3-1-1-8-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-8-05

Otsuse kuupäev

14. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

S.K. jt süüdistusasi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning

§ 185 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2004. a kohtuotsus

asjas nr 2-1-351/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.K. kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2004. a kohtuotsus osaliselt, s. o S.K. suhtes ja saata

kriminaalasi tema osas samale kohtule uueks kohtulikuks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Vladimir Rogulski kassatsioon rahuldada.

3. Välja mõista S.K-lt riigi eelarve tuludesse 885 (kaheksasada kaheksakümmend viis) krooni

kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 14. juuni 2004. a kohtuotsusega tunnistati S.K. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p-

de 1, 3 ja 4 järgi vangistusega 4 aastaks ning KrK § 185 lg 2 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära

ulatuses, s. o 5300 krooni.

Sama otsusega tunnistati süüdi J.F. ja A.U., kuid nende huvides ei ole kassatsiooni esitatud.

2. S.K. tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi selles, et ta isikute grupis koos J.F. ja A.U-iga ning

olles alkoholijoobes, tungis 18. detsembril 2001. a A.D. korterisse Narvas K x-x. Korteris tõukasid nad

korteri perenaise ukse juurest ära ja ähvardades noaga nõudsid temalt raha. Keeldumise järel lõid nad A.D-le

rusikatega, jalgadega ja taburetiga vastu pead, mille tagajärjel kannatanu kaotas teadvuse. Süüdistatavad

tekitasid A.D-le noaga lõikehaavad pähe ning ajupõrutuse ja rinnakorvi põrutuse. Sündmuskohalt lahkudes

hõivasid nad 3250 krooni väärtuses kannatanu vara.

2.1 KrK § 185 lg 2 järgi tunnistati S.K., J.F. ja A.U. süüdi selles, et nad eeltoodud asjaoludel varastasid A.D.

Vene Föderatsiooni kodaniku passi 51 No X.

3. Linnakohus leidis, et S.K. ja teiste kaaskohtualuste süü on täielikult tõendatud. S.K. süüdi tunnistamisel

võttis kohus eelkõige arvesse kannatanu A.D. ütlusi, kes kinnitas, et S.K. oli tema peksmise juures. Kohus

tugines kannatanu tütre A.P. ütlustele. Sündmuskohalt leiti ka S.K. pildiga dokument.

Kohus sedastas, et S.K. oli kannatanu peksmise juures ja kasutades ära kannatanu teadvuseta olekut, võttis

osa kuriteo täideviimisest ja kannatanu esemete müügist. S.K. õigustavad kaaskohtualuste ütlused luges

kohus ebausaldusväärseteks.

4. S.K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski esitasid Narva Linnakohtu otsuse peale

apellatsiooni.

4.1 S.K. eitas oma süüd ja märkis, et kannatanu ütlused tema peksmise juures viibinud isikute osas on

vastuolulised. S.K. ei vaidle vastu, et tema pildiga dokument oli kannatanu korteris. Tema selgituse kohaselt

ununes dokument sinna mõni päev enne süüdistuses märgitud päeva, kui ta külastas kannatanut koos

kaaskohtualuse A.U-iga. Apellant palus end õigeks mõista või viia läbi uus uurimine.

4.2 Kaitsja V. Rogulski leidis, et kogutud tõendid on vastuolulised ja ei kinnita S.K. süüd. Ka kaitsja viitas

kannatanu ütlustes sisalduvatele vastuoludele. Kaitsja palus S.K. õigeks mõista tema süü tõendamatuse tõttu.

5. Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2004. a kohtuotsusega tühistati Narva Linnakohtu otsus S.K. suhtes

talle mõistetud karistuse osas. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 6 aastat vangistust, millest

3. novembri 2004. a seisuga jäi kanda 3 aastat 3 kuud ja 24 päeva. Muus osas jäeti linnakohtu otsus S.K.

suhtes muutmata. S.K. ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega kohtualuste süü ja kuritegude kvalifikatsiooni

osas ning seetõttu ei pidanud vajalikuks linnakohtu põhjendusi korrata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S.K. kaitsja vandeadvokaat V. Rogulski, kes palub

kohtuotsuse tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus

jättis vastamata tema apellatsioonis esitatud väidetele, mis käsitlesid linnakohtu poolt tõendite ühekülgset

hindamist S.K. süüditunnistamisel. Linnakohus jättis kannatanu osa ütlusi tähelepanuta ja ei arvestanud

kaaskohtualuste ütlusi S.K. kuriteost osavõtu kohta. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu otsus

põhjendamata ja rikutud on KrMS § 312 p 2 sätteid.

7. Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakonna prokurör Marina Zagorets leiab kassatsioonivastuses, et

kassatsioon on põhjendamatu ja Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2004. a kohtuotsuse tühistamiseks ei ole

alust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. KrMS § 331 sätestab kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise korra ja piirid. Sama paragrahvi esimese

lõike kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisel juhinduma

Kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki (kohtumenetlus maa- ja linnakohtus) sätetest arvestades 11.

peatüki 3. jaos sätestatud eranditega. Reeglina arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni

piires, kuid KrMS § 331 lg-s 3 on toodud ka erandid, millal ringkonnakohtul on õigus apellatsioonimenetluse

piire võrreldes apellatsioonis taotletuga laiendada. KrMS § 335 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus

kohtulikul uurimisel järgima sama seadustiku §-de 286-298 sätteid, mis reguleerivad kohtuliku uurimise

läbiviimist maa- ja linnakohtus. Seega toimub apellatsioonimenetluses kriminaalasja sisuline arutamine,

kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses

nagu esimese astme kohtul (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-6-02 - RT III,

2002, 7, 69; nr 3-1-1-134-03 - RT III 2003, 36, 374 ja nr 3-1-1-90-04 - RT III 2004, 27, 294).

9. Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku §-

dest 305-314, arvestades § 342

lg-s 3 sätestatud erisusi.

KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud

kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused või siis esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja

resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Kuid nimetatud lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes

siis, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi.

Eeltoodud erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud

ja hinnatud. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud

selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga

ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse

olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-

6-02 - RT III, 2002, 7, 69; nr 3-1-1-134-03 - RT III 2003, 36, 374 ja

nr 3-1-1-90-04 - RT III 2004, 27, 294).

10. Viru Ringkonnakohus ei ole pidanud vajalikuks esitada ühtegi motiivi S.K. ja tema kaitsja

apellatsioonides esitatud väidete kohta. Ringkonnakohus on üksnes märkinud, et kuriteod on õigesti

kvalifitseeritud ning süüdistatavate süü on tõendatud. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse

motiividega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata.

Seejuures on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta süüdistatava S.K. ja tema kaitsja

apellatsioonides esitatud põhistused, et linnakohus on rajanud S.K. süüditunnistamise kannatanu A.D.

vastuolulistele ütlustele. Vastuolud kannatanu ütlustes on nii teda rünnanud isikute arvu kui ka S.K.

kuriteopaigas viibimise osas. Kannatanu on kohtueelsel uurimisel kinnitanud, et kõik kolm kohtualust

ründasid teda (I kd lk 13 pöördel, lk 72), kuid S.K.ga vastastamisel kannatanu kahtles, kas S.K. osales ründes

(I kd lk 118 pöördel). Linnakohtu istungil kinnitas kannatanu, et on S.K. oma maja juures küll näinud, kuid

18. detsembril 2001. a see isik tema korteris ei käinud (II kd lk 71). Neid vastuolusid kannatanu ütlustes

linnakohus ei kõrvaldanud, kuid märkis kohtuotsuses, et kannatanu kinnitas kohtuistungil ja eeluurimisel

kategooriliselt, et S.K. oli tema peksmise juures (III kd lk 5, linnakohtu otsuse punkt 2).

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna on alusetu väide, et esimese astme kohtu kohtuotsuses

puuduvad igasugused põhjendused kannatanu ütluste hindamisel, siis ei ole käesoleval juhul tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Küll aga tuleb tunnistada

kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud kannatanu ütlustes esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmine

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest selle rikkumisega võis

kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsuse tegemine esimese astme kohtus. Ringkonnakohtul oli

kohtuistungil võimalus ja kohustus kõrvaldada esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine lähtudes käesoleva otsuse p-des 8 ja 9 väljendatud seisukohtadest. Jättes aga esimese astme kohtu

kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamata ning S.K. ja tema kaitsja apellatsioonidele vastamata,

rikkus ringkonnakohus S.K. kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339

lg 2 mõttes.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2004. a kohtuotsuse osaliselt.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher