3-3-1-3-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-3-05

Otsuse kuupäev

17. märts 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS Eesti Raudtee kaebus Keskkonnainspektsiooni Harjumaa

osakonna saastetasu nõude tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. oktoobri

2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/591/04

Menetluse alus Riigikohtus

AS Eesti Raudtee kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17. veebruar 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman

Keskkonnainspektsiooni esindaja Mait Grigorjev

RESOLUTSIOON

Rahuldada AS Eesti Raudtee kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. oktoobri 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3/591/04 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. aprillil 2003 koostas Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna juhataja saastetasu nõude

Ha-6-12/223, millega kohustati AS-i Eesti Raudtee tasuma 152 114 krooni ja 30 senti saastetasu.

Nimetatud dokumendist nähtuvalt toimus 18. jaanuaril 2003 Tallinnas Kopli kaubajaamas

pinnasereostus kemikaalidega, kuna AS Eesti Raudtee valduses oleva veeremikoosseisu ühest

tsisternvagunist voolas välja 3255 kg naftatoodet K-3, reostades pinnase raudteeharu ümbruses.

Seega viidi kemikaalide transportimisel keskkonda loata saasteaineid. Saastetasu nõudes on lisaks

eeltoodule märgitud, et AS Eesti Raudtee kõrvaldas kemikaalist johtunud reostuse, kasutades selleks

absorbendina saepuru ning eemaldades reostunud ballastkillustiku. Saastunud pinnas (45 000 kg) anti

üle AS-le MASP. Lekkivasse tsisterni jäänud naftaproduktid pumbati ümber teise tsisterni.

Nõude aluseks oli Saastetasu seaduse (SaasteTS) § 9 lg 1 p 7, § 9 lg 2 p 2 ja § 9 lg 4 p 2. Samuti

kohaldati SaasteTS § 24 lg 2 p 3, mis võimaldab nõuda saastetasu 15-kordses määras, kui saasteaine

viiakse keskkonda loata.

28. aprillil 2003 määras Keskkonnainspektsioon AS-le Eesti Raudtee ka Kemikaaliseaduse (KemS)

§ 17 lg 5 ja § 242 lg 2 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahvi, leides, et AS Eesti Raudtee ei teavitanud

keskkonnajärelevalve asutust reostusest ega ole hüvitanud tekitatud kahju.

2. Keskkonnaministri 15. juuli 2003. a vaideotsusega jäeti rahuldamata AS Eesti Raudtee saastetasu

nõude peale esitatud vaie.

3. Kaebuses halduskohtule palus AS Eesti Raudtee saastetasu nõude tühistada ja välja mõista

kohtukulud. Kaebuse kohaselt ei ole vaidlusalusel juhul saastetasu määramisel saastust ennetavat

toimet, vaid saastetasu on käsitatav pigem trahvina. Kuna väärteo eest määrati ka rahatrahv, on

tegemist kahekordse karistamisega. Saastetasu määramine 15-kordses määras on ebaproportsionaalne

olukorras, kus saastamiseks puudus isiku tahe. Saastetasu suurus ei ole põhjendatud ja välja

selgitamata on pinnasesse valgunud aine kogus. Kaebaja leidis ka, et saastamine toimus vääramatu

jõu toimel, tegemist oli ilmastikumõjudest põhjustatud lekkega, mida kaebajal poleks olnud võimalik

avastada ega omal jõul kõrvaldada. Saastetasu nõude adressaat pidanuks olema transpordivahendi

omanik. Kaebaja arvates on haldusakt ebapiisava motiveerituse tõttu sisuliselt kontrollimatu.

4. Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-315/04 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et saastetasu nõue on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning SaasteTS

§ 25 lg-st 1 tulenevalt õigesti esitatud transpordivahendi valdajale. Saastetasu tuleb tasuda sõltumata

tahtlusest ja kahjuliku tagajärje saabumisest ning tegemist ei ole trahviga. Saastetasu maksmise

aluseks ei ole kahju tekitamise tõendatus. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis viitaksid saastamisele

vääramatu jõu toimel. Pinnasele sattunud kemikaali koguse on kaebaja kommertsaktile tuginedes ise

kindlaks määranud vastuses Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna järelepärimisele.

5. AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada. Apellant leidis, et

vaidlustatud haldusakt on vastuolus Põhiseaduse, Saastetasu seaduse ja Kemikaaliseaduse nõuetega

ning halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii materiaal- kui ka protsessiõiguse norme. Apellandi

arvates on kohus ebaõigesti mõistnud saastetasu olemust. Seadusandja on sanktsioneerinud vaid

süülise käitumise. Kohus on alusetult jätnud tähelepanuta väite, et reostust ei tekkinud, kuna pinnas

oli külmunud. Samuti jäi tähelepanuta väide saasteaine koguse kindlaks määramata jätmisest.

Apellant on ka seisukohal, et põhjendamatu on saastetasu nõue 15-kordses määras ning AS Eesti

Raudtee vastu.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 26. oktoobri 2004. a otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis:

1. Saastetasu nõude puhul ei ole tegemist tsiviilõigusliku kahju hüvitamisega. Saastetasul on nii kahju

ennetav kui ka heastav iseloom.

2. SaasteTS §-st 6 ei saa järeldada, et saastetasu saab nõuda üksnes tahtliku käitumise korral.

Saastetasu seadus eeldab, et saasteaine keskkonda viimisel tekib kahju igal juhul ja näeb aluse kahju

hüvitamiseks ette juba konkreetse sündmuse asetleidmisega.

3. Saasteainete loata keskkonda viimisel transpordi käigus kehtib eriregulatsioon, mis sätestab

transpordivahendi valdaja kohustuse saastetasu maksmiseks. Kuigi tsisternid olid saabunud

lõppjaama, olid nad ikka vedaja vastutusel. Kaebaja tegeles regulaarselt naftatoodete veoga, sh ka

talveperioodil ja pidi olema teadlik võimalikest ohtudest ning kontrollima tsisternide korrasolekut.

4. Saastetasu kõrgendatud määra rakendamine ei ole ebaproportsionaalne. Saasteainete loata

keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem, sest tegemist on nn arvestamata ja

ülemäärase saastamisega. Võimalik kahju suurus ei sõltu ka sellest, kas ainete keskkonda sattumine

põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustust järgimata jättes ettevaatamatusest.

5. Keskkonda sattunud naftaprodukti kogus oli kindlaks tehtav dokumentaalsete tõenditega, mistõttu

polnud vaja kohaldada SaasteTS § 27 lg-t 2. Puuduvad tõendid saasteaine koguse kohta, mis kaebuse

esitaja väitel koguti kokku koos killustikuga ja anti üle jäätmekäitlusega tegelevale ettevõttele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses palub AS Eesti Raudtee tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus. Kassaator taotleb ka kohtukulude väljamõistmist.

Kassatsioonkaebuses leitakse:

1. Tegemist on tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõudega, mitte avalik-õigusliku reaalkoormatisega,

nagu saastetasu nõuet on ebaõigesti sisustanud ringkonnakohus. Seda kinnitab ka Saastetasu seaduse

regulatsioon, mille kohaselt tähtajaks maksmata saastetasu nõutakse saastajalt sisse

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

2. Käesoleval juhul on saastetasu nõue sisuliselt sanktsioon. Olukorras, kus saastus on juba aset

leidnud, ei ole saastetasu ennetava iseloomuga meede.

3. Saastetasu seaduse § 6 kohaselt on saastetasu maksmise kohustus isikul, kelle tahte kohaselt

viiakse tema kinnisasjalt keskkonda saasteaineid või jäätmeid. Seadusandja on välistanud vastutuse

juhtudel, kui puudub saastamisele suunatud tahe. Ka transpordivahendi valdaja suhtes kehtestatud

erinormid ei näe ette sellest erinevat lähenemist.

4. Ringkonnakohus on alusetult jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited saasteaine koguse ja

keskkonna mittereostamise kohta ning kütusekoguse mittevastavusest deklareeritud kogusele.

5. Saastetasu 15-kordses määras nõudmine on ebaproportsionaalselt koormav olukorras, kus

saasteaine keskkonda viimisel puudub isiku tahe.

6. Kassaator ei saanud kontrollida reostuse põhjustanud asjaolusid.

7. SaasteTS § 25 lg 1 kohaselt tekib transpordivahendi valdaja vastutus, kui ta on põhjustanud

saasteaine sattumise keskkonda. SaasteTS §-st 23 ei tulene üheselt, kas käesoleval juhul on saastetasu

maksmise kohustus transpordivahendi omanikul või valdajal.

8. Saastetasu seadus on vastuolus Põhiseaduse §-dega 10 ja 13. Õigusselguse põhimõtet eirav on ka

saastetasu olemuse määratlematus.

8. Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna kirjalikus vastuses palutakse jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kassaatori kanda.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Saastetasu ei ole oma põhiolemuselt karistuslik, vaid eelkõige ennetava iseloomuga majandusliku

reguleerimise vahend, millega püütakse mõjutada inimkäitumist, et keskkonda viidaks vähem

saasteaineid ja jäätmeid. Saastetasu seaduse (SaasteTS) § 2 lg 1 sätestab, et saastetasu kehtestamise

eesmärk on ennetada ja vähendada saasteainete või jäätmete keskkonda viimisega tekitatavat

võimalikku kahju. Saastetasu makstakse saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel. Saastetasu

ennetavat iseloomu rõhutab ka selle seaduse § 2 teine lõige, mille kohaselt saastetasu maksmise

kohustus võib olla asendatud keskkonnakahjustusi vältivate või vähendavate abinõude

finantseerimisega.

Teisalt on saastetasul heastav iseloom. Keskkonnakasutusest laekuva raha kasutamise seaduse

(KeRKS) § 2 p 1 kohaselt kantakse saastetasuna keskkonnakasutusest laekuv raha riigieelarvesse.

KeRKS § 3 lg-st 1 tulenevalt kasutatakse riigieelarvesse keskkonnakasutusest laekunud raha samas

seaduses sätestatud ulatuses loodusvarade taastootmiseks, keskkonnaseisundi hoidmiseks ja

keskkonnakahjustuste heastamiseks.

Erandlikel juhtudel võib saastetasul olla ka karistuslik iseloom. Kuigi üldjuhul maksab saastetasu

isik, kelle tahte kohaselt viiakse keskkonda saasteaineid või jäätmeid (SaasteTS § 6 lg 1) ja kes on

soetanud vastava loa, on SaasteTS § 23 lg-s 1 sätestatud, et saasteainete või jäätmete lubatust

suuremas koguses või loata keskkonda viimisel arvutatakse saastetasu kõrgendatud määra järgi.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et saastetasu määramisel ei ole tegemist

tsiviilõigusliku kahju nõudega. Seda seisukohta toetab ka SaasteTS § 2 lg 5, mis sätestab

selgesõnaliselt, et saastetasu maksmine ei vabasta saasteaineid või jäätmeid keskkonda viinud isikut

keskkonna saastamisega kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamisest. Kassaatori viidatud

SaasteTS § 22 lg 2 näeb küll ette, et tähtajaks maksmata saastetasu nõutakse saastajalt sisse

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, kuid ka see säte ei mõjuta saastetasu olemust.

II

11. Kassaator leiab, et saastetasu nõude õige adressaat olnuks transpordivahendi omanik, mitte AS

Eesti Raudtee kui transpordivahendi valdaja. Kassaatori väitel oli vedu reostuse toimumise ajaks juba

lõppenud. Teisalt leiab AS Eesti Raudtee, et tsisternide valdajana ei saanud ta luukide tehnilist

korrasolekut tagada ega reostust ära hoida.

Vaidlust ei ole selle üle, et saasteaineid viidi keskkonda loata ja tuvastatud on, et saasteainete

sattumise keskkonda põhjustas AS Eesti Raudtee kui transpordivahendi valdaja. SaasteTS § 25 lg 1

kohaselt maksab saasteainete või jäätmete keskkonda viimisel kemikaalide või jäätmete

transportimise käigus saastetasu transporditavate kemikaalide või jäätmete keskkonda sattumise

põhjustanud transpordivahendi valdaja.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi kütusetsisternid olid jõudnud lõppjaama,

ei olnud kütuse transport veel lõppenud ja reostust tuleb pidada tekkinuks transpordi käigus. Õige on

ka ringkonnakohtu seisukoht, et äriühing, kes on tegelenud kütuse veoga väga pikka aega, peab

tundma ilmastikuoludest johtuda võivaid ohte naftatoodete transportimisel, sealhulgas talvistes

tingimustes toimuva kütuse veo spetsiifikat ja kasutama abinõusid lekke kiireks avastamiseks ning

reostuse ärahoidmiseks või kiireks likvideerimiseks.

Seega on Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakond õigesti kohaldanud SaasteTS § 25 lg-t 1 ja

kohustanud saastetasu maksma AS-i Eesti Raudtee.

III

12. Keskkonnainspektsioon esitas AS-le Eesti Raudtee 152 114 krooni ja 30 sendi suuruse saastetasu

nõude. Nõude aluseks oli SaasteTS § 9 lg 1 p 7, mille kohaselt on nafta ja naftasaaduste viimisel

pinnasesse saastetasu määraks alates 2003. a jaanuarist 6231,0 krooni saasteaine tonni kohta;

SaasteTS § 9 lg 2 p 2, mille kohaselt suurendatakse saastetasu määrasid 1,5 korda, kui suubla asub

linna, alevi või supleranna piires; SaasteTS § 9 lg 4 p 2, mille kohaselt saastetasu määrasid

vähendatakse 3 korda, kui suublaks on hästi kaitstud põhjaveega pinnas. Samuti kohaldati SaasteTS

§ 24 lg 2 p 3, mille kohaselt saastetasu kõrgendatud määr saasteainete viimisel veekogudesse,

põhjavette või pinnasesse on loa omamise nõuet eirates või kohas, mille kohta puudub luba, 15-

kordne kogu saasteaine koguse kohta.

13. SaasteTS § 25 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse saasteaine keskkonda viimisel kemikaalide

transportimise käigus sama seaduse paragrahvis 24 sätestatud saastetasu arvutamise kõrgendatud

määrasid.

Kassaator on pidanud ebaproportsionaalseks saastetasu maksmiseks kohustamist 15-kordses määras,

kuna reostus tekkis temast mitteolenevatel põhjustel ja ilma tahtluseta. Kassaatori arvates tuleks

saastetasu määramisel ka arvestada, et AS Eesti Raudtee võttis koheselt kasutusele abinõud reostuse

kõrvaldamiseks.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et võimaliku kahju suurus ei sõltu sellest, kas ainete keskkonda

sattumine põhjustati tahtlikult või hoolsuskohustust järgimata ettevaatamatusest. Käesoleva vaidluse

puhul nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et saastetasu 15-kordse määra rakendamine

on proportsionaalne, sest saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem.

Saasteainete loata keskkonda viimisel, eriti kui see toimub saasteainete transpordi käigus, võivad

saasteained sattuda keskkonda ettenägematus koguses ja kohas ning saastuse mõju keskkonnale on

sedavõrd prognoosimatum.

Kõrgendatud määra kohaldamine saastetasu arvutamisel saab aga üksikjuhtumil olla põhjendatud ja

proportsionaalne vaid siis, kui saastetasu arvutamise aluseks võetud saasteaine kogus on võimalikult

õigesti ja täpselt välja selgitatud.

IV

14. SaasteTS § 27 lg 1 kohaselt arvutatakse saastetasu kõrgendatud määra järgi saasteainete või

jäätmete tegelikult mõõdetud või dokumentaalselt tõendatud koguste kohta. Kui keskkonda viidud

saasteaineid või jäätmeid ei ole võimalik mõõta ega nende kogust dokumentaalselt tõendada,

arvutatakse kogused keskkonnaministri kinnitatud metoodika alusel (SaasteTS § 27 lg 2).

Ringkonnakohus leidis, et keskkonda sattunud naftaprodukti kogus oli käesoleval juhul kindlaks

tehtav dokumentaalsete tõenditega, mistõttu polnud vaja kohaldada SaasteTS § 27 lg-t 2. Kohtute

arvates oli saasteaine koguse kindlaksmääramine võimalik vastavalt AS Eesti Raudtee esitatud

kommertsaktis ja teatises märgitud saasteaine kogusele.

Saastetasu arvutamisel on aluseks võetud, et saasteaine kogus oli 3255 kg. AS Eesti Raudtee märkis

18. veebruari 2003. a teatises Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnale, et pinnasele valgus

3255 kg naftatoodet, kuid lisas ka tõendid reostuse kõrvaldamise ja likvideerimise kohta. 3255 kg on

ka naftatoote kogus, mis kommertsaktis A nr 000293/2 (halduskohtu tl-d 44?47) kajastati

puudujäägina.

15. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on alusetult jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited

reostuse kõrvaldamise, keskkonda sattunud saasteaine tegeliku koguse ja keskkonna mittereostamise

kohta.

Ringkonnakohtu väitel puuduvad tõendid saasteaine koguse kohta, mis koguti kokku koos

killustikuga ja anti üle jäätmekäitlusega tegelevale ettevõttele. Ringkonnakohus leidis, et kuna väiteid

mahavoolanud nafta kokkukogumisest koos killustikuga ja üleandmisest jäätmekäitlusettevõttele ei

esitatud vastustajale õigeaegselt, pole nende väidetega enam võimalik arvestada. Riigikohtu

halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle seisukohaga.

16. Saastetasu suuruse vastavalt kõrgendatud määrale arvutab SaasteTS § 27 lg-st 3 tulenevalt

keskkonnateenistus või tema nõusolekul saastaja. Seega lasus saastetasu arvutamise aluseks oleva

saasteaine koguse õigsuse väljaselgitamise kohustus Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnal.

Teadmine, et keskkonda sattunud saasteaine kogusest sõltub saastetasu suurus ja eriti mõjutab see

tasumisele kuuluva summa suurust kõrgendatud määrade kohaldamise korral, peaks motiveerima

saastajat reostust ennetama ja koheselt ning tõhusalt kõrvaldama. Seetõttu peaks saastaja olema ka

huvitatud tõendite kogumisest ja esitamisest, mis võimaldavad kindlaks teha keskkonda sattunud

saasteaine tegeliku koguse.

Vaidlust ei ole selle üle, et AS Eesti Raudtee asus reostust likvideerima. Juba 18.veebruari 2003. a

teatisele lisas AS Eesti Raudtee ohtlike jäätmete saatekirja nr 018890 koopia (halduskohtu tl 48),

mille kohaselt on tõendatud AS-le MASP üle antud saastunud pinnase kogus (45 000 kg), kuid mitte

saasteaine kogus selles pinnases. Teatises märkis AS Eesti Raudtee ka, et reostus koristati absorbendi

kaasabil ja kõrvaldati osa reostunud killustikust. Samuti osundati teatises AS Eesti Raudtee

päästerongi tegevuse raportile, mis lubati Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnale saata

täiendavalt. AS Eesti Raudtee päästerongi raporti (tl 58) kohaselt koristati ära kogu mahavoolanud

kütus (3255 kg) ning lõppkokkuvõttes reostust ei tekkinud, kuna maapind oli külmunud.

Nii Keskkonnainspektsiooni 28. aprilli 2003. a otsuses väärteoasjas (Ha-7-12/84) kui ka vaidlustatud

saastetasu arvutuses on märgitud, et 3255 kg naftatoodet voolas pinnasele, kuid samas osundati ka

reostuse kõrvaldamisele.

Seega ei saa pidada õigeks ringkonnakohtu seisukohta saasteaine kogust puudutavate väidete

hilinenud esitamisest. Juba 18. veebruari 2003. a teatises esitatud informatsiooni ja osundatud

tõendite pinnalt pidanuks Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonnal tekkima kahtlus, et

keskkonda sattunud saasteaine kogus võib olla väiksem kommertsaktis puudujäägina märgitust.

V

17. Keskkonnainspektsioon määras AS-le Eesti Raudtee ka Kemikaaliseaduse (KemS) § 17 lg 5 ja

§ 242 lg 2 alusel 3000 krooni suuruse rahatrahvi väärteo toimepanemise eest.

KemS § 17 lg 5 kohaselt peab käitleja kemikaalist johtuva reostuse korral kõrvaldama reostuse,

likvideerima reostuse põhjuse, teavitama keskkonnajärelevalve asutust ja hüvitama tekitatud kahju.

KemS § 242 lg 2 järgi karistatakse juriidilist isikut ohtlike kemikaalide käitlemis-, ohutus- või

teavitamisnõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 50 000 krooni.

Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna otsuse kohaselt väärteoasjas ei teavitanud AS Eesti

Raudtee keskkonnajärelevalve asutust reostusest ega ole hüvitanud tekitatud kahju.

18. AS Eesti Raudtee on varasemas kohtumenetluses leidnud, et tegemist oli kahekordse

karistamisega, kuna lisaks karistusele väärteo eest oli karistusliku iseloomuga käesoleval juhul ka

saastetasu maksmiseks kohustamine saastetasu kõrgendatud määra kohaldades. Kassatsiooniastmes

seda väidet sõnaselgelt ei esitata.

Karistamine väärteoasjas ei johtunud otseselt kemikaalide käitlemisest ega reostuse põhjustamisest.

Saastetasu maksmiseks kohustati AS-i Eesti Raudtee aga seetõttu, et saasteained viidi keskkonda

loata. Põhiseaduse § 23 lg-st 2 tuleneva korduva karistamise keelu kohaldamine eeldab, et tegemist

on sama teoga. Küsimust korduvast karistamisest käesoleval juhul ei tõusetu, kuna karistust väärteo

eest ning karistusliku olemusega saastetasu kõrgendatud määra kohaldati erinevate teokoosseisude

eest.

VI

19. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kindlaks tegema, kas

saastetasu arvutus põhineb õigesti välja selgitatud saasteaine kogusel ja andma seejärel hinnangu

saastetasu nõude õiguspärasusele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld