3-2-1-37-05 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

H. K hagi OÜ Põlva Maja vastu tööandjapoolse

diskrimineerimise tuvastamiseks ja töölepingu muutmiseks,

taotlusega töötada elukoha lähiümbruses ja töö

normeerimisel arvestada tegelikku töömahukust.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-359/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. K kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2004. a

otsus osas, millega H. K mõisteti OÜ Põlva Maja kasuks välja

esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 13 518 krooni.

Teha selles osas uus otsus, millega mõista H. K OÜ Põlva

Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu

5000 krooni.

2. H. K hagi rahuldamata jätmise osas muuta osaliselt

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada H. K kassatsioonkaebuselt 19. jaanuaril 2005. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15. augustil 2003. a esitas H. K Põlva Maakohtule hagi OÜ Põlva Maja vastu tööandjapoolse

diskrimineerimise tuvastamiseks ja töölepingu muutmiseks, taotlusega töötada elukoha lähiümbruses

ja töö normeerimisel arvestada tegelikku töömahukust.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. aprillil 1999. a töölepingu, mille kohaselt võeti hageja tööle

majahoidjana Põlva linnas. Töölepingus ei ole märgitud töömahtu, puhkuse pikkust, palga suhet

miinimumpalka. Töömahtude arvestamise aluseid ega tehtud töö eest tasu arvutamise viise ei ole

teatatud töötajale ka suuliselt. Tööandja ei ole arvestanud, et hagejal on viis last, kellest noorim on

üheaastane, ning sellest tuleneb vajadus töötada oma korteri lähiümbruses. Hageja tööpiirkond on

võrreldes majahoidja L. Rõbakova tööpiirkonnaga mitu korda suurem. Diskrimineerimine seisneb

selles, et temale kui lasterikkale väikelapse emale maksab tööandja samalaadse, kuid suurema

töömahuga töö eest võrdselt palka pensionäriga. Kohus peaks kohustama kostjat sisse viima

muudatused töölepingus, määrates töölepingus kindlaks töö tegemise koha linnaosa või piirkonna

täpsusega Põlva linnas ning töölepingus täpsemalt sätestama palgatingimused vastavalt palgaseaduse

(PalgaS) §-le 3. Võrdse kohtlemise õiguse rikkumine tuleb kõrvaldada majahoidjate töömahtude

korrigeerimisega kas käskkirjaga või töölepingu lisana.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt on töölepingus kajastatud kõik töölepingu

seaduse (TLS) §-s 26 sätestatud töölepingu kohustuslikud tingimused. Kui töötaja töölepingus

märgitud palk on väiksem kui miinimumpalk, peab tööandja töötajale maksma miinimumpalka,

mistõttu ei ole vajalik märkida töölepingus palga suhet miinimumpalka. Töö maht tuleneb

ametijuhendist. Töö tegemise asukoht võib olla töölepingus kindlaks määratud kohaliku

omavalitsusüksuse täpsusega. Tööandja ei piiranud hageja õigusi TLS § 10 lg 1 alustel. Tööandja

rakendab oma ettevõttes seadusega lubatud töökorraldust ning järgib TLS §-s 11, töö-ja puhkeaja

seaduses ja puhkuseseaduses sätestatud täiendavaid soodustusi ja garantiisid hageja kui lapsi

kasvatava isiku suhtes. Pärast hageja lapsehoolduspuhkuselt naasmist võimaldati talle tööpiirkond

elukoha vahetus läheduses. H. K lapse 1,5-aastaseks saamisel lisandus elamu xxx xx x. Töölepingut

saab muuta poolte kokkuleppel ja ühe poole nõudel võib see toimuda vaid seaduses sätestatud

juhtudel. Hageja ei esitanud asjaolusid, mis võimaldavad töötajal nõuda töölepingu muutmist.

3. Põlva Maakohus rahuldas 30. juuli 2004. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostja

rikkus hageja suhtes võrdse tasustamise põhimõtet, kohustas kostjat korrigeerima majahoidja H. K

töömaht ja kohustas kostjat viima sisse muudatus hageja töölepingusse, määrates lepingus kindlaks

palgamäära, ning jättis rahuldamata hageja nõude määrata kindlaks pooltevahelises töölepingus

töötamise koht linnaosa täpsusega.

Otsuse põhjenduste kohaselt on töömahtusid võimalik tööandjal korrigeerida ka tööandja juures

majahoidjate suhtes kehtivat ajapalgasüsteemi muutmata. H. K nõue, mis puudutab töölepingus

palgatingimuste kindlaksmääramist, on põhjendatud, kuid töölepingu muutmise nõue lepingus

töötamiskoha täpsema kindlaksmääramisega ei tulene seadusest. Kohaldada tuleb PalgaS § 3 ja § 51

lg-t 3 ning TLS § 26 lg-t 1. PalgaS § 51 lg 3 sätestab, et töötajal on õigus nõuda sama või võrdväärse

töö eest võrdset tasustamist. TLS § 26 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on töölepingu kohustuslikuks

tingimuseks töö tegemise koht või piirkond ja palgatingimused. Palgatingimuste mõiste tuleneb

PalgaS § 3 lg-st 1, mille kohaselt palgatingimustena käsitatakse palgamäärasid, töötajale makstavaid

lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise korda. Tulenevalt PalgaS § 3 lg-st 2

määratakse töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks töölepingus. TLS § 10 sätted

kehtivad alates 1. maist 2004. a ning ei ole kohaldatavad, kuna hageja ei ole tõendanud, et teda

koheldi ebavõrdselt TLS § 10 lg-s 3 nimetatud põhjusel. Asjaolu, et töötaja, kellega hageja end

võrdleb, on tööandja tegevjuhi kauaaegne tuttav, ei ole seadusandja ebavõrdse kohtlemise põhjusena

nimetanud. Majahoidjate hoolduspiirkonnas olevate kinnistute katastriüksuste plaanide ja

paikvaatluse põhjal on tuvastatud, et OÜ-s Põlva Maja majahoidjana töötava H. K hooldatav piirkond

on ligi 15 000 m2 võrra suurem, kui seda on teise majahoidja L. Rõbakova piirkond. Hageja

tööpiirkonnas on hooldatavate teede pikkus üle kahe korra suurem ning tema hooldataval

territooriumil on palju lehtpuid. L. Rõbakova hooldusalal on põhiliselt okaspuud. Plaanide põhjal on

piirkonnad suuruse poolest erinevad. Õige ei ole kostja väide, et ajapalgasüsteemi korral on oluline,

et töötaja jõuaks oma tööülesannetega hakkama saada kehtestatud tööaja ulatuses. Võrdse tasustamise

põhimõtet on rikutud, kui sama töö eest makstakse erinevat palka ning siis, kui erineva töömahu eest

makstakse võrdset palka. Kostjal on võimalik rikkumist kõrvaldada, korrigeerides majahoidjate

töömahtusid. H. K töölepingu p-s 4.1 sätestatud palka 1400 krooni kuus ei saa käsitada

palgatingimustena PalgaS § 3 lg 2 mõttes. Kui tööandja on kehtestanud majahoidjate palgamääraks

oma ettevõttes miinimumpalga, siis tuleb vastavalt PalgaS § 10 lg-le 2 töölepingut muuta.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta palus maakohtu otsuse tühistada osas,

millega rahuldati hagi osaliselt, ning teha uue otsuse, millega jätta H. K hagi OÜ Põlva Maja vastu

täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. detsembri 2004. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi

rahuldati, tuvastades, et OÜ Põlva Maja rikkus H. K suhtes võrdse tasustamise põhimõtet ja

kohustades OÜ-d Põlva Maja korrigeerima majahoidja H. K töömahtu. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata H. K hagi OÜ Põlva Maja vastu töömahu

korrigeerimiseks.

Ringkonnakohus muutis ka kohtukulude jaotust. Kuna hageja esitatud neljast nõudest kolm jäid

rahuldamata, mõistis ringkonnakohus TsMS § 60 lg 1 kohaselt võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud

osaga hagejalt kostja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 13 718 krooni (18 290-

st 3/4 = 13 718). Seoses sellega, et rahuldati hageja nõue töölepingu muutmiseks, mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja riigilõiv 200 krooni. Tehes tasaarvestuse, pidas ringkonnakohus õigeks hagejalt

kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 13 518 krooni.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, siis mõistis ringkonnakohus vastustajalt apellandi kasuks

välja TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt kohtukulud võrdeliselt rahuldatud osaga. Kuna

apellatsioonkaebus rahuldati ühe nõude osas, teise osas jäeti rahuldamata, tuleb vastustajalt

kohtukulud välja mõista pooles ulatuses, s.o riigilõiv 30 krooni ja õigusabikulu 3280 krooni 40 senti.

Apellatsioonkaebuses leiti ebaõigesti, et maakohus tegi otsuse nõuete osas, mida ei esitatud. Hageja

nõue töömahu korrigeerimiseks sisaldus tema hagiavalduses toimiku leheküljel 10. Samuti esitas ta

nõude töölepingu muutmiseks ja töömahu korrigeerimiseks eelistungil 10. mail 2004. a ja 26. juulil

2004. a kohtuistungil.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et kohus ei saa kohustada kostjat muutma töölepingut, määrates

kindlaks palgamäära. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et vastavalt TLS § 59 lg-le 5 on

töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ettenähtud juhtudel,

mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Käesoleval juhul ei ole

tõesti tegemist TLS §-des 61-631 toodud alustega, mil töötajal on õigus nõuda ühepoolselt lepingu

muutmist. Samas aga on pooltevahelises töölepingus kokku lepitud põhipalgas 1400 krooni kuus

(maakohtu toimik nr 2-170-03, tl 2). Käesoleval ajal on poolte kokkuleppel kehtestatud palga

alammäär madalam Vabariigi Valitsuse kehtestatust. Vastavalt PalgaS § 4 lg-le 1 on töölepingus

kokkulepitud palgatingimusi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel ning sama paragrahvi lg 2

kohaselt palka korraldavate seaduste, valitsuse määruste, kollektiivlepingu või töölepingu

muutumisel on tööandja kohustatud muutma töötajate palgatingimusi hiljemalt ühe kuu möödumisel,

kohaldades neid õigusakti kehtima hakkamise päevast. PalgaS § 10 lg 1 kohaselt määratakse töötaja

palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel. Sama paragrahvi lg 2 alusel

muudetakse palgamäära poolte kokkuleppel, samuti palga alammäära muutmise korral, kui

kehtestatud palga alammäär osutub madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatust.

Seega tuleneb palgaseadusest tööandjale kohustus (ja ka õigus) muuta poolte kokkuleppel

kindlaksmääratud palgamäära omal algatusel siis, kui poolte kokkulepitud palgamäär osutub palga

alammäära muutmise korral madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatust. Lähtudes eeltoodust,

on maakohus õigesti kohustanud apellanti sisse viima muudatus töölepingusse palgamäära osas.

Asjaolu, et pooled ei vaidle selle üle, et vastustajale on alati tasutud Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud palga alammäära, ei anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamisele. Vastustajal on

õigus nõuda, et tööleping vastaks seaduses sätestatule ning nagu eelnevalt märgitud, tuleneb

palgaseadusest tööandjale kohustus muuta poolte kokkuleppel kindlaksmääratud palgamäära omal

algatusel siis, kui poolte poolt kokkulepitud palgamäär osutub palga alammäära muutmise korral

madalamaks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatust.

Samas on õige apellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud PalgaS § 51 lg 3

(apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud TLS § 51 lg 3), leides, et kuna majahoidjate

hooldusterritooriumid ei ole pindalalt võrsed, kuid nad saavad võrdset töötasu, siis on rikutud PalgaS

§ 51 lg-t 3. Vastavalt PalgaS § 51 lg-le 3 on töötajal õigus nõuda sama või võrdväärse töö eest võrdset

tasustamist ning võrdse tasustamise põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse ebavõrdse tasustamise kestust, ulatust ja laadi. Asjas

olevate tõendite kohaselt on kõigi majahoidjate töö aluseks üks ja sama ametijuhend ning nad teevad

sama tööd. Samuti on kõigile majahoidjatele kehtestatud ühesuguse pikkusega tööaeg

(ajapalgasüsteem) ning kõigil on võrdne tasu. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja töö erineks teiste

majahoidjate tööst tunduvalt (töö oleks raskem, ta ei jõuaks oma tööd ära teha ettenähtud tundide

jooksul jms). Ainuüksi hooldusterritooriumi pindalade erinevus ei anna alust väita, et selle

majahoidja, kellel on pindalalt suurem territoorium, töö erineks tunduvalt teiste majahoidjate tööst.

Lähtudes eeltoodust, on maakohus ebaõigesti, arvestades vaid hooldusterritooriumi pindala, leidnud,

et kostja on rikkunud PalgaS § 51 lg-t 3, ja kohustanud kostjat korrigeerima majahoidja H. K

töömahtu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub H. K tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus

tühistati ja tehti uus otsus hagi rahuldamata jätmise osas ning mõisteti hagejalt välja õigusabikulud,

ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta muutmata Põlva Maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus andnud PalgaS § 51 lg 3 kohaldamisel tuvastatud

asjaoludele väära õigusliku hinnangu. Otsusest võib järeldada, et võrdsetest tingimustest lähtuvalt

tuleb ringkonnakohtu arvates eeldada kõigi majahoidjate võrdset kohtlemist nende tasustamisel.

Samas ei vaielda selle üle, et kõikidele majahoidjatele on kehtestatud personaalsed tööpiirkonnad. Nii

saavad nad kokkuvõttes tegelikult palka oma tööpiirkonna korrashoiu eest. Sellest järeldub, et just

kogu kostja hooldatava territooriumi tööpiirkondadeks jagamine on selleks täiendavaks kriteeriumiks,

mis saab olla aluseks võrdse tasustamise printsiibi rakendamise hindamisel.

Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 327 sätestatut. 9. detsembril 2004. a kell 11.00 alanud kohtuistung

lõpetati kell 12.00 alanud uue kohtuistungi tõttu kassaatori poolelt sõnalt ning teatati otsuse

kuulutamise aeg. See ei võimaldanud pooltel põhjendada, milliste tõenditega nad oma seisukohti

tõendavad.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et asjas ei ole tuvastatud hageja

töö tunduvat erinevust teiste majahoidjate tööst. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-d 4

ja 5. Maakohus tõi oma otsuses erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust lisaks tööpiirkondade

pindala erinevusele välja ka muid hindamisel olulisi asjaolusid, nt hooldatavate teede kogupikkus,

lehtpuude rohkus. Ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud, kuid jätnud põhjendamata, milliste

tõendite alusel ta teistsugusele seisukohale jõudis.

Kostja kasuks välja mõistetud õigusabikulu 18 290 krooni ei saa täies ulatuses lugeda vajalikuks ja

põhjendatud kuluks. Samuti ei ole põhjendatud apellatsiooniastmes välja mõistetud õigusabikulud

6560 krooni 80 senti, arvestades, et kostja esindaja on koostanud ainult apellatsioonkaebuse ja

osalenud ühel kohtuistungil, mis kestis 1 tunni.

Põhjendatud ei ole kohtukulude jaotamisel lähtuda ainult rahuldatud või rahuldamata jäetud nõuete

arvust. Nõuded ei ole ka üksteisest selgelt eristatavad. Näiteks nõue tuvastada võrdse tasustamise

rikkumine on tihedalt seotud nõudega kohustada kostjat korrigeerima töömahtu.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub OÜ Põlva Maja jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega H. K mõisteti OÜ Põlva

Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud õigusabikulu 13 518 krooni. Selles osas tuleb teha

uus otsus, millega mõista H. K OÜ Põlva Maja kasuks välja esimese astme kohtus kantud

õigusabikulu 5000 krooni. H. K hagi rahuldamata jätmise osas tuleb muuta osaliselt ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

9. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohus kui ka maakohus on vaidluse lahendamisele ebaõigesti

kohaldanud palgaseaduse § 51.

Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt on keelatud kehtestada eri soost töötajatele sama või

võrdväärse töö eest erinevaid palgatingimusi. Paragrahv 51 lisati palgaseadusesse palgaseaduse

muutmise seadusega, mis võeti vastu 16. mail 2001. a. Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirja

kohaselt tuleb Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtte kohaselt mehi ja naisi kohelda võrdselt ning

tagada neile töökohal samad õigused ja võrdsed võimalused. Sellise põhimõtte tunnustamist ja

rakendamist nõuavad eelkõige mitmed rahvusvahelised kokkulepped, mille osas ka Eesti on võtnud

endale vastavad kohustused (ILO konventsioon nr 100 "Mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise

kohta võrdväärse töö eest", Amsterdami lepingu art 141 (end. art 119), EN parandatud ja täiendatud

sotsiaalharta art nr 4 p 3). Seletuskirja järgi on eeltoodut arvesse võttes seadust täiendatud §-ga 51,

mis sätestab võrdse tasustamise põhimõtte sama või võrdväärset tööd tegevale mees- ja naistöötajale.

Seega eeldaks käesolevas asjas PalgaS § 51 lg 3 kohaldamine hagejale erinevate palgatingimuste

kehtestamist tema soost lähtuvalt. Tsiviilasja materjalidest aga nähtub, et hageja toetub

diskrimineerimist väites võrdlusele teise sama tööandja juures töötava majahoidja tööpiirkonnaga

ning teine majahoidja, J. Rõbakova, on hagejaga samast soost. Paikvaatluse protokollist nähtuvalt

(maakohtu tl 73) on ka teised sama tööandja juures töötavad majahoidjad hagejaga samast soost.

10. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui käesolevas vaidluses saanuks kohaldada

PalgaS § 51, ei oleks võimalik selle 3. lõike alusel rahuldada haginõuet, mis on suunatud töömahu

korrigeerimisele. Lõige 3 näeb üksnes ette võimaluse nõuda võrdset tasustamist ning kahju

hüvitamist.

11. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida, kas hageja nõudeid oleks võimalik rahuldada

töölepingu seaduse alusel. Nõude alusena saaksid teoreetiliselt kõne alla tulla TLS § 10, § 26 ja §-d

61-631.

Töölepinguseaduse § 10 lg 1 (algses redaktsioonis) kehtestas rea tingimusi, millest lähtuvalt ei või

töötajat diskrimineerida. Nii oli seadusevastane eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine

sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust,

ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest

ja suhtest kaitseteenistuse kohustusse. Samuti on seadusevastane töötaja või tööandja õiguste

piiramine sõltuvalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike

ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest. Tsiviilasjas tuvastatud asjaolud ning

see, et hageja ei ole vaidlustanud Põlva maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud

ebavõrdset kohtlemist TLS §-s 10 nimetatud põhjustel, ei võimalda kolleegiumil teha õiguslikku

järeldust, et käesoleval juhul oleks rikutud TLS § 10 lg-t 1.

Töölepingu seaduse § 26 sätestab tingimused, mis peavad olema kirjas töölepingus. Kolleegiumi

arvates ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see annab iseseisva aluse nõuda tööandjapoolse

diskrimineerimise tuvastamist ning selle tuvastamisel muuta töölepingut. Töölepingu seaduse § 26 ei

sätesta aluseid töölepingu muutmise kohta seoses töötaja diskrimineerimisega.

Töölepingu seaduse §-d 61-63 sätestavad võimalused töölepingu muutmiseks töötaja nõudmisel.

Nende alusteks on arsti otsus senise töö vastunäidustatuse kohta ja rasedus. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et käesolevas vaidluses selliseid aluseid töölepingu muutmiseks ei esine.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid

asjaolusid.

Seega ei näe ei palgaseaduse § 51 ega töölepingu seadus ette võimalust hagi rahuldamiseks. Seega on

ringkonnakohus lõppjärelduses õigesti leidnud, et hageja hagi töömahu korrigeerimiseks ei ole

võimalik rahuldada. Otsuse p-s 9 nimetatud põhjusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi,

mis puudutavad maakohtu poolt PalgaS § 51 ebaõiget kohaldamist.

Vaidlus poolte vahel tuleb lahendada vastastikusel kokkuleppel ning kui kokkulepet ei saavutata, on

töötajal võimalus kaaluda seadusega sätestatud muid kaitsevahendeid. Palga suurus määratakse

kindlaks poolte kokkuleppel, tingimusel, et seejuures ei esineks diskrimineerimist PalgaS § 51 või

TLS § 10 tähenduses.

12. Tsiviilasja materjalide kohaselt ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 327. Ringkonnakohtu

istungi protokolli (tl-d 182-184) kohaselt on istung lõppenud kell 11.55. Enne seda on pooltel olnud

võimalus esineda kohtukõnega. Samuti on protokollis märge, et 1. astme kohtu toimikus olevad

tõendid on avaldatud. Seega ei ole protokolli järgi kassatsioonkaebuses väidetud rikkumisi toimunud.

13. Seoses otsuse p-des 9 ja 11 tehtud järeldustega hagi rahuldamata jätmise aluste kohta, ei pea

kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt ei ole ringkonnakohus

põhjendanud, milliste tõendite alusel ta leidis, et asjas ei ole tuvastatud hageja töö tunduvat erinevust

teiste majahoidjate tööst.

14. Kohtukulude jaotamise osas märgib kolleegium järgmist. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide,

et kassaatorilt on välja mõistetud apellatsiooniastmes 6560 krooni 80 senti õigusabikulusid.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hagejalt apellatsiooniastme kohtukuluna välja mõistetud 3280

krooni 40 senti. Kolleegium leiab, et need kulud on vajalikud ja põhjendatud.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole kohtukulude jaotamisel lähtunud TsMS

§ 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt

poolelt (seadusega sätestatud piirides) välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. Käesoleval juhul

on tegemist nn hinnata hagiga, mille korral võib TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt õigusabikulud kindlaks

määrata kohus, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Ka hinnata hagi korral tuleb

õigusabikulude väljamõistmisel hinnata õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust. Kolleegium

leiab, et käesoleval juhul tuleb kostja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks esimeses

kohtuastmes lugeda 5000 krooni. Kolleegium leiab, et käesoleva kohtuasja keerukusaste ei olnud nii

kõrge, mis õigustaks õigusabikulude täielikku või suuremas osas väljamõistmist.

Seoses õigusabikulude väljamõistmise osas ringkonnakohtu otsuse osalise muutmisega ei pea

kolleegium vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väidetele nõuete seotuse kohta.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu