3-2-1-1-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-1-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Võidusõidutehnika AS hagi Peeter Söödi vastu õiguse

tunnustamiseks mitte lugeda tööleping lõppenuks töötaja

algatusel TLS § 82 alusel, mitte maksta hüvitist, puhkusetasu

ja keskmist palka tööraamatu kinnipidamise eest.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 2004. a

otsus asjas nr 2-2-230/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Söödi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

22. oktoobri 2004. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Peeter Söödile kassatsioonkaebuselt 19. novembril

2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võidusõidutehnika AS esitas Tartu Maakohtule hagi P. Söödi vastu õiguse tunnustamiseks mitte

lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel, mitte maksta hüvitist, puhkusetasu ja keskmist palka

tööraamatu kinnipidamise eest. Hagi põhjenduste kohaselt asus kostja hageja juurde tööle 1. aprillil

2002. a. 19. juulil 2002. a lahkus kostja omavoliliselt töölt. Kuna töötajal oli kaks kehtivat

distsiplinaarkaristust, otsustas hageja temaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel alates 19. juulist 2002. a

lõpetada. Töövaidluskomisjoni otsusega loeti P. Söödi ja Võidusõidutehnika AS vahel sõlmitud

tööleping lõppenuks 19. augustist 2002. a töötaja algatusel TLS § 82 alusel tööandjapoolse

lepingutingimuste rikkumise tõttu ning mõisteti kostja kasuks välja töölepingu lõpetamisel ettenähtud

hüvitis 6472 krooni 80 senti, puhkusetasu 2500 krooni ja keskmine palk tööraamatu kinnipidamise

eest 14 773 krooni 30 senti. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega. Töölepingu lõpetamise

avaldust ei ole kostja hagejale esitanud. Tööleping lõpetati kostjaga 19. juulil 2002. a töökohustuste

rikkumise tõttu. Kuna kostja keeldus viimasel tööloleku päeval tööraamatut ja lõpparvet vastu

võtmast, siis ei pea hageja maksma tööraamatu kinnipidamise eest hüvitist.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tal ei ole ühtegi distsiplinaarkaristust. Ta ei lahkunud 19. juulil 2002. a

töölt omavoliliselt, vaid tööandja nõusolekul. Tema puhkus pidi algama 22. juulist 2002. a. Puhkuse

ajal ei maksnud hageja lubatud puhkusetasu. Kostja teatas hagejale puhkuse jätkamisest kuni

puhkusetasu väljamaksmiseni. Hageja sellele ei reageerinud, mistõttu kostja teatas, et soovib

töölepingu lõpetada 19. augustist 2002. a TLS § 82 alusel. Kostja sai augustis 2002. a

pangaülekandega juulikuu eest töötasu, mis näitab seda, et töösuhe jätkus ka pärast 19. juulit 2002. a.

Tööraamatu kättesaamiseks kostja soovitud ajal tööandja esindajat tööandja asukohas ei viibinud.

Töölepingus puudub nõuetekohane kanne selle lõpetamise kohta. Millegagi ei ole tõendatud hageja

väited, et kostja oleks keeldunud tööraamatut ja lõpparvet vastu võtmast.

3. Tartu Maakohus jättis 19. aprilli 2004. a otsusega hagi rahuldamata ning luges töölepingu

lõppenuks 19. augustist 2002. a töötaja algatusel tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu

TLS § 82 alusel. Samuti mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja töölepingu lõpetamise

hüvitise 6472 krooni 80 senti, puhkusetasu 2500 krooni, keskmise palga tööraamatu kinnipidamise

eest 14 773 krooni 30 senti.

Hageja ei ole tõendanud, et tööleping kostjaga lõpetati 19. juulil 2002. a töökohustuste rikkumise

tõttu TLS § 86 p 6 alusel. Kostja ei eita, et ta lahkus 19. juulil 2002. a töölt varem, kuid tal oli

lahkumiseks tööandja luba. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 12 lg l kohaselt on

distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja

vormistas karistuse. Kostja väitis, et ta ei ole hageja esitatud distsiplinaarkaristuse käskkirja näinud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjal on käskkirjas viidatud kehtivad distsiplinaarkaristused.

Pooltevahelise töösuhte jätkumist pärast 19. juulit 2002. a kinnitab asjaolu, et hageja on 7. augustil

2002. a kandnud kostjale üle juulikuu palga. Kostja töökohustuste rikkumine ei ole tõendatud.

Tööandja rikkus kohustust maksta töötajale õigeaegselt puhkusetasu. Kostja esitas tööandjale

avalduse puhkusetasu saamiseks ja teatas puhkuse pikenemisest. Tööraamatu kinnipidamine on

tõendatud alates 23. oktoobrist 2002. a, mil töötaja nõudis kirjalikult tööraamatu esitamist.

Tõendamata on hageja väited, et kostja keeldus tööraamatut või lõpparvet vastu võtmast.

4. Apellatsioonkaebuse esitas Võidusõidutehnika AS, kes palus tühistada maakohtu otsuse ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnustas

Võidusõidutehnika AS õigust mitte lugeda tööleping kostjaga lõppenuks TLS § 82 alusel töötaja

algatusel 19. augustist 2002. a, mitte maksta kostjale hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses ja

keskmist palka tööraamatu kätteandmisega viivitatud päevade eest. Ringkonnakohus mõistis

Võidusõidutehnika AS-lt kostja kasuks välja kasutamata puhkuse eest hüvitise 1123 krooni.

6. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja enne töövaidluskomisjonile avalduse esitamist

14. oktoobril 2002. a töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel nõudnud. Seega ei saanudki hageja

otsustada, kas esineb TLS § 82 lg-s 1 ettenähtud alus töölepingu lõpetamiseks. Enne töölt ärajäämist

oleks kostja pidanud teatama tööandjale oma soovist tööleping lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel ning

alles siis võinuks ta TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt pärast etteteatamisaja möödumist töölt ära jääda.

P. Sööt on töölt ära jäänud omavoliliselt.

7. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei maksnud õigel ajal välja puhkusetasu, ei anna alust töötajapoolseks

töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Vastavalt puhkuseseaduse § 24 lg-le 1 makstakse

töötajale puhkusetasu täies ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt töötaja, kellele ei makstud puhkusetasu sama paragrahvi lõigetes 1 või 3

ettenähtud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra. Seega

on juba seaduses ette nähtud tagajärjed, mis kaasnevad puhkusetasu õigeaegse väljamaksmata

jätmisega, ja seetõttu ei ole tegemist sellise tööandjapoolse lepingutingimuste täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmisega, mis oleks aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 82 lg 1 alusel.

8. Töövaidluskomisjonile ega maakohtule ei ole kostja esitanud nõuet tunnistada töölepingu

lõpetamine 19. juulist 2002. a TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks. Kohus ei või otsuses ületada

nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (TsMS § 229 lg 1). Seetõttu maakohus ei

saanud tuvastada seda, kas töölepingu lõpetamine 19. juulist 2002 TLS § 86 p 6 alusel oli

ebaseaduslik või mitte.

9. Kuna ei ole tõendatud, et tööandja viivitas tööraamatu kätteandmisega, siis ei pea

Võidusõidutehnika AS maksma keskmist palka tööraamatu kätteandmisega viivitatud päevade eest.

10. Kostja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist tööandja algatusel 19. juulist 2002. a. Vastavalt

puhkuseseaduse §-le 25 oli Võidusõidutehnika AS kohustatud töölepingu lõpetamisel hüvitama

P. Söödile kasutamata puhkuse. Töölepingu lõpetamisel on tööandja leidnud, et kostjal on saamata

puhkusehüvitis 9 päeva eest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuse esitas kostja P. Sööt. Kostja arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud

materiaalõiguse norme ning rikkunud protsessinorme.

Ringkonnakohus on otsuse põhistamisel lähtunud seisukohast, et töötaja ei ole vaidlustanud

töölepingu lõpetamist 19. juulist 2002. a TLS § 86 p 6 alusel. Kostja esitas töövaidluskomisjonile

nõude töölepingu lõpetamise tunnustamiseks TLS § 82 lg 1 alusel töötaja algatusel.

Töövaidluskomisjon rahuldas selle nõude. Hageja esitas maakohtule hagi, milles palus töölepingu

lõpetamise tunnustamist TLS § 86 p 6 alusel. Hageja nõude sisuks oli töölepingu lõpetamise

kuupäeva, õigusliku aluse ning põhjuse muutmine. Hageja pidi tõendama hagiavalduses esitatud

asjaolusid ning kohus nende asjaolude tõendatust hindama. Maakohus arutas hagi raames seda,

millisel õiguslikul alusel, millistel asjaoludel ja millisel kuupäeval vaidlusalune tööleping lõpetati.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti TLS § 82 lõiget 1. Tööandja ei maksnud töötajale õigeaegselt välja

puhkusetasu. Töötaja pöördus nõudega töövaidluskomisjoni. Kohtu järeldus, et töötaja jäi töölt ära

omavoliliselt, on vastuolus puhkuseseaduse § 24 lõikega 2, mille järgi on töötajal õigus pikendada

puhkust, kuni tööandja maksab talle puhkusetasu.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95 lõiget 1, andes tõenditele väära õigusliku hinnangu. Hageja ei ole

ümber lükanud kostja esitatud tõendit selle kohta, et kostja esitas 19. augustil 2002. a TLS § 82 lg 1

alusel nõude töölepingu lõpetamiseks. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et töötaja ei ole

tõendanud, et vaatamata tema soovile, keeldus hageja talle tööraamatut kätte andmast. Kostja

tõendas, et ta soovis tööraamatut kätte saada 23. oktoobril 2002. a. Talle tööraamatut ei tagastatud.

12. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja oli teadlik temaga töölepingu lõpetamisest

19. juulist 2002. a. Ta ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel. Hageja vaidlustas

hagis kostja õiguse lõpetada tööleping tema algatusel. Arusaamatu on kostja väide, et hagi esitati

töölepingu lõpetamise tunnustamiseks TLS § 86 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei kohaldanud valesti

seadust. Kostja ei teatanud ette töölepingu lõpetamise soovist.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

14. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud puhkuseseaduse § 24 lõiget 2 ja TLS § 82 lõiget 1.

15. Puhkuseseaduse § 24 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale puhkusetasu täies

ulatuses hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib

töötaja, kellele ei makstud puhkusetasu ettenähtud ajal, nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu

maksmisega viivitatud aja võrra. Vastavalt TLS § 82 lõikele 1 teatab töötaja nii määramata kui

määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui

lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või

mittenõuetekohane täitmine.

16. Apellatsioonikohus leidis, et puhkusetasu maksmisega viivitamine ei anna töötajale õigust

töölepingu lõpetamiseks tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu TLS § 82 lg 1 alusel, sest

puhkuseseaduse § 24 lõike 2 järgi saab töötaja sel juhul nõuda puhkuse pikendamist. Kolleegium

ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Puhkuseseaduse § 24 lõikes 2 sätestatud õigus ei muuda

TLS § 82 lõikes 1 sätestatud töötaja õigust lõpetada omal algatusel tööleping TLS § 82 lõike 1 alusel

tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Puhkusetasu väljamaksmine on tööandja

puhkuseseadusest tulenev lepinguline kohustus ja selle rikkumise korral on töötajal õigus TLS § 82

lg 1 alusel tööleping lõpetada või kasutada puhkuseseaduse § 24 lõikes 2 sätestatud õigust nõuda

puhkuse pikendamist.

17. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et esimese astme kohus on rikkunud TsMS § 229 lõiget 1, mille

järgi kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Töövaidluskomisjoni ega maakohtusse ei ole esitatud nõuet tunnistada töölepingu lõpetamine TLS

§ 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks. Tööandja pöördus hagiga kohtusse, milles palus tunnustada õigust

mitte lugeda tööleping TLS § 82 lg 1 alusel lõppenuks 19. augustist 2002. a töötaja algatusel

tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Apellatsioonikohtul on jäänud tähelepanuta, et

hagi aluseks oli ka asjaolu, et hageja oli lõpetanud kostjaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel juba

19. juulil 2002. a. TsMS § 228 kohaselt pidi maakohus hindama esitatud tõendeid ja otsustama, kas

see asjaolu on tuvastatud. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et töölepingut ei lõpetatud 19. juulil

2002. a. Seejuures esimese astme kohus ei hinnanud väidetavalt tööandja algatusel 19. juulil 2002. a

töölepingu lõpetamise seaduslikkust. Seega nõustub kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et

tööandja algatusel töölepingu lõpetamise tõendatusele hinnangu andmisel ei väljunud maakohus hagi

piiridest. Tartu Maakohus käsitles TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamist selleks, et kindlaks teha,

millisel õiguslikul alusel, millistel asjaoludel ja millisel kuupäeval pooltevaheline tööleping lõpetati.

18. Apellatsioonikohus mõistis saamata jäänud puhkuse tasu hagejalt kostja kasuks välja, lähtudes

sellest, et tööleping kostjaga lõpetati 19. juulil 2002. a. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et

tööleping temaga sel kuupäeval lõpetati, ja väitis, et tema puhkus pidi algama 22. juulil 2002. a.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Otsusest ei selgu, milliste tõendite põhjal

kohus töölepingu lõpetamise kuupäeva tuvastas. Apellatsioonikohtu otsusest ei nähtu, kas TLS § 82

lõikes 1 sätestatud töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja nõuete täitmise kinnitamiseks on

asjas esitatud tõendeid või mitte.

19. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline. Kohus asus seisukohale, et tööleping kostjaga lõpetati

19. juulil 2002. a tööandja algatusel ning seda pole vaidlustatud, kuid samas leidis, et kostja jäi töölt

ära omavoliliselt.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik