3-2-1-7-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

xxxx xxxxxxxx hagi xxxx xxxxxxxxxx vastu elatise

suurendamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2004. a

otsus asjas nr 2-2-356/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

xxxx xxxxxxxxxx kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. veebruar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja xxxx xxxxxxxx ja kostja xxxx xxxxxxxxx

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri

2004. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. xxxx xxxxxxxx esitas 2. juunil 2004. a Tartu Maakohtule hagiavalduse tütrele elatise

suurendamiseks. Hagiavalduse kohaselt maksab x. xxxxxxxxx x. xxxxxxxxx xxxx. a sündinud tütre

ülalpidamiseks igas kuus 620 krooni Tartu Maakohtu (tsiviilasjas nr 2-97/00) 11. augustil 2000. a

kinnitatud kokkuleppe alusel. Selle kokkuleppe järgi ei võinud igas kuus makstav elatis olla väiksem

kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja palus kostjalt välja mõista

lapse ülalpidamiseks elatise 1240 krooni kuus. Sellises suuruses elatis lapsele oleks kooskõlas alates

14. maist 2004. a kehtiva PkS § 61 lg-ga 4, mille kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et maksab lapse ülalpidamiseks 620 krooni kuus ja on last

pidevalt kindlustanud vajalike tarbeesemete, riiete, jalanõude, mänguasjadega. Ta pole kunagi

keeldunud kandmast lapse otsesteks vajadusteks minevaid põhjendatud kulusid.

3. Tartu Maakohus lõpetas 18. augusti 2004. a otsusega alates 1. juunist 2004. a elatise maksmise

kokkuleppe alusel ning tegi elatise osas otsuse, mõistes kostjalt lapse ülalpidamiseks välja igas kuus

1240 krooni. Kohus leidis, et kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse mõista kostjalt

elatis välja alla seaduses kehtestatud alammäära.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

5. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti kohaldanud PkS § 61 lg-t 4,

mille kohaselt elatusraha ühele lapsele igas kuus ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja esitas elatise suurendamise nõude põhjusel, et poolte

vahel 2000. aastal sõlmitud kokkulepe ei võimalda muutunud majanduslike olude ja hindade tõttu

enam lapse ülalpidamist määral, mis oli võimalik kokkuleppe sõlmimise ajal.

6. Perekonnaseaduse § 61 lg 6 kohaselt võib kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust

vähendada alla selle paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui

vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud

kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused.

7. Kostja väited, et ta teeb igas kuus makstavale 620 kroonile lisaks kulutusi lapse ülalpidamiseks, ei

ole käesoleva vaidluse objektiks, sest last kasvataval vanemal on õigus nõuda PkS § 61 lg 1 alusel

elatise väljamõistmist kindla maksena igas kuus. Kostja ei ole kohustatud lisaks elatisele lapsele

täiendavalt kulutusi tegema. Samas on mõningane täiendavate kulude kandmine paratamatu,

arvestades sellega, et laps viibib ka kostja juures.

8. Kohus arvestas ka sellega, et lapse kasvatamisega seotud kuludest kannab suurema osa vanem,

kelle juures laps elab. Seetõttu ei ole võimalik kõiki vanemate tehtud kulutusi elatise maksmise juures

arvestada. Maakohus on elatise suurendamisel arvestanud poolte varanduslikku seisundit ja

sissetulekuid ning õigesti järeldanud, et puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse PkS § 61 lg-st 4

kõrvale kalduda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuse esitas kostja. Ta palub tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses. Samuti

palub ta algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, tunnistamaks kehtetuks perekonnaseaduse

see säte, mis kehtestab elatise miinimumsuuruseks 1/2 miinimumpalgast.

10. Elatise suuruse arvestamise aluseks võetud miinimumpalk on tööandjate ja töötajate vaheline

kokkulepe ja on pidevate läbirääkimiste objekt. Riik selles ei osale. Sellega loobub riik a priori

põhiseaduslikust vastutusest tagada elatist saava lapse ja elatist maksva vanema majanduslik

stabiilsus, pannes selle sõltuvusse asjasse puutumatute poolte kokkulepetest. Selline lähenemine on

vastuolus riigi kohustusega tagada lastele sotsiaalne turvalisus. Riik kohtleb nimetatud

seaduseparandusega ebavõrdselt oma kodanikke, kehtestades erinevatele gruppidele erinevad

sotsiaalsed standardid ja seades esikohale lahutatud vanematega lapsed. Kuna vanematel on võrdsed

õigused ja kohustused, siis kohustades lapsest lahus elavat vanemat maksma elatist poole

miinimumpalga ulatuses, peab samaväärse rahalise panuse lisama lapsega koos elav vanem. Lahus

elavate vanemate lapsed peavad Eesti riigi seaduste kohaselt olema vanemate poolt materiaalselt

kindlustatud terve miinimumpalga ulatuses, millele lisandub riigi poolt kõigest 300 krooni.

Seaduseparandusele tugineva kohtuotsusega on rikutud kostja ja tema lapse õigust vabalt suhelda ja

vähendatud kostja materiaalseid võimalusi otse lapse eest hoolitseda ning sellega täita kohustust lapse

ja riigi ees.

11. Ringkonnakohtu põhjendus, et kostja ei ole kohustatud lapsele lisaks elatisele täiendavaid

kulutusi tegema, on otseses vastuolus põhiseaduse §-ga 27 ning PkS §-dega 49 ja 50, mis annavad

perekonnale seaduse kaitse, vanematele õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja nende eest

hoolitseda, sätestades vanematele lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ringkonnakohus ei ole

arvestanud, et poolte laps on kindlustatud kõige talle vajalikuga ning, et kostja tegelikult lapse eest

hoolitseb.

12. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

13. Kolleegiumi istungil jäid pooled kassatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud seisukohtade

juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

15. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et temalt tütre ülalpidamiseks igas kuus Vabariigi Valitsuse

kehtestatud poole kuupalga alammäära suuruse elatise, s.o 1240 krooni väljamõistmine ei ole

kooskõlas PkS §-dega 49 ja 50 ning on vastuolus põhiseaduse §-ga 27. Ta on nõus maksma elatist

igas kuus 620 krooni, sest ta kannab kulutusi lapse suhtes ka siis, kui laps on tema juures.

16. Perekonnaseaduse § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi

vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab

kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada

ülalpidamist. Üldjuhul peavad vanemad oma lapsi ülal vabatahtlikult. Kui vanem ei täida PkS §-s 60

sätestatud ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, siis on teisel vanemal PkS § 61 lg 1 alusel õigus

nõuda kohustust rikkunud vanemalt elatist kohtu kaudu. Seega on lapsega koos elaval vanemal õigus

nõuda teiselt vanemalt elatist, kui on rikutud lapse õigust saada ülalpidamist. Riigikohtus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04 (RT III, 2004, 12, 155) leidnud, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on

tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Kolleegium on jätkuvalt samal

seisukohal.

17. Vastavalt PkS § 50 lg-le 2 on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma. Seega, kui

teine vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust piisavalt, siis on vanem, kelle juures laps elab,

kohustatud nõudma teiselt vanemalt PkS § 60 lg-s 1 sätestatud lapse ülalpidamiskohustuse täitmist.

18. Hageja esitaski tütre ülalpidamiseks elatise suurendamise nõude, tuginedes 14. maist 2004. a

kehtiva PkS § 61 lg 4 sõnastusele, mille kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohtud on tuvastanud, et kostja maksis

tütrele elatist 450 krooni kuus kohtu kinnitatud kokkuleppe alusel, mille kohaselt igas kuus makstav

elatis ei või olla ka väiksem kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna

pärast kokkuleppe sõlmimist on kuupalga alammäär muutunud, siis maksis kostja elatis igas kuus 620

krooni.

19. Kolleegium leiab, et PkS § 61 lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 27 ja kohtud kohaldasid PkS

§ 61 lg-t 4 õigesti. Perekonnaseaduse § 61 lg 4 kaudu realiseerub vanemate kohustus kasvatada oma

lapsi ja hoolitseda nende eest. On õige, et PkS § 49 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed

õigused ja kohustused, kuid see säte ei tähenda, et ülalpidamiskohustust peavad vanemad igal juhul

kandma rahaliselt võrdses osas. Võib ilmneda asjaolu, et ühe vanema varaline seisund on parem kui

teisel. Perekonnaseaduse § 61 lg 2 järgi määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes

kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Ka elatise suurendamisel peab kohus

kindlaks tegema mõlema vanema varalise seisundi ja seda on kohtud ka teinud, leides, et kostja

varaline seisund võimaldab last suuremas ulatuses ülal pidada. Kohtul on õigus ja ka kohustus

lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud isiku parema

varalise seisundi korral välja mõista elatis suuremas ulatuses, kui suudab lapse ülalpidamiseks

vahendeid anda teine vanem. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ülalpidamisel on kaks last ja tema

sissetulek on 1500 krooni kuus.

20. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et elatise suuruse arvestamise aluseks võetud kuupalga

alamäär on oletuslik ja ei ole seotud lapse tegelike vajadustega. Maakohtu otsuse tegemise ajal oli

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 2480 krooni. 1. jaanuarist 2005. a on kuupalga

alamäär 2690 krooni. Sotsiaalministeerium on tellinud 2004. aastal valminud uurimuse lapse

ülalpidamiskulude kohta. Uurimuse "Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika" eesmärgiks oli

välja töötada lapse kõikidest vajadustest lähtuvalt ühtne metoodika lapse ülalpidamiskulude

arvutamiseks ühes kuus. Uurimuse kohaselt ei sõltu metoodika lapse/kasvatajate

sotsiaalmajanduslikust taustast ja majanduslikest võimalustest. Hinnang on küll statistiline ja tugineb

Eesti perede poolt reaalselt tehtud kulutustele aastail 2000-2003. (Uurimuse tulemus on kättesaadav

aadressil www.sm.ee/est/HtmlPages/lapse_kulud/$file/lapse_kulud.pdf). Nimetatud uurimuse

tulemusel on välja arvutatud, et terve lapse ülalpidamine linnas ühes kuus vanusegrupis 0-6 eluaastat

läheb maksma 1875 krooni ja vanusegrupis 7-13 eluaastat 2182 krooni kuus. Seega on PkS § 61 lg 4

muudatus ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse

tulemusega. Samas tuleb arvestada ka sellega, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel PkS § 61

järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 kohaselt tulumaksu.

Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et PkS § 61 lg 4 sätestatud elatise suurus, milleks on pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada

ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Samas annab PkS § 61 lg 5

võimaluse elatise suurust vähendada, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PkS § 61

lg-s 4 märgitud suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohtud ei ole

selle sätte kohaldamise aluseks olevat asjaolu tuvastanud. Samas võib PkS § 61 lg 6 järgi kohus jätta

elatise väljamõistmata või selle suurust vähendada alla sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse

või elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või lapsel on piisav

sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Ka selliseid asjaolusid

kohtud ei ole tuvastanud.

21. Perekonnaseaduse § 50 lõigetes 1-4 on sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda

ja teda kasvatada, samuti kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve, vanem ei või vanema õigusi teostada

vastuolus lapse huvidega. Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse

elukoht on vanemate lahuselu korral ühe vanema juures.

22. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et lahus elavalt vanemalt lapse ülalpidamiseks seaduses

sätestatud suuruses elatise väljamõistmisega rikutakse vanema ja lapse õigust vabalt suhelda, kuna

vähendatakse vanema materiaalseid võimalusi lapse eest otseselt hoolitseda. On loomulik, et

vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures (PkS § 51). Lapsega koos elava

vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. Samas

sätestab PkS § 52 lg 1 lahus elaval vanemal õiguse lapsega suhelda. Lapsega suhtlemine ei eelda

lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist.

H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik