3-1-1-139-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-139-04

Otsuse kuupäev

9. märts 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi J. M. süüdistuses KrK § 1481 lg 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsus

asjas nr 2-1-564-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Kristel Eliste, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. veebruar 2005

Istungil osalenud isikud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel

Siitam-Nyiri ja J. M. kaitsja vandeadvokaat

Aleksander Glikman

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 6 järgi alljärgneva kuriteo toimepanemises.

Ajavahemikus 21. novembrist 1996 kuni 11. novembrini 1999 töötas J. M. X linnapeana ja oli seega

ametiisik, kelle ülesannete hulka kuulus tulenevalt Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 49

lg-st 1 ja § 50 p-st 1 ja 2, X linna põhimääruse punktidest 3.6.1 ja 3.6.2 ning 6. jaanuarist 1994 kuni

30. juunini 2002 kehtinud Maksukorralduse seaduse (edaspidi 1994. a MKS) §-dest 8, 81 ja § 13 lg-st 1

arvutatud ja kinnipeetud maksusumma tähtaegne tasumine ja ülekandmine eelarvesse. Ajavahemikus

november 1996 kuni september 1999 jättis J. M. jätkuvalt ja tahtlikult töötajate palgast maksuseaduse alusel

kinni peetud tulumaksu eelarvesse tasumata või tasus ettenähtust väiksema maksusumma, rikkudes

sellega 1. jaanuarist 1994 kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud Tulumaksuseaduse (edaspidi 1994. a TuMS)

§ 26 lg-t 5.

Maksustamisperioodidel november 1996 kuni märts 1997; mai 1997 kuni juuni 1998 ja märts kuni

august 1999 tehtud väljamaksetelt pidas X Linnavalitsus tulumaksu kinni kokku 1 785 896 krooni ulatuses,

millest seaduses ettenähtud tähtajaks tasus eelarvesse kokku 488 076 krooni. Tasumata jäänud maksusumma

arvelt tegi X Linnavalitsus jooksvaid kulutusi.

2. Harju Maakohtu 6. mai 2004. a otsusega tunnistati J. M. KrK § 1481 lg 6 järgi süüdi ja teda karistati

rahalise karistusega 30 päevamäära - s. o. 9540 krooni. Maakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 J. M. käitumine on käsitatav jätkuva kuriteona, sest tema teod olid kantud ühtsest tahtlusest ning

suunatud ühe ja sama objekti ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamisele. Kuriteo jätkuvuse katkestavad

need kuud, mil X Linnavalitsus õigeaegselt tulumaksu üle kandis. Seega tuleb J. M. esitatud süüdistuse

mahtu vähendada ning jätkuva kuriteoga on tegemist maksustamisperioodidel mai 1997 kuni juuni 1998. a.

Sel ajavahemikul maksuhaldurile ülekandmata tulumaksusumma ületab 500 000 krooni, mistõttu on J. M.

käitumine käsitatav kuriteona ka KarS § 389 lg 1 järgi.

2.2 Ekslik on J. M. ja tema kaitsja seisukoht, et J. M. tegutses hädaseisundis ja et tegemist oli kohustuste

kollisiooniga. Vaieldamatult oli iga kohaliku omavalitsuse majanduslik olukord 1990-ndate aastate teisel

poolel raske ja seda eriti Xs. Samas nähtub kriminaalasjas kogutud tõenditest, et X Linnavalitsus ei teinud

midagi selleks, et maksuvõlga tasuda või vähemalt püüda seda teha. Ei ole pöördutud riigi poole täiendavate

rahaliste vahendite saamiseks, samuti pole tehtud negatiivset eelarvet ega isegi nõuetekohaselt teavitatud X

Linnavolikogu linnavalitsuse makseraskustest. Kuna X Linnavalitsus ei näidanud eelarves maksuvõlga, ei

soovinud ta järelikult seda ka tasuda.

2.3 X Linnavalitsus jättis maksukohustuse täitmata, kasutades raha igasugusteks muudeks kulutusteks. Ka

nende muude kulutuste põhjendatus võib kaudselt tuleneda seadusest. Kuna aga nende kulude põhjendatus ei

tulene seadusest otseselt, siis on nende kulude puhul tegemist linnavalitsuse juhtimise ja kulutuste

objektiivse planeerimise küsimusega. Tulumaksu tasumise tähtpäeva seisuga oli X Linnavalitsuse rahaliste

vahendite jääk kassas ja pangas kokku plussis. See tähendab, et pangas oli linna arvel pidevalt raha.

Eelarvesse tahtlikult tasumata ja üle kandmata maksude arvelt tegi linnavalitsus muid kulutusi.

2.4 Aastatel 1996-1999 tegi X Linnavalitsus regulaarselt ettemakseid, finantseeris ja andis jooksvalt laenu P.

S. AS-le, kes ise ei olnud pankade ees piisavalt maksejõuline, ning finantseeris avalikku internetipunkti.

Jättes kõrvale soojamajanduseks tehtud kulutused, näitas kogu muu linnavalitsuse tegevus, et linnavalitsusel

oli raha jooksvate maksude tasumiseks, kuid see kohustus jäeti põhjendamatult ja tahtlikult täitmata.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, kes

palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista J. M. talle esitatud süüdistuses õigeks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsusega Harju Maakohtu otsus tühistati ja J. M.

mõistetigi KrK § 1481 lg 6 järgi õigeks. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Maakohus on 1996. a ja 1997. a jaanuari näidete varal leidnud, et X Linnavalitsusel oli piisavalt raha

maksude tasumiseks. Samas jättis kohus nimetatud perioodid J. M. süüdistusest välja. Tulenevalt KrMK § 46

lg 1 ja 215 lg 1 mõttest ei saa süüdistust sisustada kohtualuse tegevusega, mis jääb väljapoole süüdistuse

ajalisi piire.

4.2 Ebaõige on maakohtu järeldus, et J. M. ei planeerinudki makse tasuda ega olukorda normaliseerida. Nii

tasus X linn 1997. a aprillis tulumaksu ettenähtust rohkem. Samuti nähtub X Linnavalitsuse kinnipeetud

tulumaksu kontokaardilt, et ülekantud maksusummad on järk-järgult siiski suurenenud. 1998. a lõpu seisuga

linnavalitsusel tulumaksu põhiosas võlga ei olnud, vaid oli 143 865 krooni suurune ettemaks.

4.3 Kriminaalasjas tuvastatu pinnalt ei saa väita, et negatiivne lisaeelarve oleks hoidnud ära

tulumaksuvõlgade tekkimise ja suurenemise. Selles, et linnaeelarves maksuvõlga ei kajastatud, ei ole J. M.

süüdistust esitatud. Nähtuvalt 1997. ja 1998. a maksudeklaratsioonidest on tulumaksu siiski üle kantud ning

näiteks 1997. a septembris ja 1998. a juulis on üle kantud ettenähtust suurem summa.

Maksudeklaratsioonides fikseeritu kinnitab, et kui vähegi võimalik kanti tulumaks eelarvesse. Võimatu oli

see aga 1997-1998. a talvel, mil tuli tasuda sadu tuhandeid kroone kütte eest ja seda oludes, mil riigi

dotatsioon oli oluliselt vähenenud.

4.4 Maakohtu järeldused ei ole vastavuses kohtus uuritud tõenditega. Kohus ei ole analüüsinud ega ümber

lükanud J. M. ütlusi, mille kohaselt oli Xs süüdistuses nimetatud perioodil vaja teha väga suuri kulutusi

soojatrassidele, katlamajadele, elamufondi säilitamiseks. Seoses Vene sõjaväe lahkumisega oli linnal palju

probleeme, mida oma eelarvega lahendada ei suudetud. Aastatel 1996-1997. a tehti enam-vähem korda

tänavad, paranes elamufondi seisukord. Riigi dotatsioon aga vähenes. Seega tuli teha valik - kas tasuda

õigeaegselt makse või hoida linn elus.

Kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad on J. M. ütlusi kinnitanud, samuti on need ütlused kooskõlas

kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega.

4.5 J. M. ei ole esitatud süüdistust X linna eelarveliste vahendite ebaratsionaalses või mittesihipärases

kasutamises. Ka süüdistuse tekstist nähtub, et tasumata jäänud maksusummade arvelt tehti jooksvaid

kulutusi. Seega möönab süüdistaja, et X linn kulutas oma rahalisi vahendeid talle seadusega pandud

ülesannete ja kohustuste täitmiseks.

Olles tuvastanud, et linn, kulutades oma rahalisi vahendeid täitmaks talle Põhiseaduse §-s 154 ja KOKS §-s 6

pandud kohustusi, jättis täitmata või täitis osaliselt talle Maksukorralduse seadusega pandud kohustust tasuda

makse, pidanuks esimese astme kohus vältimatult kaaluma erinevaid avalik-õiguslikke huvisid. Maakohus ei

ole põhistanud, miks ta leiab, et üks riiklik huvi (saada õigeaegselt makse) kaalub üles kohaliku omavalitsuse

mitmed teised avalikud huvid (kindlustada küte, remontida koolimaju jne).

Tulenevalt PS §-st 154 on kohalikul omavalitsusel õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi, milliste

ammendavat loetelu seadus ette ei näe. Iseseisvuse põhimõtte realiseerimiseks on vaja tunnustada kohaliku

omavalitsuse õigust otsustada sisemise korralduse küsimused oma äranägemisel. Seadusandjal on küll õigus

kõrgendatud avalikust huvist tulenevalt teha teatud ettekirjutusi, kuid selle õiguse kasutamisel pole

seadusandja vaba. Kõik piirangud peavad olema põhjendatud, sobivaist lahendustest tuleb valida leebeim, et

jätta kohalikule omavalitsusele võimalikult suur iseseisvus. PS § 157 kohaselt on kohalikul omavalitsusel

iseseisev eelarve. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta art 9 lg-d 1 ja 4 näevad ette, et kohalikel

võimuorganitel on riikliku majanduspoliitika raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad

võivad oma volituste piires vabalt kasutada, ning et riigi rahandussüsteem peab olema piisavalt paindlik, et

kohalike omavalitsuste rahalised vahendid oleks vastavuses neile pandud ülesannete täitmiseks vajalike

kulutuste tegeliku muutumisega.

4.6 On tõsi, et Maksukorralduse seadus sätestab selgelt kohustuse tasuda makse, sh tulumaksu. Teisalt

sätestavad ka PS § 154 ja KOKS § 6 selgelt omavalitsusüksuse laiaulatuslikud ülesanded. Mingit seaduste

hierarhiat pole üheski seaduses ette nähtud, samuti ei tulene kusagilt, et riigi huvid oleksid kõrgemad

kohaliku omavalitsuse huvidest. Maksuseaduse ülimuslikkus ei tulene ka PS § 113 mõttest.

4.7 Käesolevas asjas on vaieldamatult tuvastatud, et 1998. a talvel lasusid X linnal erakordselt suured

rahalised kohustused seoses kütuseostuga X linna kortermajade kütmiseks. Ei vaja eraldi tõendamist asjaolu,

et kütmata jätmise tagajärjeks võinuks olla korvamatu kahju linnaelanikele ja küttetrasside lõhkemine, mis

tähendanuks täiendavaid investeeringuid kümneid kordi suuremates summades kui kulutati kütuseostuks.

Elanikele sooja kindlustamine on esmane ja hädavajalik omavalitsuse ülesanne, mis ei ole vähemtähtis, kui

maksude tähtaegne maksmine. Seega tuleb 1998. a talvel ja kevadel kütuseostu finantseerimist käsitleda

kohustuste kollisioonina KarS § 30 tähenduses. Toimides väärtuslikuma huvi nimel, oli tulumaksu eelarvesse

kandmata jätmine õigustatud ja J. M. tegevuse õigusvastasus välistatud.

4.8 X linnale PS § 154 ja KOKS § 6 pandud kohustused ei olnud vastavuses X linna käsutuses olevate

rahaliste vahenditega. Erandlikul olukorral, mis tulenes X endisest staatusest suletud garnisonilinnana, on

erinevate hüvede kaalumisel käesolevas asjas vaieldamatult äärmiselt oluline roll. Riik oli teadlik X

olukorrast, kuid sellele vaatamata ei vähendatud linnal lasuvaid kohustusi. Samas näeb PS § 154 ette, et

seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.

Seaduses arusaadavalt sätestatud prioriteetide puudumisel ei saa X linnapeale J. M. ette heita ühe rahalise

kohustuse täitmise eelistamist teise rahalise kohustuse täitmisele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör Kristel Eliste, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Oma

taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

5.1 J. M. tegevus süüdistuses märgitud kujul ja ajavahemikul oli õigusvastane. Kohustuste kollisiooni

kohaldamine eeldanuks kohtu poolt selle tuvastamist, et J. M. X linnapeana pidi täitma mitut kaalult

võrdväärset õiguslikku kohustust, mille mõlema täitmine ei olnud võimalik, ja seetõttu puudus tal võimalus

õiguspäraselt käituda.

5.2 Kohustuste olulisuse hindamisel KarS § 30 aspektist tuleb muuhulgas arvestada, kas kohustuse täitmata

jätmise eest on ette nähtud kriminaalvastutus. Erinevalt muudest linnal lasunud kohustustest on maksude

tasumise kohustus tagatud karistusõigusliku sunniga.

5.3 Õiguspärase käitumise võimatusest saab rääkida üksnes siis, kui vastuolu lahendamiseks puudub

õiguslikult reguleeritud menetlus või võimalus seda kasutada. Käesoleval juhul oli J. M.-l vastavalt 1994. a

MKS §-le 342 võimalus taotleda maksuhaldurilt maksuvõla tasumise ajatamist. Linna muude kohustuste

täitmiseks rahaliste vahendite leidmiseks oleks linnavalitsus saanud algatada negatiivse lisaeelarve

vastuvõtmise menetluse.

5.4 Kriminaalasjas on tuvastatud, et ajavahemikus mai-november 1997 oli kinnipeetud tulumaksu

ülekandmise tähtpäeva seisuga X Linnavalitsuse rahaliste vahendite jääk summaarselt suurem kui

kinnipeetud tulumaksu summad. Alates detsembrist 1997 kuni juunini 1998 oli maksetähtpäeval rahaliste

vahendite jääk mõnevõrra väiksem, kuid sellegipoolest ulatus olemaolevate rahaliste vahendite

summa 15 000 - 54 000 kroonini, mille arvelt olnuks võimalik täita igakuist maksekohustust.

5.5 Kui kõrvale jätta X linna elushoidmiseks ja eksisteerimiseks tehtud hädavajalikud kulutused

soojatrassidele, katlamajadele, elamufondi säilitamiseks ja erakorraliseks masuudiostuks, nähtub X

Linnavalitsuse raamatupidamisdokumentatsioonist sellegipoolest, et süüksarvatud ajaperioodil on linn

igakuiselt teinud kümnetes tuhandetes kroonides makseid ja katnud jooksvaid kulutusi, näiteks

dekoratiivvaaside, jalgpallivarustuse, kööginõude, suveniiride soetamiseks, õppereisideks välismaale,

spordisaalide rendiks jmt. Selliseid kulutusi saab lugeda vaid üldist heaolu parandavateks, kuid kindlasti

mitte linna funktsioneerimise seisukohalt hädavajalikeks kulutusteks, mis õigustaks maksude maksmata

jätmist.

5.6 Kui isikul on üheaegselt võimatu tasuda makse ja täita muid lepingulisi kohustusi või sõlmida vastavaid

lepinguid, siis pole see maksude mittetasumise õigusvastasust välistavaks asjaoluks KarS § 30 mõttes.

Vastasel korral saaks igaüks välistada kriminaalvastutuse maksude mittetasumise eest põhjusel, et tema

arvates on õigem oma raha kulutamist siduda muude ja paremate õiguslikult siduvate kohustustega.

Maksude mittetasumist ei saa põhjendada sellega, et kohalikul omavalitsusel on KOKS §-st 6 tulenev

kohustus täita erinevaid funktsioone. Ei saa ju omavalitsus väita, et ta ei maksa makse sellepärast, et selle

arvel saaks ehitada uue koolimaja või tee või täita mõnda muud seadusega kohalikule omavalitsusele pandud

funktsiooni. Samuti on alati võimalik valida ühe või teise kohalikule omavalitsusele pandud funktsiooni

täitmisel kulukas või lausa luksuslik lahendus. Viimane võib aga osutuda võimalikuks üksnes juhul, kui jätta

maksud tasumata.

5.7 Tasumata jäänud tulumaksusummad on juba eelarvesse sisse planeeritud töötajate palgarahadesse. X

Linnavalitsus ei olnud ise maksumaksja, vaid vastavalt MKS § 2 p-le 4 ja TuMS § 26 lg-le 5 maksu

kinnipidaja, kellel vastavalt seadusele oli kohustus väljamaksetelt tulumaksu kinni pidada ja üle kanda

maksuameti kohaliku talituse pangakontole. Kinnipeetud tulumaksu ülekandmata jätmisega kulutas linn

majanduskulutuste katteks sisuliselt talle mittekuuluvat raha.

6. Kassatsioonivastuses leiab J. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, et puudub alus Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Oma seisukohta põhistab kaitsja järgmiselt.

6.1 Kassatsioon on rajatud asjaoludele, mida ringkonnakohus pole tuvastanud. Riigikohus ei saa aga faktilisi

asjaolusid ümber tuvastada. Kohus ei ole tuvastanud, et J. M. oleks kasutanud X linna vahendeid muuks

otstarbeks kui avalikes huvides. Samuti tuvastas teise astme kohus, et maksude õigeaegseks tasumiseks

puudusid vahendid.

6.2 Kassaatori seisukoht, et maksude tasumise kohustus on eranditult ja igal juhul olulisem kui

Põhiseadusega kohalikule omavalitsusele pandud avalike ülesannete täitmine, ei põhine seadusel.

Ringkonnakohus on käesoleval juhul tuvastanud kõik KarS § 30 kohaldamiseks vajalikud eeldused.

Apellatsioonikohus esitas ülipõhjalikud motiivid selle kohta, et X linnale eraldatud rahaliste vahendite maht

ei olnud vastavuses linnale PS

§-ga 154 ja KOKS §-ga 6 pandud kohustustega. Kohus tuvastas, et J. M. ei saanud teha midagi täiendavat ja

endast sõltuvat, et tekiksid piisavad vahendid nii maksude tähtaegseks tasumiseks kui ka linna avalik-

õiguslike kohustuste täitmiseks. Maksude ajatamine ja formaalsed lisaeelarved ei oleks toonud juurde raha,

mis oleks võimaldanud kõigi kohustuste täitmist.

6.3 Kui lepinguline kohustus on võetud seadusest tuleneva ülesande täitmiseks, siis ei saa lepingulist

kohustust pidada maksuõiguslikust kohustusest vähemoluliseks.

6.4 Väär on kassaatori seisukoht, et kahe avalik-õigusliku kohustuse kaalumisel tuleb olulisemaks lugeda

kohustus, mille rikkumine on kriminaliseeritud. Nii ei pruugi mingi kohustuse rikkumise kriminaliseerimine

lähtuda mitte selle kohustuse olulisusest, vaid näiteks rikkumiste levikust. Samas on ka Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduses sätestatud avalik-õiguslike kohustuste mittetäitmine kuriteona karistatav

kas ametialase lohakuse või ametiseisundi kuritarvitamisena. Näiteks kevad-talvisel perioodil kütte

kindlustamine elanikele ei ole maksude tasumisest vähemoluline, kuna tulenevalt Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 2 on inimese elu ja tervis ülimad väärtused.

6.5 Ebaõige on kassaatori seisukoht, et KarS § 30 on kohaldatav üksnes juhul, kui kohustuste kollisiooni

lahendamiseks puudub vastav menetluskord. Kassatsioonist ei selgu, milline protseduur kuulub

kohaldamisele ühelt poolt PS §-st 154 ja teiselt poolt maksuseadustest tulenevate kohustuste kollisiooni

lahendamisel.

6.6 Puudub vaidlus, et kõik maksud deklareeriti õigesti, kuid kohalik omavalitsus tasus neid hilinenult

vastavalt raha olemasolule. Kassaator ei ole kummutanud kohtu seisukohta, et linnakassa tühjaksjätmine

oleks olnud vastutustundetu.

6.7 Olukorras, kus ringkonnakohus tuvastas, et ülekandmata maksuraha kasutati PS §-st 154 tulenevate

ülesannete täitmiseks, jääb arusaamatuks, mille põhjal kassaator järeldab, et J. M. käitumises ajavahemikul

mai 1997 kuni juuni 1998 on KarS §-s 389 ettenähtud kuriteo kriminaliseeriv tunnus - maksude laekumata

jäämine vähemalt 500 000 krooni ulatuses.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör kassatsiooni ja palus selle rahuldada, A. Mölderi

kaitsja vaidles kassatsioonile vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub kassaatori väitega, et lähtudes ringkonnakohtu otsusest tuleb

lugeda tuvastatuks, et J. M. jättis X linnapeana maksustamisperioodidel mai 1997 kuni juuni 1998 töötajate

palgast kinni peetud tulumaksusummad 737 685 krooni ulatuses 1994. a MKS § 13 lg 1 ja 1994. a TuMS

§ 26 lg 5 nõudeid eirates tahtlikult maksuhalduri kontole tähtaegselt tasumata ja seega vastab tema käitumine

KrK § 1481 lg-s 6 sätestatud kuriteokoosseisule. Kriminaalkolleegium märgib, et süüdistuses kirjeldatud J.

M. käitumine täidab ka teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-s 4 ja käesoleval ajal kehtiva KarS

§ 389 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulised tunnused. Sellega, et J. M. tegu vastab süüdistuses nimetatud

kuriteo objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule, nõustus ka J. M. kaitsja (kassatsiooni kohta esitatud

kirjaliku arvamuse p 8). Seetõttu saab kassatsioonimenetluse esemeks olla vaid küsimus J. M. käitumise

õigusvastasusest ehk konkreetselt sellest, kas J. M. õigeksmõistmine ringkonnakohtu poolt tuginedes KarS §-

le 30 on õiguslikult põhjendatud.

II

9. Karistusseadustiku §-s 30 on sätestatud, et tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole

õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita,

kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus.

Sellest sättest tulenevalt ei ole rikutud kohustuse täitmata jätmine õigusvastane, kui esineb rikutud

kohustusega vähemalt sama oluline takistav kohustus. Takistav kohustus on selline õiguslik kohustus, mida

ei ole võimalik täita ilma, et sellega kaasneks rikutud kohustuse täitmata jätmine. Takistav kohustus õigustab

rikutud kohustuse täitmata jätmist üksnes juhul, kui see on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus.

10. Ehkki kohustuste kollisioon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik, ei eelda kohustuste kollisiooni

kohaldatavus mitte seda, et takistav kohustus oleks rikutud kohustusest "ilmselt olulisem", vaid seda, et

takistav kohustus oleks rikutud kohustusega vähemalt sama oluline. Samas on kohustuste kollisiooni

esinemise tõenäosus võrdelises sõltuvuses takistava kohustuse olulisusega.

Kollideeruvate kohustuste olulisust hinnatakse lähtudes kohustuse täitmisega kaitstava huvi kaalukusest.

Kuna kohustuste kollisioon on hädaseisundi eriliik, tuleb kollideeruvate kohustuste taga olevate huvide

kaalumisel vastavalt KarS § 29 teisele lausele arvestada õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardava ohu

suurust ning teo ohtlikkust. Huvide kaalumisel võrreldakse esmalt rikutud kohustuse ja takistava kohustuse

taga olevate õigushüvede olulisust. Samuti hinnatakse ex ante objektiivse kõrvalvaatleja meetodil (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr

3-1-1-17-04 - RT III 2004, 9, 108, p 10) kollideeruvate kohustuste rikkumisega õigushüvedele kaasneva ohu

suurust ning ulatust - ehk seda millise tõenäosusega ja kuivõrd vahetult ning intensiivselt ühe või teise

kohustuse rikkumine õigushüve kahjustada ähvardas. Oluline on ka see, kuivõrd suure tõenäosusega

võimaldas kohustuse rikkumine säästa takistava kohustuse taga olevat õigushüve. Samuti tuleb

kollideeruvate kohustuste olulise võrdlemisel arvestada isiku solidaarsuskohustuse määra (nt

garandiseisundit või selle puudumist) seoses kummagi põrkuva kohustusega. Lisaks on vaja selgitada, kas

konkreetse kohustuse rikkumine takistava kohustuse täitmiseks oli kooskõlas õiguskorra aluspõhimõtetega.

Muu hulgas tähendab see ka selle kontrollimist, kas õiguskorras ei ole tekkinud kollisiooni lahendamiseks

ette nähtud teisi lahendusi, sealhulgas teisi menetlusi.

Ei saa nõustuda kassaatoriga väitega, et kahest kollideeruvatest kohustustest vaid ühe rikkumise karistatavus

karistusõiguse järgi muudaks alati ja iseenesest sellise kohustuse olulisemaks ja võimaldaks kõrvale jätta

kõik teised kaalumiskriteeriumid. Kuid kuna üldlevinud arusaama kohaselt kaitstakse karistusõiguslike

vahenditega kõige olulisemaid õigushüvesid, siis on õigushüve karistusõiguslik kaitstus, samuti

karistusmäärades väljenduv kaitse ulatus üks argumentidest, mida tuleb arvestada ka kollideeruvate

kohustuste olulisuse kaalumisel KarS § 30 mõttes.

11. KarS §-s 30 sätestatu mõtte kohaselt saab kohustuste kollisioonist kui õigusvastasust välistavast asjaolust

rääkida vaid kahe üksikkohustuse võrdlemisel lähtuvalt nende kohustuste olulisusest. Mingi kohustuse

rikkumist saab KarS §-le 30 tuginevalt õigustada mitme erineva takistava kohustuse täitmisega üksnes

tingimusel, et iga takistav kohustus eraldivõetuna on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. Kohustus,

mis eraldivõetuna ei ole vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus, ei ole seda ka kogumis mõne muu

kohustusega. Kohustuste olulisus on määravaks kriteeriumiks ka juhtudel, mil kollideeruvad kvantitatiivselt

väga täpselt võrreldavad kohustused - näiteks rahalised kohustused. See tähendab, et mingi rahalise

kohustuse täitmata jätmist saab KarS §-le 30 tuginevalt õigustada takistava kohustuse olulisusega ja mitte

pelgalt asjaoluga, et rikutud kohustuse asemel täideti kas üks või mitu muud kohustust, mille rahaline väärtus

kas eraldi võetult või summeeritult on suurem kui rikutud kohustusel.

Teatud juhtudel võib tekkida olukord, kus eksisteerib mitu takistavat kohustust, kuid iga takistava kohustuse

täitmine eraldivõetuna blokeerib rikutud kohustuse täitmise üksnes osaliselt. Alles mitu takistavat kohustust

kogumis välistavad rikutud kohustuse täitmise täielikult. (Näiteks isikul, kelle vara suurus on 100 000

krooni, võib 100 000 krooni suuruse rahalise kohustuse täitmist takistada kaks 50 000 krooni suurust

kohustust.) Olukorras, kus rikutud kohustuse täitmist blokeerib mitu takistavat kohustust kogumis, on KarS

§ 30 kohaldamiseks nõutav, et iga kogumisse kuuluv takistav kohustus eraldivõetuna oleks vähemalt sama

oluline kui rikutud kohustus. (Toodud näite puhul on 100 000-kroonilise kohustuse rikkumine täies ulatuses

õigustatud juhul, kui nii ühe kui ka teise 50 000-kroonise kohustuse täitmine on vähemalt sama oluline kui

rikutud kohustuse täitmine.)

12. Lisaks eeltoodule eeldab süüteokoosseisule vastava teo õigusvastasuse välistamine kohustuste kollisiooni

alusel seda, et isik oleks teinud kõik endast oleneva takistava kohustuse täitmiseks. Nõue teha "kõik endast

olenev takistava kohustuse täitmiseks" tähendab seda, et rikutud kohustuse täitmata jätmist ei saa KarS §-le

30 tuginedes õigustada mitte lihtsalt mingi vähemalt sama olulise kohustuse olemasoluga. Kontrollida tuleb

seda, kas kohustuse rikkumisega kollideerus ka reaalselt kõigi võimaluste kasutamine takistava kohustuse

täitmiseks.

13. Selleks, et üldse oleks võimalik kindlaks teha, kas rikutud õigusliku kohustuse täitmata jätmine oli

tingitud vajadusest täita teine õiguslik kohustus, ja hinnata, kas takistav kohustus on vähemalt sama oluline

kui rikutud kohustus, peab rikutud kohustusega kollideeruva takistava kohustuse sisu ja ulatus olema piisava

üksikasjalikkusega konkretiseeritud. See tähendab, et juhul, mil isik rikub ühe rahalise kohustuse täitmiseks

teist rahalist kohustust, tuleb kohustuste kollisiooni olemasolu kontrollimisel esmalt tuvastada, milliste

kohustuste täitmiseks konkreetselt ja kui suures summas raha kulutati ning millised olid kohustuste täitja

rahalised võimalused. Üksnes sellisel juhul on võimalik selgitada, kas ja kuivõrd suures ulatuses ületasid

rahalised kohustused olemas olnud võimalusi, ning hinnata kollideeruvate rahaliste kohustuste olulisust.

III

14. Kooskõlas otsuse punktis 8 märgituga puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, et J. M. rikkus

maksustamisperioodidel mai 1997 kuni juuni 1998 1994. a MKS § 13 lg-st 1 ja 1994. a TuMS § 26 lg-st 5

tulenevat kohustust kanda töötajale tehtud väljamaksetelt kinni peetud tulumaks kogusummas 737 685

krooni tähtaegselt üle maksuhalduri kontole. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et tulenevalt KarS

§-st 30 ei olnud selle kohustuse täitmata jätmine KarS § 27 mõttes õigusvastane seetõttu, et J. M. kasutas

tähtaegselt ülekandmata maksuraha PS §-s 154, KOKS §-s 6 ja X linna põhimääruses sätestatud kohaliku

omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene ühestki õigusaktist, et kohaliku

omavalitsuse avalike ülesannete täitmine oleks õiguslikult vähem oluline kui maksusummade tähtaegne

ülekandmine maksuhaldurile.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kohustuste kollisiooni sedastamiseks ei piisa pelgalt

sellest, kui tuvastatakse, et kohustuse rikkumine oli tingitud vajadusest täita kohaliku omavalitsuse

ülesandeid kohaliku elu korraldamisel. PS § 154 lg-st 1 ja KOKS §-st 6 tulenev kohaliku omavalitsuse üldine

pädevusklausel otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi ei ole iseenesest käsitatav kohustusena,

mis võiks tekitada kohustuste kollisiooni KarS § 30 mõttes. Kohaliku elu küsimuste korraldamine tähendab

arvukate üksikkohustuste täitmist, kusjuures nimetatud kohustuste olulisuse aste on väga erinev, sõltudes

muu hulgas suurel määral konkreetsest elulisest olukorrast. Samuti on kohalikul omavalitsusel reeglina

märkimisväärne otsustusvabadus, millises ulatuses milliseid ülesandeid täita. KarS § 30 mõttes on võimalik

hinnata üksnes kohaliku omavalitsuse üksikkohustuste, mitte aga kohaliku elu küsimuste korraldamise kui

sellise olulisust.

Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik seisund ei

ole käsitletav õigushüvena, mida kohalik omavalitsus saaks kaitsta väljaspool seaduses ette nähtud

menetluskorda. Siinjuures tuleb silmas pidada, et vastavalt Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse §-le 7 on kohaliku omavalitsuse volikogul õigus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi rikkuva seaduse või määruse suhtes. PS § 154 lg 1

koostoimes PS § 3 lg 1 lausega 1 seob kohaliku elu küsimuste otsustamise ja korraldamise seaduslikkuse

põhimõttega. Seega ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel õigust jätta kohaliku omavalitsuse üldistele

põhiseaduslikele tagatistele tuginevalt täitmata mõnda seadusest tulenevat kohustust.

16. Samas ei ole iseenesest välistatud, et teatud tingimustel võib kohaliku omavalitsuse üksusel tekkida

konkreetne kohustus, mis võib sattuda KarS § 30 tähenduses kollisiooni linna või valla kui maksu

kinnipidaja kohustusega kanda kinnipeetud maksusumma tähtaegselt üle maksuhalduri kontole. Eeskätt võib

kollisiooni põhjustada kohaliku omavalitsuse kohustus, mille eesmärk on kõrvaldada üksikisikute kaalukaid

õigushüvesid (näiteks elu ja tervist) ähvardav akuutne ja intensiivne oht, mida ei ole võimalik kohaliku

omavalitsuse kohustusi rikkumata või vähemolulisi kohustusi rikkudes tõrjuda. Sellise takistava kohustuse

sisu ja ulatus peab aga olema konkretiseeritud.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus jätnud need J. M.

kohustused, mis takistasid maksusummade ülekandmist, täielikult konkretiseerimata. Seetõttu ei olnud

ringkonnakohtul ka võimalik kindlaks teha kohustuste kollisiooni kohaldamise eeldusi.

18. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millised ja kui suured olid need kulutused, mis takistasid X linnal

maksustamisperioodide lõikes kinni peetud maksusummasid maksuhaldurile tähtaegselt üle kanda.

Ringkonnakohus on osutanud X linnas süüdistuses märgitud perioodil valitsenud raskele sotsiaal-

majanduslikule olukorrale ning nimetanud näitlikult erinevaid kohaliku omavalitsuse ülesandeid, mida X

linn täitis, kuid milleks tal ringkonnakohtu hinnangul polnud piisavalt raha (soojatrasside, katlamajade ja

elamufondi korrashoid, lasteasutuste ja tänavate remontimine jne). Samas on kohtuotsuses jäetud välja

toomata nimetatud ülesannete täitmiseks tehtud konkreetsete kulutuste sisu ja suurus. Mõnevõrra täpsemalt

on ringkonnakohus viidanud sellele, et 1998. a talvel lasusid linnal "erakordselt suured rahalised kohustused"

seoses kütuseostuga X linna kortermajade kütmiseks, mille tegematajätmise tagajärjeks võinuks

ringkonnakohtu hinnangul olla korvamatu kahju linnaelanikele ja küttetrasside lõhkemine. Kuid ka selle

näite puhul ei ole ringkonnakohus nimetanud kütuseostuks kulunud summa suurust ega võrrelnud seda X

linna rahaliste võimalustega vastaval perioodil.

Jättes konkretiseerimata kohustused, mida X linn süüdistuses nimetatud ajal täitis, ei saanud ringkonnakohus

ka nõuetekohaselt kindlaks teha, kas nende kohustuste täitmine takistas X linnal kinnipeetud maksusummade

tähtaegset ülekandmist või mitte. Tuvastamata maksusumma tähtaegset tasumist takistanud kohustuste sisu ja

ulatust, puudus ringkonnakohtul ühtlasi ka võimalus hinnata konkreetsete kohustuste olulisust võrrelduna

maksusumma tähtaegse tasumise olulisusega ning selgitada, kas nende kohustuste täitmiseks ei olnud

õiguskorras ette nähtud reguleeritud menetlust.

19. Nii nagu on eelnevalt punktis 11 märgitud, saab mingi kohustuse rikkumist KarS §-le 30 tuginevalt

õigustada kumulatiivselt mitme erineva takistava kohustuse täitmisega üksnes tingimusel, et iga takistav

kohustus eraldivõetuna on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. Sellest tulenevalt oleks

ringkonnakohus pidanud käesolevas asjas tuvastama, millises ulatuses lasus X linnal süüdistuses märgitud

perioodil selliseid rahalisi kohustusi, mille täitmine oli eraldivõetuna vähemalt sama oluline kui kinnipeetud

maksusumma tähtaegne ülekandmine. Kinnipeetud maksusumma tähtaegse ülekandmata jätmise saab lugeda

KarS § 30 alusel õigustatuks ulatuses, milles summa, mis kulus maksude tähtaegse tasumisega võrreldes

vähemalt sama oluliste kohustuste täitmiseks, ületas koos üle kandmata maksusumma suurusega kõiki linna

käsutuses olevaid rahalisi vahendeid. Olukorras, kus leiab tuvastamist, et X linn tegi kulutusi selliste

kohustuste täitmiseks, mis olid vähemalt sama olulised kui maksusummade tähtaegne ülekandmine, tuleb

KarS § 30 kohaldamiseks esmalt selgitada, kas nimetatud kohustusi ei oleks olnud võimalik täita selliste X

linna kohustuste arvelt, mis olid maksusumma tähtaegsest tasumisest vähemolulised. Kui peaks selguma, et

X linna kulutused maksude tähtaegsest tasumisest vähemoluliste kohustuste täitmiseks olid võrdsed või

ületasid vastaval perioodil tähtaegselt tasumata jäetud maksusummat, ei ole alust rääkida kohustuste

kollisioonist KarS § 30 tähenduses.

20. Kuna ringkonnakohus on jätnud maksusumma tähtaegset ülekandmist takistanud kohustuste täpse sisu ja

ulatuse konkretiseerimata ja tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 puudub Riigikohtul võimalus nimetatud kohustusi

ise tuvastada, ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium ka hinnata, kas X linnal süüdistuses märgitud perioodil

lasunud kohustused õigustasid KarS § 30 alusel maksude tähtaegset tasumata jätmist. Samas on

maksusumma ülekandmist takistanud kohustuste konkretiseerimata jätmine KarS § 30 kohaldamisel

käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise.

21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium prokuröri kassatsiooni, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2004. a otsuse

J. M. õigeksmõistmises KrK § 1481 lg 6 järgi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule.

Ott Järvesaar

Jüri Ilvest

Eerik

Kergandberg