3-2-1-10-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-10-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Veriora valla vastu 760 254 krooni 20

sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-296/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kassatsioon-

kaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. veebruar 2005. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a otsus

ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik esitas 22. septembril 2003. a Põlva Maakohtule hagi Veriora valla vastu 760 254

krooni 20 sendi saamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja munitsipaalettevõte Giga (ME Giga)

9. augustil 1993. a laenulepingu, millega hageja laenas ME-le Giga 400 000 krooni Veriora alevi

katlamaja rekonstrueerimiseks. Laenusaaja kohustus vastavalt maksegraafikule tagastama laenu

hiljemalt 20. septembriks 1999. a. Laenulepingu järgi kohustus laenusaaja tasuma intressi 12%

aastaarvestuses tagasimaksmata summalt ning viivist, kui ta viivitab lepinguliste kohustuste

täitmisega. ME Giga ei ole lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. 20. septembri 2003. a

seisuga on tema lepingujärgne võlgnevus hageja ees 760 254 krooni 20 senti, millest 261 400 krooni

6 senti moodustab põhisumma, 222 170 krooni 72 senti intressi ning 276 683 krooni 43 senti viivise

võlgnevus. Hagejale teadaolevalt ei ole ME Giga võimeline oma kohustusi täitma, sest on püsivalt

maksejõuetu. Maksejõuetust tõendab asjaolu, et ME Giga ei ole võlga tasunud ka pärast hageja poolt

24. novembril 2003. a esitatud pankrotihoiatust. Vabariigi Valitsuse 5. juuni 1990. a määrusega nr 138

kinnitatud "Munitsipaalettevõtte põhimääruse" (edaspidi põhimäärus) p 3 kohaselt on

munitsipaalettevõtte kõrgemalseisvaks organiks kohaliku omavalitsuse täitevorgan, ME Giga puhul

seega Veriora Vallavalitsus. Põhimääruse p 7 kohaselt vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse

korral tema kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ. Seega vastutab ME Giga võla eest kostja.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata või vähendada vastutuse määra.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, et ME Giga oleks maksejõuetu. Veriora Vallavolikogu ega

Vallavalitsus ei ole laenuvõtmisega nõustunud, mistõttu ei ole laenukohustus tekkinud seaduslikult.

Hageja andis laenu kergekäeliselt, tegemist on mõlemapoolse süüga ENSV tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 229 mõttes. Hageja ei ole saanud olulist kahju, mistõttu tuleks TsK § 194 lg-st 1 lähtudes jätta

viivis välja mõistmata.

3. Põlva Maakohtu 10. mai 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 493 570 krooni 78 senti laenu, intressi ja viivise võlgnevuse katteks.

Kohus leidis, et 9. augusti 1993. a laenulepinguga laenas hageja ME-le Giga 400 000 krooni Veriora

alevi katlamaja rekonstrueerimiseks. Kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 20. septembriks 1999. a.

Laenusaaja kohustus tasuma laenult intressi 12% aastaarvestuses tagasimaksmata summalt. Saadud

laenust on hagejale käesoleva ajani tasumata 261 400 krooni 6 senti, samuti on tasumata 222 170

krooni 72 senti intressi ja 276 683 krooni 43 senti viivist. Kostja ei vaidlustanud hageja arvestuste

õigsust võlgnevuse suuruse osas. Kuigi laenu andmisel ei järgitud kõiki A. Niitenbergi ja

rahandusminister M. Üürikese poolt 30. aprillil 1993. a kinnitatud "Tingimuste Euroopa Ühenduse

laenu taotlejatele" nõudeid, ei toonud see kaasa laenulepingu kehtetust TsK § 51 lg l mõttes.

Laenulepingu seaduslikkust ei mõjuta ka see, et puudus Veriora Vallavolikogu nõusolek või et see ei

olnud vastavuses valla tolleaegse eelarve suurusega või et laenu ei kasutatud sihtotstarbeliselt.

Käesoleval juhul on tegemist seadusest tekkinud garantiikohustusega. Kostja täiendav vastutus

tuleneb põhimääruse p-st 7, mille kohaselt vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema

kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ. Põhimääruse p 3 järgi on munitsipaalettevõtte

kõrgemalseisvaks organiks kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Garant on TsK § 214 lg-st l tulenevalt

kohustatud kustutama teise isiku võlgnevuse täielikult või osaliselt kohustise täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmise korral. Vastavalt põhimääruse p-le 7 vastutab kohalik omavalitsus ainult

munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral. ME Giga on alates 26. märtsist 1997. a likvideerimisel.

Hageja on 24. novembril 2003. a saatnud ME-le Giga pankrotihoiatuse, milles kohustas võlgnikku

täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi 10 päeva jooksul ja teavitas, et nõude täitmata jätmisel

võidakse esitada pankrotiavaldus. Hageja ei ole ME Giga vastu pankrotiavaldust esitanud.

Pankrotiavaldust ei ole esitanud ka ME Giga likvideerijad, kuigi 13. septembri 2001. a kirjas on

vallavanem ja likvideerimiskomisjoni esimees pankrotiavalduse esitamise kavatsusest teatanud.

Veriora Vallavolikogu 19. novembri 1996. a otsuse nr 5 p-st l ja Veriora Vallavalitsuse 22. novembri

1996. a kirjast nähtub, et ME-le Giga kuuluv põhivara erastati. Kuna ME Giga ei ole lepingust

tulenevaid kohustusi hageja ees täitnud ka pärast pankrotiavalduse esitamist, on tõendatud ME Giga

maksejõuetus. Põhimääruse p-dest 3 ja 7 tulenevalt peab need kohustused täitma kostja. Kostja

esitatud asjaolud ei anna alust TsK § 229 kohaldamiseks. Kohus vähendas aga viivist ja mõistis

kostjalt välja selle katteks 10 000 krooni.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostja. Kostja palus tühistada

maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja palus tühistada maakohtu

otsuse viivisenõude rahuldamata jätmise osas ja palus nõuda kostjalt välja viivis summas 251 400

krooni 6 senti.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega

jäeti hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja hagi kostja kui ME Giga seadusejärgse garandi vastu.

Põhimääruse p 7 kohaselt vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest

kõrgemalseisev organ. Seega vastutab kostja ME Giga kohustuste eest ainult siis, kui ME Giga on

maksejõuetu. Juriidilise isiku maksejõuetust tõendab kohtuotsusega väljakuulutatud pankrot või

kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara

pankrotikulude katteks. Kuna hageja ei ole ME Giga maksejõuetust tõendanud, puudus maakohtul

seaduslik alus hagi rahuldamiseks. ME Giga on likvideerimisel. Kostja esindaja kinnitas

ringkonnakohtu istungil, et likvideerimismenetlust ei ole lõpule viidud ning likvideerija müüb ME-le

Giga kuulunud trasse. Eelnevast järeldub, et ME-l Giga on vara, mille arvel on võimalik rahuldada

võlausaldajate nõudeid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 44 kohaselt peab likvideerija

esitama pankrotiavalduse, kui likvideeritava juriidilise isiku varast ei jätku võlausaldajate kõigi

nõuete rahuldamiseks. Kuna likvideerija ei ole kohtusse pankrotiavaldust esitanud, järeldub ka

sellest, et ME-l Giga on võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vara. Ainuüksi asjaolu, et hageja on

saatnud ME-le Giga pankrotihoiatuse, milles kohustas võlgnikku täitma laenulepingust tuleneva

kohustuse, ei tõenda võlgniku maksejõuetust. Maakohus on leidnud, et kuna ME Giga ei ole lepingust

tulenevaid kohustusi täitnud ka pärast pankrotiavalduse esitamist, on tõendatud tema maksejõuetus.

Kuivõrd asja materjalide juures puudub ME Giga vastu esitatud pankrotiavaldus, ei ole maakohtu

niisugune järeldus asjakohane. Pankrotihoiatus ja kavatsus esitada pankrotiavaldust ei tähenda seda,

et kohus oleks ME Giga maksejõuetust arutanud ning selle kohta otsust teinud. Kuna hagi jäi

rahuldamata, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangut teistele kostja

apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele, samuti hageja apellatsioonkaebuses esitatud

põhjendustele viivisenõude osas.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

rahuldada.

Kaebuse kohaselt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kohalik omavalitsus vastutab põhimääruse

järgi munitsipaalettevõtte kohustuste eest vaid siis, kui munitsipaalettevõte on püsivalt maksejõuetu

ehk viimase osas on kohtuotsusega välja kuulutatud pankrot või kohtumäärusega on pankrotimenetlus

lõpetatud raugemise tõttu. Hageja esitas esmalt nõude ME Giga vastu. Viimane ei täitnud kohustusi

nõuetekohaselt ja lepingus kokkulepitud ajaks. Seejärel on hageja õigustatud pöörduma nõudega

garandi vastu. Hageja leiab, et kui võlgnik ei suuda kasvõi ajutise maksejõuetuse korral

lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täita ning nõude täitmise tähtpäev on saabunud ja

võlausaldaja on täiendava vastutuse olemust silmas pidades esitanud nõude kõigepealt võlgniku ja

seejärel garandi vastu, vastutab kohustuse täitmise eest garant. Vastasel korral muutuks

garantiivastutuse mõiste käesolevas kontekstis sisutühjaks. Eraldi pankrotiavalduse esitamine

maksejõuetuse tõendamiseks ei olnud vajalik, sest põhimäärus ei nõua püsiva maksejõuetuse

olemasolu garantiivastutuse kohaldamiseks ning likvideerimiskomisjoni esimees on ise kinnitanud

ME Giga piisavate vahendite puudumist kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Meelevaldne ja tõendamata on ringkonnakohtu järeldus, et ME-l Giga on vara, mille arvel on

võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Samuti on väär apellatsioonikohtu järeldus, et ainuüksi

likvideerija pankrotiavalduse esitamata jätmine annab aluse arvata, et munitsipaalettevõttel on vara

nõuete rahuldamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 44 kohustab küll likvideerijaid teatud

olukorras pankrotiavaldust esitama, kuid ei näe ette sanktsioone selle sätte eiramisel.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele palub kostja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Põhimääruse p 7 on erinorm TsK §-de 214 ja 215 suhtes, mis ei nõua maksejõuetuse tuvastamist.

Hageja ei ole tõendanud täiendava vastutuse kohaldamiseks vajalikku ME Giga maksejõuetust.

Kostja märkis, et maksejõuetuse üle otsustamine puudutab ME Giga õigusi ja kohustusi, kuid teda ei

ole käesolevasse protsessi kaasatud. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusnorme.

8. Riigikohtu istungile poolte esindajad ei ilmunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p

1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 28. veebruari 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-27-01 (RT

III 2001, 8, 93) ja 30. mai 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-01 (RT III 2001, 19, 209) asunud

seisukohale, et kohalik omavalitsus vastutab munitsipaalettevõtte kohustuste eest munitsipaalettevõtte

maksejõuetuse korral täiendavalt garandina TsK §-de 214 ja 215 ning põhimääruse p-de 3 ja 7 järgi.

Käesolevas asjas on muuhulgas tuvastatud, et hageja andis laenu ME-le Giga ja et viimane ei ole

laenu tasunud, samuti et kostjat tuleb põhimääruse p 7 järgi lugeda ME Giga kõrgemalseisvaks

organiks, kes vastutab ME Giga kohustuste eest. Põhimääruse p-s 7 on ette nähtud, et

munitsipaalettevõtte maksuvõimetuse (maksevõimetuse) korral vastutab tema kohustuste eest

ettevõtte kõrgemalseisev organ. Poolte vahel on vaidluse all küsimus sellest, millised on

garantiivastutuse rakendamise eeldused tulenevalt munitsipaalettevõtte maksejõuetuse kriteeriumist

põhimääruse p 7 tähenduses.

11. Ringkonnakohus leidis, et ME Giga maksejõuetus ei ole tõendatud ja seega ei ole kostja vastutuse

eeldused täidetud. Ringkonnakohus oli seisukohal, et munitsipaalettevõtte maksevõimetust tõendab

kohtuotsus pankroti väljakuulutamiseks või kohtumäärus pankrotimenetluse lõpetamise kohta

raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu seisukohaga põhimääruse p 7 tõlgendamisel. Ringkonnakohus on

munitsipaalettevõtte maksevõimetuse hindamisel võtnud aluseks ilmselt TsMS § 57 lg-s 2 nimetatud

äriühingu maksejõuetust kinnitavad tõendid tema kohtukuludest vabastamise alustena. Kuigi selles

sättes toodud asjaolude esinemine tõendab juriidilise isiku maksevõimetust kohtukuludest

vabanemise alusena, on ainuüksi TsMS § 57 lg-s 2 sisalduvate protsessuaalse taotluse lahendamise

eelduste aluseks võtmine munitsipaalettevõtte maksevõimetuse kui garantiivastutuse materiaalse

eelduse määramiseks kolleegiumi arvates ebaõige. Põhimääruse p-s 7 ei ole maksejõuetust seotud

pankrotimenetluse läbiviimisega. Tsiviilkohtumenetluses teenib maksejõuetuse piiratud

tõendamisviiside lubatavuse põhimõte kohtukuludest vabastamisel esmajoones

menetlusökonoomikat, vältimaks vaidlusi riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastamisel ja seega

menetluse kiirendamist. Materiaalõigusliku vaidluse puhul garantiivastutuse olemasolu üle ei ole

kohus seotud ainuüksi formaalselt pankrotimenetluse läbiviimisega. Protsessuaalset õigussuhet

reguleeriva õigusnormi analoogia korras rakendamine ei ole õigustatud ainuüksi seetõttu, et see

käsitleb maksevõimetuse mõistet. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 esimese lause järgi

kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata

õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega

eesmärgile. Need tingimused ei ole kolleegiumi arvates käesoleval juhul täidetud.

12. Kolleegiumi arvates on õige sisustada põhimääruse p-s 7 ette nähtud maksejõuetuse kriteeriumit

esmajoones pankrotiseaduse kui maksejõuetuse õiguslikke tagajärgi reguleeriva põhilise õigusakti

abil. 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei

suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Analoogiline on maksejõuetuse definitsioon kehtiva pankrotiseaduse § 1 lg-s 2.

Kolleegiumi arvates on maksejõuetus faktiline seisund, mille tõendamiseks on hageja käsutuses kõik

tsiviilkohtumenetluse seadustikuga lubatud tõendid. Erinevalt kassatsioonkaebuses esitatust on

kolleegium seisukohal, et nn ajutine maksejõuetus ei ole põhimääruse p 7 järgi kohaliku omavalitsuse

garantiivastutuse rakendamise eelduseks. Kindlasti tõendab maksejõuetust pankrotiotsus, aga ka

kohtumäärus pankrotimenetluse lõpetamise kohta raugemisega vara puudumise tõttu. Tõendid ei ole

aga piiratud ainult nende kohtulahenditega, vaid lubatud on kõik tõendid, mis veenavad kohut selles,

et hagejal ei ole õnnestunud rahuldada oma nõuet munitsipaalettevõtte vara arvel. Seejuures võib

kohus lähtuda pankrotiseaduses maksejõuetust kinnitavatest asjaoludest, mis võivad olla aluseks

võlausaldaja pankrotiavaldusele võlgniku suhtes. 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduses olid

need sätestatud § 9 lg-s 1. Kostjal on võimalik omakorda tõendada maksejõuetuse puudumist.

13. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud seisukohta, et ME

Giga maksejõulisust kinnitab asjaolu, et tema likvideerimist ei ole lõpuni viidud ja et likvideerijad ei

ole esitanud ME Giga pankrotiavaldust, samuti kostja esindaja umbmäärane ja paljasõnaline kinnitus,

et likvideerija müüb ME-le Giga kuulunud trasse. See, et ME Giga likvideerijad ei ole TsÜS § 44

järgi pankrotiavaldust esitanud, ei pruugi tähendada, et munitsipaalettevõte on maksevõimeline, vaid

ka seda, et likvideerijad on rikkunud oma ametikohustusi nii likvideeritava juriidilise isiku kui tema

võlausaldajate suhtes, mis võib olla aluseks näiteks võlausaldajate nõueteks likvideerijate vastu.

Mingi vara olemasolu ME-l Giga ei pruugi samuti tähendada, et see on piisav hageja nõuete katteks.

Likvideerimise lõpuleviimata jätmine pikema aja jooksul võib pigem maksejõuetust kinnitada. Asja

materjalidest (toimiku lk 20) nähtub, et ME Giga likvideerimine toimub juba 1997. a-st. Samuti on

kostja esitanud hagejale kirja (toimiku lk 17), mille järgi ületavad ME Giga võlgnevused 2001. a

seisuga oluliselt bilansimahtu. Neid asjaolusid ei ole ringkonnakohus ME Giga maksejõuetuse

hindamisel kaalunud.

14. Kuna asjas ei ole tuvastatud hagiavalduse lahendamiseks vajalikke asjaolusid, s.t kas

munitsipaalettevõte on eelkirjeldatud põhjendustel (otsuse p-d 10 - 13) maksejõuetu või mitte, ei saa

Riigikohus TsMS § 353 lg 3 ja § 362 p 5 alusel ise asjas uut lahendit teha, vaid asi tuleb saata

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve