3-3-1-13-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-13-05

Otsuse kuupäev

28. aprill 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja

Julia Laffranque

Kohtuasi

Mati Kleini kaebus Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a

otsuse nr 62 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-

3-242/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Mati Kleini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada M. Kleini kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-242/2004 ja

Tartu Halduskohtu 25. juuni 2004. a otsus haldusasjas nr 3-36/04 osas, millega jäeti

rahuldamata M. Kleini kaebus Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a otsuse nr 62 p 2

tühistamiseks.

Tühistada Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a otsuse nr 62 p 2.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ülenurme Vallavalitsuse 29. septembri 1993. a määruse nr 191 p-ga 1 otsustati Ülenurme õppe-

katsesovhoosi kasutusest ära võtta 50 ha suurune maa-ala ja anda Mati Kleinile Kleini 27 maaomandi

taastamiseks. Ülenurme Vallavalitsuse 30. juuli 2001. a korraldusega nr 329 tühistati Ülenurme

Vallavalitsuse 29. septembri 1993. a määruse nr 191 p 1.1 osas, mis puudutas M. Kleinile maa

tagastamist Kalle Raidsalu kasutuses olevast maast.

Tartu Maakohtu 31. märtsi 2003. a otsusega rahuldati K. Raidsalu nõue Ülenurme vallas asuva Kleini

kinnistu jagamiseks vajaliku kinnistu omaniku M. Kleini nõusoleku andmiseks. Kohus luges

kohtuotsuse nõusolekuks, millega M. Klein lubab jagada temale kuuluva Kleini kinnistu, kusjuures

jagamisel tekkiv uus kinnistu peab hõlmama K. Raidsalu õiguspärasesse kasutusse antud maad.

Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a otsusega nr 62 otsustas volikogu lubada jagada

Ülenurme vallas Külitse külas tihehoonestusega alal asuv Kleini kinnistu I maatüki pindalaga 1,8 ha

kaheks eraldi katastriüksuseks - Kleini maaüksuseks pindalaga 1,77 ha ja Viilu maaüksuseks

pindalaga 478 m2. Otsuse p-ga 2 määrati maaüksuste sihtotstarbeks elamumaa.

2. Mati Klein esitas Tartu Halduskohtule kaebuse vallavolikogu 16. detsembri 2003. a otsuse nr 62

tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on otsus motiveerimata ning ebaseaduslik. Sihtotstarbe muutmisega

elamumaaks suureneb kaebaja maamaksukohustus. Kaebuses märgiti, et M. Kleinil puudub huvi talle

omandiõiguse alusel kuuluva kinnisasja jagamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 25. juuni 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-36/04 jäeti M. Kleini kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et haldusakti andmisel toimunud menetlus- ja vorminõuete rikkumised ei

ole mõjutanud asja otsustamist. Kaebuse esitajat ei ole füüsiliselt kaasatud haldusakti andmisel

toimunud haldusmenetlusse, kuid kuna Tartu Maakohtu otsusega on kohtuotsus loetud M. Kleini

nõusolekuks teha kõiki Kleini kinnistu jagamiseks vajalikke toiminguid, siis puudus vastustajal seega

võimalus arvestada sisuliselt M. Kleini võimalike seisukohtadega. Ehkki vaidlusalune haldusakt on

ebapiisavalt motiveeritud, on see oma lõppjäreldustes õiguspärane ja seetõttu ei saa sel motiivil HMS

§-st 58 tulenevalt seda tühistada. Haldusakti andmise õiguslik alus tuleneb Maakorraldusseaduse § 13

lg-st 1 ja 2, mis sätestavad, et kinnisasja omaniku soovil jagatakse kinnisasi selle olemust rikkumata

kaheks või enamaks reaalosaks, kusjuures pärast jagamist on iga osa iseseisev kinnisasi. Kinnisasja

jagamisel koostab maakorralduse läbiviija jagamisplaani, mille kooskõlastab osalistega.

Maakatastriseadus (edaspidi MaaKatS) § 9 lg 4 kohaselt toimub maakatastri kande muutmine ühe

võimaliku alusena kohaliku omavalitsuse organi otsuse alusel. Kuna viidatud tsiviilkohtu otsus andis

nii sisulise kui formaalse aluse vastustajale kinnisasja jagamise otsustamiseks, siis on vastustaja poolt

õiguspäraselt tuginetud MaaKatS § 9 lg-le 4. MaaKatS § 18 lg 6 kohaselt tuli jagatava kinnisasja

maakatastrisse kandmisel määrata ka katastriüksuse sihtotstarve ning seega puudus vastustajal selles

küsimuses diskretsiooniõigus ja ta oli kohustatud määratlema jagatavate maaüksuste sihtotstarbe.

4. M. Klein esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

vaidlustatud haldusakti tühistamist.

5. Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsusega jäeti M. Kleini apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Otsuses märgiti, et vastavalt TsMS § 242 lg-le 1

on jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele; jõustunud

kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik kõigile riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ja nende

ametnikele. Kuna jõustunud maakohtu otsus oli vallavolikogule täitmiseks kohustuslik, siis on

Ülenurme Vallavolikogu õigesti lubanud jagada Kleini kinnistu I maatüki kaheks eraldi

katastriüksuseks, võttes aluseks Tartu Maakohtu 31. märtsi 2003. a otsuse. Maakohtu otsuses on

tuvastatud, et kolmandale isikule erastamisele kuuluva maatüki suurus on ligikaudu 513 m2, samuti

määratleti maatüki asukoht, kuju ja piirid. Kuna maakohtu jõustunud kohtuotsus on käsitletav

kinnisasja omaniku avaldusena (nõusolekuna) kinnisasja jagamiseks vajalike toimingute tegemiseks,

siis selles otsuses tuvastatud eraldatava maatüki asukoht, kuju, piirid ja ligikaudne pindala on

käsitletavad tingimustena, millistel kaebuse esitaja soovis kinnisasja jagamiseks vajalike toimingute

tegemist. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige apellandi seisukoht, et teda ei olnud kaasatud

vallavolikogu poolt haldusmenetlusse. Haldusmenetlus algas apellandi taotlusel (fikseeritud

maakohtu jõustunud otsuses) ning haldusmenetluse läbiviimisel on arvestatud apellandi taotluses

esitatud tingimusi maatüki asukoha, kuju, piiride ja ligikaudse pindala kohta (on tuvastatud asjaoluks

jõustunud kohtuotsuses). Samuti on apellant kaasatud haldusmenetlusse sel teel, et talle esitati

kinnisasja jagamise piiriprotokollid. Ebaõige on apellandi seisukoht, et Ülenurme Vallavolikogul

puudus õigus muuta kinnisasja seniseid sihtotstarbeid. Ülenurme Vallavolikogu ei ole vaidlustatud

haldusaktis muutnud katastriüksuste sihtotstarvet. Kinnistu I maatükk jagati kaheks eraldi uueks

katastriüksuseks ning määrati uutele moodustatud katastriüksustele sihtotstarbed. Kuna tegemist ei

olnud katastriüksuse sihtotstarbe muutmisega, vaid uutele moodustatud katastriüksustele sihtotstarbe

määramisega, siis ei ole asjakohane apellandi viide Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a

määrusega nr 36 kinnitatud Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise aluste p-dele 8 ja

11. Selle määruse p 5 kohaselt ei arvata eluasemekohta pindalaga kuni 2 ha maatulundusmaa hulka.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. M. Klein esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja

uueks läbivaatamiseks saatmist. Kassatsioonkaebuses leitakse järgmist.

1. Ringkonnakohus rikkus uurimisprintsiipi, kuna ta ei selgitanud välja, kui suur täpselt on

K. Raidsalu õiguspärases kasutuses olev maa. Nähtuvalt maaüksuse plaanidest on jagamise käigus

Tartu Maakohtu otsuses viidatud 513 m2-st saanud 478 m2. Nõudes välja selleks olulisi tõendeid

(K. Raidsalule krundi eraldamist tõendavad dokumendid), võib tegelikkuses kujuneda olukord, kus

K. Raidsalule omal ajal eraldatud maatüki ühtivus M. Kleini kinnisasjaga veelgi väheneb.

2. Ringkonnakohus leidis, et käesolevas asjas ei saa kohaldada Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 p-e

8 ja 11, kuna tegemist ei olnud katastriüksuse seniste sihtotstarvete muutmise, vaid määramisega.

Ringkonnakohus ei ole viidanud, millisest õigusaktist ta nimetatud seisukohale asudes juhindus,

samuti ei ole ta nimetanud Ülenurme Vallavolikogu tegevuse seaduslikku alust. Vabariigi Valitsuse

määruse nr 36 p 8 järgi saab katastriüksuse sihtotstarvet muuta vaid kas maaomaniku avalduse või

õigusakti alusel vastu võetud kohaliku omavalitsusorgani otsusega. Vastav avaldus või õigusakt asjas

puudusid. Seega tuli juhinduda korra p-st 11, mille kohaselt enne korra jõustumist katastrisse kantud

katastriüksuse või maaüksuse või maakasutuse sihtotstarbed jäävad kehtima, kui neid ei muudeta

vastavalt MaaKatS §-le 19.

3. Ringkonnakohtu seisukoht, et selline sihtotstarvete muutmine oli seaduslik, on vastuolus nii PS §-

ga 32 kui ka PS §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega.

4. MaaKatS § 13 lg 1 järgi saab kinnisasja jagamistoiminguid läbi viia ainult siis, kui kinnisasja

olemust ei muudeta. Jagamistoimingute käigus on kinnisasja seniste sihtotstarvete muutmisega

muudetud kinnisasja olemust ja seega on kinnisasja käsutatud ilma omaniku vastava tahteavalduseta,

mis on ebaseaduslik.

5. Kassaatorile kuulub üks kinnisasi, mille suuruseks on 50 ha ja mis koosneb neljast katastriüksusest.

Seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti tõlgendanud Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 p-i 5.

Sihtotstarbe muutmisega seati kassaator raskesse olukorda, kuna suurenes maamaksukohustus,

piiratud on mitmed põllumajandus- ja muude toetuste taotlemine, samuti on maakasutusnõuete

rikkumise eest ette nähtud karistus (MaaKatS § 192).

7. Ülenurme Vallavolikogu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tartu

Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse

tühistamiseks. Vastuses märgitakse, et kassaator ei esitanud ei esimeses ega teises kohtuastmes

taotlusi tõendite esitamiseks või väljanõudmiseks. Tartu Maakohtu otsuses märgiti katastriüksuse

ligikaudne suurus, täpne suurus pidi selguma mõõdistamise käigus. Katastriüksustele elamumaa

sihtotstarbe andmine ei häiri kassaatori põllumajanduslikku tegevust, kuna talle kuulub hetkel kolm

katastriüksust pindalaga 48 ha ja sihtotstarbega maatulundusmaa. Moodustatud uute katastriüksuste

pindalad on 1,77 ja 478 m2 ja need ei ole kassaatori jaoks põllumajandustootmisel olulise tähtsusega.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vaidlusaluseks haldusaktiks käesolevas asjas on Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a

otsus nr 62, millega lubati jagada M. Kleini omandis oleva kinnisasja üks maatükk kaheks eraldi

katastriüksuseks. Otsuse p-ga 2 määrati mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks elamumaa. Nimetatud

korralduse andmisel lähtus Ülenurme Vallavolikogu Tartu Maakohtu poolt K. Raidsalu hagis

M. Kleini ja Eesti Vabariigi vastu 31. märtsil 2003 tehtud otsusest tsiviilasjas nr 2-1485/01. Selle

kohtuotsuse resolutsiooniga otsustati lugeda kohtuotsus nõusolekuks, millega M. Klein lubab jagada

temale kuuluva kinnistu, kusjuures jagamisel tekkiv uus kinnistu peab hõlmama K. Raidsalu

õiguspärasesse kasutusse antud maad, ja teha kõiki jagamiseks vajalikke toiminguid. Kohtuotsus oli

seega suunatud M. Kleini omandis olevast kinnistust kahe kinnistu moodustamisele, millest üks jääks

M. Kleinile ning teise saaks tulevikus erastada K. Raidsalu. Enne M. Kleini kinnistust K. Raidsalule

erastamisele kuuluva maa eraldamist omaette kinnistuna oli vajalik eraldi katastriüksuste

moodustamine. Seni ühe katastriüksuse moodustanud 1,8 ha suurune lahustükk M. Kleini kinnistust

jagati kaheks katastriüksuseks, millest üks, 478 m2 suurune üksus, moodustas K. Raidsalu

õiguspärasesse kasutusse antud maa.

9. Riigikohus ei nõustu M. Kleini kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus

uurimisprintsiipi, kuna ei selgitanud välja, kui suur täpselt on K. Raidsalu õiguspärases kasutuses

olev maa. Tartu Maakohus nentis 31. märtsi 2003. a otsuses, et vaidlusaluse maa täpne suurus ei ole

selge ja see on võimalik välja selgitada alles maa jagamisel läbi viidava maamõõtmise käigus

(halduskohtu tl 12). Vaidlust haldusasjas ei ole selle üle, et Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri

2003. a otsuses nr 62 märgitud vaidlusaluse maaüksuse suurus, 478 m2, on saadud mõõdistamise teel.

M. Kleini kassatsioonkaebuse väide, nagu võinuks K. Raidsalule krundi eraldamist tõendavate

dokumentide väljanõudmisel K. Raidsalu maatükk olla väiksem, jääb üksnes kahtluse tasandile.

Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtult nõuda, et ta oleks pidanud hakkama vaidlusaluse maa

suuruse täpsustamiseks lisatõendeid välja nõudma.

10. Asja materjalidest nähtuvalt oli enne vaidlusalust korraldust M. Kleinile kuuluva kinnistu 1,8 ha

suuruse maatüki sihtotstarbeks põllumajandusmaa. Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a otsusega

nr 62 määrati jagamisel tekkivate maaüksuste sihtotstarbeks elamumaa. Riigikohtu halduskolleegium

nõustub M. Kleini seisukohaga, et Ülenurme Vallavolikogu ei oleks tohtinud vaidlusaluse otsusega

maa sihtotstarvet muuta.

Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt. Selle regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus,

näiteks võib sellest sõltuda maa kasutamise viis, maamaksu suurus jne, samuti vastab see ka muudele

haldusakti tunnustele. Seetõttu tuleb ka katastriüksuse sihtotstarbe muutmisel lähtuda samasugustest

alustest, mis on ette nähtud haldusakti muutmise jaoks, s.t HMS §-des 64-70 sätestatust.

M. Klein väidab, et maa sihtotstarbe muutumisel põllumajandusmaast elamumaaks suureneb tema

maamaksukohustus ning väheneb toetuste saamise võimalus. Seega on antud juhul sihtotstarbe

muutmise näol tegemist haldusakti muutmisega isiku kahjuks. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks

tunnistamine ja muutmine on reguleeritud HMS §-des 66 ja 67. Nendest sätetest tuleneb, et kui isiku

kahjuks muudetakse õigusvastast haldusakti, peab sealjuures arvestama tema õiguspärast ootust

(HMS § 67). Kui muudetav haldusakt oli aga õiguspärane, siis peab selle muutmiseks esinema mõni

HMS § 66 lg-test 2-4 tulenevatest alustest. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et Ülenurme

Vallavolikogu oleks M. Kleini kinnistusse kuuluva maatüki sihtotstarbe muutmisel sellest

regulatsioonist lähtunud.

Kuna HMS on üldseadus, siis võib eriseadustes olla haldusakti kehtetuks tunnistamiseks sätestatud ka

teistsuguseid aluseid. Sihtotstarbe muutmiseks tulenevad konkreetsed alused näiteks MaaKatS § 18

lg-test 4 ja 5, mis võimaldavad katastriüksuse sihtotstarvet muuta siis, kui muutub sellel asuva ehitise

või selle osa kasutamise otstarve. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et käesolevas asjas oleks

esinenud eriseadusest tulenevaid asjaolusid, mis tinginuks katastriüksuse sihtotstarbe muutmise.

Üksnes asjaolu, et katastriüksus jagatakse, ei saa olla aluseks senise sihtotstarbe muutmisele. Ka

MaaKatS § 18 lg 1, mis sätestab, et katastriüksuse registreerimisel peab katastripidaja katastris

fikseerima katastriüksuse kõlvikute pindalad ja sihtotstarbed, ei nõua, et katastriüksuse jagamisel

peaks tekkivatele katastriüksustele määrama tingimata uued, varasemast erinevad sihtotstarbed.

Jagamisel tekkinud katastriüksuste sihtotstarbeks oleks käesolevas asjas pidanud määrama jätkuvalt

põllumajandusmaa, hoolimata sellest, et kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus nr 36 sellist sihtotstarbe

liiki enam ette ei näinud.

Kuna asja materjalidest ei nähtu, et Kleini kinnistu 1,8 ha suuruse maaüksuse jagamisel oleks uute

katastriüksuste määramiseks esinenud vajalikke aluseid eriseaduses või et oleks järgitud HMS-s

sätestatud nõudeid haldusakti muutmisele, tuleb Ülenurme Vallavolikogu 16. detsembri 2003. a otsus

nr 62 selles osas tühistada. Täpsemalt tuleb tühistada otsuse p 2, millega maaüksuste sihtotstarve

määrati.

11. Riigikohtu halduskolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Vaidlus käesolevas

haldusasjas on tõusetunud olukorrast, kus Ülenurme Vallavalitsuse 29. septembri 1993. a määruse

nr 191 alusel tagastati M. Kleinile õigusvastaselt ka osa K. Raidsalu kasutuses olnud maast ja

K. Raidsalu kaotas sellega võimaluse enda kasutuses olnud maa erastamiseks. Regulatsioon sellise

olukorra lahendamiseks on sätestatud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg-s 5.

Nimetatud norm sätestab järgmist: "Kui maa tagastamise aluseks olnud linna- või vallavalitsuse

korraldus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu

ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks

nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse

kinnistusraamatusse omanikuna riik."

Seega näeb kehtiv õigus ette, et sellise olukorra lahendamiseks tuleb maa tagastamise õigusvastane

korraldus täielikult kehtetuks tunnistada ning maa tagasi saanud isiku nõusoleku või seda nõusolekut

asendava kohtuotsuse alusel kanda kinnistusraamatusse tagastatud maa omanikuna riik. Vajaduse

korral on seejärel võimalik maa tagastada või erastada õiguspärases ulatuses.

Käesolevas asjas Ülenurme Vallavalitsus eelkirjeldatud viisil ei toiminud. Vallavalitsuse 30. juuli

2001. a korraldusega nr 329 tühistati vallavalitsuse 29. septembri 1993. a määruse nr 191 p 1.1 osas,

"mis puudutab M. Kleinile maa tagastamist K. Raidsalu kasutuses olevast maast". Seega ei tühistanud

vallavalitsus maa tagastamise korraldust täielikult, vaid üksnes osaliselt. Kuna vahepeal ei saanud

kogu M. Kleinile tagastatud maa omanikuks riik, siis võib see raskendada K. Raidsalu kasutusse

antud maa tagasisaamist M. Kleini käest. Arvestades aga asjaolu, et vahepeal on K. Raidsalu

õiguspärasesse kasutusse antud maast moodustatud katastriüksus, siis peab Riigikohtu

halduskolleegium võimalikuks, et K. Raidsalu saavutab tsiviilkohtumenetluse teel sellest

katastriüksusest kinnistu moodustamise ja selle omanikuna Eesti Vabariigi kinnistusraamatusse

kandmise. Seejärel oleks tal võimalik see maa erastada. Samuti on Ülenurme vallal võimalik kaaluda

29. septembri 1993. a M. Kleinile maa tagastamise määruse nr 191 täielikku kehtetuks tunnistamist ja

õigusvastase tagastamise tagajärgede kõrvaldamist vastavalt AÕSRS § 10 lg-s 5 sätestatud

regulatsioonile.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque