3-4-1-1-05 · Riigikohus

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus

1. Ma ei nõustu üldkogu otsuse resolutsiooniga, ehkki möönan, et ka käesolevas asjas häälteenamuse

saavutanud kohtuotsuse resolutsioon on mõeldav. Häälteenamuse saavutanud resolutsioon on

põhjendatav sellega, et õiguskantsleri poolt Riigikohtule esitatud taotlust võib vaadelda

alternatiivsena (vt otsuse punkt 44) ja üldkogu lahendas kohtuotsuse resolutsioonis taotluse ühe

alternatiivi. Resolutsiooni kasuks räägib ka see, et eelseisvateks, s.o 2005. a sügisel toimuvateks

kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks pole nähtavasti võimalik, arvestades seaduseelnõude

välja töötamiseks ja menetlemiseks kuluvat aega, kaaluda ja kehtestada regulatsiooni, mis võimaldaks

nendel valimistel alternatiivina valimisliitudele või koos valimisliitudega osaleda kohalikel

erakondadel. Ajategurit arvestades oleks ilmselgelt võimatu ka elujõuliste kohalike erakondade

moodustamine, isegi kui seaduses jõutaks vastav muudatus teha (vt otsuse punkt 47). Isegi kui

Riigikogul õnnestuks vastav regulatsioon kehtestada, ei saaks kiirkorras moodustatud kohalik

erakond eelseisvatel valimistel minu arvates oma sisult kuigivõrd erineda valimisliidust.

2. Kõigest sellest hoolimata pole ma nõus otsuse resolutsiooni ja otsuse motivatsiooni punktis 47

esitatud üldkogu enamuse seisukohaga, mille järgi, lähtudes õiguskindluse põhimõttest, ei saa

käesolevas vaidluses kohtuotsuse resolutsioonis tunnistada Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise

seaduse (KOVVS) § 701 ja Erakonnaseaduse (EKS) § 6 lg 2 põhiseadusevastaseks nende koosmõjus

ning seepärast tuleb kehtetuks tunnistada üksnes KOVVS § 701. Samas konstateeris üldkogu otsuse

motivatsiooni punktis 36 EKS § 6 lg 2 ja KOVVS § 701 põhiseadusevastasust nende sätete

koosmõjus.

Lähtun kõigepealt sellest, et käesolev kohtuotsus ei tohiks silmas pidada üksnes 2005. a sügisel

toimuvaid kohaliku omavalitsuse volikogude valimisi. Erinevalt 2002. aastal Riigikohtu menetluses

olnud asjast, mille põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lahendas 15. juuli 2002. a otsusega (asi

nr 3-4-1-7-02), pole käesolev põhiseaduslikkuse järelevalve asi seotud üksnes eelseisvate

valimistega, vaid omab üldisemat kaalu. Käesoleva asja üldisema kaalu tajumine kumab läbi ka

üldkogu otsuse motivatsioonist.

Õiguskantsleri poolt Riigikohtu istungil alternatiivsena sõnastatud taotlus ei tee minu arvates

võimatuks Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Erakonnaseaduse asjassepuutuva

regulatsiooni kui terviku põhiseaduspärasuse hindamist kohtuotsuse resolutsioonis. Kohtuotsuse

motivatsioonis õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasusele antud hinnangud pole akti vastu võtnud

organile rangelt võttes siduvad. Kohtuotsuse resolutsioonis seaduste regulatsioonile kui tervikule

hinnangu andmine stimuleeriks seadusandjat probleemiga kiiresti uuesti tegelema ja kaaluma kõiki

võimalikke regulatsiooni variante ning hoopis süvendaks õiguskindlust sel viisil, et vähendaks

tõenäosust, et Riigikohus peab veel kord menetlema kohtuasja, mis on tekkinud kohalike valimiste ja

sellega seonduvalt erakonnapõhiõiguse pinnalt. See lahendus stimuleerinuks Riigikogu aegsasti

analüüsima ka Euroopa Parlamendi valimise seadust, mille 6. peatükk koostoimes

Erakonnaseadusega võib tekitada probleeme seoses Euroopa Liidu kodanike kandideerimisega

järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel.

Arvan, et kui vähegi võimalik, tuleb, eriti nii sensitiivses küsimuses kui seda on erakonnapõhiõigus ja

valimisõigused, anda õigusliku regulatsiooni valiku võimalus parlamendile, mitte aga lahendada

kohtuotsusega parlamendi eest küsimust ära. Praegu kohalike valimisteni jääv aeg võimaldab anda

asja otsustamiseks Riigikogu kätte. Üldkogu enamus on aga küsimuse parlamendi eest ära

otsustanud, võimaldamata parlamendile täiendavaid samme.

Seda kõike arvestades polnud minu arvates üldkogul mõistlik siduda end õiguskantsleri poolt

Riigikohtu istungil esitatud alternatiivse taotlusega.

3. Arvan, et võimalikke kohtuotsuse resolutsioone selles asjas oli veel vähemalt kolm.

Puudusteta resolutsioonivariante minu arvates polegi, arvestades õiguskantsleri taotluse esitamise

aega (19. detsember 2004), asja keerukust, üldkogus asja läbivaatamiseks paratamatult kuluvat aega

(mis käesoleval juhul on jäänud Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 13 lg-ga 1

ette nähtud nelja kuu piiridesse) ja kohalike omavalitsuste 2005. a sügiseste valimisteni jäänud aega.

Allpool käsitletavatest kohtuotsuse resolutsioonivariantidest pean halvimaks esimest (vt punkt 4) ja

parimaks teist (vt punkt 5).

4. Üheks võimaluseks olnuks kasutada Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 15 lg 1 p-s 2 ja § 58 lg-s 3 Riigikohtule selgesõnaliselt antud pädevust ning tunnistada

kohtuotsuse resolutsioonis KOVVS § 701 ja Erakonnaseaduse asjakohane regulatsioon nende

koostoimes kehtetuks ja anda seadusandjale mõistlik aeg regulatsiooni kooskõlla viimiseks

Põhiseadusega.

Mõistlik aeg võib PSJKS § 58 lg 3 järgi olla kuni kuus kuud pikk. Kuid arvestades 2005. a kohalike

valimisteni jäänud aega, pole kuuekuulise tähtaja andmine mõeldav. Arvan, et probleemi keerukust ja

valimisteni jäänud aja pikkust arvestades polegi seadusandjale võimalik ette kirjutada aega, mis oleks

mõistlik ja tagaks eelseisvate valimiste tähtaegse läbiviimise.

Kui seadusandja ei jõuaks kehtetuks tunnistatud regulatsiooni asemel kohtuotsusega määratud ajaks

uut, põhiseaduspärast regulatsiooni kehtestada, siis toimuksid sellise resolutsioonivariandi korral

kohalikud valimised valimisliitude osavõtul. Kuid Erakonnaseadusega erakonna moodustamiseks

sätestatud 1000 liikme nõude osas regulatsiooni kehtetuks tunnistamine tooks kohtuotsuse

jõustumisel negatiivse tagajärjena kaasa selle, et kohtuotsusega kaoks ära erakonna registreerimiseks

vajalik liikmete miinimumarv. See poleks aga minu arvates kooskõlas Põhiseaduse § 48 lg 1 teise

lause mõttega, mille järgi erakond on liikmelisusel põhinev ühing ja sellise ühingu liikmete arvu

kehtestamine on seadusandja pädevuses. Arvan, et Riigikohus ei tohi luua olukorda, kus erakonda

saab moodustada suvalise liikmete arvuga.

5. Seda negatiivset tagajärge ja võimalikku etteheidet, et Riigikohus on kaalukate põhjendusteta

sekkunud poliitikasse ja parlamendi pädevusse, oleks suutnud vältida kohtuotsuse resolutsioon, mille

järgi KOVVS § 701 ja Erakonnaseaduse asjakohane regulatsioon nende koosmõjus tunnistataks

põhiseadusevastaseks, mitte aga kehtetuks.

Selline resolutsioon andnuks nii sensitiivses küsimuses kui seda on valimisõigus ja

erakonnapõhiõigus otsustuse tegemise parlamendi kätte.

Praegu on aga üldkogu kohtuotsusega ilma tungiva vajaduseta taastanud valimisliidud ajal, mil

parlamendil olnuks veel aega, et ise küsimusega tegelda. Riigikogu saanuks ajapuudusel valida

kasvõi näiteks lahenduse, mis lubab valimisliite. Märgin siinkohal, et Riigikogu suutis pärast 15. juuli

2002. a valimisliite puudutava otsuse tegemist teha seaduses asjakohased, valimisliite lubavad

muudatused ja 2002. a sügisesed valimised toimusid tähtaegselt. Tõsi, 2002. a juulikuus taandus

küsimus vaid valimisliite taaslubava tehnilise regulatsiooni kehtestamisele ja sügisesteks valimisteks

vajaliku poliitilise otsustuse tegemisele. Praegune olukord on keerulisem.

Pean siiski tunnistama, et kohtuotsuse resolutsioonis seaduste regulatsiooni põhiseadusevastasuse

tuvastamisega piirdumisel on teoreetiline võimalus, et Riigikogu ei vii Kohaliku omavalitsuse

volikogu valimise seaduse ja Erakonnaseaduse asjakohast regulatsiooni mõistliku aja jooksul

kooskõlla Põhiseadusega. Nii on juhtunud Omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 puudutava

üldkogu otsusega, mis pärineb 28. oktoobrist 2002 (asi nr 3-4-1-5-02). Kuid arvan, et käesolevas

asjas on Riigikogu koosseisu enamuse poolt toetatava lahenduse leidmine reaalne. Pealegi on

parlamendi "korrale kutsumiseks" viimase tegevusetuse puhuks seadusandja nüüd ise kehtestanud

minu arvates tõhusad õiguslikud vahendid, mida seni pole küll veel kasutatud. Nimelt näeb PSJKS

§ 9 lg 1 ja § 15 lg 1 p 21. ette võimaluse tunnistada õigustloova akti andmata jätmine Põhiseadusega

vastuolus olevaks. Seadusandja tegematajätmist käesolevas asjas saaks isik, olenevalt vaidluse

iseloomust, vaidlustada kas Kohaliku omavalitsuse valimisseaduse alusel valimiskomisjoni peale

kaebuse esitamisel või kaevates kohalike küsimustega tegeleva erakonna registreerimata jätmise

peale. Riigivastutuse seadus kehtestab sellisteks juhtudeks minu arvates tõsiseltvõetavate

sanktsioonide rakendamise võimaluse. Halvimal juhul tähendaks eelpoolnimetatud teoreetiline

võimalus seda, et hääletamistulemused tunnistatakse PSJKS § 46 lg 2 ja KOVVS § 67 alusel

kehtetuks.

Piirdumine kohtuotsuse resolutsioonis seadusega kehtestatud regulatsiooni kehtetuks tunnistamise

asemel selle põhiseadusevastasuse tuvastamisega pole minu arvates käsitatav Riigikohtu pädevuse

ületamisena või menetlusseaduse muu, väiksema rikkumisena, vaid Riigikohtu asjakohase

enesepiiramisena. Pädevuse ületamisega oleks tegu siis, kui Riigikohus teeks rohkem, kui talle on

lubatud. Vaid pädevuse ületamisel sekkuks kohus teise võimuharu tegevusvaldkonda.

6. Seadusandjasse umbusklikuma suhtumise korral olnuks eriarvamuse punktis 5 esitatud variandi

asemel võimalik kohtuotsuse resolutsioon, millega oleks tunnistatud Erakonnaseaduse asjakohane

regulatsioon ja KOVVS § 701 nende koostoimes põhiseadusevastaseks ning lisaks sellele KOVVS

§ 701 kehtetuks. Sellise lahenduse korral tulnuks PSJKS § 58 lg 3 alusel anda seadusandjale aega

põhiseadusevastaseks tunnistatud regulatsiooni kooskõlla viimiseks Põhiseadusega. Kohtuotsuse

määratud ajaks täitmata jätmise korral oleks KOVVS § 701 kaotanud kehtivuse ja 2005. aasta

valimisi saaks korraldada valimisliitude osavõtul. Kuid ka selline resolutsioon ei välistaks erakonna

registreerimisel tekkida võivaid vaidlusi erakonnapõhiõiguse pinnalt.