3-2-1-20-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-20-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Romella Azimova avaldus Aleksandra Babenko pankroti

väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/915/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Romella Azimova kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. veebruar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Aleksandra Babenko esindaja vandeadvokaat V. Viilol

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2004. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Välja mõista Romella Azimovalt kohtukuluna Aleksandra

Babenko kasuks 2000 (kaks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. veebruaril 2004. a algatas Tallinna Linnakohus Romella Azimova esitatud pankrotiavalduse

alusel Aleksandra Babenko pankrotimenetluse.

Pankrotiavalduse kohaselt laenas avaldaja võlgnikule 2001. aasta jooksul kokku 131 000 krooni

(14. märtsil 50 000 krooni, 11. aprillil 60 000 krooni, 3. mail 10 000 krooni ja 25. mail 11 000

krooni). Võlgnik kohustus tasuma intressi 10% kuus. Raha saamist kinnitas võlgnik omakäeliselt

kirjutatud võladokumentidega. Avaldaja poolt võlgnikule 2002. aastal laenatud summade kohta tegi

Tallinna Linnakohus 3. novembril 2003 otsuse (tsiviilasi nr 2/221-10279/02), millega mõistis

võlgnikult avaldaja kasuks välja 237 097 krooni. Avaldaja esitas 28. juulil 2003. a võlgnikule

pankrotihoiatuse, kuid võlgnik sellele ei reageerinud. Avaldaja tugines oma pankrotiavalduses üksnes

põhivõlale. Ajutise halduri arvamuse kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on vara

kokku 297 931 krooni 72 senti, kuid kohustusi 1 125 539 krooni ulatuses.

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, väites, et ta on laenusumma 131 500 krooni avaldajale

tagasi maksnud.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 8. aprilli 2004. a otsusega avalduse ja kuulutas välja Aleksandra

Babenko pankroti. Võlgniku vastuväited 131 500 krooni tasumise kohta pole tõesed. Võladokumendi,

mille võlgnik esitas 5000 krooni tasumise kohta, on ta esitanud laenukohustuse täitmise tõendamiseks

ka Tallinna Linnakohtu menetluses olnud tsiviilasjas. 20. jaanuaril 2002. a makstud 11 000 krooni on

tasutud intress, mitte põhivõlg. Ka 15. aprillil ja 16. mail 2001. a tasutud 10 000 krooni on intress,

mitte põhivõlg ning märkele "tagastasin 5000 krooni" on alla kirjutanud võlgnik, mitte võlausaldaja.

Võlgniku esitatud tõenditest nähtub, et tasumata on vähemalt 16 000 krooni. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 31 lg 1 järgi võib pankroti välja kuulutada maksejõuetuse tõttu ka siis, kui võlgnik on

täitnud enne pankrotimenetluse algatamist kohtuotsuse, millel pankrotiavaldus põhineb. Võlgnik on

püsivalt maksejõuetu. Võlgniku vastu kohtumenetluses esitatud nõuded tõendavad, et võlgnik hoiab

püsivalt oma kohustuste täitmisest kõrvale. Nii on võlgnikult 3. novembri 2003. a kohtuotsusega

välja mõistetud 237 095 krooni (tsiviilasi nr 2/221-10279/02). See summa on samas suurusjärgus, kui

on ajutise halduri aruande kohaselt võlgnikul vara. Samuti on kohtumenetluses Tatjana Rõbaltðenko

hagi võlgniku vastu.

4. Võlgnik esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ning algatatud pankrotimenetlus

lõpetada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. oktoobril 2004. a linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse,

millega jättis A. Babenko pankroti välja kuulutamata.

Vaidlust pole selle üle, et võlgnik laenas võlausaldajalt 2001. aastal kokku 131 000 krooni. Võlgniku

väidetel on ta selle summa võlausaldajale täielikult tagasi maksnud. Võlgnik esitas selle kinnituseks

ka kirjalikud tõendid, millest nähtub, et võlausaldaja on raha vastu võtnud. Tõendatuks ei saa lugeda

asjaolu, et võlgnik on tasunud 5000 krooni mõne muu võla tagasimaksmiseks. Linnakohus tugines

ebaõigesti tsiviilasja materjalidele, mida ei ole käesoleva tsiviilasja juurde võetud ega kohtuistungil

uuritud. Linnakohus ei ole tuvastanud, kui suure summa võlgnik võlausaldajale võlgneb.

Pankrotiseaduse § 15 lg 2 p 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb

nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust. Kuna on tuvastamata, millise summa võlgnik võlausaldajale võlgneb, oleks tulnud

jätta pankrot välja kuulutamata nõude ebaselguse tõttu. Poolte vahel on vaidlus laenulepingute

tõlgendamise üle. Lahendamata on pooltevaheline vaidlus, kas tagasi maksti põhivõlga või intresse.

Selline vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Linnakohus kohaldas vääralt PankrS § 31 lg-t 1. See säte eeldab, et pankrotiavaldus põhineb nõudel,

millele võlgnik vastu ei vaidle, kuid võlgniku kohustus on pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks

täidetud. Kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, siis pankrotimenetlust PankrS § 15 lg 2 p 1

alusel üldse ei algatata ja järelikult võlgniku maksejõulisust kontrollima ei hakata. Võlgniku püsivalt

maksejõuetuks tunnistamiseks pole alust. Ümber pole lükatud võlgniku väidet, et sissenõutavaid

kohustusi on ta täitnud ja suudab täita ka edaspidi. Linnakohus tugines ka asjaolule, et võlgniku

suhtes on tehtud kohtuotsus 237 095 krooni väljamõistmiseks. See otsus ei ole aga jõustunud.

Võlgniku kohustust ei näita ka esimese astme kohtu menetluses olev T. Rõbaltðenko hagi võlgniku

vastu. Ringkonnakohtu istungil möönis ka pankrotihaldur, et ta ei tea, kas võlgnik on püsivalt

maksejõuetu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub R. Azimova ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 31 lg-t 1, leides, et kui

võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, siis võlgniku maksejõulisust kontrollima ei hakata.

Ringkonnakohus hindas vääralt tõendeid ning asus ekslikule seisukohale, et võlgnik ei ole

maksejõuetu. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ületasid võlgniku kohustused tema vara.

Ebaõige on kohtu järeldus, et kui kohtuotsus võlgniku suhtes ei ole jõustunud, ei saa väljamõistetud

summat lugeda veel võlgniku kohustuseks. Samuti leidis kohus alusetult, et 115 000 krooni ulatuses

on tegemist vaieldava nõudega ning ei põhjendanud oma järeldust. Ringkonnakohtu otsus ei vasta

TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuetele. Kohus ei kõrvaldanud vasturääkivusi halduri seisukohtades,

mida ta avaldas kohtuistungil ja ringkonnakohtule esitatud vastuses. Ringkonnakohus jättis

arvestamata, et võlgnik oli esitanud oma kohustuse täitmise tõendamiseks kahes erinevas kohtuasjas

ühed ja samad tõendid.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis võlgnik, et ringkonnakohus kohaldas vaidluse lahendamisel

õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.

8. Riigikohtu istungil leidis võlgniku esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastustaja esindaja palus kassaatorilt välja mõista

kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude katteks 4720 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

muutmiseks.

10. Ringkonnakohus hindas võlgniku vastuväiteid pankrotiavaldusele, mille kohaselt ta on

laenusumma võlausaldajale täielikult tagasi maksnud, ja nende väidete kinnitamiseks esitatud

kirjalikke tõendeid ning asus seisukohale, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.

Apellatsioonikohus leidis, et kuna pooled vaidlevad laenulepingute tõlgendamise üle, siis tuleb

vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Veel leidis ringkonnakohus, et kui võlgnik

vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust, siis pole kohtul vajalik võlgniku maksejõulisust kontrollida.

11. Kolleegium ei soostu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

PankrS § 31 lõiget 1. Selle sätte järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb pankrotiseaduse

§ 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kui võlgnik on maksejõuetu, võib

kohus pankroti välja kuulutada, vaatamata sellele, et esineb pankrotiseaduse § 15 lõike 2 punktis 6

nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks.

Pankrotiseaduse § 15 lg 2 p 1 sätestab, et kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik

vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust.

12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu (PankrS

§ 15 lg 2 p 1), siis PankrS § 31 lg 1 teise lause kohaselt ei saa võlausaldaja pankrotiavalduse alusel

kohus võlgniku pankrotti välja kuulutada. Sellest tulenevalt on õige ka ringkonnakohtu järeldus, et

sellisel juhul pole kohtul vaja võlgniku maksejõulisust kontrollida. Kui võlgnik vaidleb põhjendatult

nõudele vastu ja kohus asub seisukohale, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust, siis ei saa kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohtuotsusega võlgniku

maksejõuetust välja kuulutada ka juhul, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 1 kolmas lause

lubab kohtul võlgniku pankroti välja kuulutada, kui pankrotiavaldus põhineb nõudel, millele võlgnik

vastu ei vaidle, kuid võlgniku kohustus on pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks täidetud. Selle normi

kohaldamiseks peab kohus tuvastama võlgniku maksejõuetuse.

13. Põhjendatud pole avaldaja väited selle kohta, et kohus rikkus protsessiõiguse normi.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et linnakohus ei saanud otsuse tegemisel tugineda tsiviilasja

materjalidele, mida pole käesoleva asja juurde võetud ega kohtuistungil uuritud. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et võlgniku suhtes tehtud kohtuotsus 237 095 krooni väljamõistmiseks pole jõustunud

ning seetõttu ei saa selle otsusega tuvastatud asjaolusid käsitada asjaoludena, mida pooled ei saa

vaidlustada. Apellatsioonikohus on ka põhjendatult leidnud, et esimese astme kohtu menetluses olev

hagi võlgniku vastu, ei tõenda tema maksejõuetust. Kuna ringkonnakohus asus seisukohale, et

võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool

pankrotimenetlust, siis pole võlgniku maksevõimelisuse kohta ajutise halduri avaldatud seisukohtade

vasturääkivusel asja lahendamise seisukohalt tähtsust.

14. Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 alusel on põhjendatud välja mõista kassaatorilt vastustaja

kasuks kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 2000 krooni.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa