3-3-1-1-05 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-1-05

Määruse kuupäev

3. märts 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Eduard Selezovi kaebus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse

Rakvere büroo 6. juuli 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsuse

nr 6023 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3-245/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Eduard Selezovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

3. veebruar 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse esindaja Tiia-Liis Jürgenson

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri 8. juuni 2004. a otsusega väärteoasjas nr 2590,04,002880 karistati

E. Selezovi Liiklusseaduse § 7419 alusel rahatrahviga 120 trahviühiku ulatuses. Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse (edaspidi ARK) Rakvere büroo juhataja 6. juuli 2004. a otsusega nr 6023

peatati Liiklusseaduse § 413 lg 1 alusel Eduard Selezovi mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks.

2. E. Selezov esitas 7. juulil 2004 ARK juhtimisõiguse peatamise otsusele kaebuse Jõhvi

Halduskohtusse, taotledes otsuse tühistamist ning esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebuse

motiivide kohaselt on kaebajat karistatud halduskorras korduvalt ühe ja sama teo eest ühe ja sama

seadussätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadussätete alusel. Kaebaja leiab

samuti, et tema karistamisel ei ole järgitud hea halduse põhimõtteid. Kaebuse kohaselt on rikutud PS

§-st 11 tulenevat proportsionaalsuse printsiipi, samuti on otsus vastuolus HMS §-dega 54, 55 ja 56.

3. Jõhvi Halduskohus peatas 7. juuli 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-148/2004 esialgse

õiguskaitse korras RAK Rakvere büroo 6. juuli 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 6023

kehtivuse ja täitmise kuni kohtulahendi jõustumiseni.

4. Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 12. juuli 2004. a kirjalikus seletuses leitakse, et kaebus on

alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märgib, et väärteoasja lahendamine ning

juhtimisõiguse peatamine on kaks erinevat menetlust. Juhtimisõiguse peatamist ei saa erinevalt

varasemast käsitleda karistusena, selle kohaldamisel ei pea arvestama Karistusseadustiku üldosa

sätteid. Kuivõrd juhtimisõiguse peatamine ei ole mõistetav karistusena, ei toimu ka teistkordset

karistamist. Juhtimisõiguse peatamine on mittekaristuslik sunnivahend, mille kohaldamisel peab aga

järgima proportsionaalsuse printsiipi. Seletuse kohaselt on juhtimisõiguse peatamine käesoleval ajal

vajalik ja proportsionaalne meede. Juhtimisõiguse peatamise otsuse näol on tegu haldusaktiga HMS

§ 51 mõttes. Seega kehtivad nimetatud otsuse vastuvõtmise menetluse suhtes kõik Haldusmenetluse

seaduses sätestatud haldusmenetluse põhimõtted ja nõuded haldusaktile, sh proportsionaalsuse nõue

ja kaalutlusõigus.

5. Jõhvi Halduskohus rahuldas 26. juuli 2004 otsusega kaebuse ja tühistas ARK Rakvere büroo

juhataja 6. juuli 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 6023. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) kuna juhtimisõiguse peatamine LS §-s 413 sätestatud korras on materiaalselt tõlgendatav

karistusena ja E. Selezov on juba karistatud sama rikkumise eest rahatrahviga, on kaebajat

õigusvastaselt korduvalt karistatud halduskorras ühe ja sama teo eest üht ja sama sotsiaalset huvi

kaitsvate seadusesätete alusel;

2) rikutud on hea halduse põhimõtteid. Kaebajat ei ole informeeritud tema suhtes läbiviidavast

menetlusest ning talle ei ole võimaldatud esitada argumente ja vastuväiteid, mis võis mõjutada

vastuvõetava otsuse resolutsiooni.

6. Jõhvi Halduskohtu otsusele esitas Eesti Riiklik Autoregistrikeskus apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebuses vaidlustati halduskohtu otsus täies ulatuses menetlusnormide rikkumise tõttu.

Apellant leidis, et kohus rikkus HMKS § 25 lg-s 4 ja TsMS § 227 lg-s 1 sätestatut. Apellant taotles

Jõhvi Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta E. Selezovi kaebus

rahuldamata.

Apellant leidis, et Liiklusseadus on eriseaduseks HMS § 1 lg 2 tähenduses ning kohus juhindus

ekslikult Haldusmenetluse seaduse üldsätetest. Liiklusseadusest tulenevalt ei pea juhtimisõiguse

peatamisel läbi viima haldusmenetlust vastavalt Haldusmenetluse seaduses sätestatule ja andma

muuhulgas isikule võimalust esitada argumente ja vastuväiteid. Juhtimisõiguse peatamiseks ei viida

läbi haldusmenetlust, vaid loa väljaandnud asutus vormistab juhtimisõiguse peatamise. Isiku

informeerimine läbiviidavast menetlusest toimub veel väärteomenetluses, kuivõrd väärteoasjas tehtud

otsuse tekst sisaldab viite selle kohta, et otsuse jõustumisel edastatakse dokumendid ARK-le

juhtimisõiguse peatamise otsustamiseks LS § 413 alusel. Juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemisel

kontrollitakse sunnivahendi kohaldamist välistada võivaid asjaolusid (isiku invaliidsus, karistusotsuse

mittejõustumine või tühistamine teistmise korras, teo karistatavuse äralangemine, sunnivahendi

kohaldamist ette nägeva normi kehtetuks tunnistamine jne). Apellant peab õigeks LS § 413 lg-s 10

sätestatut, mille kohaselt otsuse koopia saadetakse isikule posti teel.

7. E. Selezov leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et Jõhvi Halduskohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. E. Selezov peab ARK juhtimisõiguse peatamise otsust motiveerimatuks ning menetlust

mittekooskõlas olevaks Haldusmenetluse seaduse sätetega. E. Selezovi arvates saab õiguslikke

tagajärgi esile kutsuda vaid kättetoimetatud õigusakt. E. Selezovi arvates on paljasõnaline apellandi

väide, et otsuse tegemisel kontrollitakse sunnivahendi kohaldamist välistavaid asjaolusid. Väär ja

ebaproportsionaalne on selline olukord, kus aasta jooksul teist korda joobes juhtimise eest

karistatakse isikut kriminaalkorras ja temalt võidakse ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus, kuid

väärteo korras karistamisel peatatakse juhtimisõigus analoogse teo eest igal juhul.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 12. novembri 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohus tühistas Jõhvi Halduskohtu 26. juuni 2004. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis

E. Selezovi kaebuse ARK Rakvere büroo 6. juuni 2004. a juhtimisõiguse peatamise otsuse nr 6023

tühistamiseks rahuldamata.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt:

1) kuigi juhtimisõiguse peatamise näol tegemist karistusega materiaalses mõttes, ei ole

juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 1 alusel käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet;

2) alusetu ja ebamäärane on halduskohtu seisukoht, et ARK on rikkunud juhtimisõiguse peatamise

otsuse tegemisel hea halduse põhimõtteid;

3) kaebuse rahuldamise aluseks ei saa olla see, kas juhtimisõiguse peatamise otsus on isikule

teatavaks tehtud. Teatavaks tegemisest võib sõltuda otsuse peale edasikaebamise tähtaeg, samuti ka

isiku suhtes otsuse täidetavaks muutmise tähtaeg, kuid see asjaolu ei muuda vaidlustatud otsust

iseendast seadusevastaseks.

9. Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2004. a otsusele haldusasjas nr 2-3-245/2004 esitas

kassatsioonkaebuse E. Selezov. Kassaator taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning

asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

10. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) kedagi ei saa halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ja ühe ja sama seadusesätte või

üht ja sama sotsiaalset huvi kaitsvate seadusesätete alusel. Kuna juhtimisõiguse peatamine LS § 413

lg-s 1 sätestatud alusel on materiaalselt mõistetav karistusena ja Karistusseadustik ei näe ette väärteo

eest sellist lisakaristust, siis on juhtimisõiguse peatamine õigusevastane ning juhtimisõiguse

peatamise otsus tuleb tühistada;

2) LS § 413 lg 10 sätestab küll juhtimisõiguse peatamise menetlusliku erinormi, aga õigusselguse

huvides peab iga haldusakt olema kontrollitav, selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatud haldusakt on

motiveerimata;

3) antud juhul on küll ARK otsus, kuid pole toimunud erapooletut haldusmenetlust ning isikule pole

tagatud ärakuulamisõigust. Juhtimisõiguse peatamise otsustamisel tuleb järgida hea halduse

põhimõtteid, peab eelnema asjaolude igakülgne kaalumine. Juhtimisõiguse peatamise otsustamise

menetlus on haldusmenetlus ja sellele on kohaldatavad Haldusmenetluse seaduse sätted. Menetluse

puudumise tunnusteks ei ole asjaolud, et Liiklusseadus ei näe ette kaalutlemisõigust, et

selgesõnaliselt ei ole ette nähtud menetleva organi kohustust tagada menetluses osaleva isiku õigust

olla ära kuulatud. Eksitav on väide, et juhtimisõiguse peatamine moodustab menetluslikult

väärteomenetlusega ühe terviku;

5) Põhiseaduse §-st 11 tuleneb, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema vajalikud ning

nendega ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi eesmärgiga

põhjendatav. Väärteomenetluses ei arutleta juhtimisõiguse peatamise üle. Ebaproportsionaalne on

automaatne juhtimisõiguse peatamine väärteo korral, samas kui kuriteo korral on juhtimisõiguse

äravõtmine diskretsiooniline ja kaalutletud.

11. ARK kirjalikus vastuses märgitakse järgmist:

1) PS § 11 ei anna alust käsitleda LS § 413 Põhiseadusega vastuolus olevana. Juhtimisõiguse

peatamine on Eesti ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust;

2) isiku teavitamine tema suhtes toimuvast juhtimisõiguse peatamise menetlusest toimub juba

väärteomenetluse raamides;

3) ARK-l puudub juhtimisõiguse peatamisel sisuliselt kaalutlusõigus. Seadusandja ei olegi tahtnud

ARK-le anda juhtimisõiguse peatamisel kaalutlusõigust.

Vastuses tsiteeritakse Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a lahendit asjas nr 3-4-1-10-04, mille

kohaselt juhtimisõiguse peatamine on väärteomenetlusest tulev järelm, moodustades sellega ühtse

terviku.

12. Kassaator esitas Riigikohtule kirjaliku avalduse, milles palus asja läbi vaadata kirjalikus

menetluses ilma tema kohalolekuta. Kirjalikust avaldusest tulenevalt jääb kassaator

kassatsioonkaebuses toodud taotluste ja nende põhjenduste juurde.

13. Kohtuistungil jäi vastustaja esindaja kirjalikus vastuses toodud seisukohtade juurde. Samas

möönis vastustaja esindaja, et juhtimisõiguse peatamisel toimub haldusmenetlus ulatuses ja viisil, mis

on sätestatud Liiklusseaduses. Kuivõrd seadus ei nõua isiku ärakuulamist juhtimisõiguse peatamise

otsustamise käigus, saab puudutatud isik esitada oma vastuväited vaidemenetluses. Vaide esitamine

on põhjustanud mitmete juhtimisõiguse peatamise otsuste muutmise. Juhtimisõiguse peatamise

otsustamisel puudub ARK-l võimalus võtta juhtimisõiguse peatamise kestvuse määramisel arvesse

eelnevalt määratud karistust väärteo eest. ARK ei saa hinnata, kas väärteo eest määratud rahatrahv

ning juhtimisõiguse peatamine on kogumis proportsionaalseks karistuseks konkreetse rikkumise eest.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

14. Kassaator näeb kõigepealt oma õiguste rikkumist selles, et teda on korduvalt karistatud ühe ja

sama teo eest üht ja sama sotsiaalset huvi kaitsvate seadusesätete alusel, s.t on rikutud ne bis in idem

printsiipi. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et juhtimisõiguse peatamise vastavust sellele

printsiibile on hinnanud Riigikohtu üldkogu (25. oktoobri 2004. a kohtuotsus asjas nr 3-4-1-10-04).

Eelnimetatud kohtuotsusest tulenevalt ei ole LS § 413 alusel juhtimisõiguse peatamine käsitatav PS

§ 23 lg 3 rikkumisena. Riigikohtu halduskolleegium ei näe asjaolusid, mis välistaksid selle seisukoha

kohaldatavuse ka käesolevas asjas.

15. Riigikohtu üldkogu jõudis 25. oktoobri 2004. a kohtuotsuses asjas nr 3-4-1-10-04 järgmistele

seisukohtadele: a) juhtimisõiguse peatamine LS §-s 413 sätestatud alustel on piisavalt koormav,

käsitamaks seda (materiaalselt) karistusena PS § 23 lg 3 tähenduses; juhtimisõiguse peatamine on

seetõttu PS § 23 lg 3 kaitsealas; b) juhtimisõiguse peatamisel ARK poolt ei ole tegemist PS § 23 lg-

s 3 sätestatud keelu rikkumisega, kuivõrd juhtimisõiguse peatamisele ei eelne sama teo eest uus kohtu

alla andmine PS § 23 lg 3 mõttes ja teistkordne sisuline menetlemine.

II

16. Veel leiab kassaator, et LS § 413 alusel juhtimisõiguse peatamisel ei ole järgitud hea halduse

põhimõtteid, sh ei ole tagatud tema õigust olla ära kuulatud. Kassaatorit ei ole informeeritud tema

suhtes läbiviidavast menetlusest ega ole antud võimalust esitada vastuväiteid. Selle väite hindamiseks

peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks analüüsida juhtimisõiguse peatamise menetluslikku

olemust.

17. Juhtimisõiguse peatamise korra puhul on asjakohased järgmised Liiklusseaduse sätted:

§ 41. Juhtimisõiguse peatamise alused ja kord

(2) Juhtimisõiguse peatab politseiametnik või juhiloa väljaandnud asutus või kohtunik.

(3) Juhtimisõigus peatatakse, kui:

5) juhi suhtes on jõustunud karistamisotsus väärteomenetluses, mille eest on vastavalt käesoleva

seaduse §-le 413 ette nähtud juhtimisõiguse peatamine. Juhtimisõiguse peatamist ei või kohaldada

isiku suhtes, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis

mootorsõidukit joobeseisundis.

(4) Juhtimisõiguse peatamise otsuses märgitakse:

1) otsuse tegemise aeg ja koht;

2) otsuse teinud isiku ees- ja perekonnanimi, ametikoht, asutuse nimetus ja aadress;

3) sõidukijuhi ees- ja perekonnanimi ning elukoht;

4) sõiduki tüüp, mark ja registreerimisnumber;

5) juhtimisõiguse peatamine alus ja tähtaeg;

6) otsuse koostaja allkiri.

(5) Otsus tehakse kahes eksemplaris, millest esimene antakse kohe pärast otsuse allakirjutamist

isikule allkirja vastu otsuse teisel eksemplaril. Isik märgib otsuse teisele eksemplarile otsuse saamise

kuupäeva.

(6) Juhtimisõigus peatub otsuse tegemisest arvates.

(7) Juhtimisõigus taastatakse pärast käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1–4 sätestatud aluste

äralangemist või käesoleva seaduse §-s 413 nimetatud tähtaja möödumist.

(8) Juhtimisõiguse peatamist on pädeval ametiisikul või kohtunikul õigus pikendada seadusega

ettenähtud korras.

(9) Juhtimisõiguse peatamise korral on juht kohustatud juhiloa andma peatamisotsuse tegijale või

tema nimetatud teisele ametiisikule.

(10) Juhtimisõiguse peatamise otsuse peale võib esitada kaebuse otsuse teinud ametiisiku

kõrgemalseisvale ametiisikule või otsuse vaidlustada kohtus.

§ 413. Juhtimisõiguse peatamine juhiloa väljaandnud asutuse poolt

(9) Kui isikut karistatakse liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete korduva rikkumise

eest, mille puhul on ette nähtud juhtimisõiguse peatamine ning juhtimisõiguse peatamise tähtaeg

eelmise väärteo eest ei ole veel lõppenud, liidetakse uus tähtaeg eelmise tähtaja kandmata osaga.

(10) Juhtimisõiguse peatamine vormistatakse loa väljaandnud asutuse otsusega kolme päeva jooksul,

arvates karistusotsuse saamisest. Otsus peab sisaldama käesoleva seaduse § 41 lõike 4 punktides 1–3,

5 ja 6 nimetatud andmeid. Otsuse koopia saadetakse isikule posti teel.

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse Haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

18. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et juhtimisõiguse peatamine toimub haldusmenetluses.

Liiklusseaduse osundatud sätetest tulenevalt on juhtimisõiguse peatamine pandud haldusorganile, s.o

asutusele, kelle pädevusse kuulub juhtimisõiguse andmine. Juhtimisõiguse peatamine toimub

kirjaliku otsusega, mis on haldusaktiks Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 mõttes ning õiguslik

tagajärg (sõiduki juhtimise keelamine) saabub selle akti tagajärjel.

Juhtimisõiguse peatamise otsustamisel peab ARK tuvastama vähemalt järgmised asjaolud: kas isikul

on kehtiv juhtimisõigus; kas isiku suhtes on tehtud jõustunud karistusotsus väärteoasjas, mis võib

vastavalt LS §-le 413 olla juhtimisõiguse peatamise aluseks; kas juhtimisõiguse peatamiseks on

õiguslik alus; kas isiku suhtes tehtud varasemad karistusotsused on karistusregistri kohaselt kehtivad;

kas isik kasutab sõidukit seoses invaliidsusega; kas isiku suhtes tehtud varasem juhtimisõiguse

peatamise otsus on täidetud. Juhtimisõiguse peatamise otsusele saab esitada vaide, mis lahendatakse

Haldusmenetluse seaduse 5. peatükis sätestatud korras, samuti on juhtimisõiguse peatamise otsus

kaevatav halduskohtusse.

Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et põhjendatud ei ole väited, et juhtimisõiguse peatamise

otsustamine on pelgalt juhtimisõiguse peatamise vormistamine, s.o tehnilist laadi toiming.

Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a kohtuotsuses asjas nr 3-4-1-10-04 märgitakse, et

juhtimisõiguse peatamine ei kujuta "endast ka isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema

süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab

sellega ühtse terviku." Nimetatud väitest ei tulene, et juhtimisõiguse peatamise otsust ei tehta

haldusmenetluses. Riigikohus on eeltooduga juhtinud tähelepanu vaid sellele, et Liiklusseadusest

tulenevalt ei toimu juhtimisõiguse peatamise menetluses isiku liiklusalase õigusrikkumise uut arutelu,

ei tuvastata isiku süüd ega hinnata uuesti ka väärteomenetluses kogutud tõendeid. Väärteomenetluses

tehtud karistamisotsus on juhtimisõiguse peatamise menetluse alustamise ning juhtimisõiguse

peatamise otsuse faktiliseks aluseks.

19. Liiklusseaduses ei ole sätestatud, et LS § 413 alusel juhtimisõiguse peatamise menetluses

teatatakse isikule tema suhtes läbiviidava menetluse alustamisest, ning et isikut informeeritakse

kohaldamisele kuuluvast võimalikust sanktsioonist (LS § 413 lõikest). Liiklusseadus ei näe ette ka

isikule võimaluse andmist tutvuda asja materjalidega ning esitada oma vastuväiteid suulises või

kirjalikus vormis. Samas tuleb märkida, et LS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse Liiklusseaduses

sätestatud haldusmenetlusele Haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades Liiklusseaduse erisusi.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Haldusmenetluse seaduses sätestatud menetlusosalise

menetlusõiguste välistamine eriseaduses peab olema sätestatud selgesõnaliselt. Käesoleval juhul

sellised normid küll puuduvad, kuid seadusandja tahe menetlusõiguste piiramiseks on tuletatav nii

Liiklusseaduses sätestatud juhtimisõiguse peatamise menetluse üldisest iseloomust kui ka LS § 413

lg-st 10, mille kohaselt otsus vormistatakse 3 päeva jooksul arvates jõustunud karistamisotsuse

saamisest. Nähes ette juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemiseks sedavõrd lühikese tähtaja, on

seadusandja sisuliselt välistanud võimalused kaasata isik menetlusse ning tema poolt

menetlusõiguste, sh ärakuulamisõiguse kasutamise. Haldusorgan ei saa oma tegevuses ignoreerida LS

§ 413 lõikes 10 sätestatud tähtaega isegi isiku kaalukate menetlusõiguste tagamise motiivil.

Selline menetluse regulatsioon ei vasta aga Haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusmenetluse

põhinõuetele, sh ka sama seaduse teises peatükis sätestatule. Samuti puudub kooskõla isiku

põhiõigusega – õigusega heale haldusele, mille üheks olulisemaks koostisosaks on õigus olla ära

kuulatud.

20. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et eriseadustega ettenähtud konkreetne haldusmenetlus

võib ette näha Haldusmenetluse seadusest lahknevaid menetlusnorme. Sellised erisused, millega

kitsendatakse isiku menetluslikke õigusi, peavad aga olema objektiivselt vajalikud, sobivad ja

mõõdukad.

Käesoleval juhul ei ole kolleegiumile selge, millistel kaalutlustel on isiku menetlusõigusi piiratud.

Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et menetlusõiguste piiramist ei saa õigustada

väitega, et väärteomenetluses on isikule juba tagatud õigus olla ära kuulatud. Nimetatud õigus

hõlmab üksnes väärteoasjas ütluste ja vastuväidete esitamise õigust. Väärteoasjas ei arutleta ega saagi

kehtiva Väärteomenetluse seadustiku sätete alusel arutleda hilisemas haldusmenetluses aset leidva

juhtimisõiguse peatamise asjaolude üle.

21. Menetlusõiguste piiramise võimalikud legitiimsed eesmärgid ei tulene kolleegiumi arvates ka

Haldusmenetluse seadusest ega teistest seadustest.

Menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustus on sätestatud HMS §-s 40.

Nimetatud paragrahvi lõikes 3 on toodud alused, mille esinemisel on võimalik haldusmenetlust läbi

viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata.

HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib ärakuulamisõiguse välistada, kui viivitusest tuleneva kahju

ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Juhtimisõiguse peatamine

LS § 413 alusel ei saa täita nimetatud eesmärki. Liiklusalase väärteo toime pannud isik kasutab

juhtimisõigust kuni väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumiseni. Seega on väärteo toimepanemise,

selle eest karistamise ning juhtimisõiguse peatamise vahel ulatuslik ajavahemik. Puuduvad

mõistlikud põhjendused, miks nendel asjaoludel peaks viivitamatult tegutsema (juhtimisõiguse

peatama) pärast väärteo eest määratud karistusotsuse jõustumist.

HMS § 40 lg 3 p 2 võimaldab haldusmenetluse läbi viia ilma menetlusosalise arvamust ja

vastuväiteid ära kuulamata juhul, kui menetlusosalise taotluses või seletuses esitatud andmetest ei

kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Juhtimisõiguse peatamise kohta ei ole

menetlusosaline saanud anda oma seletust, ütlusi või vastuväiteid. Eelnevalt osundati, et selliseid

vastuväiteid ei saanud isik esitada ka väärteomenetluses. Samuti tuleb nentida, et juhtimisõiguse

peatamise menetluses ei saa menetlev haldusorgan kasutada väärteomenetluse toimikus sisalduvaid

andmeid. ARK saab kasutada juhtimisõiguse peatamise otsustamisel üksnes jõustunud karistusotsust

väärteoasjas.

Asjakohane ei ole ka HMS § 40 lg 3 p 4, mille kohaselt saab ärakuulamise välistada juhul, kui

arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust

teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole isiku ärakuulamisõigust välistavaks ka kohaldatava

sanktsiooni absoluutne iseloom, mis välistab haldusorgani kaalutlusõiguse karistusliku sanktsiooni

suuruse osas. Isiku ärakuulamisõigus ei piirdu üksnes võimalusega esitada vastuväiteid võimaliku

sanktsiooni ulatuse kohta. Ärakuulamisõigust välistavaks ei ole iseendast ka asjaolu, et teatud

väärteoasjades karistusotsuse jõustumisest tuleneb kehtiva seaduse kohaselt vältimatu (automaatse)

järelmina juhtimisõiguse peatamine kui teine (lisa-) karistus. Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et

õigus olla ära kuulatud on isiku subjektiivne õigus, mille tagamine omab erilist tähendust karistusliku

sanktsiooni kohaldamisel.

22. Eeltoodu tõttu on Riigikohtu halduskolleegiumil kahtlus, kas Liiklusseaduses sätestatud

juhtimisõiguse peatamise menetlusnormid on kooskõlas Põhiseadusest tulenevate isiku

menetlusõigustega, sh PS §-st 14 tuleneva õigusega menetlusele.

III

23. Veel leiab kassaator, et haldusmenetluses juhtimisõiguse peatamisel ei ole tagatud

karistusõigusliku proportsionaalsuse põhimõtte arvestamine. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et

erinevalt juhtimisõiguse peatamise menetlusest on kriminaalmenetluses lisakaristusena kohaldatav

juhtimisõiguse äravõtmine diskretsiooniline otsus ning kriminaalmenetluse normid tagavad

võimaluse arvestada karistusi nende kogumis.

24. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ka kassaatori need väited on olulised. Juhtimisõiguse

peatamisel LS § 413 alusel ei saa haldusorgan kaalutleda selle karistuse mittekohaldamise või

juhtimisõiguse peatamise kestvuse üle. Haldusorganil puudub võimalus arvestada juhtimisõiguse

peatamise otsustamisel isikule väärteomenetluses määratud karistuse liigi ja ulatusega. Siinjuures

puuduvad ka väärteoasja otsustaval organil õiguslikud alused karistuse valikul arvestada järgneva

juhtimisõiguse peatamisega. Nendes oludes ei ole tagatud, et isiku suhtes kohaldatavad karistused

vastaksid kogumis isiku süü suurusele ning oleksid määratud kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega.

Konkreetsetes oludes võib ebaproportsionaalseks osutuda ka LS § 413 lõigetes 1–8 sätestatud

sanktsioon eraldi võetuna, kuivõrd selle kohaldamisel ei ole tagatud isiku süü arvestamine.

Juhtimisõiguse peatamisega kaasneb isiku oluliste vabadusõiguste riive, mistõttu selle sanktsiooni

mõju isikule võib olla olulisem väärteomenetluses määratud rahatrahvist. Pealegi võib nimetatud

sanktsiooni kohaldamisele kaasneda lisaks soovitud tagajärjele (juhtimise keelamisele) rida muid

isiku suhtes negatiivseid tagajärgi (töökoha kaotus, elukondlikud piirangud jne). Arvestades ka

asjaolu, et väärteo eest kohaldatava rahatrahvi suurus kujuneb kaalutlusotsuse alusel, on raske leida

mõistlikke põhjendusi kaalutlusõiguse välistamiseks samast rikkumisest tuleneva juhtimisõiguse

peatamise kestvuse otsustamisel. Kolleegium märgib, et E. Selezovile väärteoasjas määratud

rahatrahvi suurus oli umbes 1/3 võimalikust maksimummäärast.

25. Eeltoodu tõttu on Riigikohtu halduskolleegiumil kahtlus, kas Liiklusseaduses §-s 413 sätestatud

karistus – juhtimisõiguse peatamine – koostoimes kaalutlusõiguse puudumisega võimaldab tagada

selle karistuse ja karistuste kogumi (põhikaristuseks oleva rahatrahvi ning olemusliku lisakaristusena

toimiva juhtimisõiguse peatamise) proportsionaalsuse.

IV

26. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesoleva asja lahendamisel tuleb hinnata, kas

Liiklusseaduse sätted, mis reguleerivad juhtimisõiguse peatamist LS § 413 lg 1 alusel, sealhulgas LS

§ 413 lg 10, on kooskõlas isiku põhiseadusliku õigusega menetlusele ning kas Liiklusseaduses

sätestatud korras juhtimisõiguse peatamisel on tagatud mõlema karistuse proportsionaalsuse

kaalumine nii eraldi kui nende kogumis. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et asi tuleb HKMS § 70

lg 11 alusel anda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque