3-1-1-43-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-43-05

Otsuse kuupäev

19. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

K. S. väärteoasi tubakaseaduse § 213 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 21. detsembri 2004. a otsus

väärteoasjas nr 4-1072/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Janek Väli

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2005. a

Istungil osalenud isikud

Põhja Politseiprefektuuri esindaja juhtivkonstaabel

Lidia Räämet

Resolutsioon

1. Rahuldada kassatsioon osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 21. detsembri 2004. a otsus K. S. väärteoasjas ja saata väärteoasi

samale kohtule uueks arutamiseks.

3. Taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alaealist K. S.-i karistati Põhja Politseiprefektuuri 3. juuni 2004. a otsusega tubakaseaduse (TubakaS)

§ 213 järgi 3. mail 2004. a kell 9.45 Xxxxxxx xx x juures suitsetamise eest ühe trahviühiku (60 krooni)

suuruse rahatrahviga. Otsuse kohaselt oli väärteo toimepanemine tõendatud väärteoprotokollis märgitud

tõenditega. Ainsaks väärteoprotokollis fikseeritud tõendiks olid menetlusaluse isiku ütlused, kes väitis:

"Esimene kord suitsetasin, ainult proovisin ühe mahvi."

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Tallinna Linnakohtule kaebuse menetlusaluse isiku seaduslik

esindaja R. S.

Kaebuse kohaselt rikkus asja menetlenud politseiametnik mitmeid väärteomenetluse nõudeid:

menetlusalusele isikule ei tutvustatud VTMS § 19 lg-s 1 sätestatud õigusi; ei kontrollitud, kas menetlusalune

isik on see, kes ta väidab end olevat; ei antud võimalust võtta ühendust oma seadusliku esindajaga.

Politseiametnik on ilma menetlusaluselt isikult küsimata märkinud, et ta ei soovi kaitsjat ega soovi osa võtta

kohtumenetlusest.

Politsei ei võtnud tunnistajailt ütlusi, ei kogunud asitõendeid ega teinud üldse midagi tõendite kogumiseks.

Selleks, et K. S. võtaks rikkumise omaks, avaldas politseiametnik talle psühholoogilist survet.

Ühtlasi vaidlustati rikkumise fakti. Kaebuses märgiti, et väärteoprotokoll koostati kell 9.45, kell 9.40 lõppes

aga koolitund. Pärast seda pidid õpilased panema asjad kokku ja suunduma teise klassi ning alles seejärel

said nad välja minna. Ei ole tõenäoline, et selle aja jooksul oleks veel jõutud hoovis suitsetada. Pealegi on

väidetav suitsetamiskoht otse kooli direktori akende all ja on äärmiselt ebatõenäoline, et õpilased oleks

valinud suitsetamiseks sellise koha. Ka ei leidnud politsei K. S.-i taskuist sigarette ega tikke.

3. Tallinna Linnakohtu 21. detsembri 2004. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja

otsus muutmata.

Kohtuotsuse kohaselt tugines kohus järgmistele kohtuistungil antud ütlustele.

Menetlusalune isik K. S. selgitas kohtuistungil, et seisis koos poistega koolimaja nurgal. Politsei tuli ja

süüdistas teda suitsetamises. Tema ja ta kaaslased tegelikult ei suitsetanud, kuid ta tunnistas end süüdi

soovist asi "kaelast ära saada". K. S.-ga koos olnud M. S. andis ütlusi selle kohta, et politsei tuli ja küsis

dokumente ning asus väärteoprotokolli koostama. Tema läks pisut eemale. Nad ei suitsetanud, K. S. ei

suitsetagi. K. S. taskud kontrolliti läbi, kuid sigarette ei leitud. Kontrolliti ka hingeõhku ja K. S.-le öeldi, et

tal tuleb suust tubakalõhna. Samuti K. S.-ga koos olnud K. T. sõnul keegi ei suitsetanud. Politseiametnik

küsis, kas nad suitsetasid ja ütles, et ärgu nad valetagu.

Tunnistaja E. S. rääkis, et oli kooli sissekäigu juures, kui politseiauto sisse sõitis. Nägi, kuidas ta

klassivennale K. S.-le hakati protokolli koostama. Ka E. S.-i ütluste kohaselt K. S. ei suitseta.

Tunnistaja A. A. andis ütlusi selle kohta, et tema ega teised kolleegid ei ole näinud K. S.-i suitsetamas. K. S.

õpib spordiklassis, on viisakas ja intelligentne. A. A. nägi teda vahetult pärast sündmust. K. S. ütles, et

politsei olevat teda sundinud tunnistama, et ta suitsetas, kuigi ta seda tegelikult ei teinud. Sigaretilõhna K. S.-

i juures tunda ei olnud.

Politseiametnik J. Loik rääkis, et nende ülesanne oli kontrollida kõnealust piirkonda. Nad sõitsid J. S-ga

ümber kooli nurga ja nägid kahte suitsetavat poissi. Üks poiss andis teisele sigareti edasi, kuid kes kellele, ta

ei mäleta. J. S. küsis K. S.-lt andmeid ja kontrollis neid. K. S. väitis protokolli koostamise ajal, et tegi

esimest korda suitsu. Tema K. S.-i ei puudutanud ega asju taskust välja võtta ei käskinud. Seletas, miks

koostatakse väärteoprotokoll. Kaitsjat K. S. ei soovinud. Sündmuskoha vaatlust ei teinud, protokolli koostas

selle pärast, et nägi, kuidas poisid suitsetasid. Ta ei seisnud K. S.-il väga lähedal ja suitsulõhna ei tundnud,

suitsupilve ja koni ta ei näinud. K. S.-lt ütluste võtmisel selgitas talle tema õigusi ja kohustusi ning K. S.

andis selle kohta allkirja.

J. S. andis ütlusi selle kohta, et nad sõitsid ettevaatlikult, kuid suhteliselt kiiresti ümber kooli nurga, et seal

suitsetavad õpilased ei saaks laiali joosta. Suitsu tõmbamise momenti ta ei näinud, aga nägi, kuidas neid

nähes pikem poiss viskas suitsu maha. Ta läks poiste juurde ja leidis koni. Pikem poiss ütles, et ta tegi

esimest korda suitsu. Auto juures tundis, et poisi suust tuli tugevat suitsulõhna. J. S. sõnul K. S.-i läbi ei

otsitud, tänaval ei toimu läbiotsimist, toimub turvakontroll. Antud juhul ei olnud tegemist isegi

turvakontrolliga, K. S. ise näitas neile oma taskute sisu. Keegi teda ei puudutanud ja läbiotsimist ei olnud. Ta

tahtis näha, kas poisi taskus on sigarette. Poisid ehmatasid, kui teda nägid. Ta näitas neile koni ja ütles: "Ärge

valetage."

Lisaks tutvus kohus järgmiste materjalidega: väärteoprotokoll ja kohtuvälise menetleja otsus, R. S.-i avaldus

Ida politseiosakonnale, K. S.-i positiivselt iseloomustav materjal ja fototabelid.

Kohus leidis, et väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega ja muude asjas

kogutud materjalidega. Kaebuse esitaja on väärteoprotokolli koostamisel tunnistanud oma süüd. Muid

tõendeid kinnitavad tunnistajate A. A. ja E. S. ütlused. Tunnistajad M. S. ja K. T. on K. S.-i sõbrad ja nende

ütlused on K. S.-i õigustavad. Nende ütlusi teiste tõenditega kogumis hinnates ei vasta nende kirjeldatud

sündmustik tehioludele, mistõttu ei lugenud kohus nende ütlusi usaldusväärseks. Kohus leidis, et

politseiametnikud tegid oma igapäevast tööd ja neil puudus isiklik huvi just K. S.-le õiguserikkumist

inkrimineerida. Samuti leidis kohus, et pole põhjust kahelda K. S.-i vahetult pärast sündmust antud ütlustes.

K. S.-i hilisemad ütlused selle kohta, et lihtsalt võttis süü enda peale, on kantud kartusest karistuse ja sellele

järgnevate tagajärgede ees või soovist säilitada hea maine.

Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud TubakaS § 213 järgi. KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada

rahatrahvi alates kolmest trahviühikust. Antud juhul on määratud ühe trahviühiku suurune rahatrahv. Seega

on kohaldatud rahatrahvi alla alammäära. Kuigi seda kohtuvälise menetleja otsuses pole nimetatud, on seega

kohaldatud KarS § 61. See on ka põhjendatud, arvestades K. S.-i positiivset iseloomustust. Karistuse

määramisel on arvestatud KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud kergendavat asjaolu, raskendavad asjaolud

puuduvad.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Janek

Väli, kes palub linnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo

tunnuste puudumise tõttu.

Kassaator leiab, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 tähenduses, sest

menetlust ei ole VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetatud, ning VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses, kuna

kohtuotsus on põhistamata. Lisaks on kohus rikkunud muid menetlusnõudeid, mis tuleb lugeda oluliseks

rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Linnakohus ei ole analüüsinud menetlusaluse isiku väidet, et väärteoprotokolli koostamisel rikkus

kohtuväline menetleja oluliselt menetlusnorme, mis viis ebaõige väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja

otsuse tegemisele. Sellega rikkus Tallinna Linnakohus VTMS § 133 p 6, mis sätestab, et kaebuse

lahendamiseks selgitab kohus, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud

väärteomenetlusõigust. Politseiametnikud ei selgitanud K. S.-le menetlustoimingute eesmärki ega selgitanud

talle tema õigusi, rikkudes sellega VTMS § 5. Seda, et õigusi ei tutvustatud, kinnitas linnakohtu istungil

tunnistaja K. T. Ka väitis kumbki politseiametnik kohtus, et tema menetlusalusele isikule õigusi ette ei

lugenud, vaid seda tegi teine konstaabel. Seega on tõendatud, et menetlusalusele isikule tema õigusi keegi

ette ei lugenud.

Kassaator leiab, et väärteo toimepanemine ei ole tõendatud, kuna politseiametnike ütlused on ka rikkumise

osas vastukäivad. Ka ei ole kohtuväline menetleja kogunud muid tõendeid, mis tõendaks rikkumise

toimepanemist. Kohtuvälise menetleja ametnikud ei ole võtnud kohapeal ütlusi tunnistajatelt ega teinud

sündmuskoha vaatlust. Kohtuvälisel menetlejal kui süüdistusfunktsiooni kandjal on aga kohustus teha kõik

võimalik tõendite kogumiseks.

Tallinna Linnakohus on väitnud, et M. S. ja K. T. ütlused ei ole usaldusväärsed. Ütluste ebausaldusväärseks

lugemiseks ei saa kindlasti olla piisavaks aluseks see, et tegemist oli sõpradega. Ei ole usutav, et sõpruse

nimel on tunnistajad valmis andma kohtus valeütlusi. Kohus on ilma seda põhjendamata väitnud, et

tunnistajate A. A. ja E. S. ütlused kinnitavad muid tõendeid. Kohus ei nimeta, millised on need muud tõendid

ja mida täpselt tunnistajate ütlused kinnitavad.

5. Põhja Politseiprefektuur palub esitatud kassatsioonivastuses jätta kassatsioon rahuldamata ja linnakohtu

otsus muutmata.

Kohtuväline menetleja väidab, et menetlusalusele isikule selgitati menetlustoimingute eesmärki ja tutvustati

tema õigusi. Viimast on menetlusalune isik kinnitanud väärteoprotokollis oma allkirjaga.

Politseiametnikud tegid oma tavapärast tööd avaliku korra kaitsel, milleks on korrarikkujate välja

selgitamine, nende tabamine, hoiatamine või karistamine ning neil puudus isiklik huvi karistada just K. S.-i.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Tallinna Linnakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt

põhistatud ja sellega on rikutud VTMS § 150 lg 1 p 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt

väljendanud seisukohta, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine

oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja 9. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 -

RT III 2004, 17, 208). Sisuliselt tähendab eelnev seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud

kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.

Tallinna Linnakohtu otsuses on küll esitatud tõendid, millele otsuse tegemisel on tuginetud, kuid ei ole

selgitatud, millised asjaolud tõenditega on tõendatud. Kohus märkis: "Väärteo toimepanemine on tõendatud

menetlusaluse isiku enda ütlustega ja muude asjas kogutud materjalidega." Taoline formuleering on aga liialt

ebatäpne ja pealiskaudne, sest sellest ei selgu, millised tõendid ja millises osas peale menetlusaluse isiku

enda kohtuvälises menetluses antud ütluste tema süüd kinnitavad. Kuna konkreetseid tõendeid nimetatud ei

ole, tuleks eeldada, et ka kõik ülejäänud tõendid kinnitavad K. S.-i suitsetamist 3. mail 2004. a kell 9.45

Xxxxxxx xx x juures. Siiski nähtub kohtuotsusest, et see nii ei ole. Kohus ei pidanud usaldusväärseks K. S.-

ga koos olnud koolikaaslaste ütlusi. Veel märkis kohus, et tunnistajate A. A. ja E. S. ütlused kinnitavad muid

tõendeid, jättes aga selgitamata, milliste tõenditega need kokku langevad ja millist asjaolu need kinnitavad.

Ka ei ole hinnatud seda, kas ja millises ulatuses langevad omavahel kokku ülejäänud tõendid.

Lisaks eelnevale ei vastanud Tallinna Linnakohus kaebuses esitatud väidetele väärteomenetlusõiguse

rikkumiste kohta kohtuvälises menetluses. Ka VTMS § 133 p 6 sätestab, et kaebemenetluses lahendit tehes

peab kohus lahendama küsimuse, kas kohtuvälises menetluses järgiti menetlusõigust.

7. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni

kandja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, seda nii menetlusalust isikut süüstavate kui

õigustavate tõendite osas. Vastav kohustus tuleneb VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni

põhimõttest, millest tulenevalt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2003. a otsuse p 6.2 väärteoasjas nr 3-1-1-101-03 - RT III 2003, 28,

292). Kohtuvälise menetleja kohustusega tõendeid koguda on seotud ka põhimõte, et kriminaal- ja

väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda.

Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse

käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende

kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja

menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle

asemel menetluses ütlusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsuse p 7 väärteoasjas 3-1-

1-29-05).

Eelnevaga seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et toimiku materjalidest nähtuvalt on

kohtuvälise menetleja ametnikud jätnud vormistamata menetlusalust isikut õigustava tõendi. Nimelt kästi

K. S.-il näidata ette taskute sisu, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid. Politseiametnike

väitel oli tegemist "turvakontrolliga", kriminaalkolleegium sellega ei nõustu. VTMS § 31 lg 1 kohaselt

lähtutakse tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätetest, kriminaalmenetluse seadustik aga turvakontrolli

mõistet ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt

kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Käesoleval juhul

neid nõudeid järgitud ei ole ning samuti jäeti asjaolu, et asitõendeid ei leitud, fikseerimata. Arvestada tuleb

sellega, et isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust

isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

8. Kuna Tallinna Linnakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, tuleb linnakohtu otsus VTMS

§ 175 p 2 alusel tühistada. Riigikohtul ei ole aga õigust tuvastada uusi asjaolusid, mistõttu ei saa

kriminaalkolleegium hinnata seda, kas K. S. on toime pannud väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumise või

mitte. Samuti ei saa kriminaalkolleegium tuvastada seda, kas kohtuvälises menetluses tutvustati

menetlusalusele isikule tema õigusi ja selgitati menetlustoimingu eesmärki. Seega on asjas vaja tuvastada

faktilisi asjaolusid ja väärteoasi tuleb saata VTMS § 174 p 7 alusel Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Kuna väärteomenetlust ei lõpetata, puudub VTMS § 23 kohaselt alus menetlusalusele isikule õigusabikulude

hüvitamiseks.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Peeter Vaher