3-2-1-12-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Malle Võsa vastu alusetult saadud vara

tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1186/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Malle Võsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. veebruar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus

ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Malle Võsale kassatsioonkaebuselt 11. novembril

2004. a tasutud kautsjon 354 (kolmsada viiskümmend neli)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esitas Malle Võsa vastu hagi alusetult saadud 198

804 EVP krooni või 35 387 krooni tagastamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tunnistati

kostja Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise (ÕVVTK) Rapla

maakonnakomisjoni 15. märtsi 1994. a otsusega Märjamaa vallas asuva Varsaoja talu maa ja vara

suhtes õigustatud subjektiks. Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korraldusega määrati

kostjale kompensatsioon summas 222 000 EVP krooni ja kanti see kostja EVP arvele. Hiljem selgus,

et Varsaoja talumaade tagastamisega tegeles ka Loodna vald ning ÕVVTK Rapla

maakonnakomisjoni 26. aprilli 1994. a otsusega oli sama talumaa suhtes tunnistatud õigustatud

subjektideks Eino Tikerpalu, Linda Polma ja Heinar Mäesalu. Märjamaa Vallavalitsuse 27. augusti

2002. a korraldusega tühistati Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korraldus. ÕVVTK

Rapla maakonnakomisjoni 14. märtsi 1995. a otsusega tühistati sama komisjoni 15. märtsi 1994. a

otsus. Kuivõrd subjektide ring vaidlusaluse talumaa ja ühistatud vara suhtes oli laienenud, siis

tühistas Rapla maakonnakomisjon 16. mai 1995. a otsusega oma 26. aprilli 1994. a otsuse ning

tunnistas õigustatud subjektideks vaidlusaluse maa suhtes neli isikut, sh kostja 1/8 maa suhtes.

Loodna Vallavalitsuse 25. mai 1995. a korraldusega määrati õigustatud subjektidele kompensatsioon.

Kostjale määrati kompensatsiooniks 23 196 EVP krooni. Järelikult oli kostja saanud eelnevalt 198

804 EVP krooni võrra rohkem (222 000 - 23 196 = 198 804), kui talle tagastada tuli.

Erastamisseaduse § 28 lg 6 kohaselt, kui isikule on erastamisväärtpaberid välja antud ebaseaduslikult

ja ta ei saa neid tagastada, sest ta on need võõrandanud või erastamise käigus ära kasutanud, võib ta

need hüvitada rahas, võttes aluseks erastamisväärtpaberite keskmise turuhinna nende võõrandamise

või nendega vara eest tasumise päeval. Võõrandamisaegset (22. veebruar 1995. a) keskmist turukurssi

arvestades on kostja poolt rahas hüvitatava summa suuruseks 35 387 krooni (198 804 x 0,178 = 35

387). Kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi (TsK) § 477, mille kohaselt tuleb alusetult saadud vara

tagastada, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja sai talle kompensatsiooni

maksmise tühistamise otsustest teada alles hagimaterjalide saamisel ning tal ei olnud võimalik neid

otsuseid enam vaidlustada. Kostja realiseeris 222 000 EVP krooni 22. veebruaril 1995. a ning sai

selle eest 34 780 krooni.

3. Rapla Maakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei tulene hageja nõue tema poolt esitatud asjaoludest. Hageja esitas TsK §-st 448 tuleneva

kahju hüvitamise nõude. Vastavalt TsK § 448 lg-le 2 vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui

kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on nõude ulatuses vara

hageja arvel omandanud, ega seda, et tal oleks tekkinud kahju kostja süü läbi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsusega maakohtu otsus tühistati ning uue otsusega

hagi rahuldati. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 35 387 krooni kui alusetult saadu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja riigi arvel alusetult rikastunud. Asjas puudub

vaidlus selle üle, et kostja sai Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korralduse alusel

õigustatud subjektina kompensatsiooni 222 000 EVP krooni. Nii ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni

15. märtsi 1994. a otsus, millega kostja tunnistati esialgselt Varsaoja maa ja vara suhtes õigustatud

subjektiks, kui ka kompensatsiooni tasumise aluseks olnud korraldus on tühistatud. ÕVVTK Rapla

maakonnakomisjoni 16. mai 1995. a otsusega tunnistati maa suhtes õigustatud subjektideks neli

isikut, sh kostja 1/8 osa maa suhtes. Loodna Vallavalitsuse 25. mai 1995. a korraldusega määrati

kostjale kompensatsioon 23 196 EVP krooni. Hagejal ei olnud enam võimalik kostja

erastamisväärtpaberi arve nimiväärtust vähendada, sest kostja oli saadud EVP kroonid võõrandanud

22. veebruaril 1995. a. Maakohus tegi esitatud asjaoludest väära järelduse, nagu oleks esitatud kahju

hüvitamise nõue, ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud, et kostja võttis omaks, et ta polnud

õigustatud saadud EVP kroone täies ulatuses saama. Maakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb

tsiviilkoodeksi sätteid, kuid jättis rakendamata TsK § 477. Hageja esitatud asjaolude ja neid

kinnitavate tõendite hindamisel leidis tõendamist, et alus, mille järgi kostja vara (222 000 EVP

krooni) omandas, langes ära vastava korralduse tühistamisega. Kui alus, mille järgi vara omandati,

hiljem ära langeb, tuleb TsK § 477 lg 2 kohaselt teise isiku arvel omandatud vara tagastada.

5. Maakohus leidis õigesti, et esitatud nõue ei ole aegunud. Vastuseks apellatsioonkaebusele lisas

ringkonnakohus, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 3 lubab esitada aegumise nõude

apellatsioonimenetluses ka juhul, kui seda esimese astme kohtus ei nõutud. Nõue kohaldada hagi

aegumist ei puuduta hagi alust ega eset ega poolte materiaalõiguslikke vastuväiteid nendele.

Aegumise puhul ei ole tegemist uue vastuväite ega nõudega, mille hilisem esitamine oleks piiratud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse.

7. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus põhjendanud oma seisukohta, et kostja on

TsK § 477 lg 1 järgi alusetult rikastunud just 198 804 EVP krooni ulatuses. Käesolev olukord on

tekkinud tänu riigiametnike ebaseaduslike korralduste, otsuste ja fabritseeritud ÕVVTK komisjoni

protokollidele. Ka Varsaoja talu maa hindamisel on riigiametnikud eksinud. Kostja kompensatsioon

Varsaoja maade eest oleks pidanud olema 27 750 EVP krooni (222 000 : 8 = 27 750). Kostja alusetu

rikastumine on jäänud tõendamata. Vastust ei ole leitud küsimusele, millises suuruses vähenes riigi ja

suurenes kostja vara. Ringkonnakohus leidis, et kostjalt tuleb EVP kroonide puudumisel välja mõista

35 387 krooni, tegelikult sai kostja 222 000 EVP müügist 34 780 krooni. Seega tuleb kostjal

riigiametnike lohakuse tõttu maatüki kompenseerimise asemel riigile veel 607 krooni peale maksta.

Kassaator leidis, et alusetu rikastumisega saadu tagastamine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Samuti on esitatud nõue aegunud.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Alusetu on kassaatori väide, nagu oleks tõendamata tema vara suurenemine ning riigi vara

vähenemine. Tõendatud on, et kostja sai 222 000 EVP-d, seega on hageja vara selle võrra vähenenud.

Kassaator on tunnistanud, et tal puudus alus sellise summa saamiseks, seega on ta vara omandanud

alusetult. Ebaõige on kassaatori väide, et ta pidanuks saama 1/8 esialgselt määratud

kompensatsioonist (222 000 EVP kroonist). Loodna vallas oli kogusummaks sealsete määrade alusel

185 567 EVP krooni ja kostjal oli õigus sellest 1/8-le. Kuna kostja on alusetult saadud EVP kroonid

müünud, tuleb need erastamisseaduse § 28 lg 6 alusel hüvitada võõrandamistehingu tegemise päeval

kehtinud EVP krooni keskmise turuhinna alusel. Lähtuda ei saa kostja poolt tegelikult saadud

summast, sest rikastumise äralangemise instituut kehtib alles alates 1. juulist 2002. a, tsiviilkoodeks

seda ette ei näinud. Kassaator ei ole selgitanud, milles seisneb riigipoolne vastuolu hea usu

põhimõttega. Hea usu põhimõttega on vastuolus kostja seisukoht, et alusetult saadut ei tule tagastada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-le 1 tuginedes tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja esitas kostja vastu nõude alusetult omandatud vara

tagastamiseks. ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 15. märtsi 1994. a otsusega tunnistati kostja

Märjamaa vallas asuva Varsaoja talu maa ja vara suhtes õigustatud subjektiks. Märjamaa

Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korraldusega määrati kostjale kompensatsioon summas 222 000

EVP krooni ja kanti see kostja EVP arvele. Märjamaa Vallavalitsuse 27. augusti 2002. a korraldusega

tühistati Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korraldus ning ÕVVTK Rapla

maakonnakomisjoni 14. märtsi 1995. a otsusega tühistati sama komisjoni 15. märtsi 1994. a otsus.

Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei ole viimati nimetatud otsust ja korraldust vaidlustanud. Loodna

Vallavalitsuse 25. mai 1995. a korraldusega määrati kostjale kompensatsiooniks õigusvastaselt

võõrandatud vara eest 23 196 EVP krooni. Järelikult omandas kostja alusetult 198 804 EVP krooni.

Ringkonnakohus on hagi rahuldades tuginenud TsK § 477 lg-le 2, mille kohaselt on isik, kes ilma

seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, kohustatud viimasele

alusetult omandatud vara tagastama ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb, ja

erastamisseaduse § 28 lg-le 6, mille järgi võib isik, kellele on erastamisväärtpaberid välja antud

ebaseaduslikult ja ta ei saa neid tagastada, sest ta on need võõrandanud või erastamise käigus ära

kasutanud, need hüvitada rahas, võttes aluseks erastamisväärtpaberite keskmise turuhinna nende

võõrandamise või nendega tasumise päeval.

11. Hagi rahuldamisel on apellatsioonikohus vääralt tuginenud erastamisseaduse § 28 lg-le 6, sest

nimetatud säte jõustus alles 1. juunil 2001. a, seega nii pärast EVP kroonide omandamist kui nende

võõrandamist kostja poolt. Ka ei ole erastamisseaduse § 28 lg-le 6 antud tagasiulatuvat jõudu.

Hagiavalduses esitatud nõuet saab lahendada vaid TsK § 477 alusel. Kuna hageja on alusetult

omandatud EVP kroonid realiseerinud, tuleb kohaldada TsK § 477 lg-t 3, mille järgi tuleb juhul, kui

ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, hüvitada selle omandamise momendil

määratav väärtus rahas.

12. Asja uuel läbivaatamisel võib alusetult saadud ja seega tagastamisele kuuluva summa leidmisel

tekkida küsimus TsK § 477 lg-te 3 ja 5 järgi. Kui kostja ei teadnud EVP kroone saades ega neid

võõrandades, et tal ei olnud alust nii suures ulatuses kompensatsiooni saamiseks, tuleb TsK § 477 lg 3

järgi hagejale hüvitada EVP kroonide omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vaid juhul, kui

hageja tõendab, et kostja oli EVP kroone omandades pahauskne või sai hiljem teada või pidi teada

saama vara saamise alusetusest, saab kostjalt nõuda TsK § 477 lg 5 järgi lisaks EVP kroonide

väärtuse hüvitamisele ka kõigi tulude hüvitamist, mis ta sai või pidi sellelt varalt saama. Seega, kui

kohus tuvastab, et kostja ei saanud EVP kroonide müügist tulu, saab temalt pahausksuse korral nõuda

EVP kroonide väärtuse hüvitamist nende võõrandamise aja seisuga juhul, kui EVP kroonide väärtus

suurenes selleks ajaks võrreldes ajaga, mil kostja need omandas.

13. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esitatud nõue ei ole aegunud. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2

kohaselt arvestatakse juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on

aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt, tsiviilseadustiku üldosa

seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Käesoleval juhul

on hageja nõude aegumistähtajaks enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 113 lg 1 järgi 10 aastat.

14. Kuna asjas ei ole tuvastatud hagi lahendamiseks vajalikke asjaolusid, (s.t TsK § 477 erinevate

lõigete kohaldamise eeldusi) ei saa Riigikohus TsMS § 353 lg 3 ja § 362 p 5 alusel ise asjas uut

lahendit teha, vaid asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

T. Tampuu, P. Jerofejev, H. Jõks