3-2-1-28-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-28-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Vello Putki hagi kindlustusaktsiaseltsi POLARIS-VARA

(pankrotis) vastu 477 210 krooni suuruse nõude

tunnustamiseks pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-346/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kindlustusaktsiaseltsi POLARIS-VARA (pankrotis)

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. märts 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Vello Putk

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. detsembril 1999. a esitas Vello Putk kindlustusaktsiaseltsi POLARIS-VARA (edaspidi KAS

Polaris-Vara) pankrotimenetluses 820 000 krooni suuruse nõude. V. Putki nõuet tunnustati summas

342 790 krooni ning 477 210 krooni osas jäi nõue tunnustamata pankrotihalduri vastuväite tõttu.

2. V. Putk esitas KAS Polaris-Vara (pankrotis) vastu nõude tunnustamise hagi ja palus tunnustada

tema nõuet ka 477 210 krooni osas. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis hageja 15. jaanuaril

1997. a kostjaga kindlustuslepingu nr EK 004087 (kindlustusperiood algas 11. jaanuaril 1997. a)

Võluvälja motelli hoonete kindlustamiseks. Lepingu järgi oli kindlustussumma 1 000 000 krooni ja

kindlustatud hoone taastamisväärtus 1 000 000 krooni. Võluvälja motelli hoone hävis 21. juunil

1997. a toimunud tulekahju tagajärjel. Hageja esitas kostjale kahjuavalduse, märkides eeldatavaks

kahjuks 937 000 krooni. 23. jaanuaril 1998. a tegi KAS Polaris-Vara kahjukomisjon otsuse ja luges

hoone taastamisväärtuseks 523 790 krooni.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastavalt poolte vahel sõlmitud

kindlustuslepingu lisaks olevatele KAS Polaris-Vara varakindlustuse üldtingimustele määrab kahju

suuruse kindlustusjuhtumi korral kindlustusandja nimetatud ekspert. Kostja kahjukomisjon lähtus

23. jaanuari 1998. a otsuse tegemisel eksperdi arvamusest, mille kohaselt oli hoone taastamistööde

maksumus 523 790 krooni. Kindlustuslepingu aluseks olid kostja üldised kahjutingimused,

varakindlustuse üldtingimused ja kodukindlustuse üldtingimused. Lepingu tõlgendamisel ja

hüvituskohustuse üle otsustamisel võeti aluseks ka kindlustustingimused. Hageja väide selle kohta, et

kindlustuslepingu sõlmimisel määrati kindlaks hoone taastamisväärtus, on ekslik. Kokku lepiti hoone

kindlustusväärtus, milleks oli l 000 000 krooni. Kindlustussumma on rahasumma, mis

kindlustusjuhtumi saabumisel on väljamaksusummana piirmääraks. Hoone puhul lepiti kokku selle

taastamisväärtuses. Selles lepingus oli tegemist ülekindlustusega, mille puhuks nähakse

üldtingimustes ette konkreetsed tagajärjed. Hageja arvamus, et kokkulepitud taastamisväärtus on

kindlustusvõtjale alati kohustuslikuks hüvitise suuruseks, ei põhine seadusel. Kindlustushüvitise

puhul on määravaks tekitatud kahju.

4. Tartu Maakohtu 1. märtsi 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

5. Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2001. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Putki

apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis

võis viia ebaõige otsuse tegemiseni, ja asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Tartu Maakohtu 1. juuli 2004. a otsusega hagi rahuldati ning hageja nõuet summas 477 210 krooni

tunnustati kostja pankrotimenetluses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et poolte vahel

oli sõlmitud kodukindlustuse leping ja selle aluseks olid üldised kindlustustingimused (Polaris ÜKT-

96), varakindlustuse üldtingimused (Polaris VÜT-96), kodukindlustuse tingimused (Polaris EKV-96)

ning see, et tegemist on alakindlustuse juhtumiga. Polaris ÜKT-96 p 29 kohaselt on alakindlustuse

puhul kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustussumma väiksem kui kindlustusväärtus. Polaris VÜT-

96 p-st 7.3 tuleneb, et alakindlustuse puhul hüvitatakse osa kahjusummast. Kui kindlustussumma on

madalam kui kindlustusväärtus, siis on hüvitise ja kahjusumma suhe sama nagu kindlustussumma ja

kindlustusväärtuse suhe ehk valemina: hüvitus = kahjusumma * kindlustussumma : kindlustusväärtus.

Vara taastamismaksumus oli 1. septembri 1997. a seisuga ehitustehnilise ekspertiisi järgi 2 583 912

krooni. Hoone kindlustussumma on 1 000 000 krooni ja kindlustusväärtus 2 583 912 krooni ning

nende arvude suhe on 0,4. Hüvitise summa ei ole kindlustussumma * 0,4, nagu väidab kostja, vaid

kahjusumma * 0,4. Vastavalt Polaris VÜT-96 p-s 7.3 toodud valemile oleks hüvitise suuruseks 1 000

000 krooni. Hageja esitas pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude 820 000 krooni, selle

tunnustamata osa summas 477 210 krooni tuleb kohtumenetluses tunnustada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsusega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja tunnustas nõudeosa summas 477 210

krooni enne teisi nõuete rahuldamisjärke. Apellatsioonikohus ei korranud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 330 lg-le 5 tuginedes maakohtu otsuse motiive.

8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis apellatsioonikohus, et asja materjalidest nähtuvalt ei

olnud poolte vahel 15. jaanuaril 1997. a sõlmitud kindlustuslepingus, selle lisadeks olevates

kindlustustingimustes, ega ka tol ajal kehtinud kindlustusseaduses reguleeritud mõiste

!kahjusumma" tähendust. Samas oli Polaris VÜT-96 p-s 7.3 sõnastatud hüvitise maksmine

kahjusumma mõistet kasutades järgnevalt: "Alakindlustuse puhul kuulub hüvitamisele osa

kahjusummast ning hüvitise ja kahjusumma suhe on sama, kui kindlustussumma suhe

kindlustusväärtusesse". Polaris VÜT-96 p 7.1 järgi tuli kahju suurus määrata ekspertiisiga. Sama

regulatsioon on sisuliselt Polaris ÜKT-96 p-des 8.1, 21.1 ja 29. Pooled ei vaidle selle üle, et

kindlustuslepingus oli hagejale kuuluv hoone kindlustatud taastamisväärtuse kaudu ning

kindlustussummaks oli määratud 1 000 000 krooni. 21. juuni 1997. a tulekahjus hävinud hoone

taastamisväärtus (summa, mis hoone täieliku hävimise korral kulub selle esialgsel kujul taastamiseks)

on kindlaks tehtud ehitustehnilise ekspertiisiga ja see on 2 583 912 krooni. Eksperdi järeldust ei ole

pooled vaidlustanud. Kindlustusseaduse (KindlS) § 12 järgi loeti kindlustushüvitiseks rahasummat,

mis makstakse välja kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustuslepingu järgi varalise kahju

hüvitamiseks. Kuna ekspertiisi tulemuse järgi oli tegemist alakindlustusega ja kindlustatud hoone

hävis täielikult, siis tuli kohaldada Polaris VÜT-96 p-s 7.3 märgitud kahjuhüvitise arvutamise

valemit. Arvestades seda, et kindlustatud hoone hävis täielikult, on kahju kindlustusobjekti

kindlustusjuhtumieelse seisundiga sarnasesse seisundisse viimiseks vajalik rahasumma, mis

ekspertiisiakti kohaselt oli 2 583 912 krooni. Nimetatud summa langes nii sisuliselt kui ka arvuliselt

kokku hoone taastamisväärtusega. Kindlustuslepingu järgi oli kindlustusväärtuseks taastamisväärtus.

Seega tuli hüvitise suuruse leidmisel kahjusumma 2 583 912 krooni korrutada kindlustussumma 1

000 000 krooni ja kindlustusobjekti tegeliku kindlustusväärtuse ehk taastamisväärtuse 2 583 912

krooni jagatisega. Sellise arvutuse tulemusena on hüvitise suuruseks 1 000 000 krooni, millest tuli

maha arvata omavastutuse suurus.

9. Kindlustusseaduse § 11 kohaselt on kindlustussumma rahasumma, mis kindlustusjuhtumi

saabumisel on väljamaksusumma piirmääraks, kui kindlustuslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kuigi

kindlustussumma on väljamaksusumma piirmääraks, ei ole see kahjusumma ning seetõttu on väär

kostja esindaja seisukoht, mille kohaselt hüvitise summa peaks olema seotud kindlustussumma (1 000

000) ja kindlustusväärtuse (2 583 912 krooni) suhtega (1 000 000 : 2 583 912 = 0,4) ning hüvitise

suuruseks oleks seega vaid 400 000 (1 000 000 * 0,4 = 400 000) krooni. Olenemata sellest, et

kindlustuslepingu järgne maksimaalne kindlustussumma ehk kindlustusjuhtumi korral väljamakstav

summa oli 1 000 000 krooni ning ka Polaris VÜT-96 p 7.3 järgi makstava hüvitise suurus on 1 000

000 krooni, ei tähenda see, et hüvitise suuruse kindlakstegemisel ei rakendata alakindlustuse kohta

käivaid sätteid. Kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahjust, s.o 2 583 912 kroonist hüvitatakse

kindlustusvõtjale üksnes osa. Asjaolu, et kindlustushüvitise summa on praktiliselt võrdne

kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussummaga ehk kindlustusjuhtumi saabumisel

väljamakstava maksimumsummaga, tuleneb sellest, et hoone kindlustati taastamisväärtuse kaudu

ning see hävis täielikult, s.o ilma jääkväärtuseta. Selle tõttu langesid tekkinud kahju suurus ja

kindlustusväärtus (taastamisväärtus) kokku. Kui hoone oleks hävinenud osaliselt, siis oleksid

kahjusumma ja taastamisväärtus olnud erinevad arvulised näitajad ning nendest tulenevalt oleks ka

kindlustushüvitise summa olnud erinev (väiksem) lepingus märgitud kindlustussummast. Seega on

põhjendamatu kostja väide, et maakohtu tõlgendust arvestades poleks alakindlustuse regulatsioonil

üldse mõtet, kuna kindlustushüvitis võrduks alati kindlustussummaga.

10. Õige ei ole apellandi väide, et kuna V. Putk deklareeris kindlustuslepingu sõlmimisel, et

kindlustatava hoone kindlustusväärtus on 1 000 000 krooni, siis ei saa kindlustusväärtus olla suurem.

Lepingu kohaselt kindlustati hoone taastamisväärtuse kaudu ehk selle summa ulatuses, mis hoone

täieliku hävimise korral kulub selle esialgsel kujul taastamiseks, ning see oli kooskõlas ka Polaris

VÜT-96 p-ga 4.1a, mille järgi hoonete kindlustusväärtuseks võis olla taastamisväärtus.

11. Ringkonnakohus parandas maakohtu otsuse ebatäpsuse, täiendades maakohtu otsuse resolutsiooni

p 2. Kuna pankrotimenetluses tunnustati V. Putki esitatud 820 000 krooni suurusest nõudest 17. juulil

2000. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul 342 790 krooni kindlustusvõtja nõudena enne teisi

nõuete rahuldamisjärke, siis tuleb ka 477 210 krooni tunnustada samas rahuldamisjärgus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kassatsioonkaebuses palub kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi

rahuldamata.

13. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et pooled vaidlevad selle üle, kuidas arvutada alakindlustuse

korral kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitise suurus. Kostja arvates tuleb alakindlustuse

korral lähtuda poolte tegelikust tahtest ja hüvitada üksnes alakindlustusele vastav osa

kindlustussummast. Pooltel on erinev nägemus sellest, kuidas sisustada Polaris VÜT-96 p-s 7.3

sisalduvat mõistet "kahjusumma". Üldtingimuste süsteemsel tõlgendamisel ilmneb, et alakindlustust

sätestavas p-s 7.3 kasutatud mõistet "kahjusumma" ei saa tõlgendada nii, nagu seda tegi hageja ja

millega nõustusid kohtud. Polaris ÜKT-96 p-st 7 tuleneb, et kindlustusjuhtumi saabumisel on

väljamaksusumma piirmääraks kindlustussumma. Polaris ÜKT-96 p 29 sätestab, et alakindlustus on

olukord, kus kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus. Polaris VÜT-96 annab valemi,

kuidas arvutada hüvitis alakindlustuse korral. Alakindlustuse mõte on, et kui isik soovib kindlustada

ennast riski vastu vaid teatud osas, siis hüvitatakse talle ka kindlustusjuhtumi saabumisel vaid

samaväärne osa. Hageja deklareeris kindlustuslepingu sõlmimisel, et tema hoone kindlustusväärtus

(taastamisväärtus) on 1 000 000 krooni, ja teatas, et soovib kindlustada ennast riski vastu kogu selles

ulatuses, kindlustades hoone samuti 1 000 000 kroonile. Nüüdseks on selgunud, et hageja eksitas

kostjat, sest hoone tegelik väärtus oli 2 583 912 krooni. Kui hageja pidas vajalikuks piirduda hoone

kindlustamisel vaid 40% hoone väärtusega ja maksta kindlustuspreemiaid vaid sellelt osalt, siis

puudub kindlustusjuhtumi saabudes alus maksta talle rohkem kui 40% kindlustussummast. Nii tuleb

kaebaja arvates tõlgendada ka Polaris VÜT-96 punkti 7.3.

14. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud.

15. Kolleegiumi istungil jäi hageja vastuses esitatud seisukoha juurde ja leidis, et kassatsioonkaebus

ei ole põhjendatud. Kostja esindaja palus kirjalikus teatises kassatsioonkaebuse läbi vaadata ilma

tema osavõtuta ning kinnitas, et jääb kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas arvutada alakindlustuse korral kindlustusjuhtumil saabumisel

kindlustusvõtjale väljamakstav kindlustushüvitise suurus. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja hoone

kindlustussumma oli 1 000 000 krooni. Kindlustusjuhtumi tagajärjel hävis hoone täielikult ning

kohtumenetluses tehtud ehitustehnilise ekspertiisi järgi oli hoone taastamisväärtus kindlustusjuhtumi

toimumise ajal 21. juunil 1997. a 2 583 912 krooni. Kindlustuslepingu aluseks olid üldised

kindlustustingimused, varakindlustuse üldtingimused (Polaris VÜT-96) ja kodukindlustuse

tingimused.

18. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud KindlS § 11 kohaselt on kindlustussumma

rahasumma, mis kindlustusjuhtumi saabumisel on väljamaksmise piirmääraks, kui kindlustuslepingus

ei ole ette nähtud teisti. Sama seaduse § 12 lg 1 kohaselt on kindlustushüvitis rahasumma, mis

makstakse välja kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustuslepingu järgi varalise kahju hüvitamiseks.

Kindlustushüvitis on piiratud kindlustatud varale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju

suurusega, kui kindlustuslepingus ei ole ette nähtud teisti. Kindlustusväärtus on sama seaduse § 16

järgi kindlustatava vara maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu sõlmimise momendil

kas seaduse või kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kokkuleppe alusel ning mis ei tohi olla

suurem kui kindlustatud vara taastamisväärtus vara hävimise või kahjustamise korral. Kohtud on

tuvastanud, et hoone taastamisväärtus oli kindlustusjuhtumi ajal 2 583 912 krooni ning pooled

leppisid kindlustuslepingus kokku kindlustussummas 1 000 000 krooni ja kindlusväärtuses

(taastamisväärtuses) 1 000 000 krooni.

19. Polaris VÜT-96 p 4.7 järgi on taastamisväärtus summa, mis hoone täieliku hävimise korral kulub

selle esialgsel kujul taastamiseks. Polaris VÜT p 6.3 järgi on alakindlustusega tegemist juhul, kui

kokkulepitud kindlustussumma on vara kindlustusväärtusest väiksem. Pooled ei vaidle selle üle, et

kindlustussumma on väiksem vara kindlustusväärtusest, s.o taastamisväärtusest ja tegemist on

alakindlustusega. Polaris VÜT-96 p 7.3 sätestab, kuidas määratakse alakindlustuse puhul

kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitatav summa. Vastavalt p-le 7.3 hüvitatakse alakindlustuse puhul

osa kahjusummast. Selle punkti teine lause on sõnastatud järgmiselt: "Hüvitise ja kahjusumma suhe

on sama, kui kindlustussumma suhe kindlustusväärtusesse, ehk valemina: Hüvitis = kahjusumma x

kindlustussumma : kindlustusväärtus".

20. Varakindlustuse üldtingimustes väljendatud valemi järgi võrdub täiskindlustuse puhul

kindlustussumma ja kindlustusväärtuse jagatis 1-ga (kindlustussumma suhe kindlustusväärtusesse)

ning alakindlustuse puhul on jagatis väiksem kui 1. Kohtud tuvastasid, et selles asjas on vastav jagatis

0,4. Kohtud leidsid õigesti, et hüvitise arvutamise valemi järgi tuli jagatis korrutada kahjusummaga.

Kostja leiab kaebuses, et viidatud valemis ei saa kahjusummana ja kindlustusväärtusena märkida arvu

2 583 912, nagu seda tegi ringkonnakohus ja mis annaks kindlustushüvitise suuruseks 1 000 000

krooni. Kuigi kostja ei ole otseselt märkinud, kui suur on tema arvates kahjusumma, tuleneb tema

väidetest, et selleks peaks olema 1 000 000 krooni ja kindlustushüvitiseks seega 400 000 krooni.

Kostja väite õigsust tuleb kontrollida nii kindlustustingimusi kui alakindlustuse üldisi eesmärke

analüüsides.

21. Vastupidiselt täiskindlustusele, kus kindlustusjuhtumi korral hüvitatakse kogu tekkinud kahju, s.t

kindlustusobjekti taastamisväärtus, on alakindlustuse regulatsiooni eesmärgiks hüvitada tekkinud

kahju proportsionaalselt kokkulepitud kindlustussummaga. See eesmärk tuleb selgemalt esile

kindlustusobjekti osalise hävimise korral. Sellisel juhul arvutatakse kindlustushüvitis

kindlustussummast, vähendades viimast proportsionaalselt vastavalt kindlustusobjekti kahjustustega.

Kindlustusvõtja saab sellisel juhul hüvitiseks kindlustussummaga proportsionaalselt võrdse osa

taastamisväärtusest. See on ka põhjendatud, sest juhul, kui hävib osa alakindlustatud

kindlustusobjektist, ei oleks õigustatud kindlustushüvitise saamine kogu hävinud osa

taastamisväärtuse suuruses. Kui aga hävinud on kogu kindlustusobjekt, siis võrdub kindlustushüvitise

suurus kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustussummaga, mis väljendab vastavat proportsiooni

taastamisväärtusesse. Seda järeldust kinnitab ka kindlustustingimustes alakindlustuse arvestamiseks

toodud valem. Polaris VÜT-96 p 7.3 kohaselt on alakindlustuse korral hüvitise ja kahjusumma suhe

sama, kui kindlustussumma suhe kindlustusväärtusesse. Ei vaielda selle üle, et kindlustussumma suhe

kindlustusväärtusesse on käesoleval juhul 0,4. Ringkonnakohtu poolt arvutatud hüvitise (1 000 000

krooni) suhe kahjusummasse (2 583 912 krooni) on samuti 0,4 (vt otsuse p 8). Seega leidis

ringkonnakohus õigesti, et kuna kindlustusleping sõlmiti taastamisväärtuses ja hoone hävis täielikult,

siis tulebki kindlustusandjal hüvitada kahju kindlustussumma ulatuses, mis on 40%

taastamisväärtusest. See on ka kooskõlas Polaris VÜT-96 p-ga 7.3, mille kohaselt hüvitatakse

alakindlustuse puhul osa kahjusummast.

22. Ka võlaõigusseaduse § 482 kohaselt on alakindlustusega tegemist, kui kindlustussumma on

väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal ning siis vastutab kindlustusandja

kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise

ajal.

H. Jõks, P. Jerofejev, L. Laarmaa