3-2-1-44-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-44-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Pankrotihaldur Katrin Prüki taotlus jaotusettepaneku

kinnitamiseks OÜ SAMEX VM (pankrotis)

pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a määrus tsiviilasjas

nr 2-2/86/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Zilmeri erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a määrus

muutmata ja erikaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võru Maakohtu 12. märtsi 2004. a otsusega kuulutati välja OÜ SAMEX VM pankrot ja määrati

pankrotihalduriks Katrin Prükk. Pankrotihaldur esitas maakohtule taotluse OÜ SAMEX VM

pankrotimenetluses jaotusettepaneku kinnitamiseks.

2. Võlausaldaja Meelis Zilmer esitas jaotusettepanekule vastuväite ning palus PankrS § 145 lg 2

alusel jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile. Vastuväite kohaselt ei ole

pankrotihaldur jaotusettepanekus pandipidaja nõude rahuldamisjärgu määramisel

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete katteks mahaarvamisi teinud. Arvestades asjaolu, et

pandieseme müügist saadud rahasumma oli ainus pankrotivara müügist saadud summa, tuleb esimese

järgu nõudest arvata maha PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud pankrotimenetlusega seotud kulutuste

suurim võimalik summa. Maha arvatud summa ulatuses tuleb pandipidaja nõue rahuldada PankrS

§ 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Kuna pankrotimenetluse käigus tehtavad väljamaksed

teenivad eeldatavasti nii pandipidaja kui ka pandiga tagamata nõudega võlausaldajate huve, tuleb ka

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete katmise kohustus jaotada pandipidaja ning pandiga

tagamata nõudega võlausaldajate vahel PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud viisil.

3. Võru Maakohus leidis, et M. Zilmeri vastuväited ei anna alust jaotusettepaneku kinnitamata

jätmiseks ja kinnitas 30. novembri 2004. a määrusega OÜ SAMEX VM pankrotimenetluses esitatud

jaotusettepaneku.

Määruse kohaselt ei ole pankrotimenetluses rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi. Pandipidaja

nõue on tunnustatud summas 983 536 krooni 45 senti esimeses rahuldamisjärgus ja sellele ei ole

esitatud vastuväiteid. PankrS § 105 kohaselt ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja

selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. Mitte

kogu pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuet ei rahuldata esimese järgu nõudena, vaid

üksnes seda osa nõudest, mis on võrdne pandieseme müügist saadud rahasummaga või sellest

väiksem. PankrS § 153 lg-st 2 tuleneb, et pandieseme müügihinnast tuleb maha arvata pandipidaja

osa PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksetest, kuid maha ei arvata rohkem kui 15% pandieseme

müügist saadud rahasummast. Jaotusettepaneku alapunktis "Pandiga tagatud nõude rahuldamise

ulatus" on märgitud, et pandipidaja nõue rahuldatakse esimeses järgus mitte rohkem kui 983 536

krooni 45 sendi ulatuses, kuid lähtuvalt PankrS § 153 lg-st 2 mitte vähem kui 935 000 krooni (1 100

000 - 165 000) ulatuses. PankrS § 153 lg-st 2 tuleneb, et mahaarvamised tehakse pandieseme müügist

saadud rahast, mitte pandipidaja tunnustatud nõudest. Lahutades pandieseme müügihinnast

maksimaalse pandipidaja osa menetluskulust, on pankrotihaldur jätnud osa menetluskuludest

pandipidaja kanda.

Ekslik on vastuväite esitaja seisukoht, et pandipidaja kantav menetluskulude osa tuleb kajastada

teises järgus. PankrS § 153 lg-te 1 ja 2 koostoimest tuleneb, et pandiga tagatud tähtaegselt esitatud

tunnustatud nõude rahuldamisel arvatakse pandipidajal saadaolevast rahast maha

pankrotimenetlusega seotud väljamaksed. Selle summa võrra saab pandipidaja vähem raha. Seadusest

ei tulene selle nõudeosa arvamine teistesse rahuldamisjärkudesse. Vastupidine seisukoht tooks kaasa

olukorra, kus jaotusettepanekut ei saaks koostada mitte seaduses toodud tähtaegadel, vaid menetluse

lõpus, sest lõplik menetluskulude suurus selgub menetluse lõpus. PankrS § 153 lg 4 ei kehtesta

kulude osa tõstmist teise järku, vaid käsitleb olukorda, kus pandiese müüdi odavamalt, kui oli

pandipidaja nõue.

4. M. Zilmer esitas erikaebuse ja palus maakohtu määruse tühistada ning saata asja samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2005. a määrusega erikaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

6. Määruse põhjenduste kohaselt on alusetu väide, nagu ei selguks jaotusettepanekust, kui suures

ulatuses tuleb pandipidaja nõue OÜ SAMEX VM vastu rahuldada. Jaotusettepaneku kohaselt

rahuldatakse tulenevalt PankrS § 153 lg 1 p-st 1 esmalt pandiga tagatud tähtaegselt esitatud

tunnustatud nõue, s.o pandipidaja nõue, kuid mitte rohkem kui 983 536 krooni 45 sendi ulatuses.

7. Kuivõrd pankrotimenetluses esinevad PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud kulud, siis tuleb need

pandieseme müügist saadud summast maha arvata enne pandipidaja nõude rahuldamist. Samas ei tohi

nimetatud mahaarvamised olla suuremad kui

pandieseme müügist saadud summast. Seega on

jaotusettepanekus õigesti märgitud, et pandipidajale tuleb välja maksta vähemalt 935 000 krooni, kuid

mitte rohkem kui tegelik nõue, mis tähendab, et pandipidaja nõue võidakse rahuldada ka suuremas

summas kui 935 000 krooni, kui PankrS § 146 lg-s 1 toodud kulutused on väiksemad kui 165 000

krooni.

8. Arusaamatu on erikaebuses esitatud väide, nagu ei selguks jaotusettepanekust, millises järgus

tehakse väljamakse pandipidaja 48 536 krooni 45 sendi suuruse nõude katteks. Tulenevalt PankrS

§ 153 lg-test 1 ja 2 ei saa pandipidajal tekkida nõuet 48 536 krooni 45 sendi suuruses summas, seega

on põhjendamatu väide, et nimetatud summa tuleks rahuldada vastavalt PankrS § 153 lg-le 4 teises

rahuldamisjärgus. Pandiga tagatud nõude rahuldamisel arvatakse pandipidajal saadaolevast rahast

maha menetluskulu vastavalt PankrS § 146 lg-le 1, käesoleval juhul 165 000 krooni. Selline seisukoht

kajastub ka jaotusettepanekus.

9. Erikaebuse materjalidest nähtub, et pandieseme müügist saadud rahaga on võimalik rahuldada

kogu pandipidaja nõue OÜ SAMEX VM vastu, arvestades sellest maha PankrS § 146 lg-s 1 märgitud

väljamaksed. Seega ei ole käesolevas pankrotimenetluses jäänud pandiga tagatud nõue pandieseme

müügist saadud summaga rahuldamata ning seetõttu ei tule kohaldada ka PankrS § 153 lg-t 4.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. M. Zilmer esitas erikaebuse, millega palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

Erikaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud PankrS § 153 lg-d 2, 4 ja 5,

mille tulemusena rikub jaotusettepanek pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate õigusi. Samuti

otsustas kohus isiku õiguste üle, keda asjasse ei kaasatud.

Jaotusettepanek on vastuoluline, kuna sealt nähtub, et PankrS § 153 lg 2 kohaselt ei rahuldata pandiga

tagatud nõuet esimeses järgus täies ulatuses, kuid AS SEB Eesti Ühispank nõue on paigutatud täies

ulatuses esimesse rahuldamisjärku. Pole teada, kas pandipidaja on informeeritud halduri seisukohast,

mille kohaselt tema tunnustatud nõudeõigus osaliselt lõppeb pankrotimenetluse kestel mingil muul

viisil kui nõude rahuldamise või võlgniku lõppemise tõttu. Jaotusettepanekust ei selgu üheselt, kuidas

kavatseb haldur täita PankrS § 153 lg-t 5. Haldur põhjendas pandiga tagatud nõude teatud ulatuses

teise rahuldamisjärku paigutamata jätmist vaid asjaoluga, et pandieseme müügist laekus rohkem raha

kui on pandipidaja nõue.

Kohtute seisukoht, et PankrS § 153 lg 4 reguleerib vaid sellist olukorda, kus pandiese müüdi

odavamalt kui pandipidaja nõue, ei ole veenev. PankrS § 153 lg 4 on kohaldatav ka siis, kui

pandieseme müügist saadud rahast ei jätku PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud mahaarvamiste tõttu.

PankrS § 153 lg 2 ei reguleeri pandipidaja nõude lõppemist, seega peab jaotusettepanekus sisalduma,

millises ulatuses tuleb pandipidaja nõue rahuldada esimeses ja millises ulatuses teises järgus. Kuna

pandieseme müügist saadud raha on kogu pankrotivara müügist saadud raha, tuleb sellest enne

pandipidaja nõude rahuldamist arvata maha PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud kulud, kuid mitte rohkem

kui

pandieseme müügist saadud summast. Kuna nimetatud kulud on käesoleval juhul prognoosi

kohaselt suuremad kui

, ei saa pandipidaja nõuet esimeses järgus rahuldada rohkem kui

ulatuses. Ülejäänud osas tuleb nõue rahuldada teises järgus. Mõistetav ei ole ringkonnakohtu

seisukoht, et sellist nõuet ei saa tekkida. Küsimus on vaid selles, kas see nõue on lõppenud. Kohtud

on lähtunud halduri seisukohast, et pandipidaja nõudeõigus lõppeb osaliselt. Sellega on otsustatud

pandiga tagamata nõude omaniku varaliste õiguste ja kohustuste üle teda asjasse kaasamata.

Pandipidaja nõudeõiguse vähendamine on PankrS § 105 kohaselt lubamatu.

11. Pankrotihaldur palus jätta erikaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et erikaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

13. Ringkonnakohus ei ole vääralt kohaldanud PankrS § 153 lg-d 2, 4 ja 5 ning kinnitatud

jaotusettepanek ei riku pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate õigusi.

14. PankrS § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme

müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed

võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha

kogusummasse, ent mitte enam kui

ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Seega

kehtib põhimõte, et pandipidaja nõue rahuldatakse pandieseme müügist saadu arvel kohe pärast

pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemist.

Pandieseme müügist saadud rahast tehakse väljamakseid vastavalt sellele, kui suure osa

pankrotivarast moodustab pandieseme müügist saadud raha, s.t pankrotimenetlusega seotud

väljamakseteks vajalik summa tuleb PankrS § 146 lg 1 ja § 153 lg 1 järgi proportsionaalselt maha

arvata kogu pankrotivara müügist saadud rahast - nii pandieseme kui ka muu pankrotivara müügist

laekuvast rahast.

15. Pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemine pandieseme müügist saadu arvel ei

tähenda, et ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb nimetatud väljamaksete mahaarvamise tõttu

rahuldamata esimese järgu nõudena, tuleks pandipidaja nõue rahuldada teise järgu nõudena. PankrS

§ 153 lg 1 ja § 146 lg 1 eesmärk ei ole mitte üksnes pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete

tegemine enne võlausaldajate nõuete rahuldamist, vaid ka kõigi võlausaldajate, sh pandiga tagatud

nõudega võlausaldajate osalemine nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste katmises oma jaotise

arvel. Sellest tulenevalt tuleb pandieseme müügist saadud summast arvata maha pankrotimenetlusega

seonduvad kulud ning selles osas jääb pandipidaja nõue rahuldamata, kui pandieseme müügist saadud

raha ei kata nii pandipidaja nõuet kui ka pandieseme müügist saadud rahast tehtavaid

pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. Seejuures peab pandipidaja PankrS § 153 lg 2 järgi

osalema nimetatud väljamakseteks vajalike kulutuste katmises maksimaalselt 15% ulatuses

pandieseme müügist saadud summast.

16. PankrS § 153 lg 4 järgi rahuldatakse pandiga tagatud nõue ulatuses, milles see on jäänud

rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, teise järgu nõudena. Kolleegium leiab, et

esimeses järgus rahuldatavast nõudest mahaarvatud PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud

pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuses ei tule pandipidaja nõuet rahuldada PankrS § 153

lg 4 järgi teise järgu nõudena. PankrS § 153 lg 4 reguleerib olukorda, kus pandiga tagatud nõue jääb

pandieseme müügist saadud raha arvel rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast ei

piisa pandipidaja nõude rahuldamiseks.

17. Käesolevas vaidluses laekus jaotusettepaneku kohaselt pandieseme müügist 1 100 000 krooni.

PankrS § 153 lg 2 kohaselt võib sellest maksimaalselt maha arvata 15% pankrotimenetlusega seotud

väljamaksete katmiseks, s.o 165 000 krooni. Järelikult tuleb pandipidaja nõue rahuldada minimaalselt

935 000 krooni ulatuses. Pandiesemega oli tagatud vaid ühe pandipidaja nõue, mida tunnustati 100%

esimese järgu nõudena summas 983 536 krooni 45 senti. 100% suurune jaotis ei tähenda iseenesest

seda, et pandipidaja nõue ka tegelikult täielikult rahuldatud saab ning et pandipidaja ei pea osalema

pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks vajalike kulude katmisel. Kuna jaotusettepaneku

koostamise ajal ei olnud selge, millise osa moodustab pandieseme müügist saadud raha kogu

pankrotivara müügist saadava raha suhtes ja kui suure osa pankrotimenetlusega seotud kulutustest

peab maha arvama pandieseme müügist saadud rahast, on jaotusettepanekus õigesti märgitud, et

pandipidaja nõue rahuldatakse PankrS § 153 lg 2 järgi mitte rohkem kui esimeses järgus tunnustatud

nõude, s.o 983 536 krooni 45 sendi ulatuses, kuid mitte vähem kui 935 000 krooni ulatuses, s.o 85%

ulatuses pandieseme müügist saadud summast. Samuti on jaotusettepanekus õigesti märgitud, et kuna

pandieseme müügist laekus rohkem raha, kui on pandipidaja nõue, siis puudub alus rahuldada osa

pandipidaja nõudest PankrS § 153 lg 4 alusel teises järgus.

18. Kolleegium leiab, et erikaebuse esitaja väide, et kohus otsustas pandipidaja õiguste ja kohustuste

üle teda asjasse kaasamata, ei ole asjakohane. PankrS § 145 lg 4 kohaselt võib võlausaldaja või

võlgnik esitada erikaebuse määruse peale, millega kohus on jaotusettepaneku kinnitanud. Pandiga

tagatud nõude võlausaldaja ei ole määrust vaidlustanud. Kohtul ei olnud alust pandipidaja protsessi

kaasamiseks erikaebuse läbivaatamisel ning erikaebuse esitaja saab TsMS § 4 lg 1 kohaselt pöörduda

kohtusse vaid oma õiguste ja vabaduste kaitseks.

H. Jõks, J. Luik, T. Tampuu