3-3-1-10-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-05

Otsuse kuupäev

2. mai 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Rein Roossaare kaebus Ida Politseiprefektuuri käskkirja

tühistamiseks, kaebuse esitaja teenistusse ennistamiseks ning

teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3-228/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Rein Roossaare kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Rein Roossaare kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri

2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-228/2004 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Paikuse Politseikooli direktori 11. veebruari 2004. a käskkirja nr 23p punktiga 3 arvati

R. Roossaar välja politseikadettide nimekirjast ja suunati tagasi Ida Politseiprefektuuri käsutusse.

Käskkirja kohaselt oli R. Roossaar rikkunud politseikooli sisekorraeeskirja, mis seisnes politseikooli

territooriumil alkoholijoobes viibimises ja õppepataljoni politseijuhtivinspektori korralduse (esitada

õiguserikkumise kohta ettekanne) eiramises.

2. Ida Politseiprefektuuri 3. märtsi 2004. a käskkirjaga nr 418p vabastati R. Roossaar ATS § 84

p 3 ja PolTS § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel politseiteenistusest distsiplinaarsüüteo

toimepanemise eest. Käskkirja kohaselt pani R. Roossaar toime ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritava

vääritu teo, mis seisnes politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimises ja politseikooli

juhtkonna korralduse eiramises. Käskkirjas märgiti ka, et politseikoolis toimunule eelnenud sündmusi

(avarii põhjustamine ja sündmuskohalt lahkumine) kajastati ajakirjanduses, mis tõi kaasa politsei

maine kahjustamise avalikkuse silmis.

Mõlemas käskkirjas kirjeldati ka politseikooli territooriumil joobes viibimisele eelnenud tegusid

(R. Roossaar võimaldas oma sõiduautot juhtida alkoholijoobes juhil, kes põhjustas liiklusõnnetuse,

kus sõidukid said tehnilisi vigastusi, ning lahkus seejärel sündmuskohalt), mille suhtes algatati

väärteomenetlus.

3. Kaebuses halduskohtule palus R. Roossaar tühistada Ida Politseiprefektuuri 3. märtsi 2004. a

käskkiri nr 418p ning taotles teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu

välja mõistmist. Kaebuse esitaja väitel vabastati ta ebaõigesti teenistusest ajal, mil teenistussuhe oli

ajutise töövõimetuse tõttu peatunud. Käskkirja andis ametiisik, kellel puudus vastav pädevus, ning

enne käskkirja andmist ei võetud politseiametnikult seletust, mistõttu rikuti PolTS § 45 lg-t 4.

Kaebuse esitajal ei olnud võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Kaebuse

kohaselt on valitud liialt range karistus ja karistamisel on rikutud põhimõtet, mis keelab sama teo eest

korduva karistamise. Kaebuse esitaja arvates karistati teda sama teo eest nii politseikooli direktori kui

ka Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga.

4. Jõhvi Halduskohtu 4. juuni 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-72/2004 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et toimepandud süüteo eest karistusena teenistusest vabastamine oli

õiguspärane. Karistus oli kohane, arvestades politseiteenistuse olemust. Õige on kaebuse esitaja väide

seletuse võtmata jätmise kohta, kuid tegemist oli menetlusõigusliku rikkumisega, mis ei takistanud

süüteo toimepanemisega ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ega

mõjutanud kaalumist karistuse mõistmisel. ATS §-s 133 sätestatud teenistusest vabastamise aja

piirang ei laiene teenistusest vabastamisele distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Tegemist ei ole

kahekordse karistamisega, kuna politseikooli nimekirjast kustutamine ei ole karistuslikku laadi.

Ebatäpsus karistuse määranud ametiisiku ametinimetuse osas on parandatud politseiprefekti hilisema

käskkirjaga.

5. Apellatsioonkaebuses taotles R. Roossaar halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega rahuldataks tema kaebus.

6. Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2004. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis:

1. Halduskohus on õigesti hinnanud tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ja

kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme.

2. Politseikooli kadettide nimekirjast kustutamist ei saa vaadelda iseseisva distsiplinaarkaristusena

ATS § 85 lg 2 ja PolTS § 43 lg 2 tähenduses.

3. Apellandi väide distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmata jätmise kohta on küll õige, kuid

tegemist ei ole olulise menetlusveaga, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise ja kaebaja

teenistusse ennistamise. Apellant on toime pannud politseiametnikule sobimatud teod, mis toovad

endaga igal juhul kaasa teenistusest vabastamise ATS § 84 p 3 alusel, sõltumata kaebaja varasemast

teenistuskäigust ning tema hinnangust tegude kohta. Kohaldades raskeimat distsiplinaarkaristust, on

vastustaja lähtunud eelkõige süüteo raskusest ning järginud karistuse valikul diskretsiooni eesmärki ja

piire.

4. Politseidirektor oli prefekti asendajana pädev määrama distsiplinaarkaristust.

5. Seadus võimaldas apellandi teenistusest vabastada ajal, mil tema teenistussuhe oli peatunud

haiguse tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Rein Roossaar palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning

saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator leiab:

1. Distsiplinaarkaristuse määras prefekti asendajana politseidirektor, kes ei olnud küllaldase

põhjalikkusega informeeritud R. Roossaare teenistuskäigu ja süüteo toimepanemisega seonduvatest

asjaoludest, kuna politseiametnikult ei võetud kirjalikku seletust ega antud muul viisil võimalust oma

seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks. Kohtud on selle väite jätnud tähelepanuta.

2. Distsiplinaarkaristuse kohaldamisel seletuse võtmata jätmisel on rikutud TDVS § 7 lg-t 1 ja HMS

§ 40 lg-t 1.

3. Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine toimus ebaõigesti ajal, mil politseiametniku

teenistussuhe oli haiguse tõttu peatunud.

4. Distsiplinaarsüütegu on kaks korda iseseisvates menetlustes menetletud ja määratud sama teo eest

kaks distsiplinaarkaristust.

5. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele

distsiplinaarkaristuse määranud ametiisiku pädevuse, seletuse küsimata jätmise, teenistusest

vabastamise aja ja karistuse määramise ebaõigsuse ning kahekordse karistamise kohta.

8. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleva vaidluse lahendamisel käsitleb kolleegium esmalt kassaatori väiteid kahekordsest

karistamisest sama süüteo eest (I), seejärel distsiplinaarsüüteo menetluse õiguspärasust (II) ja lõpuks

teenistusest vabastamise aega puudutavaid väiteid (III).

I

10. Kassaatori väitel on teda sama süüteo eest distsiplinaarkorras karistatud nii Paikuse Politseikooli

direktori kui ka Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga.

Politseikooli direktori käskkirjaga arvati R. Roossaar välja politseikadettide nimekirjast ja suunati ta

tagasi Ida Politseiprefektuuri käsutusse. Käskkirja kohaselt rikkus R. Roossaar politseikooli

sisekorraeeskirja, mis seisnes politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimises ja õppepataljoni

politseijuhtivinspektori korralduse (esitada õigusrikkumise kohta ettekanne) eiramises.

Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga vabastati R. Roossaar Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 3

ja Politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel politseiteenistusest

distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Käskkirja kohaselt pani R. Roossaar toime ATS § 84 p 3 järgi

kvalifitseeritava vääritu teo, mis seisnes politseikooli territooriumil alkoholijoobes viibimises ja

politseikooli juhtkonna korralduse eiramises. Käskkirjas märgiti ka, et politseikoolis toimunule

eelnenud sündmusi (avarii põhjustamine ja sündmuskohalt lahkumine) kajastati ajakirjanduses, mis

tõi kaasa politsei maine kahjustamise avalikkuse silmis.

Mõlemas käskkirjas kirjeldati ka politseikooli territooriumil joobes viibimisele eelnenud käitumist

(R. Roossaar võimaldas oma sõiduautot juhtida alkoholijoobes juhil, kes põhjustas liiklusõnnetuse

ning lahkus seejärel sündmuskohalt), mille suhtes alustati väärteomenetlust.

11. Kassaatoril on õigus selles, et nii politseikooli direktori kui ka Ida Politseiprefektuuri käskkirjaga

määrati karistus ajendatuna tema samadest tegudest - politseikooli territooriumil alkoholijoobes

viibimisest ja politseikooli juhtkonna korralduse eiramisest. Põhimõtteliselt on õige ka kassaatori

osundus Riigikohtu halduskolleegiumi 11. novembri 1994. a otsusele haldusasjas nr III-3/1-10/94,

milles kolleegium leidis, et üliõpilase eksmatrikuleerimine vääritu teo eest on oma olemuselt

distsiplinaarkaristus, kui isiku tegu (tegevus või tegevusetus) on samal ajal õigusvastane ja süüline.

Ka käesoleva vaidluse puhul politseikooli direktori käskkirjaga kohaldatud meede - politseikadettide

nimekirjast välja arvamine - oli olemuselt karistuslik.

12. PolTS § 43 lg-st 2 ja ATS § 85 lg-st 2 tuleneb, et iga süüteo eest võib määrata ainult ühe

distsiplinaarkaristuse. Selle põhimõtte järgimisele käesoleva vaidluse lahendamisel hinnangut andes

tuleb vaadelda, millist eesmärki erinevate kohaldajate määratud karistused teenisid ja millised olid

sotsiaalsed huvid, mida karistuse määramisega kaitsta sooviti.

Kuni 1. septembrini 2004 oli Paikuse Politseikool Siseministeeriumi valitsemisalas asuva

Politseiameti halduses olev politseiõppeasutus ning politseikooli põhimääruse § 1 kohaselt

määratletud kui sisekaitseline kutseõppeasutus. Politseikooli direktor tugines oma käskkirjaga

karistust määrates kooli sisekorraeeskirjale. Käskkirjas märgiti, et R. Roossaar rikkus

sisekorraeeskirja punkti 2.1 (politseikadett peab ennast kõikjal üleval pidama politseitöötajale kohase

väärikusega), punkti 2.2. (kooli territooriumil on keelatud alkohoolsete ja muude uimastavate ainete

pruukimine, samuti joobes olekus viibimine) ja punkti 10.6 (politseikadett peab täitma politseikooli

administratsiooni poolt talle pandud ülesandeid ja kohustusi).

Nimetatud sätted on suunatud eelkõige korra ja distsipliini tagamisele politseikooli territooriumil ja

ruumides ning kooli maine säilitamisele (sisekorraeeskirja punkt 2.1). Karistust määrates on

politseikooli direktor lähtunud eelkõige vajadusest tagada kooli eesmärgipärane toimimine ja maine

ning sisekorraeeskirjast kinnipidamine politseikadettide poolt.

Ida Politseiprefektuur tugines karistuse määramisel Avaliku teenistuse seaduse ja Politseiteenistuse

seaduse vastavatele sätetele ja vabastas R. Roossaare teenistusest karistusena ATS § 84 p-s 3

sätestatud vääritu teo eest. Vääritu tegu on ATS § 84 p 3 kohaselt süüline tegu, mis on vastuolus

üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib

ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või

väljaspool teenistust. Karistades politseiametnikku vääritu teo eest, peab karistuse määramise õigust

omav isik juhinduma vajadusest garanteerida politsei toimimine usaldusväärselt ja suutlikult ning

tagada personalipoliitika, mis võimaldaks korrektselt ja tõhusalt täita politsei ees seisvaid ülesandeid.

13. Kuigi teod, mis ajendasid karistust määrama nii politseikooli direktorit kui ka Ida

Politseiprefektuuri, olid samad, ei saa ainuüksi sellest teha järeldust, et politseiametniku karistamisel

oleks rikutud korduva karistamise keeldu. Sotsiaalne hüve, mida sooviti kaitsta politseiametnikule

karistust määrates Avaliku teenistuse seaduse ja Politseiteenistuse seaduse vastavate sätete alusel, oli

tunduvalt olulisem ja ulatuslikum neist väärtustest, mida on võimalik kaitsta karistust määrates

politseikooli sisekorraeeskirja rikkumise eest. Seepärast on õige ringkonnakohtu järeldus, et

politseikooli kadettide nimekirjast kustutamine ei ole distsiplinaarkaristus ATS § 85 lg 2 ja PolTS

§ 43 lg 2 tähenduses.

II

14. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta.

Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel leidnud, et TDVS § 7 lõigete 1 ja 3 koostoimest

tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks

(Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, RT III 2003,

35, 360). Politseiteenistuse seadus on seletuse nõudmise osas rangem, sätestades PolTS § 45 lg-s 4, et

seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik.

Distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine annab ühest küljest isikule võimaluse avaldada asjas

oma seisukohti, teisalt on seletusel tõenduslik tähendus. Viidatud Riigikohtu lahendis

(halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03) leidis kolleegium, et kirjaliku seletuse võtmine

on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises,

saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Igal juhul on aga oluline

tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei

nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed

seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat

õiguslikku hinnangut.

Viidatud Riigikohtu lahendis rõhutas kolleegium, et ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse

määramise menetluses ära kuulatud, tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning

haldusmenetluse põhimõtetest.

15. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on seisukohal, et isiku

distsiplinaarmenetluses ära kuulamata jätmine ning vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste andmata

jätmine on selline menetlusviga, mis võib endaga kaasa tuua haldusakti tühistamise, kuna võib

mõjutada asja otsustamist.

Kolleegium rõhutab ka juba varasemates lahendites (Riigikohtu halduskolleegiumi 25. novembri

2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-03 (RT III 2003, 36, 372) ja kolleegiumi viidatud otsus

haldusasjas nr 3-3-1-74-03) väljendatud seisukohta, et isikul on õigus õiglasele menetlusele

distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne

võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut

teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava

süüteoga seonduva informatsiooniga. Kolleegiumi varasemas praktikas on rõhutatud isiku

ärakuulamise erilist tähendust ja vajadust distsiplinaarmenetlust korrektselt läbi viia iseäranis

juhtudel, kui valitakse rangeim karistus - teenistusest vabastamine (Riigikohtu halduskolleegiumi

13. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02 (RT III 2002, 20, 231) ja kolleegiumi viidatud

otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03).

16. Kohtud on käesoleva vaidluse lahendamisel tuvastanud, et TDVS § 7 lg-s 1 ja PolTS § 45 lg-s 4

ette nähtud seletust R. Roossaarelt võetud ei ole. Küll aga nähtub asja materjalidest, et R. Roossaarele

tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet, mille kohta ta on saanud 20. veebruaril 2004 esitada

omakäelise allkirjastatud arvamuse. Õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud ka seeläbi, et

R. Roossaarele tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet alles siis, kui prefekt oli selle karistuse

määramiseks juba viseerinud ja teinud otsustuse karistuse valiku osas. Asjaolu, et kokkuvõtet

tutvustati staadiumis, kus juba oli tehtud esialgne otsustus määratava karistuse suhtes, võimaldas

ametnikul pigem paremini oma õigusi kaitsta, sest tal oli võimalus esitada vastuväiteid ka karistuse

valiku kohta.

17. Ringkonnakohus on leidnud, et käesolevas asjas ei too seletuse võtmata jätmine endaga kaasa

vaidlustatud käskkirja tühistamist. Kolleegium nõustub selle järeldusega põhjendusel, et seletuse

võtmata jätmisest hoolimata on R. Roossaar saanud menetluse käigus distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõttega tutvuda ja selle suhtes arvamust avaldades realiseerida oma õigust olla distsiplinaarasja

menetluses ära kuulatud.

III

18. Kassaatori arvates oli tema teenistusest vabastamine ebaseaduslik ka seetõttu, et see toimus

perioodil, mil teenistussuhe oli peatunud ajutise töövõimetuse ajaks.

Kassaator osundab Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-le 3, mille kohaselt

distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli Töölepingu

seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade

aeg. Vastavalt ATS §-le 87 kohaldatakse TDVS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste

asemel ATS § 108 punktides 1-9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid. ATS § 108 p 3 sätestab

teenistussuhte peatumise ajutise töövõimetuse ajaks. Kassaatori arvates on seadusandja selle sättega

soovinud välistada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ajutise töövõimetuse ajal.

19. ATS § 118 lg 3, mis sätestab, et ametnik vabastatakse karistusena distsiplinaarsüüteo eest arvates

talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast, seob

vabastamise aja teenistusest vabastamise käskkirja teatavakstegemisega. Ka HMS § 61 lg 1 sätestab,

et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei

ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt vabastati politseiametnik "käesoleva käskkirja teatavakstegemise

päevale järgnevast päevast". Asjas on tuvastatud, et teenistusest vabastamise käskkiri tehti

R. Roossaarele teatavaks 5. märtsil 2004 ja ta vabastati teenistusest 6. märtsil 2004. Vaidlust

käskkirjast teadasaamise fakti ega aja üle ei ole.

20. ATS § 133 lg-st 1 tuleneb selgesõnaliselt, et ametnikku ei või ajal, mil teenistussuhe on peatunud

mõnel sama seaduse § 108 punktides 2-10 sätestatud alusel, teenistusest vabastada koondamise,

ametis töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või

atesteerimistulemuste põhjal. ATS § 133, sätestades teenistusest vabastamise aja piirangud, näeb

distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamise korral lõikes 3 piirangu ette vaid

seoses teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku

teenistusest vabastamisega. Ülejäänud ametnike sel alusel teenistusest vabastamise osas seadus ajalisi

piiranguid ei sätesta.

Seega ei tulene ATS §-st 133 põhjendusi, mis käesoleval juhul välistanuks distsiplinaarsüüteo

toimepanemise eest teenistusest vabastamise ametniku ajutise töövõimetuse ajal.

21. Teistsugusele järeldusele ametniku haiguse ajal distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise

õiguspärasusest ei vii ka kassaatori poolt osundatud sätted - TDVS § 6 lg 3 ja ATS § 108 koostoimes.

TDVS § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja

jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel

asjaoludel, sh töö- või teenistussuhte peatumine töötaja või ametniku ajutise töövõimetus ajaks (vt ka

Riigikohtu erikogu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03, RT III 2004, 2, 28). Sellest sättest ei tulene

asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks ATS §-s 133 sätestatule.

IV

22. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Roossaare teenistusest vabastamine ei olnud

ebaseaduslik. Seetõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann