3-1-1-20-05 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 8. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

M. J.-i väärteoasi Liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viljandi Maakohtu 18. novembri 2004. a kohtuotsus

väärteoasjas nr 4-10-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J.-i kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2005. a, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

M. J.-i kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja Lõuna

Politseiprefektuuri esindaja vanemkonstaabel Eda

Saik

Resolutsioon

1. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Viljandi Maakohtu 18. novembri 2004. a kohtuotsus M. J.-i väärteoasjas osaliselt ja saata

kriminaalasi tühistatud osas samale kohtule uueks arutamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. J.-le koostati 6. jaanuaril 2004. a väärteoprotokoll nr AB 651691 selle kohta, et ta juhtis samal päeval

kell 18.35 Viljandimaal Karula-Viljandi teel sõiduautot Nissan Primera registreerimismärgiga XXX

XXX. M. J.-il oli juhtimisõigus peatatud ja ta oli alkoholijoobes. Kohtuvälise menetleja 5. veebruari 2004. a

otsusega karistati M. J.-i LS § 7419 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 200 trahviühiku (12 000 krooni) suuruse

rahatrahviga.

2. 11. veebruaril 2004. a esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv Viljandi

Liiklusmeditsiinikomisjonile kaebuse, milles ta palus tunnistada joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt

ebaseaduslikuks ja tühistada arsti otsus M. J.-i joobeastme määramise kohta.

Viljandimaa Liiklusmeditsiinikomisjoni 17. veebruari 2004. a otsusega vaidlustatud akt tühistati ja M. J.

tunnistati kaineks. Komisjon leidis, et vaatamata isiku nõudmisele, ei viidud läbi bioloogiliste vedelike

uuringut. Enesealgatuslikult antud vereproov kinnitas etüülpiirituse puudumist selles. Need asjaolud

kinnitavad, et arstliku läbivaatuse ajal oli M. J. kaine.

3. 19. veebruaril 2004. a esitas M. J. kohtuvälise menetleja otsuse peale Viljandi Maakohtule kaebuse, milles

taotles menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Ta väitis, et olles mittenõustunud mõõteriistaga joobeseisundi määramise tulemusega, nõudis ta

joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ning veres alkoholisisalduse määramist. Kuid vaatamata tema

nõudmisele temalt vereproovi ei võetud. Süüdistuses märgitud päeval kell 19.10 koostas Sihtasutuse Viljandi

maakonnahaigla Jämejala osakonna valvearst-psühhiaater P. P. joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti

ja määras M. J.-i välise vaatluse teel joobeastmeks kerge alkoholijoove. Kaebuse kohaselt jäid tähelepanuta

nii tema nõue teha vereproov kui ka asjaolu, et seljanärvi põletiku tõttu tarvitab ta ravimeid Diclofenak ja

XanaX´it ning rahusteid.

M. J. pöördus kell 21.05 ise Viljandi Maakonnahaiglasse, kus vanemlaborant võttis temalt vereproovi. Vere

keemilisel uurimisel ei tuvastatud selles etüülpiiritust.

4. Viljandi Maakohtu 18. novembri 2004. a otsusega jäeti M. J.-i kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale

rahuldamata ja otsus muutmata.

Kohus märkis, et Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga nr 1 on täielikult tõendatud, et M. J. juhtis

6. jaanuaril 2004. a mootorsõidukit alkoholijoobes.

Kohus ei lugenud tõendiks bioloogiliste vedelike keemilise uuringu akti nr 1, sest see oli saadud vastuolus

Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kinnitatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeseisundi

määramise ning joobeseisundi määramise otsuse vaidlustamise korra (edaspidi Kord) §-ga 11. Sellest

tulenevalt jättis kohus tähelepanuta ka Viljandimaa Liiklusmeditsiinikomisjoni otsuse 17. veebruarist

2004. a.

Kohus sedastas, et joobeseisund kui faktiline asjaolu tuvastatakse üldiste tõendamisreeglite järgi.

Joobeseisundi võib tuvastada ka alkoholi tarvitanud isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide või

reaktsioonide muutumiste pinnalt, määramata alkoholisisaldust veres või väljahingatavas õhus. Korra § 9

lg 3 kohaselt võivad joobeseisundit tuvastada vaid ametiisik või arst. Nende asjaolude ja väärteoprotokollis

nr AB 651691 märgitud tõendite põhjal tuvastas kohus, et M. J. juhtis 6. jaanuaril 2004. a mootorsõidukit

juhtimisõiguseta ja alkoholijoobes.

5. Viljandi Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. J.-i kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv, kes palub

maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada menetlus väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu VTMS § 150

lg 1 p 8 ja lg 2 alusel.

Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud kogutud tõendeid valikuliselt, jättes põhjendamatult kõrvale

menetlusaluse isiku ning tunnistajate M. J.-i, J. H. ja E. A. ütlused asja tehiolude kohta.

Kaitsja ei nõustu ka kohtu põhjendusega bioloogiliste vedelike keemilise uuringu akti kui tõendi

kõrvalejätmise kohta. Selles osas on kohtu järeldus vastuolus VTMS § 31 lg-ga 1, KrMK § 48 lg-ga 1, KrMS

§ 61 lg-tega 1 ja 2 ning § 63 lg-tega 1 ja 2.

Kassaatori arvates on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt puudulik. Kuna M. J.-i tarvitas kontrolli

teostamise eelnevalt ravimeid, oli vere- või uriinianalüüsi tegemine kohustuslik. Vaatamata M. J.-i

nõudmisele, seda aga ei tehtud.

6. Riigikohtu istungil jäi kassaator kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles sellele vastu,

paludes maakohtu otsuse muutmata jätta.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega selles, et toimikusse lisatud bioloogiliste

vedelike keemilise uuringu akt (edaspidi Akt) nr 1 ei ole tõend, sest selle saamisel on rikutud Korra § 11

sätteid. Riigikohus ei pea põhjendatuks ka Viljandimaa Liiklusmeditsiini komisjoni otsuse tõendite kogumist

välja jätmist, hindamata seal esitatud järelduste usaldusväärsust koostoimes teiste tõenditega.

Kriminaalkolleegium põhjendab oma seisukoha järgmiselt.

8. Väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg 1 sätestab lubatavad tõendivormid, millele tuginedes teeb menetleja

kindlaks tõendamiseseme asjaolud. Tõendite kogumise üldised nõuded sätestab KrMS § 64, mille esimene

lõige lubab tõendeid koguda viisil, mis ei riiva kogumises osaleja õigusi ja ei tekita talle põhjendamatult

varalist kahju. Nii kõnesoleva väärteo kohtuvälise menetlemise ajal kehtinud KrMK § 49 lg 2, kui ka

kohtuliku arutamise ajal kehtiv menetlusseadus võimaldab menetlusosalisel esitada menetlejale tõendeid

omal initsiatiivil. Maakohtule on esitatud kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid M. J.-i alkoholijoobe

tuvastamise ja joobeastme määramise kohta. Menetlusalune isik on kasutanud õigust kaitsta end väärteo

süüdistuse vastu ja esitanud omal initsiatiivil saadud dokumendid, tõendamaks, et ta oli süüdistuses märgitud

ajal kaine. Kohtu ülesanne on veenduda, kas esitatud tõendid kuuluvad asja juurde ja kas tegemist on lubatud

tõenditega ning seejärel neile hinnang anda.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga selles, et kõnesoleva Akti saamisel ei ole järgitud

Korra sätteid, mis reguleerivad joobeseisundi tuvastamist bioloogiliste vedelike uurimisel (Korra § 13). Kuid

see asjaolu ei muuda selles sisalduvat teavet automaatselt tõendina lubamatuks, sest isikul ei ole keelatud

omal algatusel ja kulul nõuda bioloogiliste vedelike uuringut meditsiiniasutuses ja esitada tulemus

menetlejale oma õiguste kaitseks.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 näeb ühe võimaliku tõendiliigina ette dokumendi juhul, kui see sisaldab

teavet tõendamiseseme asjaolude kohta (KrMS § 123 lg 1). Kuna M. J.-i vere laboratoorse uuringu kohta

tehtud Aktis selline teave sisaldub, ei ole välistatud, et kohus saab/võib seda käsitada tõendina, s.o muu

dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõistes ja seejärel hindab seda teiste tõenditega kogumis.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole nõus maakohtu põhjendustega Viljandimaa Liiklusmeditsiini

komisjoni otsuse tõendite hulgast väljaarvamise kohta. Komisjoni otsus on analoogiliselt Aktiga dokument,

millele tuleb tõendite kogumis hinnang anda. Samas tuleb asja uuel arutamisel maakohtus välja selgitada,

milline on Viljandimaa Liiklusmeditsiini komisjoni pädevus Korra § 22 alusel esitatud vaide lahendamisel ja

kas M. J.-i suhtes tehtud otsus on tehtud komisjoni volituste piires. Samuti tuleb kontrollida menetlusaluse

isiku väidet ravimite kasutamise kohta süüdistuses märgitud ajal. Kohtul tuleb analüüsida ka tunnistajate M.

J.-i, J. H. ja E. A. ütluste usaldusväärsust ning nende koostoimet teiste tõenditega. Nende ütluste

kõrvalejätmist tuleb aga otsuses põhjendada.

11. Riigikohus leiab, et eeltoodud puudusi kõrvaldamata ei ole võimalik teha objektiivset järeldust M. J.-il

alkoholijoobe olemasolu või puudumise kohta süüdistuses märgitud ajal. Samas peab Riigikohus vajalikuks

tähelepanu pöörata tõendamise üldisele põhimõttele, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu ning nende hindamine toimub kogumis ja üksnes kohtuniku siseveendumuse

kohaselt.

12. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes VTMS § 150 lg-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viljandi Maakohtu 18. novembri 2004. a kohtuotsuse M. J.-i süüditunnistamises ja

karistamises Liiklusseaduse § 7419 järgi ja saadab väärteoasja selles osas samale kohtule uueks arutamiseks.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Peeter Vaher