3-3-1-9-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-9-05

Otsuse kuupäev

28. aprill 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri Salmann

Kohtuasi

Rein Karmi jt kaebus Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2001. a

korralduse nr 2108-k lisa p 10 ja 28. novembri 2001. a korralduse

nr 5091-k lisa p 1 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/60/04

Menetluse alus Riigikohtus

Rein Karmi kassatsioonikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rein Karmi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3/60/04 ja Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-701/2002.

Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus otsustas 23. mai 2001. a korralduse nr 2108-k lisa p-ga 10 kanda

Tallinna linnale kuuluvad Haabersti Linnaosa Valitsuse valitsemisel olevad mitteeluruumid Tallinnas

Ehitajate teel (inventariseerimise plaanil olevad ruumid nr 571-585) hooneregistrisse. Tallinna

Linnavalitsus kandis 28. novembri 2001. a korralduse nr 5091-k lisa p-ga 1 hooneregistrisse

täiendavalt Tallinna linnale kuuluvad Haabersti Linnaosa Valitsuse valitsemisel olevad ametiruumid

Tallinnas Ehitajate teel (inventariseerimise plaanil olevad ruumid nr 586-587).

2. Rein Karm jt esitasid 27. märtsil 2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada

Tallinna Linnavalitsuse 23. mai 2001. a korralduse lisa p 10 ja 28. novembri 2001. a korralduse lisa

p 1. Kaebuse esitajad leidsid, et kõik elamus asuvad korterid erastati aastatel 1994-1995 ning elamus

ei ole projekti kohaselt nähtud ette ruume, mida saaks registreerida mitteeluruumidena. Elamu

üldkasutatavad tehniline kelder ja tehniline korrus erastati korteriomanikele nende mõtteliste osade

hulgas. Linnavalitsuse korraldustega vaidlusaluste ruumide mitteeluruumidena hooneregistrisse

kandmine vähendab õigusvastaselt korteriomanike omandi suurust.

3. Tallinna Halduskohus jättis 12. detsembri 2002. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis,

et asja materjalidest võib järeldada, et vaidlusaluste tehniliste ruumide näol oli tegemist elamus

paiknevate abiruumidega, mis olid ehitusprojekti kohaselt nähtud ette elamu teenindamiseks

Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 3 mõistes. Samas nähtub kohtule esitatud

rendilepingutest, et nimetatud ruume kasutatakse alates 22. märtsist 1993 ja 1. aprillist 1993

mitteeluruumidena ning neid rendipindu 24. augusti 2001. a elamu haldamise ja majandamise

üleandmise-vastuvõtmise aktiga korteriühistule üle ei antud. Vaidlusaluste ruumide osas jäi

esindajaks korteriühistus Haabersti Linnaosa Valitsus.

29. novembril 2000 jõustusid täiendused Mitteeluruumide erastamise seaduse (MEES) §-s 11, mis

andsid erastamise kohustatud subjektile õiguse kanda enne 1995. aastat (Planeerimis- ja

ehitusseaduse jõustumist 22. juulil 1995) faktiliselt mitteeluruumidena kasutusel olnud ruumid, millel

samas puudusid ruumide mitteeluruumidena kasutuselevõtu õiguslikud alused MEES § 2 lg-s 2

sätestatu näol, vastava kohaliku omavalitsuse täidesaatva organi otsusega ühe aasta jooksul (hiljemalt

29. novembril 2001) hooneregistrisse. Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 2001. a määruse nr 43

"Tallinna linnas asuvate mitteeluruumide registreerimise kord" kohaselt pidid linnaosa valitsused

hiljemalt 1. septembriks 2001 valmistama ette ja esitama linnavalitsuse korraldused Tallinna linnale

kuuluvate mitteeluruumide, millel puuduvad MEES § 2 lg 2 alusel nõutavad dokumendid,

hooneregistrisse kandmiseks mitteeluruumidena ning esitama vastavate ruumide

registreerimistaotlused hooneregistrile hiljemalt 1. novembriks 2001.

Käesoleval juhul sõlmiti vaidlusaluste ruumide rendilepingud enne Planeerimis- ja ehitusseaduse

(PES) jõustumist ning linnavalitsuse korraldused anti enne 29. novembrit 2001, mistõttu on need

kooskõlas korralduste andmise aluseks olnud õigusaktidega ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

4. R. Karm esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse

tühistada ning kaebuse rahuldada, samuti mõista vastustajalt välja kohtukulud. Apellant leidis, et

halduskohus kohaldas ebaõigesti MEES § 2 lg-t 2 ja § 11. Kohus jõudis õigele järeldusele, et

vaidlusalused ruumid olid elamus paiknevad abiruumid, mis olid ehitusprojekti kohaselt ette nähtud

elamu teenindamiseks EES § 3 lg 3 mõistes. Nõustuda ei saa aga kohtu järeldusega, et MEES § 11

alusel võis need ruumid kanda mitteeluruumidena hooneregistrisse. Vaidlusaluste ruumide õiguslik

staatus määratleti selgelt ehitise vastuvõtmisel ja need on abiruumid MEES § 2 lg 3 mõttes.

Abiruumide faktiline kasutamine muul otstarbel ei muuda neid mitteeluruumideks ega anna

kohalikule omavalitsusele õigust neid mitteeluruumidena hooneregistrisse kanda. MEES § 11 ei ole

käesolevas asjas kohaldatav, sest elamu dokumentatsioon on tervikuna säilinud ning selle kohaselt

mitteeluruumid elamus puuduvad. Halduskohus rikkus kohtumenetluse norme, sest ei andnud

hinnangut kaebaja väitele, et abiruumid erastati korteriomanikele korterile vastava muu osa

koosseisus ning seetõttu ei saanud neid hiljem mitteeluruumideks tunnistada ega hooneregistrisse

kanda. Apellant leiab, et rendilepinguga on küll võimalik tõendada ruumide faktilist kasutust muul

otstarbel, kuid ruumide õiguslik staatus on kindlaks määratud olemasoleva ehitusprojektiga ning seda

ei ole võimalik muuta tsiviilõigusliku rendilepinguga.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 27. oktoobri 2004. a otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei pidanud

halduskohtu põhjendustega nõustudes vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus ei nõustunud

apellandi seisukohaga, et vaidlusalused ruumid olid erastatud korteriomanikele nende eluruumile

vastava mõttelise osa koosseisus ja seega oli ruumide omand erastamisel juba üle läinud ning

ruumide tunnistamine mitteeluruumideks ei olnud enam võimalik. Kohus leidis, et nii Vabariigi

Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud "Eluruumide erastamise korra" (EEK) p 7

sõnastus 15. juunil 1994 jõustunud redaktsioonis kui ka MEES § 11 sõnastus lähtuvad abiruumide ja

mitteeluruumide määratlemisel ja üksteisest piiritlemisel ruumide kasutamise tegelikust otstarbest.

Nii tuleb EEK p 7 (15. juunil 1994 jõustunud redaktsioonis) kohaselt abiruumidena, mis arvatakse

elamus korterile vastava muu osa koosseisu, käsitleda ruume, mis olid algselt elamu teenindamiseks

või elanike ühiseks kasutamiseks ette nähtud, ja mis ühtlasi olid sellisel eesmärgil ka kasutusel.

Abiruumidena kasutusel olevaid ruume ei erastatud sellest sättest tulenevalt juhul, kui need ei olnud

ehitusprojekti kohaselt selleks otstarbeks ette nähtud. Samuti tuleb mitteeluruumidena MEES § 11

tähenduses käsitada ruume, mis vastavad selles sättes nimetatud tingimustele ja on samal ajal

mitteeluruumidena, mitte abiruumidena, ka kasutusel.

Ringkonnakohus märkis, et MEES § 11 teistsugusel tõlgendamisel ei oleks see säte üldse rakendatav,

sest MEES §-ga 11 täiendamise ajaks (säte jõustus 29. novembril 2000) oli elamutes eluruumide

erastamine suures osas lõppenud ning kui asuda seisukohale, et sellised ruumid, mis ehitusprojekti

järgi olid ette nähtud abiruumideks, kuid tegelikult kasutatavad mitteeluruumidena MEES § 2 lg 2

tähenduses, olid juba erastatud, siis puuduks seaduse täiendusel mõte. MEES § 11 võimaldas erastada

mitteeluruumidena just selliseid ruume, mis faktiliselt olid mitteeluruumidena kasutusel, kuid mille

sellist kasutust ei näinud ette ehitusprojekt, kasutusluba või Elamuseaduse § 3 lg-s 2 nimetatud valla-

või linnavalitsuse luba ruumi alatiselt kasutamiseks mitteeluruumina.

Vaidlusaluseid ruume kasutati mitteeluruumidena hiljemalt rendilepingute sõlmimisest vastavalt

11. veebruaril 1993 ja 22. märtsil 1993. Erastamise ajal neid abiruumidena ei kasutatud. Seetõttu on

põhjendamatu apellandi väide, et vaidlusalused ruumid olid juba erastatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. R. Karm palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Samuti taotleb kassaator vastustajalt kohtukulude

väljamõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti MEES § 2 lg 2 ja § 11.

Kohtud ei ole tuvastanud, kas pärast elamus korterite erastamist sai Tallinna linn elamu

kaasomanikuks või mitte. Korterite ostu-müügilepingute sõlmimise ajal lähtuti sel ajal kehtinud

õigusaktidest. Tallinna linn ei avaldanud soovi jätta osa elamust kohaliku omavalitsuse omandisse ja

ostu-müügilepingutega said elamu kaasomanikeks 63 korteriomanikku, kelle omanduses on korterid

reaalosadena ja elamu muust osast kokku 100% (kümnendmurdude kasutamise tõttu oli osade summa

99,98%). MEES § 11 ei ole asjas kohaldatav, sest selles nimetatud dokumentatsioon vaidlusaluse

elamu osas ei puudunud (ehitusprojekt, inventariseerimise plaan, ekspluatatsiooni andmise akt jt).

Omandiõiguse rikkumise tõttu ei ole lubatav MEES § 11 tagasiulatuv kohaldamine. MEES § 11 on

kohaldatav üksnes ruumidele, mis ei ole eelnevalt erastatud EES alusel. Ruumide mittesihipärane

kasutamine, sealhulgas rendilepingute alusel, ei muuda nende ruumide õiguslikku seisundit ja ei

olnud takistuseks nende ruumide erastamisel korteriomanike korteritele vastava elamu muu osa

koosseisus. Tähtsust ei oma asjaolu, et rendilepinguid ei olnud korteriühistule üle antud.

7. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuivõrd MEES § 11 käsitleb üksnes juhtumeid, kus ruum polnud

mitteeluruumina arvel, siis pidi sättes olema mõeldud abiruume, mida de facto kasutati

mitteeluruumidena, sest muid ruumide kategooriaid peale eluruumide, mitteeluruumide ja abiruumide

(üldkasutatavate ruumide) ei eksisteeri. Seetõttu ei ole õige kassaatori viide elamu dokumentatsiooni

olemasolule. 29. novembril 2000 jõustunud MEES § 11 andis erakorralise, konkreetse tähtajaga

omandireformi korraldusliku ülesande nende ruumide suhtes, mis olid hooneregistris arvel

abiruumidena, kuid faktiliselt ümber ehitatud mitteeluruumideks. Seega kassaatori tõlgenduse korral

puudunuks MEES täiendamisel §-ga 11 igasugune mõte. Riigikohus ei võtnud 3. septembril 2003

menetlusse KÜ Järveotsa 17A kassatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

28. aprilli 2003. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-2/545/03, millega nõustus Tallinna Linnavalitsuse ja

ringkonnakohtu käsitlusega MEES § 11 suhtes. MEES §-ga 11 pandud ülesannet täites lähtus Tallinna

linn üksnes erastamise kohustatud subjekti kohustusest tegutseda mitteeluruumide erastamise

õigustatud subjektide huvides, kes olid esitanud avaldused rendile võetud mitteeluruumide

erastamiseks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesoleva asja lahendamiseks on vajalik selgitada, kas kõnealuses elamus paiknevad ning

ehitusprojekti kohaselt abiruumideks ette nähtud ruumid erastati korteriomanikele nende eluruumile

vastava muu osa koosseisus või mitte ning kas nende ruumide suhtes on kohaldatav MEES § 11.

Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud ruumid olid ehitusprojekti kohaselt abiruumid, kuid neid ei

kasutatud elamu teenindamiseks ega olnud need elanike ühises kasutuses, vaid ruume on alates

1993. aastast rendilepingute alusel kasutanud kolmandad isikud.

9. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul tuleb lähtuda ruumide faktilisest kasutusotstarbest ning

seetõttu neid korterile vastava muu osa koosseisus korteriomanikele ei erastatud, sest tegemist oli

sisuliselt mitteeluruumidega. Kassaator on seisukohal, et kuivõrd elamu dokumentatsioon on säilinud,

siis tuleb lähtuda selles ettenähtust ning kuna ehitusprojekti kohaselt on tegemist abiruumidega, siis

erastati need korteriomanikele korterile vastava muu osa koosseisus ja ruumide staatuse hilisem

muutmine ja võimalik erastamine ei ole omandiõiguse rikkumise tõttu võimalik.

10. 29. novembril 2000 jõustunud MEES § 11 kohaselt juhul, kui mitteeluruumid on ehitatud enne

PES jõustumist ja nende kohta puuduvad MEES § 2 lg-s 2 ettenähtud dokumendid, on erastamise

kohustatud subjektil õigus ühe aasta jooksul arvates elamureformiga seonduvate seaduste muutmise

seaduse jõustumisest (s.o sama seaduse jõustumisest, millega MEES-t täiendati §-ga 11), kanda

nimetatud ruumid mitteeluruumidena hooneregistrisse valla- või linnavalitsuse otsuse alusel.

MEES § 2 lg 2 kohaselt loetakse mitteeluruumideks elamutes paiknevaid ruume, mis on vastavalt

ehitusprojektile, kasutusloale või valla- või linnavalitsuse loale ette nähtud alatiselt kasutamiseks

mitteeluruumina. MEES § 2 lg 3 näeb ette, et mitteeluruumiks ei ole elamu teenindamiseks, elanike

ühiseks või individuaalseks kasutamiseks ettenähtud abiruumid, mida erastatakse vastavalt

eluruumide erastamise seadusele. Kui abiruumid on antud kolmanda isiku valdusesse lepingu alusel,

lähevad pärast antud elamus korteriühistu moodustamist või elamu haldamise üleandmist

korteriomanikele lepingujärgsed õigused ja kohustused eluruumide erastamise kohustatud subjektilt

üle korteriühistule või korteriomanikele.

EES § 3 lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele

vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu

omandis või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule

omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele,

omandis. EES § 3 lg 2 näeb ette, et korterile või mitteeluruumile vastava elamu muu osa suuruse

kindlaksmääramisel lähtutakse selle korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu hoone

korterite ja mitteeluruumide üldpinnas. Nimetatud osa määratletakse mõttelise osana. EES § 3 lg 3

kohaselt loetakse abiruumideks elamus või elamuga ühisel krundil paiknevates hoonetes asuvaid

ruume, mis ehitusprojekti kohaselt on ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks või

individuaalseks kasutamiseks.

EES § 22 lg 11 sätestab, et kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või mitteeluruumile vastava

elamu muu osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu

hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas või kui eluruumide erastamisel määratud mõtteliste

osade summa erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras

ühepoolselt lihtkirjalikult tekkinud viga parandada. Mõttelise osa suurus väljendatakse hariliku

murruna.

11. Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud "Eluruumide erastamise korra"

(EEK) p 7 kehtiva redaktsiooni kohaselt erastatakse elamu või korter koos sellele vastava muu osaga

ehitisest. Elamus korterile vastava muu osa suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse selle korteri

üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas. Nimetatud osa määratakse

mõttelise osana ja väljendatakse hariliku murruna. Korteri üldpinna hulka loetakse toa (tubade) ja

abiruumi(de) põrandapindade summa, kaasa arvatud sisseehitatud seinakappide, külmade

panipaikade ja verandade põrandapind. Elamus korterile vastava muu osa koosseisu arvatakse ka

selle keldris, pööningul ja mujal paiknevad abiruumid, mis ehitusprojekti kohaselt on ette nähtud

elamu teenindamiseks või elanike ühiseks kasutamiseks.

EEK p 71 näeb ette, et kui eluruumide erastamise käigus kindlaksmääratud mõtteliste osade suurus ei

ole eluruumi ostu-müügilepingus väljendatud hariliku murruna, teisendab kohustatud subjekt

erastamise ostu-müügilepingus protsendina või kümnendmurruna kindlaksmääratud mõttelise osa

suuruse harilikuks murruks. EEK p 72 sätestab muuhulgas, et korterile või mitteeluruumile vastava

mõttelise osa suuruse ümberarvestuse tegemisel arvestatakse mitteeluruumidena ainult neid ruume,

mis on vastavalt ehitus(ümberehitus)projektile, kasutusloale või Elamuseaduse § 3 lg 2 kohaselt

valla- või linnavalitsuse loal ette nähtud alaliselt kasutamiseks mitteeluruumina või mille kohta on

vastu võetud valla- või linnavalitsuse otsus vastavalt MEES §-le 11.

EEK p 75 kohaselt mõttelise osa ümberarvestusega ei kaasne täiendavaid juurde- ja tagasimakseid.

EEK p 76 näeb ette, et korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruse erinemisel ostu-

müügilepingus, inventariseerimise plaanil ja riikliku ehitisregistri dokumendis lähtutakse tehingute ja

toimingute tegemisel kohustatud subjekti poolt kehtivas korras vormistatud ümberhindamisaktis

toodud korteri reaalosale vastava mõttelise osa suurusest.

12. Asja materjalide põhjal võib elamu kohta tuua välja järgnevad andmed. 1. juunil 1984 koostatud

elamu ekspluatatsiooni võtmise akti (halduskohtu tl 18-19) kohaselt on elamu kasulik pind

4189,45 m2 ja korterite üldpind 3985,08 m2, millest elamispind 2608,7 m2. Tallinna Hooneregistri

2. aprilli 2001. a tõendi (halduskohtu tl 10-17) järgi on ehitise netopind 5290 m2 ja registrisse kantud

eluruumide pind 3957,2 m2. Seejuures on tõendi üksikute kirjete summa kohaselt korterite üldpind

4119 m2 ja eluruumide pind 3957,2 m2. Korterite reaalosadele vastavate mõtteliste osade summa

moodustab tõendi kohaselt 99,99%, lisaks on ümardamisest tingitud vea parandamiseks Tallinna

Linnavalitsuse 30. novembri 1994. a korraldusega nr 2834-k Haabersti Linnaosa Valitsuse haldusse

jäetud 0,02%. Sama hooneregistri toimiku alusel koostatud Haabersti Linnaosa Valitsuse 27. oktoobri

2001. a eluruumide ümberhindamise akti (halduskohtu tl 88-89) järgi on elamu kõigi korterite ja

mitteeluruumide üldpind 4169,7 m2, sealhulgas eluruumide üldpind 3957,2 m2 ja mitteeluruumide

üldpind 212,5 m2.

13. Toimikus ei sisaldu ühegi antud elamus asuva korteri erastamise ostu-müügilepingut. Toimiku

materjalide pinnalt ei ole võimalik üheselt tuvastada, millisest tervikust lähtuvalt arvutati eluruumide

erastamise ajal iga korteri reaalosale vastava muu osa suurus. See tähendab, et tuvastatud ei ole

asjaolu, kas rendilepingute alusel kasutatud vaidlusalused ruumid võeti eluruumide erastamisel

arvesse või mitte. 27. oktoobri 2001. a eluruumide ümberhindamise aktis on ümberhindamise ühe

põhjusena toodud välja küll asjaolu, et eluruumide hindamisel ei olnud arvestatud mitteeluruumide

pinda, kuid arusaamatuks jääb, mida sellisel juhul väljendavad Tallinna Hooneregistri 2. aprilli

2001. a tõendil märgitud korterite üldpinna suurused.

Kuna korterile vastava muu osa suurus oli väljendatud protsendina, siis on otsustava tähtsusega

selgitada, milline elamu üldpinna suurus selle väljaarvutamisel aluseks võeti. Alles sellisel juhul on

võimalik hinnata, kas vaidlusalused rendipinnad on korteriomanikele nende korterile vastava muu osa

koosseisus juba erastatud või mitte.

14. Kolleegium on seisukohal, et juhul, kui vaidlusalused rendipinnad arvestati eluruumide

erastamise ajal korterite reaalosale vastava muu osa hulka ja erastati korteriomanikele, siis ei ole ka

MEES § 11 alusel võimalik hiljem korteriomanike omandi suurust vähendada, sest sellega oleks

rikutud Põhiseaduse § 32 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust omandi puutumatusele ja võrdsele kaitsele.

15. Riigikohtu halduskolleegium peab lisaks vajalikuks selgitada, et jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/545/03, millele Tallinna

Linnavalitsus oma argumentide põhjendamisel tugineb, ei ole antud juhul asjassepuutuv.

Ringkonnakohus ei analüüsinud selles otsuses MEES § 11 kohaldamist sisuliselt, sest hageja ei olnud

asjas esitanud omandiõiguse tunnustamise nõuet, vaid taotles üksnes elamu haldamise üleandmise-

vastuvõtmise akti p 5.4, millega määrati elamus Tallinna linnale kuuluvate rendipindade osas

kindlaks linna esindaja korteriühistus, tühiseks tunnistamist. Hageja nõue jäi rahuldamata, sest kohus

leidis, et hageja ei ole näidanud, millega rikub tema õigusi ja huve asjaolu, et Tallinna linna esindab

korteriühistus konkreetne isik. Kohus märkis, et vaidlustatud punkti tühistamine ei muudaks fakti, et

rendipinnad elamus kuuluvad Tallinna linnale. Selles tsiviilasjas tegeles MEES § 11 probleemistikuga

küll Tallinna Linnakohus, aga kuivõrd ringkonnakohus asendas esimese astme kohtu motiivid oma

motiividega ja jättis neil põhjustel hagi rahuldamata, siis ei oma linnakohtu põhjendused enam

tähtsust.

16. Ülaltoodut arvestades leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kuivõrd tuvastamata on asja õigeks

lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, tuleb R. Karmi kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute

otsused tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel saadab

kolleegium asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuivõrd Riigikohus ei tee käesolevas

asjas lõplikku lahendit, vaid saadab asja uueks läbivaatamiseks halduskohtusse, ei lahenda

kolleegium taotlust kohtukulude väljamõistmiseks.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann