3-1-1-13-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-05

Otsuse kuupäev

12. aprill 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A. H. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsus

asjas nr 2-1-731-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. H. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

12. novembri 2004. a ja Harju Maakohtu 28. juuni

2004. a otsused ning saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. juuni 2004. a otsusega (kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 21. juunil 2004. a)

tunnistati A. H. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73

alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. A. H.-lt mõisteti kuriteoga tekitatud kahju

katteks välja 147 755 krooni ja 20 senti OÜ X. kasuks.

A. H. tunnistati süüdi selles, et tema, olles volitatud ostma OÜ-le X. mootorsõiduki Dodge Grand Caravan

(ehitusaasta 1997, VIN-kood 1B4GP54L3VB373019), omastas talle 3. novembril, 1. detsembril ja

5. detsembril 1998. a sõiduauto ostmiseks usaldatud rahasummad koguväärtuses 157 755 krooni ja 20 senti.

Maakohus märkis muu hulgas, et 3. novembril 1998. a sai A. H. OÜ-lt X. volikirja, mis sisaldas volitust osta

äriühingule sõiduk Dodge Grand Caravan, allkirjastada selleks vajalikke dokumente, esindada OÜ-d X.

Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses ning teostada kõiki vajalikke toiminguid, mis on seotud eelnimetatud

sõiduki omandamisega. Maakohtu hinnangul ei olnud A. H. sõiduki müüja, vaid võttis endale volitused osta

see auto OÜ-le X. ning just sellel eesmärgil usaldati talle ka äriühingu vara. Kohus pidas loogiliseks

kannatanu seadusliku esindaja M. N.-i ütlusi, mille kohaselt pidi kohtualune juba pärast esimese sissemakse

saamist 3. novembril 1998. a korda ajama auto paberid ja esitama äriühingule arve, mille alusel oleks saanud

tollis ära maksta käibemaksu. Nii volikiri kui ka raha oli kohtualusele antud OÜ-le X. auto ostmiseks. A. H.

aga arvet ei esitanud ja autot üle ei andnud, kulutades saadud raha enda võlgade maksmiseks ning isiklikuks

otstarbeks. Nimetatud asjaolud kinnitavad saadud raha pööramist isiklikuks kasuks.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. H. kaitsja vandeadvokaat Natalja Lausmaa, kes palus

maakohtu otsuse tühistada ja A. H. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks mõista. Maakohtu otsuse vaidlustas

apellatsiooni korras ka kannatanu OÜ X. seaduslik esindaja M. N., kes palus maakohtu otsuse tühistada

mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmise osas ning tunnistada A. H. süüdi veel mitmetes kuritegudes,

mille osas teda kohtu alla ei olnud antud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja

mõlemad apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised.

Omastada saab isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras. Võõras on asi, mis ei ole antud isiku

omandis, millele tal ei ole õiguslikku võimu ning mis on kellegi teise omandis. Kokkulepe omandi

üleminekuks peab näitama selgelt senise omaniku loobumist oma omandist. OÜ X. ei kavatsenud loobuda

oma rahast, vaid soovis osta selle eest auto. 3. novembri 1998. a volitusega auto ostmiseks ja selleks vajalike

toimingute tegemiseks ei läinud A. H.-le üle omandiõigust OÜ X. rahale. Tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et nimetatud sõidukit oli A. H. küll ise müügiks pakkunud, kuid ta ei esinenud selle auto

omanikuna. A. H. ei olnud auto müüja, vaid võttis endale volitused see auto äriühingule osta ning just sellel

eesmärgil usaldati talle äriühingu raha.

Enne lepingutingimuste täitmist polnud süüdistataval mingit seaduslikku alust pidada OÜ-lt X. saadud raha

enda varaks. Kolme kuu jooksul ei võtnud A. H. ette samme, et saadud raha vastavalt lepingule kulutada.

Alles kolm kuud hiljem hakkas ta autot vormistama, kuid hoopis kolmanda isiku nimele. Ringkonnakohus

märkis, et sõiduki täpsem päritolu on jäänud uurimise käigus välja selgitamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. H. kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes

palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista A. H. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks. Oma taotlust

põhistab kassaator järgmiselt.

4.1 Mõlema astme kohtud on ekslikult leidnud, et A. H. oli kohustatud andma sõiduki OÜ-le X. üle juba

pärast esimese osamakse saamist ning alles pärast seda oleks A. H.-le üleantud raha kuulunud talle. Kohtud

on põhiliselt lähtunud sellest, et poolte vahel oli käsundussuhe, mille alusel oli A. H. volitatud tegema

sõiduki omandamiseks vajalikke registritoiminguid. Tegelikult sõlmisid pooled aga ostu-müügilepingu.

4.2 Olenemata sellest, kas A. H. ja OÜ X. vaheline õigussuhe on vaadeldav käsunduslepinguna või ostu-

müügilepinguna, lasus OÜ-l X. tulenevalt Tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 242 või § 398 lg 2 p-st 1 kohustus anda

A. H.-le üle kindlaksmääratud rahasumma. OÜ X. seda kohustust aga ei täitnud. Pooled ei leppinud kokku,

et auto antakse üle enne kogu ostuhinna tasumist. Seega sai A. H.-l tekkida kohustus auto üle anda alles

pärast kogu ostusumma laekumist, mida aga ei toimunud.

4.3 OÜ X. poolt üleantud summade näol ei olnud mingil juhul tegemist A. H. jaoks võõra varaga. Raha

vastuvõtmise ajal oli A. H. veendunud, et pooltevaheline tsiviilõiguslik leping kehtib ning tal on saadud raha

kasutamiseks ja käsutamiseks täielik õigus. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et A. H. oleks pidanud

saadud raha mõlema poole poolt lepingu täitmiseni alles hoidma. Sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Ka

volitatud isikuna oli A. H.-l õigus kasutada talle antud raha lepingu täitmiseks, samuti saada hüvitust käsundi

täitmisel kantud kulutuste eest (TsK § 398 lg 2 p 2).

4.4 A. H. käitumisele lepingulises suhtes on võimalik anda hinnang tsiviilkohtumenetluses, kus tehtaks

kindlaks mõlema lepingupoole toimimise õiguspärasus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et omastamise objekt peab olema teo toimepanija jaoks võõras, s.t.

kuuluma mõne teise isiku vara hulka. Seega eeldab käesoleva kriminaalasja lahendamine vastust küsimusele,

kas OÜ X. poolt A. H.-le üle antud raha läks viimase vara hulka või kuulus ka pärast üleandmist endiselt

OÜ-le X. Selle küsimuse lahendamiseks tuleb välja selgitada, milline oli OÜ X. ja A. H. vaheline õigussuhe

sõiduauto Dodge Grand Caravan hankimisel. Näiteks juhul, kui poolte vahel oli ostu-müügi suhe, läks OÜ

X. tasutud raha juba üleandmisel A. H. vara hulka ja osaühing omandas lepingust tuleneva nõudeõiguse

sõiduauto üleandmiseks.

6. Maakohus ja ringkonnakohus on nentinud, et A. H. ei olnud sõiduauto müüja, vaid võttis endale volitused

see auto äriühingule osta. Selle seisukoha põhjendamisel on kohtud tuginenud eeskätt kriminaalasja

materjalides sisalduvale OÜ X. volikirjale ning asjaolule, et A. H. oli sõidukit küll ise müügiks pakkunud,

kuid ta ei esinenud auto omanikuna ega esitanud sellekohaseid dokumente ühelegi tunnistajale. Samas ei ole

kohtud otsesõnu märkinud, mis liiki lepinguline suhe nende arvates OÜ X. ja A. H. vahel eksisteeris. Otsuste

kontekstist võib järeldada, et silmas on peetud käsunduslepingut (TsK § 394).

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtute tuvastatud faktilised asjaolud piisavad OÜ X. ja

A. H. vahel eksisteerinud õigussuhte tõsikindlaks kvalifitseerimiseks. Näiteks ei ole kohtuotsustes kajastatu

pinnalt võimalik välistada, et poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügi leping. Seejuures on oluline märkida, et

ostu-müügi lepingu objektiks võib olla ka müüja poolt alles tulevikus omandatav asi. Tuvastamata on

asjaolu, kelle omandis oli sõiduauto Dodge Grand Caravan OÜ X. ja A. H. vahelise lepingu sõlmimise ajal.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus märkisid, et auto täpsem päritolu on jäänud uurimise käigus välja

selgitamata. Samas välistaks auto kuulumine A. H.-le täielikult käsundussuhte ja viitaks poolte vahel

eksisteerinud ostu-müügi lepingule.

Maakohus ja ringkonnakohus on jätnud hindamata ja analüüsimata mitmed kriminaalasjas olemasolevad

tõendid, millel võib olla tähtsust OÜ X. ja A. H. vahelise õigussuhte olemuse väljaselgitamisel. Nii on

tähelepanuta jäetud asjaolu, et OÜ X. poolt A. H.-le antud volikirja adressaadina on märgitud üksnes ARK

Tallinna büroo. Samuti ei ole piisavalt analüüsitud kannatanu esindaja, süüdistatava ja tunnistajate ütlusi (nt I

kd, tl 4; I kd, tl 18-18p; II kd, tl 23; II kd, tl 21p-22; II kd, tl 60p; II kd, tl 18p; II kd, tl 19p-20; II kd, tl 35p).

Kriminaalkolleegium leiab, et eelnimetatud asjaolude ja tõendite hindamata jätmine seab kahtluse alla Harju

Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste järelduste ja põhjenduste veenvuse. Seetõttu tuleb

kohtuotsused KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel tühistada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2004. a

määrus asjas nr 3-1-1-47-04 ೦ RT III 2004, 17, 208, p 10).

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et teatud juhtudel ei pruugi tsiviilõigusliku

lepingu poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel olla piisavalt konkretiseeritud, et see hõlmaks kõiki

asjaolusid, mis on olulised sõlmitava lepingu eristamiseks mõnda teist liiki tsiviilõiguslikust lepingust. Kuid

olukorras, kus lepingu tsiviilõiguslikust kvalifikatsioonist sõltub isiku käitumisele antav karistusõiguslik

hinnang, tuleb kriminaalmenetluses eeskätt silmas pidada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõuet tõlgendada

kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava kasuks.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a ja Harju Maakohtu 28. juuni 2004. a

otsused A. H. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et käesolevas asjas on Harju Maakohus rikkunud

nõuet, mille kohaselt peab ka motiveeritud kohtuotsus kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-43-03 - RT III 2003, 18, 169, p 7).

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar

Hannes Kiris