3-3-1-12-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-12-05

Määruse kuupäev

5. mai 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Igor Ševtšenko kaebus siseministri 5. aprilli 2004. a käskkirja

nr 163 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. jaanuari 2005. a

määrus haldusasjas nr 2-3/402/2005

Menetluse alus Riigikohtus

Siseministri erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta erikaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. jaanuari

2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/402/2005 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseminister jättis 5. aprilli 2004. a käskkirjaga nr 163 rahuldamata Venemaal elava Igor

Ševtšenko taotluse tunnistada kehtetuks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld.

2. I. Ševtšenko esitas 21. juunil 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri 5. aprilli 2004. a

käskkirja nr 163 tühistamiseks. Ühtlasi palus ta ennistada kaebuse esitamise tähtaeg, põhjendades

tähtaja ennistamise taotlust järgmiselt:

1) võimalus tähtaegselt vaidlustada siseministri käskkirja puudus, sest I. Ševtšenko elab Vene

Föderatsioonis ja ta sai käskkirjast abikaasa kaudu teada alles 1. juunil 2004;

2) I. Ševtšenko ise pole vaidlustatud käskkirja Siseministeeriumilt saanud.

3. Tallinna Halduskohus jättis 23. novembri 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-1767/04

kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas HKMS § 12 lg 3 alusel menetluse

põhjendusega, et kaebajal puudusid objektiivsed takistused kaebuse esitamise tähtajast

kinnipidamiseks.

4. I. Ševtšenko esitas erikaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse ja ennistada kaebuse

esitamise tähtaeg.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas erikaebuse ja tühistas halduskohtu määruse ning saatis asja

Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kaebus on tähtaegne,

mistõttu küsimust tähtaja ennistamisest ei teki. Seda seisukohta põhjendas ringkonnakohus

järgmiselt:

1) vastustaja pole ümber lükanud kaebaja väiteid, et ta sai haldusaktist teada 1. juunil 2004 abikaasa

kaudu ning et haldusorgan pole talle seniajani haldusakti nõuetekohaselt teatavaks teinud;

2) vaidlustatud haldusakti andmise õiguslikuks aluseks on Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 31. VSS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

Haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse erisusi;

sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata Haldusmenetluse seaduses sätestatut.

Haldusakti teatavakstegemise menetlust Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei käsitle.

Siseministri käskkirja andmise ajal puudus Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses

sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja vaidlustamise regulatsioon. Alates

7. augustist 2004 sätestab VSS § 333, et sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja

muutmise võib vaidlustada HKMS § 9 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul nende

teatavakstegemise päevast arvates;

3) haldusakti teatavakstegemine tähendab haldusakti tegemise fakti ja selle sisu teada andmist

haldusakti adressaadile haldusorgani poolt. Kui haldusakt ei ole selle adressaadile teatavaks tehtud,

siis ei hakka kaebetähtaeg kulgema. HMS kohaselt tehakse haldusakt teatavaks kas kättetoimetamise

teel või vabas vormis. Kuna haldusakti teatavakstegemist ei ole VSS-is reguleeritud, tuleb vaatamata

VSS § 1 lg-le 2 selles küsimuses siiski kohaldada HMS-i sätteid. Kuna kaebetähtaja kulgema

hakkamine ilma haldusakti kättetoimetamiseta kujutab endast PS § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse

riivet, peab selleks olema seaduslik alus. Selline alus VSS-is puudub. Seega saab kaebetähtaeg hakata

kulgema alles haldusakti kättetoimetamisest arvates;

4) dokumendi kättetoimetamine välisriigis on reguleeritud HMS §-s 32, mis sätestab, et kui on

välisleping, siis dokument toimetatakse kätte välislepingus sätestatud korras (lg 1), kui välislepingut

ei ole sõlmitud, siis toimub kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu (p 2), kui välislepingut ei

ole sõlmitud ja seadus või määrus näeb ette dokumendi kättetoimetamise posti teel, toimetatakse

dokument kätte HMS §-s 26 sätestatud korras (lg 3);

5) siseministri vastuväidetest saab järeldada, et HMS § 32 lg-s 1 nimetatud välislepingut sõlmitud ei

ole ja et vaidlustatud haldusakt oleks tulnud kaebajale kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu.

Siseminister ei ole osundanud ka ühelegi seadusele ega määrusele, mis näeb ette, et kaebaja suhtes

vastu võetud käskkiri tuli talle kätte toimetada posti teel. Seega on vastustaja teinud vea kaebajale

dokumendi kättetoimetamise menetluses;

6) ka ei saa väita, et kaebajale on dokument kätte toimetatud HMS §-s 26 sätestatud korras.

Kättetoimetamine tähendab haldusakti edastamist adressaadile. Haldusorgani poolt kättetoimetamist

reguleerivad HMS § 25 lg 2 ja §-d 27-29. Siseministrile esitatud taotluses pole kaebaja palunud

toimetada talle haldusakt kätte Eestis elava abikaasa kaudu, vaid on märkinud postiümbrikule oma

elukoha aadressi. Kaebaja elab välisriigis ja tema abikaasa Eestis. Seega pole tegemist kooselavate

perekonnaliikmetega HMS § 28 lg 4 mõttes, mistõttu kaebetähtaja küsimuse lahendamisel pole

tähendust asjaolul, kas ja millal sai kaebaja abikaasa vaidlustatud haldusakti kätte;

7) vastustaja on väljastanud HMS § 26 lg 1 kohaselt vaidlustatud haldusakti väljastusteatega

tähtkirjaga. HMS § 26 lg 3 kohaselt piisab väljastusteatega tähtkirja puhul dokumendi

teatavakstegemiseks väljastusteate üleandmisest isikule;

8) ümbrikutel olevate postitemplite järgi on tähtsaadetis edastatud kaebaja elukohajärgsele

postiasutusele 15. aprillil 2004. 16. aprillil 2004 ja 23. aprillil 2004 on kaebajale jäetud postkasti

teated talle tähitud kirja saatmise kohta. 17. mail 2004 on tähtkiri tagastatud Eestisse hoiutähtaja

möödumise tõttu. Puuduvad tõendid, et kaebaja on postkasti jäetud väljastusteated kätte saanud.

Eeltoodust nähtub, et faktiliselt pole haldusorgan kaebajale haldusakti sisu teatavaks teinud.

Postitöötaja poolt kaebajale postkasti tähtkirja saabumisest kahe teate jätmine pole võrdsustatav

haldusakti teatavakstegemisega haldusorgani poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses. Riigikohus

on küll oma 3. märtsi 2004. a määruses asjas nr 3-3-1-10-04 ja 4. aprilli 2003. a määruses asjas nr 3-

3-1-37-03 asunud seisukohale, et juriidilisele isikule dokumendi tähitult saatmisel tuleb dokument

lugeda kättetoimetatuks selle üleandmise hetkest või kui dokumenti ei ole postiasutusel võimalik üle

anda, siis tähtkirja saabumise kohta teate jätmise hetkest. Praegusel juhul on tegemist füüsilise

isikuga ning Riigikohtu kõnealustes lahendites väljendatud seisukoht pole käesolevas vaidluses

kohaldatav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Riigikohtule esitatud erikaebuses palub siseminister tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta

jõusse halduskohtu määrus. Erikaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) arvestades ajakulu, mis läheb diplomaatilisi kanaleid kasutades dokumendi edastamiseks välisriigis

viibivale välismaalasele, on kasutatud otsepostitust ja dokument on märgistatud tähtsaadetisena. See,

et Siseministeerium pole I. Ševtšenkole adresseeritud dokumenti edastanud diplomaatilisi kanaleid

kaudu, ei tähenda, et dokumenti pole I. Ševtšenkoni toimetatud. Teatavakstegemist ei muuda

olematuks see, et Haldusmenetluse seadus näeb ette diplomaatiliste kanalite kasutamise ning et

kättetoimetamise reegleid pole selles osas järgitud ja dokument tehti teatavaks vormiliselt

õigusvastaselt;

2) Moskvas on tähtsaadetise edastamine toimunud analoogiliselt Eestis kehtivale korrale, s.o

analoogiliselt teede- ja sideministri 20. detsembri 2001. a määrusele nr 123 "Nõuded täht- ja

väärtsaadetistele ja nende edastamisele". Tähtsaadetis jõudis I. Ševtšenko elukohajärgsesse

postiasutusse, kuid tagastati kättetoimetamise võimatuse tõttu saatjale. Ümbriku postitemplitest

nähtub, et saadetis jõudis Moskva postiasutusse sihtnumbriga 123103 15. aprillil 2004 ja lähetati

17. mail 2004 hoiutähtaja möödumise tõttu tagasi saatjale. Vahepealse aja jooksul väljastati

adressaadile kaks väljastusteadet. Kaebetähtaja ennistamise aluseks pole see, et siseminister pole

suutnud tõendada väljastusteadete faktilist kättesaamist. Siseministeerium on haldusakti

kättetoimetamiseks teinud kõik endast oleneva. Haldusorganile kontaktaadressi jätmisega võtab isik

endale kohustuse tagada, et sellel aadressil edastatud kirjad jõuavad temani. Puudub võimalus

kontrollida, mida isik tegi väljastusteadetega. Teate saamisel peab isik ise üles näitama piisavat

hoolikust minna õigeaegselt postiasutusse kirjale järele ning väljastusteate saamine näitab saadetise

olulisust. Haldusorgan ei saa isikut kohustada minema postiasutusse. Isik võib väljastusteate võtta

postkastist välja ja jätta tähelepanuta või tahtlikult eirata selles olevat palvet;

3) I. Ševtšenko abikaasale, kes pole haldusakti adressaat, edastati haldusakt selleks, et vähendada

võimalust, et I. Ševtšenko ei saa aktist teada;

4) mõjuvaks põhjuseks pole asjaolu, kui isik ei kanna piisavalt hoolt, et välistada kõrvaliste isikute

juurdepääs oma postkastile, või kui isik eirab kutset minna postiasutusse tema nimele saabunud

saadetiste järele.

7. I. Ševtšenko esindaja ei nõustu siseministri seisukohaga, mille kohaselt dokumendi

teatavakstegemist ei muuda olematuks see, et dokument toimetati I. Ševtšenkole kätte vormiliselt

õigusvastaselt. I. Ševtšenko esindaja väidab, et erikaebus on ilmselt põhjendamatu.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Vaidlust pole järgmiste asjaolude üle:

1) I. Ševtšenko elab Vene Föderatsioonis, tema abikaasa aga Eestis;

2) vaidlustatud käskkirja, millega jäeti rahuldamata I. Ševtšenko taotlus tunnistada kehtetuks tema

suhtes kohaldatud sissesõidukeeld, andis siseminister 5. aprillil 2004 ja käskkiri saadeti

I. Ševtšenkole Venemaale tema poolt näidatud postiaadressil tähtkirjaga;

3) tähtsaadetis vaidlustatud käskkirjaga saabus I. Ševtšenko poolt näidatud elukoha järgsesse

postiasutusse Venemaal 15. aprillil 2004, kuid tagastati sealt 17. mail 2004 saatjale kättetoimetamise

võimatuse (hoiutähtaja möödumise) tõttu. 16. ja 23. aprillil 2004 on I. Ševtšenko postkasti jäetud

teated talle tähitud kirja saatmise kohta;

4) vaidlustatud käskkiri saadeti postiga ka I. Ševtšenko Eestis elavale abikaasale, kes sai selle kätte.

Käesolevas asjas on probleemiks see, kas halduskohtule esitatud I. Ševtšenko kaebus siseministri

5. aprilli 2004. a käskkirja peale on tähtaegne. I. Ševtšenko taotles halduskohtus kaebetähtaja

ennistamist. Halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamata. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et

välisriigis elavale I. Ševtšenkole pole käskkirja HMS §-s 32 sätestatud korras kätte toimetatud,

mistõttu küsimust kaebetähtaja ennistamisest ei teki.

Kassatsiooniastmes käib vaidlus selle üle, kas siseministri 5. aprilli 2004. a käskkiri on välisriigis

elavale I. Ševtšenkole kätte toimetatud. Siseminister on seisukohal, et käskkiri on I. Ševtšenkole kätte

toimetatud ja mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ennistamiseks pole.

9. Siseministri vaidlustatud käskkirja andmise ajal (5. aprillil 2004) polnud Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses sissesõidukeelu kohta tehtud otsustuste teatavakstegemist ja vaidlustamist

reguleerivaid sätteid. Vastav regulatsioon (VSS §-d 332 ja 333) jõustus 7. augustil 2004. VSS § 1 lg 2

teine lause, mis kehtis vaidlustatud käskkirja andmise ajal ja kehtib ka käesoleval ajal, sätestab, et

sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata Haldusmenetluse seadust.

Sellest, et Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses puudusid sissesõidukeelu kohta tehtud

otsustuste teatavakstegemist ja vaidlustamist reguleerivad sätted ning et sama seaduse § 1 lg 2

välistas sissesõidukeelu kohaldamise menetluses Haldusmenetluse seaduse rakendamise, ei saa aga

järeldada, et siseminister oli välismaal elavale isikule käskkirja teatavakstegemise viisi valikul vaba.

Haldusakti, mille olemasolu adressaat ei tea, on võimatu vaidlustada.

10. Siseministri käskkirja vaidlustamisel tuli kohaldada HKMS § 9 lg-t 1, mille järgi saab kaebuse

haldusakti tühistamiseks esitada halduskohtule 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest

arvates, kui seadus ei sätesta teisiti.

Haldusakt tehakse üldjuhul teatavaks kättetoimetamise teel. Haldusakti kättetoimetamist

reguleerivaks üldseaduseks on Haldusmenetluse seadus. Kui eriseaduses on haldusakti

teatavakstegemine jäetud reguleerimata ja selles osas pole ka ette nähtud võimalust kasutada

Haldusmenetluse seadust või on otse sätestatud, et Haldusmenetluse seadust ei kohaldata, siis tuleb

see lünk analoogia korras täita Haldusmenetluse seaduse asjakohase regulatsiooniga. Seda seisukohta

põhjendab kolleegium alljärgnevaga.

11. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas puutunud kokku olukorraga, kus

haldusmenetlust reguleerivas eriseaduses pole HMS § 112 lg 2 kohast viidet Haldusmenetluse

seaduse kohaldamisele vastavas erimenetluses. Nimelt sätestab HMS § 112 lg 2, et eriseadusega

reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse käesolevat seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus.

4. aprilli 2003. a määruses asjas nr 3-3-1-32-03 leidis kolleegium, et HMS § 112 lg-st 2 ei tulene, et

Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peab eriseaduses sisalduma

viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2

nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise

mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga

ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Seega, kui

konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole

Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (4. aprilli 2003. a

määruse p 12). Sama määruse punktis 13 ütles halduskolleegium järgmist: "Põhjendamaks eespool

HMS § 112 lg-le 2 antud tõlgendust peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks osundada ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2003. a otsusele asjas nr 3-4-1-1-

03. Sellest otsusest nähtub, et Haldusmenetluse seadus konkretiseerib järelevalvekolleegiumi

hinnangul hea halduse põhimõtet ja teisi haldusülesannete täitmist puudutavaid põhiseaduslikke

põhimõtteid ning realiseerib PS §-st 14 tulenevat üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Jättes

Haldusmenetluse seaduse kohaldamata menetluses, mis ei ole eriseadusega piisavalt reguleeritud,

võivad isikute õigused ja kohustused sattuda ohtu."

Käesoleva asja erisuseks on see, et seadusandja on selgesõnaliselt sätestanud Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses, et sissesõidukeelu menetlusele ei kohaldata Haldusmenetluse seadust.

Samas jättis aga seadusandja Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse vaidlustatud käskkirja

andmise ajal kehtinud redaktsioonis üldse reguleerimata selle, kuidas tehakse isikule teatavaks

sissesõidukeeldu puudutav otsus ja kuidas seda vaidlustatakse. Sellises olukorras, arvestades

Põhiseaduse §-le 15 tuginevat HKMS § 9 lg-t 1, tuleb kolleegiumi arvates lünga täitmiseks analoogia

alusel kohaldada dokumendi kättetoimetamist reguleerivaid Haldusmenetluse seaduse sätteid.

Arvestades Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ülalnimetatud erisust ja seda, et

I. Ševtšenko elas välisriigis, tuli dokumendi välisriiki kättetoimetamisel lünga täiteks analoogia

korras kohaldada Haldusmenetluse seaduse vastavat eriregulatsiooni.

12. Nimetatud eriregulatsioon sisaldub HMS §-s 32, mis sätestab: "§ 32. Kättetoimetamine välisriigis

(1) Dokumendi kättetoimetamine välisriigis toimub välislepingus sätestatud korras.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingut ei ole sõlmitud, toimub dokumendi

kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu. Pädev asutus edastab dokumendi vastava taotlusega

Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi välisesindusele.

(3) Kui lõikes 1 nimetatud lepingut ei ole sõlmitud ja seadus või määrus näeb ette dokumendi

kättetoimetamise posti teel, toimetatakse dokument kätte §-s 26 sätestatud korras."

HMS § 32 täiendati kolmanda lõikega 19. juunil 2002 vastu võetud ja 1. augustil 2002 jõustunud

Haldusmenetluse seaduse muutmise ja rakendamise seadusega. Muudatust põhjendati eelnõu 993 SE

I seletuskirjas järgmiselt: "Praegusel ajal näeb haldusmenetluse seadus ette, et dokumendi

kättetoimetamine välisriikidesse toimub reeglina välislepingus sätestatud korras, kui aga vastav

välisleping puudub, siis edastatakse dokument diplomaatilisi kanaleid kaudu. Praktikas on laialt

levinud ka dokumentide kättetoimetamine tähtkirja vahendusel ning paragrahvile 32 kolmanda lõike

lisamisega muudetakse ka see variant võimalikuks."

13. HMS § 32 lg-st 3 ja seletuskirjast nähtub kolleegiumi arvates ühemõtteliselt, et dokumendi

välisriiki postiga toimetamise üheks eelduseks on see, et mingi seadus või määrus näeb otseselt ette

dokumendi kättetoimetamise postiga, s.o sätestab, et vastav dokument tuleb kätte toimetada posti

teel.

Lahtiseks jätab § 32 lg 3 ja seletuskirja sõnastus aga selle, kas seaduse või määrusega peab olema ette

nähtud dokumendi saatmine postiga välisriiki või piisab selle sätte rakendamiseks, kui seadus või

määrus sätestab, et dokument toimetatakse kätte postiga.

HMS § 32 tõlgenduseks selles osas on valida kahe tõlgendusvariandi vahel. Esimese järgi võib

dokumendi välisriiki toimetada posti teel, kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei

soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu ning seadus või määrus näeb otseselt ette, et

dokumendi võib välisriiki toimetada posti teel. Teise tõlgenduse järgi võib dokumendi välisriiki

toimetada posti teel, kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada

diplomaatilisi kanaleid kaudu ning seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise

posti teel. Teise tõlgenduse korral ei pea seadus või määrus otse sätestama, et dokument saadetakse

postiga välisriiki.

Kolleegiumi arvates peeti HMS § 32 kolmanda lõikega täiendamisel silmas teist tõlgendusviisi.

Sellise järelduse kasuks kõneleb mitte ainult seaduse sätte grammatiline tõlgendus, vaid ka see, et

erivaldkonna seadused või määrused ei sisalda eriregulatsiooni, mis näeb ette dokumendi

toimetamise välisriiki posti teel ja ülalnimetatud seletuskirja kohaselt on praktikas laialt levinud ka

dokumentide kättetoimetamine tähtkirja vahendusel välisriiki.

14. Seega on kolleegium seisukohal, et HMS § 32 sätestab põhimõtte, et juhul kui välislepingut pole

sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib

selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise

posti teel.

Kolleegium märgib, et haldusakti Euroopas asuvas välisriigis üleandmiseks on Eesti 21. veebruaril

2001 ratifitseerinud Haldusasjadega seotud dokumentide välisriikides üleandmise Euroopa

konventsiooni (RT II 2001, 6, 31 ). Dokumendi edastamist posti teel reguleerib konventsiooni

artikkel 11.

15. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja

kriminaalasjades ei reguleeri haldusaktide kättetoimetamist Eestist Venemaale. Vene Föderatsioon

pole ühinenud Haldusasjadega seotud dokumentide välisriikides üleandmise Euroopa

konventsiooniga. Ülemaailmne postikonventsioon ei reguleeri haldusaktide kättetoimetamist teise

riiki. Sellele ja siseministri seisukohtadele tuginedes (otsuse punkti 5 alapunkt 5 ja punkti 6

alapunkt 1) teeb kolleegium järelduse, et puudus välisleping, mis reguleeriks haldusaktide

kättetoimetamist Eestist Vene Föderatsiooni. Kuna vastav leping puudus ja Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seadus ega ükski teine üldakt ei näinud ette siseministri vaidlustatud käskkirja

kättetoimetamist posti teel, siis puudus ka võimalus toimetada välisriigis elavale I. Ševtšenkole

siseministri käskkiri kätte posti teel.

Kolleegium on siiski seisukohal, et haldusakti kättetoimetamine selleks mitte ettenähtud viisil

iseenesest ei välista kaebetähtaja kulgema hakkamist. Käesoleval juhul on ringkonnakohus jõudnud

järeldusele, et puuduvad tõendid, et I. Ševtšenko on postkasti jäetud väljastusteated kätte saanud ja

postitöötaja poolt I. Ševtšenko postkasti tähtkirja saabumisest kahe teate jätmine pole võrdsustatav

haldusakti teatavakstegemisega haldusorgani poolt. Faktiliselt pole haldusorgan I. Ševtšenkole

haldusakti sisu teatavaks teinud (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunktid 7 ja 8). Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu järeldustega.

16. Akti kättetoimetamisena välismaal elavale I. Ševtšenkole ei saa käsitada ka selle posti teel

saatmist I. Ševtšenko abikaasa elukohta Eestis.

HMS § 26 seostab dokumendi menetlusosalisele postiga kättetoimetamise üldjuhul dokumendi

menetlusosalise elu- või asukoha aadressil kohaletoimetamisega või selle menetlusosalisele

postiasutuses allkirja vastu üleandmisega. Menetlusosalise abikaasale, s.h menetlusosalisega koos

elavale abikaasale dokumendi postiga kättetoimetamisele HMS § 26 õiguslikku tähendust ei omista.

Kolleegium märgib, et teisiti on küsimus lahendatud juhul, kui haldusorgan annab dokumendi

menetlusosalisele allkirja vastu HMS § 28 alusel. Selle paragrahvi lõike 4 järgi loetakse dokument

menetlusosalisele kättetoimetatuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega

koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele. Seda võimalust pole käesoleval juhul

kasutatud ega saadudki kasutada, sest I. Ševtšenko ja tema abikaasa elukohad olid mitte ainult

erinevad, vaid asusid ka erinevates riikides. HMS § 28 toime piirdub Eesti territooriumiga.

17. Nendel kaalutlustel nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et

I. Ševtšenko kaebus on tähtaegne. Erikaebus jääb rahuldamata.

II

18. Kolleegium märgib täiendavalt seda, et probleeme kaebeõiguse ja -tähtaegadega võib tekkida ka

seoses VVS §-dega 332 ja 333, mis alates 7. augustist 2004 reguleerivad sissesõidukeeldu

puudutavate haldusaktide teatavakstegemist ja vaidlustamist.

19. VSS § 332 sätestab:

"§ 332. Sissesõidukeelu kohaldamise, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise, sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu peatamise teatavaks tegemine

(1) Sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine,

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine loetakse välismaalasele

teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel.

(2) Veebilehel avaldatakse välismaalase nimi, sünniaeg või isikukood ja kodakondsus, kui need

andmed on teada.

(3) Sissesõidukeelu kohaldamine, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine tehakse välismaalasele kirjalikult teatavaks välismaalase

algatusel."

VSS § 333 sätestab: "§ 333. Sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise

vaidlustamine

(1) Sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise võib vaidlustada

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise

päevast arvates.

(2) Sissesõidukeelu kohaldamise või sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise vaidlustamine ei lükka

väljasaatmist kohtumenetluse ajaks edasi.

(3) Pärast sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise,

viibimisaluse andmisest või pikendamisest keeldumise või viibimisaluse kehtetuks tunnistamise

vaidlustamisel tugineda sissesõidukeelu kohaldamise õigusvastasusele."

20. Paragrahvid 332 ja 333 viidi Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusesse 9. juunil 2004

vastu võetud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning välismaalaste seaduse muutmise

seadusega.

Seaduseelnõu 324 SE I seletuskirjas märgiti:

"Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse seadust §-dega 332, 333 ja 334. Paragrahv 332 sätestab

sissesõidukeelu kohaldamise, kehtivusaja muutmise, kehtetuks tunnistamise ja peatamise teatavaks

tegemise. Arvestades asjaolu, et Siseministeeriumil ei ole enamasti teada välismaalase

kontaktandmeid, kelle suhtes on sissesõidukeeldu kohaldatud ning samuti arvestades, et teave

välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisest ja sissesõidukeelu kehtivusajast on avalikustatud

Siseministeeriumi veebilehel, tehakse eelnõu kohaselt sissesõidukeelu kohaldamine välismaalasele

kirjalikult teatavaks tema algatusel.

Paragrahv 333 reguleerib sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustamist - eelnõu kohaselt võib

vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Vaidlustamine ei lükka väljasaatmist

edasi."

21. VSS §-de 332 ja 333 osas piirdub kolleegium alljärgnevate järeldustega:

1) VSS § 333 lg 1 on sisu poolest informatiivse tähendusega ega lisa midagi sellele, mis on sätestatud

HKMS § 9 lg-s 1;

2) VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 1 koosmõjus hakkab üldjuhul kaebetähtaeg

kulgema teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. VSS § 332 korras akti teatavakstegemise

tõhususe seab kolleegiumi arvates kahtluse alla juba see, et nimetatud seaduses pole avaldatud

Siseministeeriumi veebiaadressi;

3) VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 3 koosmõjul hakkab kaebetähtaeg kulgema akti

välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel;

4) mõistet "kirjalik teatavaks tegemine", mida kasutatakse VSS § 332 lg-s 3, Haldusmenetluse seadus

ei tunne. Kolleegium arvab, et kirjaliku teatavakstegemisena VSS § 332 lg 3 mõttes tuleks mõista

dokumendi kättetoimetamist posti teel ja dokumendi allkirja vastu kätteandmist, samuti elektroonilist

kättetoimetamist (HMS §-d 26, 27 ja 28). Välismaal elava adressaadi puhul ei välista VSS § 332 lg 3

koosmõjus VSS § 1 lg 2 teise lausega dokumendi kättetoimetamist välislepingus sätestatud korras või

diplomaatilisi kanaleid kaudu. VSS § 332 lg 3 võimaldab dokumendi otsepostitust välisriiki, välja

arvatud kui välislepingust tulenevalt ei kasutata otsepostitust;

5) VSS § 332 lg 3 ei ava ka seda, mida mõista selles sättes nimetatud algatuse all. Kolleegiumi

arvates piisab VSS § 332 lg 3 kohaldamiseks, kui välismaalane on oma aadressi või elektronposti

aadressi näidanud haldusorganile esitatud taotluses;

6) VSS § 333 lg 3 ei välista kaebetähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld