3-2-1-59-04 · Riigikohus

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Tõnu Anton, Indrek

Koolmeister, Julia Laffranque ja Harri Salmann

1. Meelevaldne on minu arvates üldkogu enamuse arusaam Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg 6

ja Maareformi seaduse § 223 lg 6 kohaldamisest Vindi tn 8 korteri 23 suhtes. Üldkogu enamus leidis

otsuse punktis 35, et:

a) AS Desintegraator on seoses Vindi tn 8 korteri 23 erastamisega saanud kasutada õigust erastada

maad soodustingimustel, hoolimata sellest, et ta ei kasutanud maa erastamiseks selle korteri

erastamise eest saadud EVP-sid.

b) kui AS Desintegraator oleks vaidlusaluse korteri erastanud viivituseta pärast Eluruumide

erastamise seaduse § 19 lg 6 kolmanda lause jõustumist (20. jaanuaril 1996), siis oleks ta saanud

erastada maad korteri erastamise eest saadud EVP-de eest.

Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg 6 ja Maareformi seaduse § 223 lg 6 kõnelevad minu arvates

selgelt ja ühemõtteliselt taasriigistamise kohustatud subjekti võimalusest tasuda ostueesõigusega

erastatava maa eest eluruumide erastamisest laekunud erastamisväärtpaberitega (nende sätete

tsitaadid on otsuse punktis 10). Sellise regulatsiooni juures võib sundvõõrandatava korteri eest EVP-

dega tasumine olla õiglane hüvitis, kui isikul on reaalne võimalus kasutada korteri erastamisest

saadud EVP-sid maa ostueesõigusega erastamisel.

Käesolevas tsiviilasjas pole vaidlust selle üle, et AS Desintegraator erastas maa enne Vindi tn 8

korteri 23 erastamist, samuti enne nimetatud majas asuvate teiste korterite erastamist. Seega pole

vaidlust ka selle üle, et maad ei erastatud eluruumide erastamisest laekunud väärtpaberite eest.

Eluruumide erastamise seaduse ja Maareformi seaduse ülalnimetatud sätete kohaldamisel on oluline

see, et AS Desintegraator soetas maa erastamiseks kulunud EVP-d muul viisil ja seejuures enne

korterite erastamist.

Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg 6 ja Maareformi seaduse § 223 lg 6 piiridest väljub üldkogu

enamuse mõttekäik, et juhul kui AS Desintegraator oleks vaidlusaluse korteri erastanud viivituseta

pärast Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg 6 kolmanda lause jõustumist (20. jaanuaril 1996), siis

oleks ta saanud erastada maad korteri erastamise eest saadud EVP-de eest. Oluline on siin ka see, et

AS Desintegraator vaidles halduskohtus Vindi tn 8 majas asuvate korterite erastamise kohustuse üle

ja halduskohus tunnistas erastamisest keeldumise seadusevastaseks alles 2. detsembri 1997. a

otsusega haldusasjas nr 3-125/97 (otsuse punktid 1 ja 43).

Eeltoodu tõttu pole AS Desintegraator poolt EVP-de eest maa erastamist kuidagi võimalik seostada

Vindi tn 8 korteri 23 sundvõõrandamisega ja selle korteri erastamisest saadud EVP-d ei saa olla

õiglaseks hüvitiseks.

2. Selliste faktiliste asjaolude ja üldkogu enamuse poolt Eluruumide erastamise seaduse § 19 lg-le 6

ja Maareformi seaduse § 223 lg-le 6 antud tõlgenduse juures puudub mul vajadus hakata diskuteerima

üldkogu enamusega selle üle, kelle suhtes ja missugustel kaalutlustel saab sundvõõrandamise korral

õiglane hüvitis olla vara turuväärtusest väiksem ning kas ja kuidas on sundvõõrandatava vara

turuväärtusega seostatav õigus erastada maad EVP-de eest. Sellega seoses märgin vaid järgmist:

1) nõustun üldkoguga selles, et sundvõõrandamise puhul on õiglase hüvitise mõõdupuuks vara

turuväärtus, ja selles, et erandlikel asjaoludel võib õiglane hüvitis olla vara turuväärtusest väiksem

(otsuse punktid 18 ja 19);

2) 13. juunil 1990 vastu võetud ja 1. detsembril 1993 kehtivuse kaotanud Eesti Vabariigi

omandiseaduse § 8 lg 1 sätestas: "Eesti Vabariigis on kõik omandivormid seaduse ees võrdsed." Sama

paragrahvi lõige 2 sätestas: "Eesti Vabariik tagab omandi puutumatuse ja iga omaniku omandiõiguse

teostamine võimaluse.";

3) 1992. a Põhiseaduse § 32 järgi on kõigi omand võrdselt kaitstud ja sundvõõrandamine on võimalik

vaid õiglase hüvituse eest. Põhiseaduse rakendamise seadus tegi erandeid Põhiseaduse teatud sätete

osas. Põhiseaduse § 32 suhtes rakendamise seaduses omandireformi seaduste suhtes reservatsiooni ei

tehtud. Reservatsioon omandireformi seaduste suhtes tehti alles Euroopa inimõiguste

konventsiooniga ühinemisel ja puudutab üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni

reservatsioonis loetletud küsimustes ega ole seotud Põhiseadusega;

4) seisukoht, et reformi käigus sundvõõrandatava vara turuväärtuses kompenseerimine on

ühiskonnale üle jõu käiv, ei tohi olla oletuslik, vaid peab tuginema majanduslikel kalkulatsioonidel.