausaldajate

nõuded rahuldatud võlgniku likvideerimise korral. Arusaamatuks jääb, kuidas suudetakse pärast

kompromissi täitmist edukat majandustegevust alustada, kuna varasematest majandusaasta

aruannetest ilmneb pankrotivõlgniku jätkuvalt kahjumlik tegevus. Ringkonnakohus jättis kaebaja

esitatud väidetele TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4 rikkudes vastamata.

Kohtu kinnitatud kompromissotsus, mille kohaselt võlgnik pakub võlausaldajatele nõuete rahuldamist

2% ulatuses, ei ole kooskõlas kompromissi olemusega. Vähemalt kompromissi kinnitamisel

eriarvamusele jäänud võlausaldajatele väljamakstav summa ei või olla väiksem, kui

likvideerimismenetluse tulemusena võlausaldajatele makstav summa. Kaebaja arvates oleks nõuded

võimalik pankrotivara arvel rahuldada ca 25% ulatuses. Ka oleks kompromissi täitmise tähtaeg

võinud olla pikem kui 15 päeva, mis võimaldaks võlausaldajate nõudeid rahuldada tulevikus

teenitava võimaliku kasumi arvel. Praegusel juhul ei ole kompromiss suunatud tulevikku ja tulevasi

nõuete rahuldamise võimalusi ei ole selle puhul hinnatud.

Ringkonnakohus asus väärale seisukohale, et kompromissi ei tehtud pettuse mõjul ning et selle

asjaolu tuvastamise tõendamiskoormis lasub võlausaldajal. Kaebaja näeb pettust selles, et

pankrotivõlgniku kompromissettepanekus on tema vara väärtus märgitud teadlikult võimalikult

väiksena, et õigustada võlausaldajatele madalate väljamaksete tegemist. Usaldusväärset tõendit vara

väärtuse kohta ei ole. Pettus võis olla ka kohtu suhtes. Pettust tuleb kompromissi tegemisel

tõlgendada laiemalt, kui seda on defineeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 94.

Kompromiss on oma olemuselt tsiviilõiguslik leping. Võlgniku käitumise hindamisel tuli kohtul

arvestada ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid ning kontrollida kompromissi vastavust headele

kommetele.

Kaebaja arvates on pankrotihaldur käitunud pankrotimenetluses võlgnikku ja võlgnikuga seotud

võlausaldajate huve soosivalt. Pankrotimenetluses on enamusvõlausaldajaks pankrotivõlgniku

emaettevõtja ja teised võlgnikuga ühte kontserni kuuluvad äriühingud, kes on kompromissi

hääletamisel vajaliku häälteenamuse saamiseks koondanud vähemalt 2/3 nõuetest. Kaebaja arvates

peaksid aga pankrotivõlgnikuga seotud võlausaldajate õigused olema kompromissi hääletamisel

piiratud, kuna tema majanduslik kasu kompromissist on teiste võlausaldajatega võrreldes suurem.

7. Pankrotivõlgnik, pankrotihaldur Uno Feldschmidt ja OÜ Alexela Trade palusid jätta erikaebuse

rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu määruse muutmata.

8. Pankrotihaldur leidis, et kohus ei oleks pidanud pankrotimenetlust peatama. Ka ei ole erikontrolli

tegemisel järeldatud, et haldur oleks oma kohustusi oluliselt rikkunud, millega oleks kahjustatud

võlausaldajate huve. Erikontrolli teostaja ei teinud ettepanekut halduri vabastamiseks ega

trahvimiseks.

MTA-l oli piisavalt aega asjaolude ja tõendite kohtule esitamiseks. Kaebuses ei ole põhjendatud,

mille alusel pidanuks haldur kompromissi kinnitanud võlausaldajate koosoleku ära jätma või

kompromissettepaneku koosolekule esitamata jätma. Nõuete kaitsmise tulemust ei ole vaidlustatud

nagu ka protseduurireeglite rikkumisi kompromissi kinnitanud võlausaldajate koosolekul.

MTA ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid pankrotivõlgniku vara suuruse ebaõige hindamise

kohta. Võlausaldajate nõuete rahuldamine 2% ulatuses on põhjendatud. Pankrotiseadus ei sätesta

nõuete rahuldamise alammäära kompromissi puhul. Reeglina ei saa kompromissi korral makstavad

summad olla suuremad likvideerimisel saadavatest summadest, kuna võlgnik peab tagama ka oma

edasise tegevuse. Pankrotivõlgniku likvideerimise korral ei oleks MTA ega teised pandiga tagamata

nõuetega võlausaldajad saanud oma nõudeid mingiski osas rahuldatud. Halduril ei ole andmeid

tagasivõidetavate tehingute kohta. MTA-l oli ligipääs pankrotivõlgniku dokumentidele seoses

läbiviidud revisjoniga.

Kompromissi tegemisel ei esinenud pettust. Pankrotiseaduse sätted kompromissi kohta on erisätted

võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse abstraktsetele üldnormidele. MTA käitumine on

olnud pahatahtlik ning tema eesmärk on olnud kahjustada pankrotivõlgniku majandustegevust või

viia ta pankrotti.

Haldur lisas vastusele oma kirjaliku selgituse erikontrolli aruandele.

9. Pankrotivõlgnik ja OÜ Alexela Trade leidsid, et erikaebuses ei ole põhjendatud, mil viisil rikkus

ringkonnakohus kaebuses viidatud protsessiõiguse norme. Samuti on erikaebuses ringkonnakohtule

ette heidetud tõendite ebaõiget hindamist, mida Riigikohus ei saa aga kontrollida.

Vastustajate arvates ei saanud kohus tulenevalt PankrS § 27 lg-st 3 kompromissi kinnitamist peatada

ega edasi lükata. Pankrotimenetlus on kiireloomuline ja menetluse peatamine tooks kaasa selle

seiskumise. Vastustajad viitasid seejuures ka Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-2-96. Samuti

olid erikontrolli tulemused ringkonnakohtu istungi ajaks selgunud. Erikontrolli käigus leiti

kokkuvõttes, et olulisi puudusi halduri tegevuses ei esinenud. Kompromissi poolt hääletanud

võlausaldajad kinnitasid oma tahet täiendavalt ka 5. novembril 2004. a.

Kohus uuris kõiki kompromissi kinnitamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja seaduse järgimist. MTA ei

viidanud ühelegi seadusest tulenevalt kompromissi puutuvale asjaolule, mida kohus ei ole uurinud.

Võlausaldajate lähikondsus ei oma kompromissi kinnitamisel tähendust. Seadus ei nõua MTA

viidatud andmete olemasolu kompromissettepanekus ja sellele lisatud tervendamiskavas.

Pankrotivõlgniku vara hindamine ekspertide poolt olnuks põhjendamatult kulukas ja vara objektiivse

turuhinna määramine sisuliselt võimatu. Seadusest ei tulene, et kompromissi saaks teha vaid siis, kui

võlausaldajad saavad kompromissi teel oma nõuetest rohkem rahuldatud, kui pankrotivõlgniku

likvideerimise korral. Seadus ei nõua, et kompromissi saab teha alles pärast vara tagasivõitmise

hagide esitamist.

Kohus lähtus õigesti võlausaldajate tahtest ega saanud sekkuda sisuliselt võlausaldajate pädevuses

oleva otsuse tegemisse. Võlgnik on pärast kompromissi täitmist piisavalt jätkusuutlik.

Kompromissi tegemisel ei olnud pettust. MTA väited ei võimalda pettuse mõju isegi teoreetiliselt

kahtlustada, kuna selle esinemist väidab üksnes võlausaldaja, kes ainsana hääletas kompromissi

vastu. Pettus ei ole MTA ühepoolne arvamus, et kompromiss ei vasta hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttele. Kohut ei saa kompromissiga petta, kuna kohus ei tee kompromissi kinnitamisel tehingut,

vaid kontrollib järelevalve teostajana kompromissi seaduslikkust.

Riigikohtul ei ole võimalik tühistada linnakohtu määrust, kuna ei esine TsMS § 333 lg 1 rikkumisi ja

MTA ei ole neile ka viidanud.

10. Riigikohtu istungil jäid menetlusosaliste esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Pankrotivõlgniku esindajad lisasid täiendavalt, et käesoleval ajal on vaidlus MTA nõude tunnustamise

üle halduskohtus jätkuvalt pooleli. Samuti kinnitas H. Hääl pankrotivõlgniku esindajana, et

kompromissi suuruse 2% võlausaldajate nõuetest tingis seaduse nõue tagada minimaalse netovara

olemasolu võlgniku tegevuse jätkamiseks, mis kompromissis ette nähtud ulatuses nõuete

rahuldamisega napilt täidetakse.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et erikaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu ja linnakohtu määrused tuleb

TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kolleegium käsitleb esmalt menetluses kohaldatava seaduse ja menetlusosaliste ringiga seonduvat

(I), samuti kompromissi õiguslikku olemust ja kohtu kohustusi kompromissi kinnitamisel (II) ning

kompromissi õiguslikku tähendust vaidlustatud nõuete suhtes (III). Seejärel käsitleb kolleegium

erikaebuse väiteid kompromissi kinnitamise keelu kohta pankrotihalduri tegevuse üle toimuva

järelevalvemenetluse ajal (IV). Lõpetuseks põhjendab kolleegium kokkuvõtvalt erikaebuse

rahuldamist (V).

I

13. Esmalt märgib kolleegium, et kuigi AS Alexela Oil (pankrotis) pankrotimenetlus algatati

25. juunil 2003. a, tuleb käesoleva asja lahendamisel lähtuda 1. jaanuaril 2004. a jõustunud

pankrotiseadusest, mis kehtis nii pankroti väljakuulutamise kui kompromissi sõlmimise ja

kinnitamise ajal (PankrS § 193 lg 1).

14. Linnakohtu määrusest ilmneb, et kompromissi kinnitamise taotluse esitas pankrotihaldur ning et

kompromiss kinnitati kirjalikus menetluses. Määruses on käsitletud MTA kui võlausaldaja

vastuväiteid kompromissile ning pankrotivõlgniku ja võlausaldaja OÜ Alexela Trade seisukohti.

Ringkonnakohus menetles asja MTA erikaebuse alusel. Ringkonnakohtu menetluses küsiti seisukohta

erikaebuse kohta pankrotivõlgnikult, pankrotihaldurilt ja OÜ-lt Alexela Trade (ringkonnakohtu

toimiku lk-d 14 ja 70). Samad isikud osalesid asja läbivaatamisel kohtuistungil ringkonnakohtus

(ringkonnakohtu toimiku lk 90). Analoogne oli menetlusosaliste ring ka Riigikohtus.

15. Pankrotiseadus ei määratle selgelt isikute ringi, kelle seisukohta kompromissi kinnitamise kohta

tuleb küsida, st kes on selle menetluse osalised. Kompromiss kinnitatakse PankrS § 3 lg-test 2 ja 3

ning §-st 183 tulenevalt hagita menetluses. Hagita menetluses on protsessiosalisteks TsMS § 66 lg 1

p 2 järgi avaldaja ja muud asjast huvitatud isikud. Kohus peab TsMS § 249 lg 2 järgi menetlusse

kaasama kõik asjast huvitatud isikud ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud.

Lähtekoha menetlusosaliste ringi kindlaksmääramisel annab PankrS § 183 lg 4, mille kohaselt võib

määruse peale, millega kohus kompromissi kinnitas või kinnitamata jättis, esitada erikaebuse

võlausaldaja, võlgnik või haldur. Sellest võib järeldada, et just nimetatud isikud on ka menetlusest

puudutatud ja peaksid olema kompromissi kinnitamise menetlusse kaasatud. Nii linnakohtu

menetluses kui ka linnakohtu määruse peale edasi kaevates on kõik nimetatud isikud saanud

võimaluse kompromissi kohta oma seisukoha avaldada. Ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluses

olid lisaks pankrotivõlgnikule ja haldurile võlausaldajatena kaasatud MTA ja OÜ Alexela Trade.

Kuna MTA esitas võlausaldajana linnakohtu ja ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, ei saanud

kohus asja lahendada tema osavõtuta. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu aga põhjendust, miks

kaasati menetlusse 130-st kompromissi poolt olnud võlausaldajast vaid üks ! OÜ Alexela Trade.

Kohtumäärustest nähtuvalt oli kompromissi kinnitamise ajal pankrotivõlgnikul 131 pandiga tagamata

nõuetega võlausaldajat, kellest 130 hääletas kompromissi poolt. Siiski ei ole OÜ Alexela Trade

kaasamine kolleegiumi arvates protsessiõiguse normi rikkumine. Kolleegium ei leia, et kompromissi

kinnitamise üle peetavas vaidluses tuleks kaasata kõik võlausaldajad. Kompromissi kinnitamise poolt

olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks eeldatavasti esindama kohtumenetluses haldur. Teiste

võlausaldajate või pankrotitoimkonna liikmete menetlusse kaasamine ei ole aga välistatud, kui kohus

peab seda asja õigeks lahendamiseks vajalikuks.

16. Kompromissi kinnitamise menetluses osalevad pankrotihaldur ja võlgnik tulenevalt PankrS § 183

lg-st 4 eraldi menetlusosalistena. Seega ei saa selles menetluses olla pankrotivõlgniku esindajaks

pankrotihaldur PankrS § 54 alusel. Sama nähtub ka PankrS § 178 lg-st 1, mille järgi kompromiss on

võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta. Eelnevast järeldub omakorda,

et juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks on õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla

võlgniku esindajaks, ka pärast pankroti väljakuulutamist juhatus. Tulenevalt sellest on ebaõige

äriregistri kanne pankrotivõlgniku juhatuse liikme kannete kehtetuks lugemise kohta alates

pankrotihalduri andmete sissekandmisest. Seetõttu loeb kolleegium pankrotivõlgniku seaduslikuks

esindajaks käesolevas menetluse juhatuse liikme H. Hääle.

II

17. Kolleegiumi arvates on keskne küsimus asja lahendamisel PankrS § 183 lg 2 sisustamine.

Nimetatud sätte järgi ei kinnita kohus kompromissi, kui selle tegemisel ei ole järgitud

pankrotiseaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse mõjul. Sätestatust ei

tulene aga selgelt kohtu kontrolli ulatus kompromissi hindamisel. Alama astme kohtud on viidatud

sätet tõlgendanud selliselt, et kohtu kontrolli ulatus on kompromissi seadusele vastavuse osas piiratud

vaid formaalsete nõuete täitmisega. Kohtud on ka leidnud, et neil ei ole õigust tungida kompromissi

sisusse ega hinnata näiteks võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. Pettust on kohtud käsitlenud

ühe isiku poolt teise isiku teadliku eksitusse viimisena või eksituses hoidmisena kompromissi

kinnitamisel. Ringkonnakohus on samuti märkinud, et nõuetekohaselt tehtud kompromiss ei saa olla

vastuolus hea usu põhimõttega ning kuna seaduses ei ole sätestatud kompromissi alampiiri, on

välistatud ka kompromissi vastuolu mõistlikkuse põhimõttega.

18. Kolleegium ei nõustu PankrS § 183 lg 2 sisustamisel alama astme kohtutega. Kompromiss on

PankrS § 178 lg 1 järgi võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis

seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissi eesmärk on

pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel.

Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-s 1 antud

tehingu mõistele ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi

kohaldub ka võlaõigusseadus. Sellest tulenevalt kohalduvad kompromissile ka lepingutele esitatavad

üldised nõuded võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi. Olemuslikult sarnaneb

kompromiss pankrotiseaduse tähenduses VÕS § 578 lg-s 1 toodud kompromissilepingu mõistele,

mille järgi muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe poolte vastastikuste

järeleandmiste teel vaieldamatuks. Sama sätte järgi loetakse ebaselguseks ka ebakindlust nõude

sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissi tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest

ning omandavad kompromissi alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). Riigikohus on oma

22. detsembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 (RT III 2005, 3, 29) leidnud, et kohtulikku

kokkulepet tsiviilkohtumenetluses tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna ning

puudub mõistlik põhjendus, miks ei ole see nii ka pankrotimenetluses sõlmitava kompromissi puhul.

19. Kompromissi kui lepingu kehtivuseks on mh vajalik poolte teovõime ja otsusevõime olemasolu

(TsÜS § 11 lg 1 ja § 13 lg 1), samuti esindusõiguse olemasolu kompromissi sõlmimisel (TsÜS § 129

lg 1). Kompromiss ei tohi olla vastuolus heade kommete ega seadusega (TsÜS §-d 86 ja 87). Nagu

muu lepingu, peab ka kompromissi saama tühistada olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või

vägivalla mõjul tegemise tõttu või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (TsÜS § 90 lg 1). Ka

kompromissist tulenevate õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS

§ 138 lg 1, VÕS § 6 lg 1), keelatud on õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg 2). Kompromissi

rikkumisel saab põhimõtteliselt rakendada seadusest ja lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid

(VÕS § 101). Erisusena teistest lepingutest saab kompromissi pankrotimenetluses kõigi

võlausaldajate suhtes (PankrS § 180 lg 1) kinnitada ka võlausaldajate häälteenamusega (PankrS § 180

lg 3). Samuti on kompromiss täitedokumendiks PankrS § 184 lg 6 järgi.

20. Kuna kompromiss peab nii kehtivuse, kohustuste sisu kui täitmise osas vastama lepingutele

esitatavatele nõuetele, peab seda olema võimalik ka menetluses kontrollida. Seega peab kompromissi

sõlminud ja sellega hõlmatud isikutel (esmajoones võlausaldajatel) olema võimalik oma õigusi

kaitsta. Kohtud on leidnud, et kohtu ülesanne kompromissi kinnitamisel on pigem formaalne.

Seejuures on kohtud jätnud tähelepanuta, et pärast kompromissi kinnitamist kohtus on kompromissi

vaidlustamine lepingust puudutatud isikute poolt korraliselt võimalik üksnes kompromissi

tühistamisega (PankrS § 190). Kui kohus ei saa kompromissi kinnitamisel hinnata kompromissi

tühisust või tühistatust, võib tekkida olukord, kus isikutel, kelle õigusi kompromissiga rikutakse,

puudub võimalus oma õigusi kaitsta. Kompromissi kinnitamisel eriarvamusele jäänud võlausaldaja

õiguste kaitse võimalusena võiks iseenesest tulla kõne alla näiteks kompromissi kinnitanud

võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamine põhjusel, et otsus rikub võlausaldajate ühiseid huve

(PankrS § 83 lg 1). See on aga välistatud PankrS § 83 lg 3 tõttu, mille järgi ei saa vaidlustada

üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Ka Riigikohtu 14. märtsi 2001. a

määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-45-01 (RT III 2001, 9, 107) järeldub, et kompromissi kinnitanud

võlausaldajate üldkoosoleku otsust ei saa vaidlustada, kuna selle kinnitab kohus. Kui järgida kohtute

tõlgendust kohtu piiratud kontrolliulatusele kompromissi kinnitamisel, jõuaks paratamatult

järeldusele, et kompromissi kui lepingu kehtivuse eelduste kontrollimine ei olegi kohtumenetluses

võimalik.

21. Tulenevalt eelnevast asub kolleegium seisukohale, et kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta

kompromissi kinnitamata ka siis, kui näiteks esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi

tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa

seaduses sätestatud alusel (mitte üksnes pettuse tõttu). Kolleegiumi arvates hõlmavad

pankrotiseaduses sätestatud nõuded ka kompromissile kui lepingule üldiselt kehtivaid nõudeid.

Lisaks saab kohus kontrollida kompromissi ka sisuliselt, kuna vastasel juhul oleks kohus

kompromissi kinnitamisel vaid tehnilises rollis. Kohus peab hindama mh seda, kas kompromissiga ei

kahjustata ebaproportsionaalselt mõnda võlausaldajat. See tuleneb ka PankrS § 83 lg-st 1, mis lubab

võlausaldajate üldkoosoleku otsust vaidlustada ka põhjusel, et otsusega rikutakse võlausaldajate

ühiseid huve, ja § 83 lg-st 3, mille järgi ei saa võlausaldaja kohtu kinnitatud üldkoosoleku otsust

vaidlustada, otsusele võib aga esitada vastuväiteid, mis edastatakse otsuse kinnitamist lahendavale

kohtule. Seega peab kohus kontrollima, kas kompromissiga on erinevate võlausaldajate ühiste

huvidega maksimaalselt arvestatud ning ega mõnda võlausaldajat ei ole näiteks häälteenamusele

tuginedes põhjendamatult eelistatud. Ka pankrotiseaduse eelnõu (1085 SE) seletuskirja kohaselt

tuleneb kompromissi kohtu poolt kinnitamise nõue vajadusest erapooletu ja pädeva kontrollorgani

järele, kes tagaks, et kompromissettepanek võeti vastu protseduurireegleid ning võlausaldajate huve

järgides.

22. Kolleegiumi arvates ei saa kohus jätta kompromissi kinnitamata aga üksnes seetõttu, et

pankrotivõlgniku majanduslik olukord võimaldaks rahuldada võlausaldajate nõudeid kompromissiga

ettenähtust suuremas ulatuses. Kompromissi kinnitamata jätmist võib sellega põhjendada üksnes

juhul, kui sellega kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Kompromissi

kinnitamata jätmise ainsaks põhjenduseks ei saa olla ka see, et võlausaldajate nõudeid oleks võlgniku

likvideerimise korral võimalik rahuldada suuremas ulatuses, kui kompromissi järgi. Pankrotivõlgniku

tegevuse jätkamiseks võivad olla näiteks kaalukad töötajate või avalikkuse huvid. Samuti peab

äriühing ennast kapitaliseerima, et tagada jätkusuutlik tegevus. Kui kompromissiga tuleks

võlausaldajate vahel koheselt jagada kogu olemasolev vara, tagamata tegevuse jätkamist tulevikus, ei

saa rääkida ühingu tervendamisest, vaid lähemal ajal kaasneks sellega tõenäoliselt taas

pankrotimenetlus. Seaduses ei ole sätestatud alammäära, mille ulatuses võlausaldajate nõuded tuleks

kompromissiga rahuldada. Siiski peab kohus kompromissi kinnitamisel arvestama võimalusi

võlgniku tegevuse jätkamisel saavutatava kasumi arvel rahuldada kompromissi alusel

võlausaldajatele nõuded suuremas ulatuses, kuid pikema aja jooksul. Samuti peab arvestama, kas on

ilmselgeid võimalusi pankrotivara suurendamiseks näiteks tagasivõitmise arvel.

Kompromissettepaneku kinnitamisel võib võlausaldajate ühiste huvide järgimise kontrollimiseks olla

vajalik pankrotivõlgniku ettevõtte väärtuse hindamine. Seejuures saab lähtuda Riigikohtu

21. detsembri 2004. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27). Ainuüksi raskused

vara hindamisel ei õigusta vara hindamata jätmist, kui sellest sõltub suurel määral võlausaldajate

nõuete rahuldamine ja seega kompromissi sisu.

23. Kuigi kohtul on õigus käsitleda kompromissi kinnitamisel seda sisuliselt, ei tähenda see, et kohus

peaks tegema seda täies ulatuses omal algatusel. Kohtul on PankrS § 3 lg 3 järgi pankrotimenetluses

küll kohustus ise asjaolude väljaselgitamist ja tõendite kogumist korraldada. Sellest ei tulene

kolleegiumi arvates aga kohtule kohustust kontrollida kompromissi kinnitamisel omal algatusel

võimalike kompromissi tühisuse aluseks olevate asjaolude esinemist ja kompromissi majanduslikku

sisu, s.t kõiki otsuse p-des 21 ja 22 toodud asjaolusid. Kuna kompromiss on kokkulepe, võib kohus

eeldada, et see vastab kompromissis osalevate isikute tegelikule tahtele ega pea seda vastuväidete

puudumisel eraldi kontrollima. Kolleegiumi arvates peab kohus kompromissi kinnitamisel omal

algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid

menetlusnorme, s.t kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei

saavutatud hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt

kahjustades või eelistades, näiteks vaidlustatud nõuetest tuleneva häälteenamusega. Muul alusel

kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks on vastava vastuväite esitamine kohtule ja selle

põhjendamine. Esmajoones puudutab see väiteid kompromissi tühisuse või tühistamise kohta mõne

lepinguosalise poolt näiteks pettuse või olulise eksimuse tõttu.

24. Vastuväiteid selle kohta, et kompromiss ei arvesta piisavalt võlausaldajate ühiseid huve, s.t et

kompromissiga on mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt kahjustatud või eelistatud, peab kohus

kolleegiumi arvates kontrollima üksnes kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja taotlusel. Kohus

võib jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata, kui kompromissi

vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue

rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas osas võrreldes sellega, kui pankrotivõlgnik

likvideeritaks kompromissi kinnitamise ajal, ja seda ei saa õigustada ka võlausaldajate ühiste

huvidega ega pankrotivõlgniku ega kolmandate isikute huviga võlgniku tegevuse jätkamiseks. Kohus

kinnitab siiski kompromissi, kui pankrotivõlgnik või pankrotihaldur tõendab kohtule, et just

kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate nõuete rahuldamine on

võlausaldajate ühistes huvides. Tõendamiskoormise jagamisel võlgniku ja halduri ning võlausaldaja

vahel saab tugineda Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04. Arvestades vastuväitest

tulenevat pankrotimenetluse viivitust ja sellega seonduvat võimalikku kahju pankrotivõlgnikule ja

teistele võlausaldajatele, peab kompromissile vastuväiteid esitanud võlausaldaja ka ise käituma heas

usus ja oma vastuväite esitamise õigust võlausaldajate ühiste huvide vastaselt mitte kuritarvitama.

Selle kohustuse rikkumise tagajärjeks võib olla kahju hüvitamise kohustuse tekkimine võlausaldajal.

25. Kolleegium nõustub erikaebuse esitajaga ka selles, et PankrS § 179 järgi võlausaldajatele

esitatavad kompromissettepanek, majandustegevuse jätkamise kava ja tervendamiskava peavad

tagama võlausaldajatele piisava informatsiooni, otsustamaks teadlikult kompromissi kinnitamise üle.

Vastasel juhul puuduks neil dokumentidel mõte. Kolleegiumi arvates tuleb võlausaldajatele esitada

andmed mh olemasoleva pankrotivara ja selle suurendamise võimaluste kohta, majandustegevuse

edasiste perspektiivide ning prognoositava kasumi kohta, ja ka selle kohta, millises ulatuses tuleks

võlausaldajate nõuded rahuldada, kui pankrot lõpeks pankrotivõlgniku likvideerimisega. Samuti tuleb

neid andmeid põhjendada. Ringkonnakohus ei ole MTA erikaebuse vastavatele väidetele vastanud.

26. Kolleegiumi arvates ei võimalda erikaebuses toodud asjaolud pidada kompromissi sõlmituks

pettuse mõjul. MTA ei ole kompromissi poolt hääletanud ega saa sellest tulenevalt seda ka pettuse

tõttu tühistada. Kui kompromiss sõlmiti võlgniku vara tegelikust väärtusest oluliselt väiksemale

väärtusele tuginedes, võib see olla aluseks kompromissi kinnitamata jätmisele võlausaldajate ühiste

huvide kahjustamise tõttu.

27. Erikaebuse esitaja väited, et pankrotihaldur on käitunud pankrotimenetluses võlgnikku ja

võlgnikuga seotud võlausaldajate huve soosivalt, võivad olla halduri vastutuse aluseks, kuid ei

mõjuta iseenesest kompromissi kinnitamist. Haldur ei ole PankrS § 178 lg 1 järgi kompromissi

pooleks. Samuti esitas kompromissettepaneku võlausaldajatele mitte haldur, vaid võlgnik ise. Ka ei

olnud halduril kohustust esitada OÜ Alexela Trade nõudele MTA taotlusel vastuväiteid, kui ta leidis,

et vastuväite esitamine ei ole põhjendatud. Nõuete kaitsmise koosolekul viibinud MTA esindajal oli

PankrS § 103 lg 3 järgi endal võimalik OÜ Alexela Trade nõuded vaidlustada, kuid seda tehti vaid

osaliselt.

28. Kolleegium ei nõustu erikaebuse esitajaga, et pankrotivõlgnikuga seotud võlausaldajate häälte arv

peaks olema kompromissi kinnitamisel piiratud. Kui MTA arvates olid seotud võlausaldajate nõuded

alusetud, võinuks ta neile nõuete kaitsmisel vastu vaielda. Teisi võlausaldajaid kahjustava või

võlausaldajate ühistele huvidele mittevastava kompromissi otsustamine seotud võlausaldajate poolt

hea usu põhimõtte vastaselt võib aga anda kohtule aluse kompromiss kinnitamata jätta.

III

29. Järgnevalt käsitleb kolleegium kompromissi õiguslikku tähendust vaidlustatud nõuete suhtes.

Linnakohtu otsuse kohaselt jäi nõuete tunnustamise koosolekul tunnustamata MTA nõue summas 29

963 255 krooni ja OÜ Alexela Trade nõue summas 18 503 938 krooni 36 senti. Kompromissi

otsustamise üldkoosolekul olid esindatud kõik 131 pandiga tagamata nõuetega võlausaldajat nõuetega

kokku 153 379 129 krooni 14 senti. Hääli määrati neile 153 379 142, kusjuures hääled määrati

kompromissi kinnitamisel ka tunnustamata nõuete eest. Kompromissotsuse poolt oli 130

võlausaldajat 123 415 887 häälega. Vastu oli ainsana MTA 29 963 255 häälega. Riigikohtu istungil

avaldasid pankrotivõlgniku esindajad, et jätkuvalt ei ole lahendatud MTA nõude tunnustamise

vaidlust. Kolleegiumil ei ole andmeid OÜ Alexela Trade tunnustamata jäänud nõude võimaliku

tunnustamise vaidluse tulemuste kohta.

30. Pankrotiseadus ei nõua, et kompromissi kinnitamiseks peavad kõik kompromissiga hõlmatud

nõuded olema tunnustatud. Küll näeb PankrS § 180 lg 2 ette, et kompromissotsuse saab teha alles

pärast nõuete kaitsmist. Kompromissi tegemise otsustamisel on PankrS § 180 lg 3 järgi hääleõigus ka

võlausaldajal, kelle nõudele esitati kaitsmisel vastuväide, s.t kelle nõue jäi tunnustamata ja kelle

nõude tunnustamise üle peetav kohtumenetlus ei ole kompromissotsuse tegemise hetkeks lõppenud.

Kompromiss on PankrS § 180 lg 3 järgi tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool

kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast.

Kompromiss tehakse PankrS § 180 lg 1 järgi võlausaldajate üldkoosolekul kõigi võlgniku vastu

suunatud nõuete kohta, mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks. Kohtu kinnitatud kompromiss

on PankrS § 184 lg 6 järgi täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes.

31. Pankrotiseaduse sätetest ei ole võimalik teha ühest järeldust, kas vaidlustatud nõuded on

kompromissiga hõlmatud, milline on nõude vaidlustamise tähendus kompromissi kinnitamisel ja

milline tähendus on nõude hilisemal tunnustamata jäämisel kinnitatud kompromissile. On selge, et

kompromissi otsustamine ega kinnitamine ei ole lubatud enne nõuete kaitsmise koosolekut. Samas

võivad kompromissi otsustamisel hääletada ja seega kompromissi vastuvõtmist mõjutada ka

võlausaldajad, kelle nõuded jäid nõuete kaitsmisel tunnustamata. Ka ei keela seadus kohtul

kompromissi kinnitada, kui vaidlused nõuete tunnustamise üle ei ole lõppenud. Küll võib nõuete

tunnustamata jäämine olla kolleegiumi arvates põhjuseks kompromissi kinnitamata jätmiseks või

selle edasilükkamiseks, kui kompromissi heakskiitmine võlausaldajate poolt põhineb vaidlustatud

nõuetel, s.t kui kompromissi ei saaks vaidlustatud nõueteta lugeda heaks kiidetuks. Hinnates PankrS

§ 180 lg-t 1 ja § 184 lg-t 6 koosmõjus, on kolleegium arvamusel, et kinnitatud kompromiss hõlmab

ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei

ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga

tunnustamist.

32. Kui käesoleval juhul arvata MTA ja OÜ Alexela Trade vaidlustatud nõuded kompromissi

kinnitamisel arvestatud häältest välja, ei oleks see mõjutanud kompromissi kinnitamist, kuna kõik

teised võlausaldajad peale MTA hääletasid kompromissi poolt. Isegi kui jätta arvestusest välja üksnes

OÜ Alexela Trade vaidlustatud nõue, oleks, sõltumata MTA vastuhääletamisest, ka ülejäänud

häältega saavutatud PankrS § 180 lg 3 järgi kompromissi otsustamiseks vajalik häälteenamus. Seega

ei olnud kohtul põhjust jätta kompromissi kinnitamata ainuüksi põhjusel, et vaidlustatud hääled

mõjutasid kompromissi kinnitamist. Kui vaidlustatud nõuded jäävad kohtumenetluses tunnustamata,

suureneb vastavalt pankrotivara. Lisaks märgib kolleegium, et kui kompromissi kinnitamine venib

vaidlustatud nõude alusel kompromissi kinnitamisele esitatud vastuväite tõttu ja sellest tekib

pankrotivõlgnikule või teistele võlausaldajatele kahju ja nõue jääb hiljem tunnustamata, võib see

vastuväite esitanud võlausaldaja õigusvastase käitumise korral olla aluseks võlausaldaja vastutusele.

IV

33. Erikaebuse esitaja arvates pidanuks kohus kompromissi kinnitamise peatama kuni pankrotihalduri

suhtes läbiviidava erikontrolli tulemuste selgumiseni. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Kolleegium ei nõustu aga ka vastustajatega, et kompromissi kinnitamise peatamine ei ole üldse

võimalik. Vastustajad on viidanud PankrS § 27 lg-le 3, mille järgi ei või pankrotimenetlust peatada.

Kolleegiumi arvates ei tulene viidatud sättest, et kompromissi kinnitamist kui iseseisvat hagita

menetlust pankrotimenetluse raames ei oleks üldse võimalik peatada. Nimelt reguleeritakse PankrS §-

s 27 pankrotiavalduse läbivaatamisega seonduvat ja PankrS § 27 lg 3 mõte on esmajoones tagada, et

kohus ei peataks menetlust enne pankroti väljakuulutamise otsustamist. Pankrotimenetlusele

kohaldatakse PankrS § 3 lg 2 järgi ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kolleegium ei näe

takistusi, miks TsMS §-s 213 sätestatut ei saa vähemalt osaliselt kohaldada ka pankrotimenetluses.

Kui näiteks füüsilisest isikust pankrotivõlausaldaja sureb nõude tunnustamise vaidluse ajal, tuleb

paratamatult lahendada küsimus, mis saab nõude tunnustamise menetlusest. Loomulikult tuleb

menetluse peatamisel arvestada pankrotimenetluse erisustega ja võtta tarvitusele abinõud, et tagada

vajalik pankrotivara käsutusõigus ja rakendada muid abinõusid menetluse jätkumise tagamiseks.

Sama peaks kehtima ka pankrotimenetluse raames toimuvate üksikute kohtumenetluste puhul, näiteks

kaebuste või kohtule kinnitamiseks esitatud dokumentide läbivaatamisel. Selline lähenemine ei ole

vastuolus ka vastustajate viidatud Riigikohtu 18. jaanuari 1996. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-2-96

(RT III 1996, 7, 104), kus on leitud, et pankrotimenetlust ei pea peatama teise menetluse tõttu. Lisaks

on nimetatud lahend tehtud kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse ja 1. septembrini

1998. a kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku sätete alusel.

34. Kohus otsustab kompromissi kinnitamise PankrS § 183 lg 1 järgi 15 päeva jooksul

kompromissotsuse kohtule esitamise päevast arvates. See teenib pankrotimenetluse kui kiire

menetluse tagamise põhimõtet, võimaldamaks pankrotivõlgnikul võimalikult kiiresti kompromissi

täitma asuda ja majandustegevust jätkata. Kolleegiumi arvates ei saa seda tähtaega järgida, kui

kompromissi kinnitamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine vajab rohkem aega. Nagu eelnevalt

märgitud, on kompromissi kinnitamise menetlus sisuliselt ainus tõhus menetlus, mille käigus tuleb

lahendada kõik kompromissi kehtivusega ja sisuga seotud vaidlused ja läbi vaadata näiteks

võlausaldajate vastuväited. Tähtaja järgimise ja PankrS § 183 lg 2 järgse kontrolli kohustuse vahelise

kollisiooni korral tuleb kolleegiumi arvates eelistada viimast, kuna vastasel juhul jääksid

menetlusosaliste õigused piisava kaitseta. See ei tähenda aga, et kohtul oleks õigus kompromissi

kinnitamisega venitada. Kohus peab järgima seaduses sätestatud tähtaega, kui kompromissiga seotud

asjaolud on selged ja vastuväiteid kompromissile ei ole esitatud. Muul juhul peab kohus tegema kõik,

et kompromissi kinnitamine lahendada võimalikult kiiresti. Kontrollimaks kompromissi

kinnitamiseks vajalikke asjaolusid, ei pea kohus aga kompromissi läbivaatamist peatama, vaid võib

PankrS § 3 lg-st 3 lähtudes kohustada haldurit, pankrotivõlgnikku või vastuväite esitanud

võlausaldajat esitama täiendavaid tõendeid või andma kompromissiga seotud asjaolude kohta

selgitusi.

35. Kolleegium ei arva, et kohus oleks pidanud kompromissi kinnitamise peatama TsMS § 213 lg 1

p 3 alusel kuni haldusmenetluses halduri üle teostatava järelevalvemenetluse lõppemiseni.

Kompromissi sõlmivad PankrS § 178 lg 1 järgi pankrotivõlgnik ja võlausaldajad. Ka

kompromissettepaneku esitas võlgnik. Asja materjalidest nähtuvalt toetasid kompromissettepanekut

pankrotitoimkond (linnakohtu toimiku II kd, lk 192) ja pankrotivõlgniku nõukogu (linnakohtu

toimiku II kd, lk 193). Ainuüksi halduri võimalikud minetused pankrotimenetluses ei takista seetõttu

kompromissi kinnitamist. Kui halduri tegevuse tõttu aga rikuti kompromissi kinnitamisel seadust või

kompromiss kinnitati pettuse mõjul, võib kohus jätta kompromissi kinnitamata. Kolleegium ei

välista, et selliste asjaolude esitamine kohtule võib tingida kompromissi kinnitamise edasilükkamise,

kuid selle otsustamine on kompromissi kinnitava kohtu pädevuses. Justiitsministeeriumi

järelevalvemenetluse tulemuseks võib olla küll kohtule ettepaneku tegemine halduri vabastamiseks,

kuid halduri vabastamine ise on PankrS § 68 lg 2 järgi kohtu pädevuses. Ka on järelevalvemenetluse

esemeks PankrS § 70 järgi halduri tegevuse seaduslikkuse kontrollimine, mitte aga hinnangute

andmine näiteks kompromissi majanduslikule sisule. Kohtul on võimalik vabastada haldur talle

teatavaks saanud asjaoludele tuginedes ka omal algatusel. Kui kohtul on andmeid halduri

seaduserikkumise või pettuse kohta kompromissi kinnitamisel, võib kohus jätta kompromissi

kinnitamata või nõuda täiendavate andmete esitamist, kuid see ei tähenda, et kompromissi

kinnitamine on võimatu enne haldusmenetluse läbiviimist, nagu näeb ette TsMS § 213 lg 1 p 3.

36. Isegi kui eeldada, et kohus oleks pidanud ootama Justiitsministeeriumi järelevalvemenetluse

lõppemist, ei oleks ainuüksi see erikaebuse rahuldamise põhjuseks. Järelevalvemenetluse aruanne oli

olemas ringkonnakohtu menetluse ajaks (ringkonnakohtu toimiku lk-d 77!85) ja ringkonnakohus on

seda ka hinnanud. Ka ei ole aruandes tehtud ettepanekut halduri vabastamiseks ega trahvimiseks. Kui

haldur on seadust rikkunud, võib see olla tema vastutuse aluseks näiteks PankrS § 63 järgi.

V

37. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud on lähenenud kompromissi kinnitamisele liiga

formaalselt ega ole käsitlenud sisuliselt MTA esitatud vastuväiteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

arvestada kolleegiumi tõlgendustega seadusele kohtu kontrollikohustuse ulatuse kohta kompromissi

kinnitamisel ja kontrollida esmajoones MTA kui kompromissile vastu hääletanud võlausaldaja väiteid

sisuliselt.

38. Arvestades vajadust, et kompromissi kontrollimisel on vajalik välja selgitada mitmeid olulisi

asjaolusid, milleks ringkonnakohtu menetlus ei pruugi tagada piisavaid võimalusi, tagada

menetlusosalistele edasikaebeõigus faktiliste asjaolude kontrollimiseks ja pankrotimenetluse kiire

läbiviimine ning juhindudes TsMS §-st 3 ja § 362 p-st 5, tuleb nii Tallinna Ringkonnakohtu kui

Tallinna Linnakohtu määrused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks linnakohtule. Sarnaselt on asja

esimese astme kohtule saatmise võimalust tsiviilkohtumenetluses kassatsiooniastmes hinnanud

Riigikohtu üldkogu oma 22. veebruari 2005. a otsuses asjas nr 3-2-1-73-04 (RT III 2005, 8, 73).

39. Kolleegium juhib MTA tähelepanu ka TsMS § 57 lg-le 4, mille järgi on riik ja kohalik

omavalitsusüksus vabastatud kautsjoni tasumisest, mistõttu tagastatakse kautsjon, sõltumata

erikaebuse rahuldamisest.

J. Luik, H. Jõks, V. Kõve