3-2-1-40-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-40-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks

Kohtuasi

Eigo Hindi (Hint) hagi Nelja Ljapina vastu kaasomandi

lõpetamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsus asja nr 2-

2/1140/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eigo Hindi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a

otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Aaloe Konsultatsioonid 18. detsembril

2004. a Eigo Hindi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eigo Hint esitas Nelja Ljapina vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. Hagiavalduse kohaselt

omandas hageja 21. novembril 2002. a 1/3 mõttelise osa neljatoalisest korterist. Kostjale kuulub 2/3

suurune mõtteline osa sellest korterist. Vaidlusalune korter vajab kapitaalremonti. Korteri

elamiskõlblikuks remontimine nõuab suuri kulutusi ning kostja ei ole korteri täielikust remontimisest

huvitatud. Hageja soovib remontida tervet korterit. Kostja ei valda ega kasuta korterit vastavalt

hageja kui kaasomaniku huvidele. Samuti kasutab kostja reaalselt oluliselt suuremat osa korteri

elamispinnast, kui on talle kuuluv kaasomandi mõttelise osa suurus. Hageja kasutatav korteriosa ei

vasta tema omandi suurusele.

Hageja väidab, et ta on teinud kõik, et jõuda kostjaga kohtuvälisele kokkuleppele. Pooled on kokku

leppinud kaasomandi lõpetamise viisi, mille kohaselt korteri saab hageja, kes kohustub kostjale

tasuma tema osa rahas, kuid pooltel puudub kokkulepe hinnas. Vaidlusalust korterit ei ole võimalik

ehitustehniliselt reaalosadeks jagada. Korterit on võimalik kasutada ainult ühe leibkonna

elamispinnana.

2. Hageja palub anda kaasomandis oleva korteri tema ainuomandisse, pannes talle kohustuse maksta

teisele kaasomanikule tema osa välja rahas.

3. Kostja hagiga ei nõustunud. Kostja leiab, et kuna temale kuulub suurem osa kaasomandist, siis

peaks korter jääma temale.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 3. juuni 2004. a otsusega hagi. Kohus lõpetas kaasomandi pooltele

kuuluvale korterile. Kohus otsustas müüa korteri kaasomanike Eigo Hindi ja Nelja Ljapina vahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada nende vahel vastavalt nende osade suurustele.

AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kui see ei ole vastuolus

kaasomandi tekkimise alusega. AÕS § 77 lg 1 kohaselt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi

vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Pooled ei ole kokkulepet kaasomandi jagamiseks saavutanud.

AÕS § 77 lg 2 järgi, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi

suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele

või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad

rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada

kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja soovib jätta kaasomandis oleva asja enda

ainuomandisse ühes kohustusega maksta kostjale välja 800 000 krooni temale kuuluva osa eest.

Kostja soovib jätta korteri enda ainuomandisse ning nõustub hagejale maksma 400 000 krooni. Kuna

pooled ei ole saavutanud jagamise viisi suhtes kokkulepet ning mõlemad soovivad omandada korterit,

siis on õiglasem müüa kaasomandis olev majavaldus kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning

saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Selle jagamise viisiga nõustus

ka hageja.

5. Apellatsioonkaebuse esitas kostja. Temal kui suurema mõttelise osa omanikul peab olema rohkem

õigusi kaasomandi lõpetamisel.

6. Kostja taotles vastuses apellatsioonkaebusele, et kolleegium täpsustaks kohtuotsuse resolutsiooni,

märkides, et lõpetatakse kaasomand korteriomandile. Vastuse kohaselt kanti vaidlusalune korter

korteriomandina kinnistusraamatusse 24. mail 2004. a. Sellele, et korter lähemal ajal kinnistatakse,

juhtis hageja ka esimese astme kohtu tähelepanu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis hagi

rahuldamata. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et 24. mail 2004. a on pooled kantud

kinnistusraamatusse korteriomandi kaasomanikena. Seega lakkas korter kui vallasasi olemast ja

linnakohtu otsus, millega otsustati lõpetada kaasomand korterile kui vallasjale, käib olematu asja

kohta. Asi, mida ei ole, ei saa olla kellegi omandis, seega ei saa niisugune asi olla ka kellegi

kaasomandis ning nõue niisuguse omandi lõpetamiseks on sisutühi. Korteriomandi kui kinnisasja

kaasomandi lõpetamiseks ei ole hagi esitatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse linnakohtu otsus,

mille resolutiivosa täpsustada ja märkida lõpetatavaks kaasomandiks korteriomand.

Hageja märgib, et vaidlusalune korter kanti kinnistusraamtusse linnakohtu põhiistungi toimumise ja

otsuse tegemise vahel. Kuna ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse motiivil, millisel kostja ei

taotlenud linnakohtu otsuse tühistamist, siis väljus kohus hagi piiridest.

Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-92-97

leidnud, et kohus ei või jätta kaasomandivaidlust lahendamata.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et linnakohtu otsus lõpetada kaasomand korterile kui

vallasasjale käib olematu asja kohta. Korter on hoolimata kinnistusraamatusse kandmisest ikkagi

korter. Ringkonnakohus oleks pidanud linnakohtu otsuse resolutiivosa täpsustama.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kuna hagejale oli teada, et korter muutus pärast

kohtuotsuse kuulutamist vallasasjast kinnisasjaks, siis oleks hageja pidanud pöörduma kaebusega

ringkonnakohtusse, mitte tegema taotlusi vastuses apellatsioonkaebusele. Hageja soovib

kassatsioonkaebuses lahendit, mida ta varem ei ole nõudnud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

11. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse hagi rahuldamise kohta, sõltumata

apellatsioonkaebuse põhjendustest. Otsust põhjendas ringkonnakohus sellega, et vaidlusalune korter

kinnistati ja see muutus korteriomandiks (kinnisasjaks) ning hageja ei ole esitanud kaasomandi

lõpetamise nõuet korteriomandi suhtes.

12. Esmalt märgib kolleegium, et apellatsioonikohtul oli õigus arvestada muutunud asjaolusid.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 229 lg 2 järgi ei või kohus reeglina asjas, mis ei riiva avalikku huvi, rajada otsust

asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Käesoleval juhul on ringkonnakohus

kaebuse piirest väljumist põhjendanud sellega, et asja, mille suhtes kaasomand lõpetati, ei ole olemas.

Kolleegium kordab 21. märtsi 2005. a lahendis nr 3-2-1-16-05 (RT III 2005, 11, 110) märgitut, et kui

ringkonnakohtu menetluses ilmneb uus asjaolu, mis välistab põhimõtteliselt sellise lahendi tegemise,

nagu tegi esimese astme kohus, saab ja peab ringkonnakohus seda arvestama. Kui uus asjaolu

välistab hagi rahuldamise, saab ringkonnakohus teha uue otsuse ka sõltumata apellatsioonkaebusest.

13. Seega on ringkonnakohus uue asjaolu ilmnemist põhimõtteliselt õigesti arvestanud. Samas tuleb

hinnata, kas uus asjaolu, korteriomandi esmakinnistamine, on sellise tähendusega, et välistab hagi

rahuldamise. Käesolevas asjas on korter korteriomandina kinnistatud 24. mail 2004, seega enne

esimese astme kohtu otsuse tegemist 2. juunil 2004. a. Kolleegium kordab 21. märtsi 2005. a lahendis

nr 3-2-1-16-05 märgitut, et vallasjaks oleva korteri ja kinnistatud korteriomandi ulatus on erinev ja

erinev on ka nendega tehingute tegemise kord. Olulisimaks sisuliseks erinevuseks on see, et

kinnistatud korteriomandi koosseisu kuulub maa.

Vaatamata märgitule ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et korteri kinnistamine välistab

esitatud hagi rahuldamise. Kuna hagi esitati kaasomandi lõpetamise nõudes korterile kui vallasasjale,

ei takista kolleegiumi arvates hagi rahuldamist see, et vallasasjast korter on vahepeal muutunud

korteriomandi osaks. Kui hagi ese on piisavalt selgelt tähistatud (näiteks aadressi kaudu), selle olek

kinnistatud korteriomandi osaks tuvastatav ja kaasomanikud soovivad endiselt selle suhtes

kaasomandi lõpetamist, võib samas menetluses kaasomandit lõpetada ka kinnistusraamatusse kantud

korteriomandi suhtes.

14. Kolleegiumi arvates peaks hagejal olema eeltoodud olukorras õigus vajadusel oma nõuet

täpsustada selliselt, et kaasomandi lõpetamist nõutakse ka kinnistatud korteriomandile. Kohtule tuleb

esitada kinnistatud korteriomandi registriandmed. Kolleegiumi arvates ei tähendaks see hagi eseme

muutmist TsMS § 154 lg 1 järgi, kuna hageja soovib jätkuvalt kaasomandi lõpetamist. Kolleegium

leiab, et TsMS §-s 3 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega ei ole ühitatav, kui pärast

kohtuvaidlust kaasomandi lõpetamise üle peaks hageja alustama samade küsimuste suhtes uut

vaidlust ainuüksi põhjusel, et korter on vahepeal kantud kinnistusraamatusse.

15. Kuigi kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse protsessinormide rikkumise tõttu, peab

kolleegium vajalikuks käsitleda ka materiaalõiguse normi väära kohaldamist linnakohtu poolt.

Tallinna Linnakohus on 2. juuni 2004. a otsuses rahuldanud E. Hindi hagi ja lõpetanud kaasomandi

selliselt, et kaasomandi lõpetamisel müüakse kaasomandis olev korter kaasomanike vahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja palunud anda kaasomandis olev korter tema ainuomandisse,

pannes talle kohustuse maksta kostjale tema osa rahas. Kostja on soovinud korteri jätmist endale,

kuid ei ole sellekohast vastuhagi esitanud. Linnakohus on õigesti asja lahendanud AÕS § 77 alusel,

kuid ei ole arvestanud AÕS § 77 1. juulist 2003. a jõustunud muudatustega. Alates 1. juulist 2003. a

jõustunud AÕS § 77 lg 2 kohaselt otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Seega

saab kohus alates 1. juulist 2003. a valida ainult nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on

nõutud kas hagis või vastuhagis. Samuti on võimalik ja silmas pidades kaasomandi lõpetamise

vaidluse lahendamist ühes menetluses ka otstarbekas esitada kaasomandi lõpetamise viisid

hagiavalduses alternatiivselt. Kolleegium on sellele juhtinud tähelepanu 21. detsembri 2004. a

lahendis nr 3-2-1-143-04 (RT III 2005, 3, 26).

V. Kõve P. Jerofejev H. Jõks