3-2-1-17-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik

Kohtuasi

Robert Lepiksoni hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS ja AS SL

Õhtuleht vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2004. a

otsus asjas nr 2-2/1387/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Ekspressi Kirjastuse AS ja AS SL Õhtuleht

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. märts 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kostjate esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo, hageja Robert

Lepikson ja hageja esindaja vandeadvokaat Anu Uritam

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

2. novembri 2004. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-le 2. detsembril

2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

4. Tagastada SL Õhtulehele 2. detsembril 2004. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Robert Lepikson esitas 18. detsembril 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Ekspressi

Kirjastuse AS vastu. Hageja palus kohustada kostjat esitama ajalehes Eesti Ekspress avaldatud vale

faktiväidet ümberlükkav avaldus: !Oleme avaldanud Riigikogu liikme Robert Lepiksoni kohta

tegelikkusele mittevastava väite, mille kohaselt Robert Lepiksoni naine sõidab rahva kulul Mercedes-

Benz E 320ga. See väide ei vasta tõele ja Eesti Ekspress vabandab selle avaldamise eest".

Ajaleht Eesti Ekspress avaldas 23. oktoobril 2003. a kirjutise !Tõstame riigikogulaste palka!", mis

algab sõnadega !Miljonär Robert Lepiksoni naine sõidab rahva kulul Mercedes-Benz E 320ga".

Samade sõnadega algas ka leheküljel A 13 kirjutis pealkirjaga !Ene Ergma, aitab jamast!". Hageja

arvates on Eesti Ekspress levitanud avalikkusele otseselt valeandmeid, kuna hageja abikaasa ei sõida

rahva kulul nimetatud autoga, vaid autot kasutab ning selle liisingumakseid tasub hageja. Hageja

abikaasa, kellele kuulub auto Mercedes-Benz C 240, ei ole saanud riigilt ega kohalikelt

omavalitsustelt mingeid hüvesid tema omanduses ja kasutuses oleva auto sõidukulude

kompenseerimiseks. Hageja leidis, et vaidlustatud andmete levitamisel ei järginud kostja Eesti

ajakirjanduseetika koodeksi nõudeid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg-s 4 on sätestatud, et

ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult

nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas

andmete avaldamine oli õigusvastane.

2. Samasisulise hagi esitas R. Lepikson ka AS SL Õhtuleht vastu seoses ajalehes SL

Õhtuleht 23. oktoobril 2003. a ilmunud kirjutises !Ene Ergma, aitab jamast!" avaldatud väitega, et

miljonär Robert Lepiksoni naine sõidab rahva kulul autoga Mercedes-Benz E 320. 20. veebruari

2004. a määrusega liitis kohus nimetatud hagid ühte menetlusse.

3. Kostjad hagi ei tunnistanud. Ajalehtedes Eesti Ekspress ja SL Õhtuleht avaldatud lause põhines

Eesti Päevalehe 11. oktoobri 2003. a artiklil !Lepikson liisib autot naisele", milles tsiteeritakse

R. Lepiksoni, kes ütles, et Riigikogu kuluhüvitise eest on ta liisinud Mercedes-Benz E 320, mida

kasutab tema naine. Kostjatele teadaolevalt ei ole hageja selles artiklis toodud väiteid vaidlustanud.

Kuna Eesti Ekspressis ja SL Õhtulehes avaldatud väide põhines hageja enda väidetel, siis ei saa ta

öelda, et väide on ebaõige. Kostjad leidsid, et nad ei ole käitunud õigusvastaselt, kuna kontrollisid

avaldatud teavet piisava põhjalikkusega.

Vastavalt VÕS § 1047 lg-le 4 on ebaõigete andmete ümberlükkamist õigus nõuda kannatanul. Hageja

vaidlustatud väide ei riku kuidagi hageja õigusi. See, millise autoga ja kelle kulul sõidab hageja

abikaasa, puudutab õiguslikult üksnes hageja abikaasat ning üksnes tema saab olla asjas hagejaks.

4. Tallinna Linnakohus jättis 15. juuli 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Põhiseaduse (PS) § 17

kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Isiklike õiguste rikkumine ei ole VÕS § 1047 lg 1

kohaselt õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et ta ei teadnud isiku kohta avaldatud andmete

ebaõigsusest ega pidanudki sellest teadma. Andmete avaldamist ei loeta VÕS § 1047 lg 3 alusel

õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi

ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise

raskusele.

5. Ebaõigete andmete avaldamise korral võib VÕS § 1047 lg 4 kohaselt andmete avaldamise eest

vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduste avaldamist, sõltumata sellest, kas

andmete avaldamine oli õigusvastane. Kohus leidis, et asjas ei tõusetu süüküsimust, sest VÕS § 1047

lg 4 kohustab ebaõigete asjaolude avaldajat need ümber lükkama sõltumata tema süüst. Järelikult ei

ole kostjate vastuväited selles, et nad kontrollisid andmeid piisava põhjalikkusega, asjakohased ega

paku neile kaitset.

6. Võlaõigusseaduse § 1047 lg 2 määrab kindlaks tõendamiskoormise. Vaidlus on komplitseeritud

seetõttu, et faktiväide, mille õigsust hageja vaidlustab, rajaneb juba eelnevalt Eesti Päevalehes

avaldatud intervjuule hagejaga. See intervjuu omab vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust.

Kuna hageja on eelnevalt ajakirjanduses väitnud, et liisitud autot kasutab tema abikaasa, siis on ta ise

nende andmete avaldaja. Oma eelnevatele väidetele vastupidist väites lasub VÕS § 1047 lg-st 2

tulenevalt esmane tõendamiskoormis hagejal. Kohus luges tuvastatuks, et hageja avaldas ise Eesti

Päevalehele, et auto, mille liisingumaksete kompenseerimist ta taotles, oli tema abikaasa kasutuses.

7. Kohus leidis, et hageja on olnud ise kaevatavate väidete esmaseks allikaks. Tal on õigus esitada

hagi andmete ümberlükkamiseks ja enda varasemad väited ümber lükata. Kuid selleks peab ta esitama

tõendid. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et liisingumaksete kompenseerimise perioodil

(2003. aasta august ja september) tema naine seda autot ei kasutanud. See, et hageja abikaasa omandis

oli teine auto, nimetatud asjaolu ei tõenda. Nendes kirjutistes võib esineda küll ebakohane

väärtushinnang, kuid sellele ei ole hageja oma hagis tuginenud.

8. Apellatsioonkaebuse esitas R. Lepikson, kes leidis, et kostjad ei esitanud asjas ainsatki tõendit, mis

tõendaksid ajalehtedes avaldatud andmete tõele vastavust. VÕS § 1047 kohaselt oleks kohus pidanud

tuvastama, kas avaldatud andmed vastavad tõele ning kas avaldaja toimis andmete avaldamisel

õiguspäraselt. Kohus on ebaõigesti lugenud hagejat vaidlustatud andmete avaldajaks. Kuigi esmased

andmed avaldas kolmas isik, kes ei ole protsessiosaline, ei võtnud see vastustajatelt kohustust

kontrollida avaldatud andmete tõele vastavust ning allikate usaldusväärsust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. novembril 2004. a linnakohtu otsuse. Uue otsusega kohustas

ringkonnakohus Eesti Ekspressi Kirjastuse AS ja AS SL Õhtuleht avaldama ajalehes hästi

tähelepandavas kohas järgmisesisulise teate: !Oleme avaldanud Riigikogu liikme Robert Lepiksoni

kohta tegelikkusele mittevastava väite, mille kohaselt Robert Lepiksoni naine sõidab rahva kulul

Mercedes-Benz E 320ga. See väide ei vasta tõele ja Eesti Ekspress (SL Õhtuleht) vabandab selle

eest". Samuti mõistis ringkonnakohus kostjatelt välja hageja kasuks kohtukulu 34 100 krooni.

10. Hageja taotles kostjate vastu esitatud hagiavaldustes ajalehtedes Eesti Ekspress ja SL Õhtuleht

avaldatud faktiväite !Miljonär Robert Lepiksoni naine sõidab rahva kulul Mercedes-Benz E 320ga"

ümberlükkamist, pidades selliste andmete avaldamist avalikkusele valeandmete esitamiseks. Hageja

leidis, et kostjate avaldatud informatsioonist võib üheselt aru saada, et ka hageja ise Riigikogu

liikmena aitab abikaasa ebaseaduslikule tegevusele kaasa ning on lasknud tekkida olukorral, mis on

vastuolus ametiisiku eetikapõhimõtetega. Hageja pidas kostjate käitumist õigusvastaseks, kuna

kostjad ei järginud Eesti ajakirjanduseetika koodeksi nõudeid ja avaldasid tegelikkusele mittevastava

faktiväite.

11. Vastavalt VÕS § 1047 lg-le 2 loetakse teise isiku au teotava asjaolu avaldamine õigusvastaseks,

kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Võlaõigusseaduse § 1047 lg 3 järgi

ei loeta andmete avaldamist õigusvastaseks vaid siis, kui avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu

põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Õige on apellatsioonkaebuses toodud

väide, et linnakohus pidi tuvastama, kas avaldatud andmed vastavad tõele ja kas avaldaja toimis

andmete avaldamisel õiguspäraselt, mille hindamisel tulnuks lähtuvalt VÕS §-st 25 arvestada ka Eesti

ajakirjanduseetika koodeksi nõuete järgimist. Linnakohus on ebaõigesti jätnud analüüsimata poolte

väited selle kohta, kas kostjad kontrollisid avaldatud andmeid piisava põhjalikkusega või mitte.

Ekslik on samuti linnakohtu seisukoht, milles käsitletakse süü ja õigusvastasuse vahekorda ja

väidetakse, et VÕS § 1047 lg 4 kohustab ebaõigete asjaolude avaldajat need ümber lükkama,

sõltumata tema süüst.

12. Riigikohus on 13. juuni 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02 (RT III 2002, 19, 229)

selgitanud, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena.

See väide on põhimõtteliselt kontrollitav, tema tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav. Seega,

kui isiku au teotavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta

väidetu vale ning kohus peab kohustama kostjat isiku au teotavad andmed ümber lükkama.

13. Asja materjalist nähtuvalt ei kontrollinud kostjad enne faktiväite !Miljonär Robert Lepiksoni

naine sõidab rahva kulul Mercedes-Benz E 320ga" avaldamist selle väite tõesust, vaid lähtusid

ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklist. Linnakohus asus seisukohale, et hageja eelneval

intervjuul on õiguslik tähtsus seetõttu, et kuna hageja on kaevatavate väidete esmane allikas, siis on

tal õigus oma varasemad väited ümber lükata, esitades sellekohased tõendid. Linnakohus ei ole

arvestanud, et TsMS § 95 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Ajalehes Eesti Päevaleht ilmunud artikkel ei ole iseenesest kostjate poolt avaldatud faktiväite

kinnitamiseks selline tõend, millel oleks ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja milles toodud

andmete ümberlükkamine pidanuks toimuma enne kostjate vastu hagi esitamist. Ajalehe Eesti

Päevaleht vastu hagi esitamata jätmisest ei saa sõltuda hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine

selles vaidluses.

14. Kostjad ei ole tõendanud ajalehtedes avaldatud faktiväite !Miljonär Robert Lepiksoni naine

sõidab rahva kulul Mercedes-Benz E 320ga" tegelikkusele vastavust. Asjas puuduvad andmed, et

keegi oleks näinud hageja abikaasat sõitmas autoga Mercedes-Benz E 320. Seega on ajalehtedes Eesti

Ekspress ja SL Õhtuleht avaldatud andmed väärad ja kostjaid tuleb kohustada VÕS § 1047 alusel

esitama ajalehes ebaõigeid andmeid ümberlükkav avaldus. Hageja esitatud andmete ümberlükkamise

avalduse tekstis on ette nähtud ka vabandamine hageja ees. Kostjad väidavad, et sellist

õiguskaitsevahendit kui vabandamine kehtiv õigus ei tunne. Ringkonnakohus pidas sõna

!vabandamine" kasutamist hagiavalduses viisaka käitumise väljendusvormiks, mis peaks olema

tavaks ka ajakirjandusväljaannete töös.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kassatsioonkaebuse esitasid koos kostjad Eesti Ekspressi Kirjastuse AS ja AS SL Õhtuleht. Nad

palusid tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostjad leiavad, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning rikkunud

protsessiõiguse nõudeid. Samuti on kostjad seisukohal, et ringkonnakohus on ebaproportsionaalselt

suures ulatuses piiranud nende põhiseaduslikku õigust levitada informatsiooni avalikkusele

huvipakkuvatel teemadel.

16. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 330 lg-t 4 koosmõjus TsMS § 227 lg-ga 1 ning

§ 231 lg-ga 4. Kui ringkonnakohus ei nõustu hageja või kostja väidetega, siis peab ta otsuses

põhjendama, miks hagejal või kostjal ei ole õigus. Veelgi suurem on põhjendamiskohustus juhul, kui

teise astme kohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hagi. Samuti ei ole

ringkonnakohus tuginenud oma 16. novembri 2001. a lahendile. Kostjad leiavad, et sarnast õiguslikku

probleemi käsitlev kohtulahend ei ole meie õigussüsteemis küll kohustuslikult siduv õiguse allikas,

kuid selles sisalduvate kohtu seisukohtade ja tõlgenduste kõrvalejätmist peab kohus põhjendama.

17. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1047 lõikeid 1, 2 ja 3. Ringkonnakohus

lahendas küsimuse faktiväite avaldamise õigusvastasusest VÕS § 1047 lg 2 alusel. Kohus on otsuses

viidanud ka VÕS § 1047 lg-le 3, kuid otsus ei sisalda seisukohta, mida kohus selle viitega öelda

tahtis.

18. Kostjad leiavad, et VÕS § 1047 lg 2 kohaldamine eeldab au teotavate või majanduslikult

kahjulike andmete avaldamist. Sellistele asjaoludele ei ole aga hagiavalduses ega selle täiendustes

tuginetud. Kostjate arvates pidanuks kohus andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamisel lähtuma

VÕS § 1047 lg-tes 1 ja 3 sätestatust.

19. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1047 lg-t 4. Kohtul puudub õiguslik alus

kohustada kostjat avaldama massiteabes avalik selgitus ning vabandama tehtu pärast. Selle sätte

kohaselt võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral nõuda andmete ümberlükkamist või

paranduse avaldamist avaldaja kulul.

20. Asja lahendamisel tuleb arvestada sellega, et liigse tõendamiskoormise panemisega

ajakirjandusele ei kahjustataks ajakirjandusvabadust kui põhiõigust. Lisaks sellele peab kohus

tõendamiskoormise jagamisel arvestama kannatanu tuntust. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et

avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka

suurema kriitikaga.

21. Tallinna Linnakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused artiklid ei ole väljamõeldis ega kirjutatud

kuulduste või oletuste põhjal. Kostjate artiklid põhinevad Eesti Päevalehe 11. oktoobri 2003. a

artiklile. Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas lahendis 16. novembrist 2001. a leidnud, et au

teotajaks saab olla isik, kes on au teotavate andmete autor, mitte aga isik, kes neid tsiteerib. Kostjad

kasutasid oma artiklites varem avaldatud faktiväidet ega olnud au teotavate andmete autorid.

22. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kaebuses on kostjad küll VÕS § 1047 lg-id 1 ja 2

õigesti tsiteerinud, kuid teinud seaduse tekstist valed järeldused. Vastuseks kostjate väidetele

ajakirjandusvabaduse piiramise kohta, märgib hageja, et võlaõigusseadus ei sätesta

ajakirjandusorganisatsioonidele teiste isikutega võrreldes soodsamat regulatsiooni.

Ajakirjandusvabadus ei ole selline põhiõigus, mis oleks teiste põhiõigustega võrreldes primaarne.

Kohus kohaldas tavana õigesti Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Selle p 3.5 näeb ette, et toimetus

kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust.

Tavapäraselt avaldavad ajakirjandusorganisatsioonid parandusi koos vabandustega.

Ajakirjanduseetika koodeksi p 5.2 kohaselt tuleb vastulaused avaldada märgataval kujul.

23. Riigikohtu istungil jäi kostjate esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja hageja ning

tema esindaja oma vastuväidete juurde. Kostjate esindaja palus hagejalt välja mõista

kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu summas 21 240 krooni kummagi kostja kasuks. Hageja

esindaja palus kostjatelt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 21 063 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

25. Kuigi kostjate kassatsioonkaebuses on ringkonnakohtu otsust kostja väidetele vastamata jätmise

tõttu vaidlustatud üldsõnaliselt, võib aru saada, et üheks selliseks väiteks on ringkonnakohtu otsuse

kirjeldavas osas märgitu, mille kohaselt vaidlustatud andmed puudutavad õiguslikult R. Lepiksoni

abikaasat ning üksnes tema saab olla asjas hagejaks. Kuna ringkonnakohus tühistas esimese astme

kohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hagi, siis pidi ta TsMS § 330 lg-st 4 tulenevalt vastama ka

kostjate nimetatud väitele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda õiguslik hinnang

kostjate väitele, et andmete avaldamine ei riku hageja õigusi.

26. Kui kohus leiab, et R. Lepikson on siiski asjas kohane hageja, tuleb ringkonnakohtul VÕS § 1047

lg 4 kohaldamiseks tuvastada üksnes vaidlustatud andmete tegelikkusele mittevastavus. Asja

materjalidest nähtuvalt taotles R. Lepikson enne hagi esitamist kostjatelt levitatud valeandmete:

"Miljonär Robert Lepiksoni naine sõidab rahva kulul Mercedes-Benz E 320ga," ümberlükkamist.

Selle taotluse rahuldamata jätmisel pidid kostjad arvestama võimalusega, et nende andmete

tegelikkusele vastavust tuleb neil tõendada kohtus. Ainuüksi asjaolu, et kostjate avaldatu põhines

Eesti Päevalehe 11. oktoobri 2003. a artiklil, ei tõenda vaidlustatud andmete vastavust tegelikkusele.

27. Isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine on isiklike õiguste rikkumine. Võlaõigusseaduse

§ 1047 lg-s 4 nähakse ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus sõltumata andmete

avaldamise õigusvastasusest. Ebaõigete andmete avaldamine võib osutuda VÕS § 1047 lg 3

tingimuste esinemisel õiguspäraseks. Samas puudub kolleegiumi arvates mõistlik õigustus jätta

ebaõigete andmete avaldamise õiguspärasuse tuvastamisel need kehtima. Seetõttu ongi nende

ümberlükkamise kohustus sätestatud seaduses objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise

õigusvastasusest ja avaldaja süüst (VÕS § 1043). Seega pole oluline, kas andmete avaldamisel

avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest (VÕS § 1047 lg 1).

Samuti pole tähtsust sellel, kas avaldajal oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning kas avaldaja

kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab rikkumise raskusele (VÕS § 1047 lg 3) ning asjaolul,

et vaidlustatud andmete esmaavaldajaks ei ole kostjad. Kolleegium on seisukohal, et ebaõigete

andmete ümberlükkamise kohutuse panemine nende avaldajale on nii kannatanu efektiivse õiguste

kaitse kui ka ajakirjandusvabaduse huvides. Kolleegium leiab, et tõepärase informatsiooni levitamise

nõude tagamist ebaõigete andmete avaldajale nende ümberlükkamise kohustuse panemisega, ei ole

põhimõtteliselt võimalik käsitada ajakirjandusvabaduse piiranguna.

28. Järgnevalt käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohtul puudus õiguslik

alus kohustada kostjaid vabandama ebaõigete andmete esitamise eest. Õige on kostjate väide, et

vabandama kohustamiseks puudub õiguslik alus. See ei ole aga ainuke põhjus, miks vabandamist

õiguskaitsevahendina ei ole sätestatud seadusega. Oluline on silmas pidada, et kuigi nii õiguslikule

kui ka moraalsele kohustusele on omane normatiivsus, ei saa neid samastada täitmise tagamise

aspektist. Vabandamine on moraalne kohustus, mille täitmist tagab üldjuhul tava või avalik arvamus,

õigusliku kohustuse täitmine on aga tagatud riigi sunnijõuga. Teatud elualadel tegutsejad on

kehtestanud endile käitumisjuhised ehk eetikakoodeksi ning moodustanud kogu, kes koodeksiga

kehtestatud reeglite järgimist valvab ning kes võib omada õigust kohustada reeglite rikkujat

kannatanu ees vabandama. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi nõuete järgimist hindab

mittetulundusühingu Avalik Sõna põhikirjaline tööorgan Avaliku Sõna Nõukogu.

29. Kolleegium märgib, et kahju tekitaja vabandamine võib omada tähtsust isiku au teotamisega

tekitatud moraalse kahju rahalise hüvitamise nõude lahendamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

11. veebruari 2004. a otsuses asjas nr 3-2-1-11-04 (RT III 2004, 6, 66) on selgitatud, et isiklike

õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise

juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja

kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed

tagajärjed. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kolleegiumi arvates kohus au teotamisega

tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega.

L. Laarmaa, J. Luik, P. Jerofejev