3-2-1-50-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-50-05

Määruse kuupäev

Tartu, 5. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Karp&Karp (likvideerimisel) avaldus pankroti

väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. detsembri 2004. a määrus tsiviilasjas

nr 2-2-226/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Karp&Karp (likvideerimisel) erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. detsembri 2004. a

määrus ja Lääne-Viru Maakohtu 16. aprilli 2004. a määrus.

Saata asi Lääne-Viru Maakohtule pankrotimenetluse

algatamise otsustamiseks.

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le LOOMAN-AT 11. jaanuaril 2005. a OÜ

Karp&Karp (likvideerimisel) erikaebuselt tasutud kautsjon

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. aprillil 2004. a esitas OÜ Karp&Karp (likvideerimisel) likvideerija Lääne-Viru Maakohtule

avalduse, milles palus välja kuulutada osaühingu pankrot.

2. Avalduse kohaselt ei ole pankrotivõlgnik likvideerijale raamatupidamisdokumente üle andnud.

Seetõttu tuleb võlgniku varade arvestamisel lähtuda registritest, pankadest saadavatest ja muul viisil

teadaolevatest andmetest. Pangakontodel võlgnikul raha ei ole, samuti ei kuulu talle registreeritud

vara. Võlgniku kohustusena on teada võlgnevus Eesti Vabariigile - tasumata maksud 12 675 krooni.

Võlgniku tegevus on lõppenud, tulu oodata ei ole. Seega on võlgnik maksejõuetu.

3. 16. aprillil 2004. a tegi Lääne-Viru Maakohus määruse, millega jättis pankrotimenetluse

algatamata.

Lähtuvalt võlausaldaja esindaja eelistungil antud seletustest on võlgniku võlgnevus 16. aprilli 2004. a

seisuga 8046 krooni. Pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata PankrS § 15 lg 2 p 3 kohaselt, kuna

nõuete suurus ei ületa 40 000 krooni.

4. Lääne-Viru Maakohtu määruse peale esitas erikaebuse OÜ Karp&Karp (likvideerimisel), kes palus

maakohtu määruse tühistada ja algatada pankrotimenetlus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2004. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Määruse kohaselt jättis maakohus õigesti pankrotimenetluse algatamata, sest võlgnevus on 8046

krooni, s.t väiksem, kui PankrS § 15 lg 2 p 3 seab vajalikuks minimaalseks nõude suuruseks

pankrotimenetluse algatamiseks.

Eelnimetatud seisukohta ei mõjuta ka asjaolu, et tegemist on võlgniku pankrotiavaldusega.

Pankrotiseaduse § 15 on rakendatav ka võlgniku avalduse puhul. Erikaebuse viide PankrS § 30 lg-

le 3 ei ole asjakohane, sest tegemist on pankrotimenetluse algatamise, mitte pankroti

väljakuulutamise staadiumiga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Erikaebuses palub OÜ Karp&Karp (likvideerimisel) ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi

alama astme kohtule pankrotimenetluse algatamiseks.

Erikaebuse kohaselt on PankrS § 15 lg 2 kohaldatav üksnes võlausaldaja pankrotiavalduse korral.

Seda toetab ka PankrS § 31 lg 1, mis sätestab, et kohus ei kuuluta võlausaldaja avalduse alusel

pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lg-s 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus kohustab juhatust või seda asendavat organit esitama

pankrotiavalduse, kui juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu. Käesoleval juhul puudub osaühingul

igasugune vara, majandustegevust ei toimu juba pikka aega. Kui lähtuda ringkonnakohtu seisukohast,

peaksid võlausaldajad ootama, kuni võlgnevused kasvaksid üle 40 000 krooni, mis ei ole

võlausaldajate huvides.

7. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõustub erikaebuse seisukohtadega.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja Lääne-Viru Maakohtu 16. aprilli 2004. a määrused tuleb

TsMS § 363 p 1 alusel pankrotiseaduse väära tõlgendamise tõttu tühistada ning asi saata Lääne-Viru

Maakohtule pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks.

9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et PankrS § 15 kehtib ka võlgniku

pankrotiavaldusele.

10. Pankrotiseaduse § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Pankrotiseaduse § 9 lg 1 kohaselt võib pankrotiavalduse esitada ka võlgnik. Nõuded võlgniku

pankrotiavaldusele seab PankrS § 13. Nimetatud sätte esimese lõike kohaselt peab võlgnik

pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetust ja teise lõike kohaselt tuleb maksejõuetuse

põhistamiseks lisada pankrotiavaldusele seletus maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekiri, millest

nähtuvad võlgniku võlausaldajad ja nende nõuded ning andmed võlgniku vara kohta.

Eelneva põhjal leiab kolleegium, et pankrotimenetluse algatamiseks võlgniku avalduse alusel peab

olema täidetud kaks põhilist eeldust: võlgnik peab olema PankrS § 1 tähenduses maksejõuetu ning

seda maksejõuetust tuleb põhistada võlausaldajate nõuetega ning andmetega vara kohta.

11. Pankrotiseaduse § 15 lg 2 p 3 järgi jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui

pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa aktsiaseltsi puhul 200 000 krooni, osa-, täis-

või usaldusühingu puhul 40 000 krooni ja teiste juriidiliste isikute või füüsilise isiku puhul 10 000

krooni.

Kolleegium näeb viidatud punkti ja PankrS § 15 eesmärgina võlgniku kaitsmist kergekäeliselt

esitatud pankrotiavalduste eest, mis võivad kahjustada võlgniku majandustegevust. Sama eesmärki

kannavad nt ka PankrS § 10 lg 2 p-d 1 ja 2.

12. Kolleegiumi arvates ei ole vaja PankrS §-s 15 sätestatud piirsummasid järgida juhul, kui

pankrotiavalduse esitab võlgnik ise (ka likvideerija kaudu) seaduses sätestatud pankrotiavalduse

esitamise kohustuse tõttu. Sel juhul ei ole vaja järgida võlgniku kaitsmise eesmärki, sest avalduse

esitajaks on võlgnik ise. Kui võlgniku maksejõuetus leiab kinnitust, tuleb pankrot välja kuulutada.

Seda järeldust toetab PankrS § 31 lg 1 teine lause, mille kohaselt võlausaldaja pankrotiavalduse alusel

ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse

algatamata jätmise alus. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et see säte ei ole

asjakohane, kuna asub pankroti väljakuulutamist reguleerivas peatükis. Seadust tuleb tõlgendada

süsteemselt. Kuna PankrS § 31 lg 1 teine lause viitab seoses PankrS § 15 lg-ga 2 ainult võlausaldaja

pankrotiavaldusele, saab sellest järeldada, et § 15 lg 2 nõuded ei kehti võlgniku pankrotiavaldusele.

Pankrotiseaduse § 31 lg 1 teise lause kitsam eesmärk on reguleerida juhtumit, mil pankrotiavalduse

esitamise ajal vastas võlausaldaja pankrotiavaldus § 15 lg 2 nõuetele, kuid pankrotimenetluse

algatamise staadiumis on võlausaldaja nõude suurus vähenenud allapoole § 15 lg-s 2 sätestatud

piirsummat või on tema nõue vastavas ulatuses vaidlustatud. Sel juhul ei saa võlausaldaja avalduse

alusel pankrotti välja kuulutada.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik