3-1-1-40-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-40-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 2. mai 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Taotlus riigi õigusabi määramiseks

Vaidlustatav määrus

Kaebus riigiprokuröri 23. veebruari 2005. a

määruse peale, millega jäeti L. R. kaebus

rahuldamata

Taotluse esitaja ja taotluse liik

L. R., taotlus riigi õigusabi määramiseks

Taotluse läbivaatamise kuupäev

4. aprill 2005. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta L. R. taotlus riigi õigusabi määramiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. R. esitas 9. jaanuaril 2005. a Põhja Ringkonnaprokuratuurile avalduse, milles taotles

kriminaalmenetluse alustamist kolme riigikohtuniku suhtes. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Dmitri Teplõhh jättis 19. jaanuaril 2005. a selle taotluse rahuldamata. L. R. ei soostunud prokuröri abi

seisukohtadega ja vaidlustas tema otsuse seaduses ettenähtud korras Riigiprokuratuuris. Riigiprokurör Anna

Kasesalu 23. veebruari 2005. a määrusega jäeti L. R. kaebus rahuldamata. Määruses märgiti muuhulgas, et

seda saab ühe kuu jooksul vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtus advokaadi vahendusel.

2. 28. veebruaril 2005. a esitas L. R. Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi määramiseks.

Taotluses märkis L. R. esmalt, et tal oleks võimalik osutatava õigusabi eest tasuda. Taotlusest tulenevalt

seisnes tema probleem aga selles, et keegi advokaatidest ei soostu teda antud õiguslikus küsimuses aitama.

L. R. leidis, et sellises situatsioonis on tal õigus taotleda riigi õigusabi Riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS)

alusel. Seejuures märkis L. R., et ta kohustub täielikult tasuma kõik õigusabi osutamisega seotud kulutused.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 9. märtsi 2005. a määrusega jäeti L. R. taotlus talle riigi kulul kaitsja

määramiseks rahuldamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale viidates märkis ringkonnakohus, et riigi kulul esindaja

määramisel tuleb kõigepealt tuvastada taotleja maksejõuetus või selle puudumine, kusjuures maksejõuetus

tuleb tõendada isikul enesel. Kohus leidis, et praegusel juhul ei ole L. R. mingil viisil tõendanud enda

maksejõuetust.

Samuti leidis kohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist on piisava põhjalikkusega motiveeritud.

Lisaks sellele soovib L. R. riigi õigusabi moraalse kahju hüvitamise nõude esitamiseks, mida seadus aga ei

võimalda.

Kohus märkis ühtlasi, et määruse saab vaidlustada Riigikohtus advokaadi vahendusel.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. L. R. esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi määramiseks, vaidlustamaks Tallinna Ringkonnakohtu

9. märtsi 2005. a määrust, millega keelduti talle riigi õigusabi andmisest.

Taotluse põhjendavas osas teeb L. R. etteheiteid ringkonnakohtule, märkides, et kohus on vääralt kohaldanud

Riigi õigusabi seaduse sätteid - ta ei ole kunagi taotlenud tekitatud moraalse kahju hüvitamist, tema võimalus

enda õiguste kaitseks ei ole vähene ning tal on olemas ka õigus, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kohus

ei ole olnud määruses järjepidev ning on läinud oma otsustuse põhistamisel sisemiselt vastuollu.

Ka leiab L. R., et ta on isikuks, kellele seadusest tulenevalt tuleks määrata riigi õigusabi. Esiteks ei saa

maksejõulisuseks lugeda seda, et tal on võimalik advokaadile maksta raha laenates. Teiseks märgib avaldaja,

et ta ei taotle tasuta õigusabi - osutatud teenuse eest on ta nõus maksma täies mahus, mida garanteerib tema

riiklik pension. Kui kohtul tekkis kahtlus tema maksejõuetuses, pidanuks kohus nõudma talt täiendavat

maksejõuetuse tõendamist, mitte aga jätma taotlust koheselt rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemates lahendites märkinud, et kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu

kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207

ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetluse välist isikut,

kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult kas lõpetatud või

jäetud hoopis alustamata. Kõnealusel kannatanul KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud

kabeõiguse subjektina ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu õigusi, kuid § 38 lg 1 p-s 1

sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused

kohtuasjades nr 3-1-1-134-04 p 8, RT III 2005, 4, 32 ja 3-1-1-42-05 p 10). Selle kaebeõiguse tagamisel tuleb

arvestada, et KrMS § 41 lg 3 kohaselt antakse kannatanule kriminaalmenetluses riigi õigusabi Riigi õigusabi

seaduses ettenähtud alustel ja korras, ning kohus võib oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise

vaid juhul kui ta leiab, et kannatanu olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta.

6. Tuginedes Riigi õigusabi seaduse sätetele taotleb L. R., et Riigikohus määraks talle riigi õigusabi kaebuse

koostamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2005. a õigusabi osutamisest keeldumise kohtumääruse

vaidlustamisel.

RÕS § 17 lg-d 1 ja 3 sätestavad põhimõtte, et riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile säilib asja

ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ja laieneb ka samas asjas tehtud kohtulahendi

edasikaebamise menetlusele, ning neil juhtudel jätkab varasemalt määratud advokaat isikule õigusabi

osutamist. Eeltoodust tulenevalt puuduks L. R-il Riigikohtu poolt riigi õigusabi määramisel vajadus

vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2005. a määrust, sest L. R. taotlus, määrata talle kaebeõiguse

realiseerimiseks riigi õigusabi, s.o taotlus, mille rahuldamisest ringkonnakohus oma määrusega keeldus,

oleks sellega ka rahuldatud. Seetõttu käsitleb kriminaalkolleegium L. R. taotlust taotlusena riigi õigusabi

määramiseks vaidlustamaks Riigiprokuratuuri poolt L. R. kaebuse rahuldamata jätmist.

7. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei

suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või

osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat

toimetulekut. Seega on riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks Riigi õigusabi seaduses

märgitud maksejõuetus.

Ringkonnakohtule esitatud taotluses märgib L. R., et tal oleks küll võimalik tasuda advokaadi osutatava

õigusabi eest, kuid kõik advokaadid, kelle poole ta on pöördunud, on pärast teadasaamist, et

kriminaalmenetluse alustamise küsimus puudutab kohtunikke, keeldunud tema soovitud õigusabist erinevatel

põhjustel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus riigi õigusabi taotleja (v.a kahtlustatav ja

süüdistatav) on jaatanud võimalust tasuda advokaadi poolt osutatava õigusteenuse eest, puudub menetlejal

üldse alus riigi õigusabi andmise kaalumiseks. RÕS §-de 2 ja 6 kohaselt on Riigi õigusabi seaduse eesmärk

tagada asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus kõigile nendele

isikutele, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei

võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Sellisele olukorrale, kus füüsilisel isikul on

võimalik tasuda soovitava õigusabi eest, kuid advokaadid ei taha seda abi kokkuleppe alusel osutada kuid

(nagu nähtub L. R. taotlusest Riigikohtule) on nõus osutama seda abi riigi õigusabi raamides, Riigi õigusabi

seadus ei laiene. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellisel juhul tegemist küsimusega, mille

lahendamine kuulub Advokatuuriseaduse § 12 p 18 kohaselt Advokatuuri juhatuse pädevusse.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 41 lg-st 3 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium L. R. taotluse õigusabi määramiseks rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg