3-1-1-32-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-32-05

Otsuse kuupäev

6. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Lea Kivi

Kohtuasi

Maire Vaheri süüdistusasi KrK § 101 p 6 ja KarS

§ 122 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-420/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maire Vaheri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valli

Murde, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. aprill 2005. a, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Margus Gross ja Maire Vaheri kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a kohtuotsus Maire Vaheri süüditunnistamises ja

karistamises KrK § 101 p 6 ja KarS § 122 järgi jätta muutmata, kassatsioon jätta rahuldamata.

2. Mõista Maire Vaheri kaitsjale vandeadvokaadi vanemabi Valli Murdele riigieelarve tuludest välja

4342.40 (neli tuhat kolmsada nelikümmend kaks krooni ja nelikümmend senti) krooni kaitsjatasu.

3. Mõista Maire Vaherilt riigituludesse (Rahandusministeerium a/a 1022003400017 v/nr 2800050562)

kohtukuluna välja 4342.40 (neli tuhat kolmsada nelikümmend kaks krooni ja nelikümmend senti)

krooni kaitsjatasu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maire Vaher tunnistati Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2004. a kohtuotsusega süüdi KrK § 101 p 6 ja KarS

§ 122 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt 11 aastat ja 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti

kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti talle 11 aastat vangistust. Kuna

M. Vaheri süüditunnistamist KarS § 122 järgi ei ole kassatsioonis vaidlustatud, ei ole see ka

kassatsioonimenetluse esemeks.

KrK § 101 p 6 järgi tunnistati M. Vaher süüdi selles, et ta 11. augustil 2001. a kella 18.30 ajal Xxxxxxxxx

enda elukohas sulges padjaga oma 3,5 kuuse poja hingamisteed, põhjustades sellega lapse surma. Maakohus

luges tõendatuks, et M. Vaher põhjustas K. V. surma süüdistuses märgitud viisil kaudse tahtlusega. Kohus

luges tuvastatuks, et hiljem tunnistajana üle kuulatud I. R. leidis 11. augustil 2001. a vähemalt ühe padja alt

lämbunud K. V. laiba. Kohtus uuritud tõendeile (tunnistaja I. R. ütlused, sündmuskoha vaatluse protokoll

koos selle lisadega, K. V.-st surmaeelselt tehtud fotod, eksperdi arvamus) tuginevalt lükkas kohus ümber

kaitsja väite, et laps võis endale ise padjad peale tõmmata.

Kohus luges asjaolu, et M. Vaher tegutses lapse lämmatamisel vähemalt kaudse tahtlusega, tuvastatuks

järgmistest teo objektiivse koosseisu asjaoludest lähtuvalt. Nimelt on tuvastatud, et M. Vaher oli süüdistuses

märgitud ajal üksi kodus. Ta oli alkoholijoobes ja mäletab tolle päeva sündmusi katkendlikult. Tunnistaja

I. R.-i tulekule eelnenut ei mäleta ta üldse. Lapse näol ja peapiirkonnas on küünistamise jäljed, mis viitavad

vägivalla kasutamisele M. Vaheri poolt enne lapse lämmatamist. Padi kattis lapse täielikult. Kolme ja poole

kuu vanune laps ei ole võimeline ise endale patja peale tõmbama, padja libisemise lapse peale luges aga

kohus välistatuks. Kohus märkis, et tavalise mõistliku elukogemuse juures on ettenähtav, et padja asetamine

lapse, s.h ka näo peale, põhjustab lapse lämbumise. See asjaolu oli mõistetav ka M. Vaherile.

M. Vaherile KrK § 101 p 6 järgi mõistetud karistust - 11 aastat vangistust - kohus ei ole mingil määral

põhjendanud.

2. M. Vaheri kaitsja V. Murde taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist M. Vaheri

süüditunnistamises KrK § 101 p 6 järgi ja M. Vaheri õigeksmõistmist tema süü tõendamatuse tõttu. Kaitsja

leidis, et kohus ei selgitanud välja seda, kas M. Vaher asetas padja lapse peale tahtlikult või ettevaatamatuse

tõttu kantuna soovist ära hoida lapse kukkumine põrandale. M. Vaher nõustus, et ta võis patju kohendades

teha seda hooletult. Lapse tahtliku lämmatamise soov ei ole aga kaitsja arvates tõendatud. Kohtu järeldus, et

M. Vaher tarvitas enne lapse lämmatamist tema suhtes vägivalda, ei ole põhjendatud, sest kohtuarstliku

ekspertiisi aktis nr 501 sisalduva eksperdi arvamuse kohaselt on lapse vigastused tõenäoliselt tekitatud tema

elustamise käigus.

3. Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2004. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu järeldustega ja jättis KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel otsuse

põhjendused kordamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. M. Vaheri kaitsja V. Murde taotleb kassatsioonis jätkuvalt M. Vaheri õigeksmõistmist KrK § 101 p 6 järgi

ja samas ka M. Vaherile mõistetud karistuse vähendamist. Ta märgib, et maa- ja ringkonnakohtu poolt

tuvastatud asjaolud ei ole piisavad tunnistamaks M. Vaherit süüdi KrK § 101 p 6 järgi. Kassaator leiab, et

kuna kuriteokoosseisu objektiivne koosseis - M. Vaheri tegu või tegevusetus, millega M. Vaher oma lapse

väidetavalt tappis - on tõendamata, siis on puudunud ka vajalik baas, millest lähtuvalt tuvastada kuriteo

subjektiivset koosseisu - tema tahtlust või ettevaatamatust.

5. Riigikohtu istungil toetas kassaator oma taotlust ja rõhutas, et käesolevas kriminaalasjas oli 25. oktoobril

2001. a kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise motiivil. Prokurör tühistas kriminaalasjas

menetluse lõpetamise määruse 2. märtsil 2004. a ja taasalustas kriminaalmenetlust seoses asjaoluga, et

8. jaanuaril 2004. a oli KarS § 118 p 1 tunnustel alustatud kriminaalmenetlust seoses tõusetunud kahtlusega,

et alkoholijoobes M. Vaher oli tarvitanud vägivalda oma 6-kuuse poja S. V. suhtes, tekitades talle mitmeid

kehavigastusi.

Need kriminaalasjad ühendati ühiseks menetluseks. Kaitsja väitis, et süüdistus on M. Vaheri poolt S. V.

suhtes toimepandu pinnalt lugenud tagantjärele automaatselt tuvastatuks ka M. Vaheri süü K. V. surmas ilma,

et seda oleks tõendatud.

Prokurör ei eitanud, et olles tuvastanud M. Vaheri poolt S. V. suhtes toimepandu, tekkis põhjendatud alus

muuta M. Vaheri isikuomadustele antud hinnangut, kuid prokurör ei nõustunud kaitsja väitega, et M. Vaheri

süü K. V. tapmises oleks tõendamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsus on põhjendatud ja jätab

selle KrMS § 361 p-le 1 tuginevalt muutmata. Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2004. a kohtuotsuses on piisava

põhjalikkusega analüüsitud 11. augustil 2001. a M. Vaheri elukohas asetleidnud kuriteosündmuse asjaolusid.

Tõendite põhjalikule uurimisele ja kaalutletud hindamisele tuginevalt on maakohus lugenud M. Vaheri

käitumises tuvastatuks nii süüteokoosseisu objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. Seega poleks alust

ringkonnakohtu otsust tühistada ka siis, kui apellatsiooni rahuldamata jätmisel oleks ringkonnakohus

lähtunud vaid KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ilma omapoolseid põhistusi lisamata. Kuid arvestades seda, et

apellatsioonkaebuse üheks põhiliseks argumendiks oli väide, et tuvastamata on M. Vaheri tahtlus kuriteo

subjektiivse koosseisu elemendina, on ringkonnakohus veelkordselt koos omapoolsete täiendustega veenvalt

põhjendanud seda, et M. Vaher pani tapmise toime vähemalt kaudse tahtlusega.

7. Riigikohtu senisest praktikast kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel on esitatud ülevaaade

Riigikohtu poolt kriminaalasjas

nr 3-1-1-16-05 ( RT III 2005, 12, 120) tehtud otsuses. Selles kohtuotsuses märgitakse muuhulgas, et kaudse

tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine toimub peamiselt käitumise subjektiivse koosseisu voluntatiivse

elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle

saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu

tagajärje mittesaabumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole kassatsioonis osundatud ühelegi

sellisele asjaolule, mille on kohtud jätnud uurimata ja hindamata ning mille pinnalt oleks võimalik väita, et

asetades 3 kuu vanusele lapsele peale hingamist takistava padja oleks M. Vaheril olnud alust loota lapse

surma saabumata jäämisele.

8. Kooskõlas eelmärgituga ei saa nõustuda kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetuga, nagu oleks kohtud

tegelikult M. Vaheri poolt S. V. suhtes toimepandu pinnalt lugenud tagantjärele automaatselt tuvastatuks

M. Vaheri süü ka K. V. surmas ilma, et tapmist oleks suudetud tõendada. Riigikohtu kriminaalkolleegium

leiab, et kõnealused kaks kriminaalasja on ühendatud täielikus kooskõlas kriminaalmenetluse seadusega,

kuid 11. augustil 2001. a toimepandud kuriteo asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud mingil määral tuginenud

M. Vaheri poolt S. V. suhtes toimepandud kuriteo asjaolude uurimisel tuvastatule.

Siinjuures tuleb aga obiter dictum korras märkida, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt

kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem

toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arvestades M. Vaheri poolt toimepandud kuriteo raskust ja

karistust kergendavate asjaolude puudumist tuleb lugeda talle mõistetud karistust põhjendatuks.

Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Lea Kivi