3-4-1-1-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-1-05

Otsuse kuupäev

19. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea

Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa,

Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet

Tampuu, Peeter Vaher

Kohtuasi

Õiguskantsleri taotlus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise

seaduse § 701 ning erakonnaseaduse § 1 lõike 1, § 5 lõike 1 esimese

lause ja § 6 lõike 2 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2005. a

Istungil osalenud isikud

Õiguskantsler Allar Jõks, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Madis

Ernits, õiguskantsleri nõunik Nele Parrest, justiitsministri esindaja

Kristjan Siigur ja Riigikogu esindaja Urmas Reinsalu

Resolutsioon

1. Rahuldada õiguskantsleri taotlus osaliselt.

2. Tunnistada kehtetuks kohaliku omavalitsuse volikogu valimise

seaduse § 701.

3. Jätta läbi vaatamata õiguskantsleri taotlus erakonnaseaduse § 5

lõike 1 esimese lause kehtetuks tunnistamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õiguskantsler esitas 21. detsembril 2004. a Riigikohtule taotluse tunnistada kohaliku omavalitsuse

volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 701 ning erakonnaseaduse (EKS) § 1 lõige 1, § 5 lõike 1

esimene lause ja § 6 lõige 2 vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) ja Euroopa Ühenduse

asutamislepinguga ning kehtetuks osas, milles need ei võimalda moodustada kohaliku omavalitsuse

volikogu valimistel osalemiseks kodanike valimisliite, aga samuti mitte alla 1000 liikmega erakondi

kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks, kuhu saaksid kuuluda ka Euroopa Liidu

kodanikud. Eelnevalt oli õiguskantsler 26. novembril 2004. a esitanud Riigikogule ettepaneku "viia

EKS § 1 lõike 1, § 5 lõige 1 lause 1 ja § 6 lõige 2 koostoimes KOVVS §-ga 701 kooskõlla

põhiseaduse § 48 lõike 1 lausega 2, § 156 lõikega 1 ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu

artikliga 19 nende koosmõjus, nähes ette kas kohaliku erakonna instituudi või lubades kohaliku

omavalitsuse volikogu valimistel osaleda kodanike valimisliidul". Riigikogu otsustas 14. detsembril

2004. a õiguskantsleri ettepaneku tagasi lükata.

2. Õiguskantsleri vaidlustatud EKS § 6 lg 2, mis sätestab erakonna registreerimise eeldusena 1000

liikme olemasolu, kehtib alates 1994. a 16. juunist. Erandina võis kuni VIII Riigikogu valimisteni

registreerida erakonna, millel oli vähemalt 200 liiget (EKS § 13 lg 2). Samast ajast kehtivad ka

EKS § 1 lg 1 ja § 5 lg 1 praeguses sõnastuses.

3. Õiguskantsleri vaidlustatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus jõustus 6. mail

2002. a. Seadus võimaldas erinevalt varasemast regulatsioonist isikutel kohalike omavalitsuste

volikogude valimistel kandideerida üksnes erakonna nimekirjas või üksikkandidaadina.

Õiguskantsleri taotluse alusel tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma

15. juuli 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-02 (RT III 2002, 22, 251) kohaliku omavalitsuse volikogu

valimise seaduse põhiseadusevastaseks osas, mis ei võimaldanud kodanike valimisliitude osalemist

kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.

4. Riigikogu täiendas 30. juulil 2002 kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust, võimaldades

kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel lisaks erakondadele esitada nimekirju ka kodanike

valimisliitudel. Vastavalt selle seadusega kehtestatud KOVVS §-le 701 lõpeb valimisliitude õigus

kandidaatide nimekirju esitada 1. jaanuaril 2005. a.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 18. jaanuari 2005. a määrusega asja

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Õiguskantsler leiab, et EKS § 1 lg 1 ja § 6 lg 2 riivavad PS §-s 48 sätestatud erakonnapõhiõigust.

6.1. Erakonnaseaduse § 1 lg 1 kohaselt on õiguskantsleri arvates nõutav erakonna tegevus nii riigi kui

kohaliku omavalitsuse tasandil ehk selles sättes on seatud erakonnale programmivabaduse piirang.

Sama seaduse § 6 lg 2 sätestab kohustusliku minimaalse liikmete arvu ehk seab erakondadele

asutamisvabaduse piirangu. Nimetatud piirangud on kehtestatud eesmärgiga suurendada poliitilist

vastutust. Tegemist ei ole aga sobivate, vajalike ega mõõdukate piirangutega põhiseaduses sätestatud

erakonnapõhiõigusele, mille kohaselt on kaitstud isikute vabatahtlik ühinemine mittetulunduslikul

poliitilisel eesmärgil, kui isikutel on huvi püsiva organisatsiooni vormis oma eesmärke ühiselt

teostada. Tegemist ei ole sobivate meetmetega, kuna puudub vajadus poliitilise vastutuse tagamiseks

üleriiklike erakondade kaudu. Kohalikul tasandil on poliitiline vastutus teistsugune kui riiklikul

tasandil. Vajalik on tagada kohalike valimiste keskendumine kohaliku elu küsimustele ja kohalike

omavalitsuste autonoomia. Kohalikel valimistel tuleb arvestada kohalike esinduskogude

representatiivsusega, arvestades välismaalaste osalemist kohalikel valimistel. Vastutus kohalikul

tasandil põhineb eelkõige isikutel. Samuti tuleb arvestada, et erakondade tähtsus kohalikel valimistel

suureneb pidevalt ning erakonnastumine peaks tagama poliitilise stabiilsuse ja eeldused poliitilise

vastutuse tekkeks. Erakonnaseaduses sätestatud piirangud ei ole vajalikud, sest poliitilise vastutuse

suurendamise eesmärki oleks võimalik saavutada erakonnapõhiõigust vähem koormavate

meetmetega nagu valimiskünnis või toetusallkirjade kogumise kohustus. Tegemist ei ole mõõdukate

piirangutega, sest poliitilise vastutuse tagamisest olulisemat rolli mängivad piirangute seadmisega

kahjustatud muud demokraatia põhimõtte tahud, eelkõige kohalike omavalitsuste iseseisvus kohaliku

elu küsimuste lahendamisel ning esindusorganite representatiivsus, mis eeldab erinevate huvide

esindatust.

6.2. Õiguskantsler leiab, et erakonnaseaduses sätestatud põhiseadusevastased piirangud erakonna

asutamisel rikuvad ka PS §-s 156 kaitstud valimisõigust kohalikul tasandil. Õigust kandideerida on

piiratud ebaproportsionaalselt seetõttu, et kandidaadil puudub kohalikul tasandil reaalselt võimalus

saada valitud, kui ta ei kuulu üleriigilisse erakonda ja ei kandideeri selle erakonna valimisnimekirjas.

Õigust valida on ebaproportsionaalselt piiratud seetõttu, et ainult erakondade osalemine kohalikel

valimistel ei pruugi hääletajatele tagada reaalset valikut erinevate nimekirjade vahel.

6.3. Õiguskantsleri arvates on EKS § 5 lg 1 vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga

19, mille kohaselt on Euroopa Liidu kodanikel elukohajärgsete kohalike omavalitsuste valimistel

õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui vastava riigi kodanikel. Sellest tulenevalt on Eesti

Vabariik kohustatud tagama Euroopa Liidu kodanikele Eesti kodanikega võrdsed võimalused

valimisõiguse teostamiseks kohalikul tasandil. Keeld kuuluda erakondadesse ei taga võrdseid

võimalusi, nagu ei taga võrdseid võimalusi ka võimalus kandideerida üksikkandidaadina. Võrdse

kohtlemise põhimõtte tagamiseks on näiteks võimalik lubada Euroopa Liidu kodanikel osaleda

kohalikel valimistel valimisliidu valimisnimekirjas või lubada Euroopa Liidu kodanikel kuuluda

erakondadesse kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel osalemise eesmärgil. Õiguskantsler

märgib: "[...] Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse Eesti

kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi põhiseadust liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi

arvestades. Tagamaks Eesti kohustuste täitmine, pean võimalikuks põhiseaduse § 48 lõike 1 teise

lause tõlgendamist viisil, mille kohaselt võivad kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel

osalemise eesmärgil kuuluda erakonda ka Euroopa Liidu kodanikud. Taoline tõlgendus eeldab EKS

§ 5 lõike 1 esimese lause muutmist."

7. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates ei ole KOVVS § 701 ning EKS § 1 lg 1 ja § 6 lg 2

põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduskomisjoni arvates on võimalik saavutada kohalike

esinduskogude representatiivsus ka valimisliitude osalemiseta kohalikel valimistel. Isegi kui

väiksemates omavalitsustes tuvastataks põhiseadusevastane olukord, ei saaks olemasolevat

regulatsiooni tunnistada põhiseadusevastaseks abstraktselt kõigi omavalitsuste suhtes. Põhiseadus ei

nõua kohalike erakondade lubamist. Erakondadele vähemalt 1000 liikme olemasolu nõude seadmine

on õigustatud poliitilise killustatuse vältimise eesmärgi tõttu. Erakonnaseaduse § 5 lg 1 võimalik

vastuolu Euroopa Ühenduse asutamislepinguga ei puutu otseselt valimisliitude temaatikasse.

Põhiseaduskomisjon algatas 25. jaanuaril 2005. a erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille

eesmärgiks on anda Euroopa Liidu kodanikele erakondadesse kuulumise õigus.

8. Justiitsminister ei nõustu õiguskantsleri taotlusega. Justiitsminister leiab, et võrreldes sarnases

asjas tehtud Riigikohtu 15. juuli 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-02 on sotsiaalne ja õiguslik olukord

muutunud. Kohalikel valimistel erakondadele antud häälte arv on pidevalt kasvanud. Kohaliku

omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 701 jõustus enam kui kolm aastat enne järgmisi kohalike

omavalitsuste volikogude valimisi, mis on piisav muutunud oludega kohanemiseks. Kohalikud

valimisliidud ei suuda ebapüsiva iseloomu tõttu kanda poliitilist vastutust. Neil puuduvad ka organid

ning püsiv liikmeskond. Justiitsminister ei nõustu õiguskantsleri tõlgendusega, mille kohaselt PS § 48

tagab õiguse tegutseda erakonnana kohalikul tasandil. Justiitsministri arvates saab põhiseaduse

tähenduses erakonnana mõista neid ühendusi, mis tagavad riiklike ja kohalike huvide tasakaalustatud

arendamise mõlemal võimutasandil, suudavad luua järjepidevuse ja stabiilsuse ning tunnevad

vajadust tagada riigi kui terviku areng. Ühendused, mis tegutsevad ainult kohalikul tasandil, nendele

tunnustele ei vasta. Riigis saab olla ainult üks tegelik võimukese, üksnes kohalikul tasandil tegutseval

erakonnal puudub vajalik seostatus riigivõimuga. Proportsionaalne on ka 1000 liikme nõue, mis aitab

vältida poliitilist killustatust. Justiitsminister ei nõustu õiguskantsleri väidetega, mis puudutavad

poliitilise tasandi eristamist kohalikul ja riiklikul tasandil. Samuti leiab justiitsminister, et

väiksemates omavalitsustes on konkurentsivõimelised ka üksikkandidaadid. Justiitsministri arvates

tuleb EKS § 1 lg-t 1 ning § 5 lg-t 1 muuta osas, mis välistab Euroopa Liidu kodanike kuulumise

erakondadesse.

9. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma kirjalikult esitatud arvamuste juurde.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

10. Erakonnaseaduse (RT I 1994, 40, 654; ... 2003, 90, 601) vaidlustatud sätted on järgmised:

"§ 1. Erakonna mõiste

(1) Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma

liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse

teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras."

"§ 5. Erakonna liikmed

(1) Erakonna liikmeks võib olla vähemalt 18-aastane teovõimeline Eesti kodanik. [...]"

"§ 6. Erakonna asutamine

(2) Erakond registreeritakse, kui tal on vähemalt 1000 liiget."

11. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (RT I 2002, 36, 220; ... 2004, 71, 501) § 701

sätestab:

"Õigus esitada valimisliite valla või linna valimiskomisjonile registreerimiseks lõpeb 2005. aasta

1. jaanuaril."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

12. Üldkogu käsitleb esmalt kandideerimispiiranguid kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel (I)

ning seejärel taotluse seda osa, mis puudutab PS § 48 (II). Seejärel võtab üldkogu seisukoha

õiguskantsleri taotluse rahuldamise osas (III). Lõpuks analüüsib üldkogu õiguskantsleri pädevust

kontrollida EKS § 5 lg 1 vastavust Euroopa Liidu õigusele (IV).

13. Õiguskantsler vaidlustas erakonnaseaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse

sätteid üksnes kohaliku omavalitsuse volikogu valimise kontekstis (vt otsuse p 1), juhtides tähelepanu

asjaolule, et kehtiv õiguslik regulatsioon ei võimalda efektiivselt ühineda ja kohalikel valimistel

valitud saada sellisel poliitilisel ühendusel, mille ainus eesmärk on võimu teostamine kohalikul

tasandil. Seega puudub Riigikohtul põhjus analüüsida kandideerimispiiranguid üldisel tasemel,

sealhulgas Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis.

I

14. Õiguskantsler leiab, et KOVVS § 701, EKS § 1 lg 1 ning § 6 lg 2 rikuvad PS §-st 48 tulenevat

erakonnapõhiõigust. Lisaks viib erakonnapõhiõiguse rikkumine õiguskantsleri arvates PS §-s 156

kaitstud aktiivse ja passiivse valimisõiguse rikkumiseni kohalikul tasemel. Õiguskantsleri taotlus

keskendub eelkõige isikute kohalikel valimistel osalemisele ning kandideerimisõiguse piiramisele.

Kuigi õiguskantsleri taotluse motiivid seavad formaalselt esikohale PS § 48 riive, on taotlus eelkõige

suunatud sellele, et Riigikohus tunnistaks põhiseadusevastaseks kohalikel valimistel nimekirja

ülesseadmiseks esitatud nõuded ja piirangud (vt otsuse p 13). Seetõttu analüüsib üldkogu esmalt EKS

§ 1 lg 1 ja § 6 lg 2 ning KOVVS § 701 vastavust PS §-le 156, arvestades PS §-st 154 tulenevat

kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtet, ning alles seejärel PS §-le 48.

15. Põhiseaduse § 156 lg-s 1 on sätestatud: "Kohaliku omavalituse esinduskoguks on volikogu, kes

valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed." Üldiste

valimiste põhimõte tähendab eelkõige seda, et valimistel ei kohaldataks ei aktiivse ega passiivse

valimisõiguse piiramiseks õigustamatuid tsensusi. Analüüsitavad erakonnaseaduse ja kohaliku

omavalitsuse volikogu valimise seaduse sätted selliseid piiranguid ei sisalda, sest kandideerimisõigus

on igaühel, sõltumata sellest, kas ta kuulub mõnda erakonda või mitte. Kandideerida on võimalik nii

üksikkandidaadina kui erakonna nimekirjas, ilma et isik oleks erakonna liige.

16. Valimiste ühetaolisuse põhimõte, koosmõjus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega,

tähendab passiivse valimisõiguse puhul kõigile kandidaatidele võrdsete võimaluste tagamist nii

valimistel kandideerimiseks kui ka valimisedu saavutamiseks. Kuna Eesti kohalikel valimistel

kasutatakse proportsionaalset valimissüsteemi, on üksikkandidaadid ja nimekirjades kandideerivad

isikud erinevas olukorras. Üksikkandidaadi võimalused osutuda valituks võrreldes nimekirjas

kandideeriva kandidaadiga on põhimõtteliselt erinevad, sest nimekirjas kandideerinud kandidaat võib

osutuda valituks kogu nimekirjale antud häältega tulenevalt häälte ülekandmise võimalusest,

üksikkandidaat aga ainult tema poolt hääletanud valijate häälte alusel. Üksikkandidaadi ja erakonna

nimekirjas oleva kandidaadi võrdlemine selles kontekstis ei ole mõistlik ega võimalik. Ühetaolise

valimise põhimõttest tuleneb proportsionaalse valimissüsteemi puhul nõue, et võrdsed

kandideerimisvõimalused peavad olema erinevatel isikute gruppidel, kes soovivad esitada

kandidaatide nimekirja.

17. Kohalikel valimistel kandideerimispiirangute seadmisega võib olla riivatud ka kohaliku

omavalitsuse autonoomia põhimõtet. Põhiseaduse § 154 sätestab, et kohalikud omavalitsused

otsustavad ja korraldavad kõiki omavalitsuse küsimusi iseseisvalt. Oma küsimuste iseseisev

otsustamine tähendab omavalitsuse autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta

(Riigikogu ratifitseeris harta 16. detsembril 1994. a) aluspõhimõte. Kohaliku omavalitsuse

autonoomia põhimõte eksisteerib avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja

tasakaalustamise huvides. Selle põhiseadusliku väärtuse kaitsele peab olema suunatud ka kohaliku

omavalitsuse volikogu valimiste süsteem. Kohalikel valimistel võidakse kandideerida programmiga,

mis lähtub eelkõige kohalikust huvist ja on suunatud kohaliku elu küsimuste iseseisvale

lahendamisele. Iseseisva otsustamise põhimõte tähendab seda, et kohaliku omavalitsuse volikogu

liikmed saavad otsuseid langetada sõltumatult riigi keskvõimust ning seada esikohale kohalikud

huvid.

18. Põhiseaduse järgi on kohaliku omavalitsuse aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on

lahendada selle kogukonna probleeme ja korraldada kogukonna elu. Kui kogukondlike huvide

esindamisvõimalused seatakse sõltuvusse üleriigiliselt tegutsevate erakondade otsustustest, võib

kohalike huvide esindatus ohtu sattuda. See võib omakorda olla vastuolus omavalitsuse autonoomia

põhimõttega. Riigi ja kohaliku huvi konflikti korral peab säilima volikogu liikme võimalus otsustada

kohalikke küsimusi sõltumatult oma kogukonna huvides. Seetõttu peab kohalike valimiste süsteem

tagama kohalikust kogukonnast võrsunud isikute gruppidele, kellel on ühine huvi kohaliku elu

küsimuste lahendamiseks, võrdse kandideerimise võimaluse nende gruppidega, kes on üheaegselt

huvitatud ka võimu teostamisest üle kogu riigi, nagu seda on erakonnad.

19. Eeltoodust tulenevalt analüüsib üldkogu, kas kandidaatide ühisnimekirja esitamiseks seatud

nõuded on mõistlikud ning kas need nõuded võimaldavad ühe valla või linna elanike grupil esitada

kandideerimisnimekirja iseseisvalt. Tulenevalt KOVVS §-s 701 sätestatud piirangust on kohalikel

valimistel kandidaatide nimekirja ülesseadmise õigus kehtiva seaduse järgi üksnes erakondadel.

Seega tuleb analüüsida, kas erakondade moodustamiseks ja nende tegutsemiseks esitatud nõuded

võimaldavad esitada nimekirja ühe kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvate isikute grupil, keda

seovad ühised huvid kohaliku elu küsimuste lahendamisel.

20. Erakonnaseadus sätestab rea nõudeid erakonna registreerimisele ja tegevusele. Et poliitiliste

eesmärkide saavutamiseks loodud organisatsioon saaks tegutseda erakonnana, on ta vaja erakonnana

registreerida. Erakonna registreerimiseks on vajalik vähemalt tuhande liikme olemasolu (EKS § 6

lg 2). Kuna erakond tegutseb mittetulundusühinguna, laienevad talle kõik mittetulundusühingute

seadusest tulenevad nõuded, muu hulgas nõue omada organeid (mittetulundusühingute seaduse

(MTÜS) 4. peatükk) ja koostada majandusaasta aruandeid (MTÜS § 36). Kuna erakond on juriidiline

isik, laienevad erakondadele ka maksuseadustest tulenevad nõuded, näiteks regulaarsete aruannete

esitamise kohustus (nt tulumaksuseaduse § 54). Erakonnal peab olema põhikiri ja programm (EKS

§ 7). Erakonna liikmete nimekiri tuleb esitada kohtu registriosakonnale (EKS § 81). Erakonna

liikmeteks võivad olla vaid Eesti kodanikud (EKS § 5 lg 1). Erakonnale laienevad mitmed

rahastamise piirangud ning rahastamise avalikustamise kohustused (EKS peatükk 21).

21. Õiguskantsler leiab, et tulenevalt EKS § 1 lg-st 1 peab erakonna eesmärgiks olema nii riigivõimu

kui kohaliku omavalitsuse teostamine ning välistatud on isikute poliitilise ühenduse tunnustamine

erakonnana, kui selle eesmärgiks on omavalitsuse teostamine üksnes ühe valla või linna tasandil.

Üldkogu seda seisukohta ei jaga. Erakonnaseaduse § 1 lg 1 sõnastus ei sea ranget piirangut erakonna

registreerimisele või tegutsemisele, kui erakond võtab eesmärgiks võimu teostamise ainult riigi või

kohaliku omavalitsuse tasemel. Ka puuduvad erakonnaseaduses normid, mis võimaldaksid erakonna

tegutsemist lõpetada või teda karistada, kui erakond ei esita kandidaate valimisteks kõikidel

võimutasanditel. Erakonna võimalus oma kandidaate üles seada ning osaleda võimu teostamises nii

riigi kui kohalikul tasemel on erakonna õigus, mitte aga kohustus.

22. Kuigi erakonnaseadus ei keela ühe valla või linna elanikel kohaliku võimu teostamiseks erakonda

moodustada, tuleneb eespool loetletud piirangutest, et erakonna moodustamine kandidaatide

ülesseadmiseks ning kohaliku võimu teostamiseks ühe kohaliku omavalitsuse üksuse piires on

praktiliselt võimatu. Tulenevalt omavalitsuste valijate arvust muutub ületamatuks takistuseks tuhande

liikme nõue erakondade registreerimiseks (EKS § 6 lg 2). See nõue välistab isegi ühe erakonna

moodustamise paljudes Eesti omavalitsustes. Praktiliselt on aga erakonna moodustamine võimatu

kohaliku võimu teostamiseks enamikus omavalitsustes, rääkimata erinevate erakondade tekkest ühe

omavalitsuse piires. Sisuliselt on välistatud nimekirja ülesseadmine ühe valla või linna elanikel, kes

soovivad kohalikel valimistel esindada kogukonna autonoomseid huve. Seega piiravad

erakonnaseaduses sätestatud reeglid koostoimes KOVVS §-ga 701 ühetaolist valimisõigust

(kandideerimisõiguse näol) kohalikul tasemel. Samuti on piiratud kohaliku omavalitsuse autonoomia

põhimõtet (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuli 2002. a otsust asjas

nr 3-4-1-7-02).

23. Kohalikust kogukonnast võrsunud gruppide edukaks kandideerimiseks kohaliku omavalitsuse

volikogu valimistel seab takistusi ka erakondade rahastamise kord. Erakonnaseaduse § 125 lg-d 1 ja 2

arvestavad erakondade rahastamisel riigieelarvest eelkõige nende erakondadega, kes osalevad

valimistel üle kogu riigi. Kuna erakonnad, sh kohalikul tasemel tegutsevad erakonnad, ei tohi vastu

võtta annetusi juriidilistelt isikutelt (EKS § 121) ning puudub rahastamine kohalike omavalitsuste

vahenditest, oleks kohalikel ühendustel valimiskampaania läbiviimine võrreldes üleriigiliselt

tegutsevate erakondadega oluliselt raskendatud.

24. Nii kohaliku autonoomia põhimõte kui võrdse kandideerimisõiguse põhimõte ei ole absoluutsed

reeglid, mille riivamine tooks automaatselt kaasa põhiseadusevastase olukorra. Üldiste ja ühetaoliste

valimiste põhimõte on põhiseaduses sõnastatud seaduse reservatsioonita. Nendest põhimõtetest

tulenevate õiguste riivamine on lubatud, kui eksisteerib mõni põhiseaduslik väärtus, mida piiranguga

kaitstakse ning kui piirang on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Ka kohaliku autonoomia põhimõtte

kui põhiseaduse üldpõhimõtte riivamine on lubatud, kui see on õigustatud mõne olulise

põhiseadusliku väärtuse saavutamisega. Põhiõiguste piiramise korral analüüsib Riigikohus nende

piirangute sobivust, vajalikkust ja mõõdukust, lähtudes piirangute eesmärgist. Üldkogu leiab, et

kandideerimisõiguse ja kohaliku autonoomia põhimõtte piiramise hindamisel on võimalik kasutada

samu põhimõtteid.

25. Justiitsminister ning Riigikogu põhiseaduskomisjon leiavad, et kandideerimisõiguse piiramine

erakonnaseaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel selliselt, et nimekirjade

esitamise õigus on ainult erakondadel, on õigustatud poliitilise vastutuse tagamise vajadusega.

26. Üldkogu nõustub, et poliitilise vastutuse tagamine on põhiseaduslik väärtus. Poliitilise vastutuse

põhimõte tuleneb PS §-s 1 väljendatud demokraatia põhimõttest. Demokraatia põhimõte eeldab, et

valijal on võimalus teha valik erinevate valimisprogrammide ja ideede ning neid esindavate

kandidaatide ning nimekirjade vahel. Demokraatia toimimise seisukohalt on oluline, et erinevad

ühiskondlikud huvid oleksid ka kohalikul tasandil poliitilise otsustuse protsessis võimalikult

ulatuslikult esindatud. Samaaegselt eeldab demokraatia põhimõte ka seda, et valijal on võimalus anda

hinnang valituks osutunud volikogu liikmete tegevusele ja nende antud valimislubaduste täitmisele.

Selles avaldub volikogu liikmete poliitiline vastutus oma valijate ees. Mida püsivam on valimistel

kandideerivate poliitiliste jõudude kooslus, seda selgepiirilisem peaks olema ka poliitiline vastutus,

sest valija saab alles järgmistel valimistel anda hinnangu eelmiste valimiste ajal esitatud

valimislubaduste täitmisele.

27. Erakonnaseaduses kehtestatud nõuete tõttu on erakondade organisatsioon püsiv ja nende

tegutsemine suunatud pikema aja peale, mistõttu on valijatel lihtsam hinnata erinevate ühenduste

tegutsemist erinevate valimiste lõikes. Isegi kui nõustuda õiguskantsleri väitega, et poliitiline vastutus

kohalikul tasandil on teistsuguse iseloomuga kui riigi tasandil, ei tähendaks see seda, et

kandideerimisõiguse piiramine vastavalt erakonnaseadusele ja kohaliku omavalitsuse volikogu

valimise seadusele ei oleks üldse sobiv vahend poliitilise vastutuse tagamiseks.

28. Nimekirjade esitamise õiguse andmine vaid erakondadele vastavalt erakonnaseadusele ja

kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele on põhimõtteliselt ka vajalik vahend poliitilise

vastutuse tagamiseks. Kandideerimisõigust ja kohalikku autonoomiat vähem piiravat vahendit, mis

tagaks poliitilise vastutuse sama efektiivselt kui nimekirjaga kandideerimisõiguse andmine

erakondadele, ei ole üheselt võimalik välja tuua. Õiguskantsleri taotluses väljatoodud võimalused

poliitilise vastutuse tagamiseks kohalikul tasemel (valimiskünnis ja toetusallkirjad) võivad küll

poliitilist vastutust suurendada, kuid ei ole võimalik väita, et tegemist on sama efektiivsete

meetmetega kui nimekirja esitamise õiguse andmine üksnes erakondadele.

29. Järgnevalt kaalub üldkogu, kas kandideerimisõiguse ja kohaliku autonoomia põhimõtte piiramine

on piisavalt mõõdukad vahendid poliitilise vastutuse suurendamiseks. Kaalumisel tuleb arvestada

kandideerimisõiguse ja kohaliku autonoomia piirangu intensiivsusega ning nende väärtuste

kaalukusega, võrreldes poliitilise vastutuse tagamise vajadusega.

30. Kandideerimisõiguse piiramine takistab isikute osalemist valimistel. Õigus valitud saada on

demokraatia aluspõhimõte. Ka kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte on Eesti põhiseaduse

kohaselt üheks demokraatia aluspõhimõtteks. Seetõttu peab piirangute kehtestamine valimisõiguse

teostamisel kohalikel valimistel olema eriti kaalukas.

31. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses ja erakonnaseaduses sätestatud piiranguid ei

tee väheintensiivseks asjaolu, et igaühel säilib põhimõtteliselt võimalus kandideerida

üksikkandidaadina. Proportsionaalse valimissüsteemi korral ei ole üksikkandidaadi võrdlemine

nimekirjaga mõistlik. Ka valimistulemused näitavad, et üksikkandidaadi valimiseks nõutava

lihtkvoodi saavutab väga väike arv kandidaate. Piisab vaid ühest erakonna esitatud nimekirjast, milles

kandideerinud isikud koguvad vähemalt 5% häältest, et see nimekiri saaks kõik

kompensatsioonimandaadid, samas kui kõik lihtkvooti mittesaavutanud üksikkandidaatidele antud

hääled läheksid kaotsi. Üldkogu ei nõustu justiitsministri väitega, et üksikkandidaadid võiksid

tõenäoliselt koguda tulevikus omavalitsusüksustes olulise arvu mandaate.

32. Ainult erakondade kandideerimine kohalikel valimistel seab ohtu ka kohalike omavalitsusorganite

representatiivsuse (vrd ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuli 2002. a

otsus asjas nr 3-4-1-7-02, p 21). Õiguskantsleri esitatud vaidlustamata andmetel oli 2002. a kohaliku

omavalitsuse üksuseid, kus ei kandideerinud ühtegi erakonna nimekirja, kokku 14. Vaid üks erakond

oli esindatud 46 omavalitsuses. Eestimaa Rahvaliit oli 2002. a kohalikel valimistel esindatud oma

nimekirjaga 159, Eesti Keskerakond 157, Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica 117 kohalikus

omavalitsuses. Teiste erakondade valimisnimekirjad olid esindatud vähem kui 60 kohaliku

omavalitsuse üksuses. Seega ei ole tagatud, et omavalitsustes on valijal võimalik teha valik erinevate

nimekirjade vahel.

33. Võimalus kandideerida mõne erakonna nimekirjas, isegi kui isik ei kuulu erakonda, ei vähenda

oluliselt kandideerimisõiguse piirangu intensiivsust. Ei ole tagatud, et erakond võtab soovija oma

nimekirja. Sealjuures puudub sellel isikul võimalus erakonna otsust erakonnasiseste protseduuride

abil mõjutada.

34. Eeltoodust tuleneb, et piirang kandideerimisõigusele ning kohalikule autonoomiale on

intensiivne. Kuigi poliitilise vastutuse tagamine on põhiseaduslik väärtus (vt otsuse p 26), ei ole see

siiski demokraatia põhimõttest tulenev primaarne väärtus. Eesti poliitilises süsteemis on demokraatia

toimimiseks poliitilise vastutuse kõrval olulisel kohal nõue, et erinevad ühiskondlikud huvid oleksid

poliitiliste otsuste tegemisel võimalikult ulatuslikult esindatud. Samuti tuleb arvestada võimude

lahususe põhimõttega, mis ei anna ühele poliitilisele jõule või institutsioonile võimutäiust, mille

kasutamist saaks rahvas järgnevatel valimistel lihtsalt hinnata.

35. Justiitsministri arvates on üksnes erakondadele nimekirjade esitamise õiguse andmine vajalik ka

selleks, et tagada piisava sideme olemasolu kohaliku omavalitsuse ja riigivõimu vahel ning vältida

kohalike ja riigivõimu huvide vastandlikkust. Justiitsministri arvates saab riigil olla ainult üks tegelik

võimukese. Üldkogu ei nõustu justiitsministri arvamusega, sest kohalike huvide realiseerimine

kohalikul tasemel, vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega, on omavalitsuse autonoomia

põhimõtte olemuslik sisu (vt otsuse p 17).

36. Eeltoodud argumentide kaalumise tulemusena jõuab üldkogu järeldusele, et poliitilise vastutuse

tagamise eesmärk ei õigusta tänases Eesti õiguslikus ja sotsiaalses olustikus kohaliku autonoomia

põhimõtte ja võrdse kandideerimise õiguse piiramist kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.

Seetõttu on EKS § 6 lg 2 ning KOVVS § 701, mis takistavad kohaliku omavalitsuse üksuse elanikel

nimekirjade sõltumatut esitamist kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, nende koosmõjus

põhiseadusevastased.

II

37. Õiguskantsler vaidlustab KOVVS § 701 ning EKS § 1 lg 1 ja § 6 lg 2 ka lähtuvalt PS §-st 48

("Erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud."), millest õiguskantsleri väitel tuleneb

erakonnapõhiõigus. See põhiõigus on õiguskantsleri arvates ühenduses demokraatia põhimõttega,

vaba eneseteostuse õigusega ning ühinemisvabadusega. Õiguskantsleri taotluse kohaselt tuleb

erakonnana põhiseaduse tähenduses mõista igasugust poliitilistel eesmärkidel tegutsevat ühingut ning

sellistele ühingutele seatavate piirangute näol on tegemist erakonnapõhiõiguse riivega.

38. Seadusandjale on, lähtudes PS § 48 lõikest 1, antud õigus defineerida, mida mõista erakonnana.

Põhiseadusest ei tulene, et kõik ühingud, mis on poliitiliste eesmärkide nimel moodustatud, peaksid

omama õigust kanda erakonna nime. Põhiseaduse § 48 tõstab erakonna teistest ühingutest eraldi esile,

rõhutades selle spetsiifilist iseloomu, pidades seda samas üheks mittetulunduslike ühenduste liigiks.

Seadusandjal on õigus kehtestada ühingu erakonnana registreerimiseks esitatavad täpsemad nõuded,

kujundades erakonna kui õigusinstituudi.

39. Nagu teistegi põhiseaduses mainitud õigusinstituutide kujundamisel, ei tohi seadusandja aga

erakonda meelevaldselt defineerida. Arvestades erakondade suurt tähendust poliitilises elus, peavad

seadusandja kehtestatud reeglid poliitilisele ühinemisvabadusele erakondade vormis olema

mõistlikud. Sealjuures tuleb arvestada erakondadele antud eriõiguste iseloomuga - mida

ulatuslikumad eriõigused erakondadele on antud, seda tugevamini peavad olema õigustatud erakonna

asutamiseks esitatavad nõuded. Kui potentsiaalsed poliitilistel eesmärkidel ühinejad ei suuda täita

erakondadele esitatavaid nõudeid, ei ole neilt ühinemisvabadust sellega ära võetud. Nad saavad enda

eesmärkide täitmiseks luua tavalise mittetulundusühingu või tegutseda seltsinguna (vt MTÜS § 2

lg 2).

40. Ebamõistlikud piirangud erakonna registreerimisele ja tegevusele oleksid eelkõige sellised, mis

kahjustaksid märkimisväärselt erakondade loomist, arvestades, et erakondadele on antud olulised

õigused poliitilises süsteemis. Erakondade üks olulisemaid eriõigusi on osalemine Riigikogu

valimistel ja kohalikel valimistel oma nimekirjaga. Teistel isikutel ja organisatsioonidel puudub

võimalus kandidaatide nimekirju esitada. Seetõttu oleks ebamõistlik see, kui näiteks erakonna

asutamine seataks sõltuvusse täidesaatva võimu suvast või kui erakonna asutamisele seataks niivõrd

ranged piirangud, mis teeks erakonna asutamise praktiliselt võimatuks.

41. Õiguskantsler vaidlustab PS §-le 48 tuginedes esmalt EKS § 1 lg 1, mille kohaselt on erakonna

eesmärgiks riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine. Õiguskantsleri arvates on tegu

programmivabaduse piiranguga. Üldkogu ei nõustu selle seisukohaga. Otsuse punktist 21 tuleneb, et

EKS § l lg 1 ei takista iseenesest erakondade tegutsemist üksnes kohalikul tasemel.

42. Õiguskantsler vaidlustab PS §-le 48 tuginedes ka EKS § 6 lg 2. Üldkogu leidis eespool (otsuse

p 36), et erakonna registreerimiseks vähemalt tuhande liikme olemasolu piirab põhiseadusevastaselt

kandideerimisõigust ja kohaliku omavalitsuse autonoomiat, arvestades, et erakonnad on ainsad

ühendused, kes võivad kohalikel valimistel oma valimisnimekirja esitada. Kui seadusandja tagab

võimaluse kohalikel valimistel osalemiseks ka muudele ühendustele või tagab kõigis omavalitsustes

kohalikul tasandil tegutsevate erakondade registreerimise võimalikkuse, võib 1000 liikme nõue olla

üleriigiliselt tegutseva erakonna registreerimiseks õigustatud.

III

43. Õiguskantsler taotleb, et üldkogu tunnistaks osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ning

kehtetuks EKS § 1 lõike 1 ja § 6 lõike 2 ning KOVVS § 701. Kuna EKS § 1 lg 1 ei sea erakondadele

tegutsemise kohustust üle kogu riigi (vt otsuse p 21), jääb õiguskantsleri taotlus selle normi kehtetuks

tunnistamise osas rahuldamata.

44. Õiguskantsler taotleb KOVVS § 701 ja EKS § 6 lg 2 kehtetuks tunnistamist kahel alusel. Esiteks

leiab õiguskantsler, et need normid tuleks kehtetuks tunnistada osas, milles need ei võimalda

moodustada kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalemiseks kodanike valimisliite. Teiseks

leiab õiguskantsler, et need normid tuleks kehtetuks tunnistada osas, milles need ei võimalda

moodustada alla 1000 liikmega erakondi kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks.

Õiguskantsleri taotlus Riigikohtule on sõnastatud kumulatiivselt ("aga samuti"). Õiguskantsler tegi

26. novembril 2004. a Riigikogule ettepaneku nimetatud normide põhiseadusega kooskõlla viimiseks,

"nähes ette kas kohaliku erakonna instituudi või lubades kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel

osaleda kodanike valimisliidul". Seega esitas õiguskantsler Riigikogule selgelt alternatiivse

ettepaneku. Ka Riigikohtule esitatud õiguskantsleri taotluse motiividest selgub, et ta ei tee

ettepanekut üheaegselt nii KOVVS § 701 kui ka EKS § 6 lg 2 kehtetuks tunnistamiseks vaatamata

sellele, et põhiseadusevastane olukord on loodud nende normide koosmõjus. Seega on õiguskantsler

üldkogu arvates esitanud Riigikohtule alternatiivse taotluse.

45. Üldkogu leiab, et seadusandjal on põhimõtteliselt mitmeid võimalusi põhiseadusevastase olukorra

kõrvaldamiseks. Seadusandja saab õiguskantsleri vaidlustatud sätete koosmõjus tekkinud

põhiseadusevastase olukorra kõrvaldada ka muul viisil peale KOVVS § 701 kehtetuks tunnistamise

ning kodanike valimisliitudel valimistel osalemise lubamise, järgides kandideerimisõiguse, kohaliku

omavalitsuse autonoomia ja ühinemisvabaduse põhimõtteid. Oluline on, et säiliks kohalike küsimuste

iseseisva otsustamise vabadus kohustusliku tingimuseta osaleda üleriigilise poliitika kujundamises.

Üldkogu on aga seisukohal, et elanike arvult väikestes kohaliku omavalitsuse üksustes ei oleks

üksnes erakondade nimekirjades kandidaatide ülesseadmise võimaldamine põhiseaduspärane isegi

siis, kui erakonnale esitatavat 1000 liikme nõuet vähendada näiteks kümme korda. Ka 100 liikme

nõude puhul ei oleks paljudes omavalitsusüksustes võimalik moodustada mitut kohalikku erakonda.

46. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et valimisliitude keelustamist ei saa põhiseadusevastaseks

tunnistada abstraktselt kõikides omavalitsustes, sest suuremates omavalitsustes võib nimekirjade

esitamise õiguse piiramine erakondadega olla õigustatud. Riigikohtul puudub aga võimalus otsustada,

millistes omavalitsustes võiks valimistel osaleda üksnes erakondade nimekirjad ja millistes mitte.

Isegi kui üldkogu tuvastaks, et teatud suuremates omavalitsustes on piirang kohalikule autonoomiale

ning kandideerimisõigusele õigustatud poliitilise vastutuse tagamise eesmärgiga, saab ainult

seadusandja kehtestada konkreetse elanike arvu, millal on tegemist piisavalt suure omavalitsusega.

47. Üldkogu leiab, et lähtudes õiguskindluse põhimõttest, ei saa käesolevas vaidluses piirduda

KOVVS § 701 ja EKS § 6 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamisega nende koosmõjus ning tunnistab

KOVVS § 701 kehtetuks. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 701 saab kehtetuks

tunnistada vaatamata asjaolule, et Riigikogul on õigus valimisliitude osalemist kohalikel valimistel

põhimõtteliselt keelata, kehtestades piisavad tagatised kandideerimisõiguse teostamiseks muude

vahenditega. Eelkõige arvestab üldkogu kohalike valimisteni jäänud ajaga. Kohaliku omavalitsuse

volikogu valimise seaduse § 701 kehtetuks tunnistamisel oleks üheselt selge, kes saavad eelseisvatel

kohalikel valimistel osaleda, kui seadusandja ei kehtesta teistsuguseid reegleid. Seadusandjale jääb

põhimõtteliselt võimalus kogu kohalike omavalitsuste volikogu valimise seaduse ja erakonnaseaduse

regulatsioon põhiseaduspäraselt ümber kujundada. Üldkogu arvates ei ole aga mõeldav, et

kandideerimisõigus ja kohaliku autonoomia põhimõte oleks eelseisvatel valimistel tagatud EKS § 6

lg 2 kehtetuks tunnistamisega ning väiksema liikmete arvu nõude kehtestamisega erakonna

registreerimiseks (vt ka otsuse p 45). Erakonnaseadusest tuleneb rida täiendavaid nõudeid erakonna

asutamisele, mille korrektne ja tähtaegne täitmine enne eelseisvaid valimisi ei ole paljudes

omavalitsustes kohaliku elu küsimuste lahendamisest huvitatud isikute poolt mõeldav. Samuti ei ole

mõeldav, et seadusandja kujundaks ümber kogu kohalike omavalitsuste volikogude valimissüsteemi

või valimisteni jäänud aja jooksul ühineksid omavalitsusüksused suuruseni, mis võimaldaks nende

elanikel raskusteta täita erakonna asutamiseks kehtestatud nõudeid.

IV

48. Õiguskantsler peab EKS § 5 lg-t 1 vastuolus olevaks Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga

19 ning selle rakendamiseks antud Euroopa Liidu Nõukogu 19. detsembri 1994. a direktiiviga

94/80/EÜ. Õiguskantsler viitab põhiseaduse normidest Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise

seaduse §-le 2 ning PS §-le 48, samuti võrdse kohtlemise põhimõttele.

Üldkogu leiab, et vaatamata viidetele põhiseaduse normidele vaidlustab õiguskantsler EKS § 5 lg 1,

tuginedes sisuliselt siiski Euroopa Liidu õigusele.

49. Õiguskantsler saab tegutseda üksnes seaduse alusel. Ei õiguskantsleri seadus ega

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus anna õiguskantslerile pädevust taotleda

Riigikohtult seaduste kehtetuks tunnistamist põhjusel, et seadus on vastuolus Euroopa Liidu

õigusega. Siseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks on erinevaid võimalusi

ning ei põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust. Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid see tähendab

Euroopa Liidu Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. Kohaldamise ülimuslikkus

tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses

kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97, Ministero delle Finanze vs.

IN.CO.GE.'90, [1998] ECR I-6307). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 kohaselt on

Euroopa Liidu Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu menetlust juhul, kui liikmesriik jätab

täitmata asutamislepingust tuleneva kohustuse, sealhulgas ei vii siseriiklikku õigust kooskõlla

Euroopa Liidu õigusega. See ei tähenda, et sarnane abstraktne kontrollimenetlus liikmesriigi õiguse

üle peaks eksisteerima siseriiklikult. Seega ei saa Riigikohus läbi vaadata õiguskantsleri taotlust osas,

milles õiguskantsler taotleb EKS § 5 lg 1 kehtetuks tunnistamist, toetudes Euroopa Ühenduse

asutamislepingu artiklile 19 ning direktiivile 94/80/EÜ.

50. Seadusandja pädevuses on otsustada, kas ta soovib reguleerida Euroopa Liidu õigusega vastuolus

oleva Eesti õiguse kehtetuks tunnistamise menetlust, nii nagu seadusandjal on võimalik valida, kas ta

annab õiguskantslerile õiguse kontrollida siseriiklike normide kooskõla Euroopa Liidu õigusega või

mitte.

51. Kuna üldkogul puudub võimalus tunnistada õiguskantsleri taotluse alusel siseriiklikke õigusakte

kehtetuks vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega, tuleb õiguskantsleri taotlus EKS § 5 lg 1 osas jätta

läbi vaatamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa,

Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann,

Tambet Tampuu, Peeter Vaher