3-2-1-166-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-166-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

EVEA Panga Aktsiaseltsi (pankrotis) hagi AS NAVIPLAST

(pankrotis) vastu 4 410 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/813/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS NAVIPLAST kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. jaanuar 2005. a

Istungil osalenud isikud

AS NAVIPLAST lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Varul

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

22. septembri 2004. a otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata.

2. Kohtukulude osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus

muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EVEA Panga Aktsiaselts (pankrotis) esitas hagiavalduse AS NAVIPLAST vastu, millega palus

kostjalt välja mõista 4 410 000 krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid AS Vikta, AS NAVIPLAST ja EVEA Panga Aktsiaselts

30. jaanuaril 1998. a kokkuleppe 11. oktoobril 1996. a sõlmitud pandilepingu muutmiseks, millega

kostja pantis hageja kasuks kolmanda isikuna tema omandis oleva 61% mõttelist osa Tallinnas

Maleva põik 3 asuvatest ehitistest hageja ja AS Vikta võlasuhte tagamiseks. 1. novembril 1999. a

kuulutas Tallinna Linnakohtus välja AS Vikta pankroti. AS Vikta nõuete kaitsmise koosolekul

tunnustati hageja nõuet summas 78 524 886 krooni esimese järgu nõudena ja Tallinna Linnakohtu

13. märtsi 2003. a määrusega kinnitatud pankrotihalduri lõpparuande alusel maksti hagejale tema

nõude osaliseks rahuldamiseks välja 2 760 000 krooni. Seega ei ole AS Vikta (pankrotis) kohaselt

täitnud oma võlakohustust ning hagejal on õigus nõuda oma nõude rahuldamist pandieseme müügi

arvel.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a otsuses kinnitas kohus, et hagejal on nõue AS Vikta

(pankrotis) vastu summas 78 524 886 krooni. Kostja on pantinud temale kuuluva 61% mõttelist osa

ehitistest hageja kasuks. Sellest tulenevalt on võlausaldajal õigus nõuda pandi realiseerimist nõude

rahuldamiseks. Kostja pankrotihaldur müüs pandieseme 9. juulil 2001. a hinnaga 4 410 000 krooni.

Hageja palus pandieseme müügist saadud raha kanda hageja arveldusarvele hiljemalt 28. maiks

2003. a, kuid kostja ei ole nõuet käesoleva ajani täitnud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Kohtule

esitatud kirjalike vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud pandieseme müüki. Hagejal puudub

kostja vastu võlaõiguslik nõue, mida kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a otsus,

mis rõhutab, et pantijal ei ole võlaõiguslikku solidaarkohustust võlgnikuga võlausaldaja ees. Hageja

nõuet ei saa rahuldada ka kostja pankrotimenetluses, kuna hageja nõue ei ole kostja

pankrotimenetluses kaitstud ning jaotusettepanek on juba kinnitatud. Kohtuistungil lisas kostja

esindaja, et pandiõigus on vastavalt 9. juulil 2001. a sõlmitud pandieseme müügilepingule lõppenud.

Hageja ei ole kostja pankrotimenetluses pandi realiseerimise nõuet esitanud.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 26. märtsi 2004. a otsusega ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 4 410 000 krooni, riigituludesse 144 000 krooni riigilõivu ja 59 krooni 10 senti asja

läbivaatamiskulude katteks.

Linnakohus tuvastas, et hagejal on AS Vikta ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust ja

arvelduskrediidilepingust tulenev nõue AS Vikta (pankrotis) vastu summas 78 524 886 krooni. Nõue

tunnustati AS Vikta (pankrotis) pankrotimenetluses esimese järgu nõudena. Tallinna Linnakohtu

13. märtsi 2003. a määrusest nähtub, et hageja nõue on jäänud täitmata 75 764 886 krooni ulatuses.

Kohtule esitatud pandilepingust, kokkuleppest ja kokkuleppest pandilepingu muutmiseks nähtub, et

AS Vikta ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu ja arvelduskrediidilepingu tagamiseks on hageja

kasuks panditud kostja omandis olev 61% mõttelist osa ehitisest asukohaga Maleva põik 3 Tallinnas.

Kohus leidis, et kuna võlgnik ei täitnud oma kohustust, oli hagejal asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 1

alusel õigus pandieseme realiseerimiseks. Tähtsust ei oma, kas hagejal on võlaõiguslik nõue kostja

vastu või mitte, kuna hageja on esitanud rahalise nõude, mis põhineb asjaõiguslikul nõudel. Asjaolu,

et pandiõigus on lõppenud 9. juuli 2001. a lepingu kohaselt, ei oma samuti käesolevas vaidluses

tähendust, kuna hageja ei nõua mitte pandiõiguse teostamist, vaid pandieseme müügist saadud raha

AÕS § 295 lg 1 alusel.

Võlgniku pankroti väljakuulutamisega loetakse kõikide nõuete tähtaeg saabunuks ning seega tekkis

AS-l Vikta (pankrotis) kohustus oma laenulepingust tulenev võlgnevus tasuda ning hageja nõue

muutus sissenõutavaks. Kohtule esitatud AS Vikta (pankotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollist

nähtub, et hageja nõue osutus kaitstuks ning hageja nõue täideti osaliselt pankrotimenetluse käigus.

Seega ei olnud pandieseme müügi ajal hageja nõue kohaselt täidetud ning hagejal oli õigus nõuda

kohustuse täitmist panditud vara arvel pandieseme müügi teel. Pandieseme müügist saadud raha

hagejale üle ei kantud.

4. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus linnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et hageja oleks pidanud esitama oma nõude kostja

pankrotimenetluses. Hageja ei ole esitanud oma nõuet kostja pankrotimenetluses pankrotiseaduse

(PankrS) §-s 23 sätestatud tähtaja jooksul. Samuti jättis Tallinna Ringkonnakohus 23. aprilli 2003. a

otsusega tunnustamata tema 78 524 886 krooni suuruse nõude. Seega ei ole hageja kostja

pankrotimenetluses võlausaldaja ja kohtul ei ole võimalik arutada nõuet, mida võlausaldaja peab

eelnevalt kaitsma võlausaldajate üldkoosolekul. Pankrotihalduril ei ole õigust tunnustada nõuet

võlausaldajate üldkoosoleku asemel. Hageja on esitanud oma nõude pankrotimenetluse väliselt,

mistõttu ei saa tema nõuet rahuldada, kuna see rikuks teiste võlausaldajate huve. AÕS §-de 276 ja

295 kohaldamine ei ole eeltoodu alusel asjakohane.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. septembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse kohtukulude

riigituludesse väljamõistmise osas ja jättis muus osas linnakohtu otsuse muutmata, leides, et

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse muutmiseks.

7. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel võlasuhe, mistõttu jäeti hageja nõue kostja

pankrotimenetluses tunnustamata. Kuna kehtinud pankrotiseadus ei sätestanud, et pandi

realiseerimiseks tuleb esitada varaline nõue PankrS §-s 69 sätestatud korras, tuleb pandi

realiseerimisel lähtuda asjaõigusseaduses sätestatust. Tuvastatud on, et pandiga tagatud nõue ei olnud

kohaselt täidetud ja pandipidajal on AÕS § 276 lg 1 kohaselt õigus rahuldada nõue panditud vara

arvel, mis käesoleval juhul seisneb pandi realiseerimisest saadud raha üleandmises. Muu hulgas

märkis ringkonnakohus, et linnakohus ei ole hageja nõuet käsitlenud PankrS § 85 lg 1 alusel tekkinud

nõudena.

8. Kohtukulude osas tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendusel, et nii hageja kui kostja

on pankrotis olevad äriühingud ning TsMS § 57 lg 2 kohaselt võib kohus isiku maksejõuetuse korral

vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse. Samas märkis kohus, et kuna

hageja ei ole kostja pankrotimenetluses võlausaldaja, puudub alus kohustada teda osa võtma kostja

pankrotimenetluse kulude kandmisest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kostja kassatsioonkaebuse, millega palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt allub võlgniku vara ning nõuetega seonduv alates pankroti

väljakuulutamisest menetluslikult pankrotiseaduses sätestatule ja pärast pankroti väljakuulutamist on

pankrotivõlgniku vastu suunatud nõudeid võimalik käsitleda vaid pankrotimenetluse raames.

Hageja nõue on käsitatav tingimusliku nõudena kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 21

mõttes ja pandipidaja peab esitama oma nõude pantija vastu pankrotimenetluses, olgugi et tegemist

on asjaõigusliku nõudega. Tulenevalt PankrS §-st 4 ei pea pankrotimenetluses esitatav nõue olema

tingimata võlaõiguslik. Hageja nõue põhineb AÕS § 276 lg-l 1, kuid asjaõigusseadusest ei tulene, et

nimetatud nõuet ei tule pankrotimenetluses esitada ega kaitsta. Ka pandi realiseerimiseks ja sellest

tuleneva raha saamiseks peab vastav nõue olema olemas ning esitatud pantija vastu. Ilma nõude

olemasoluta ei saa nõuet realiseerida ning pandi realiseerimiseks tuleb pantija vastu esitada sama

nõue, mis on pandipidajal võlgniku vastu, et pantija saaks esitada nõudele vastuväiteid AÕS § 351

lg 3 kohaselt. Pankrotimenetluses esitatakse vastuväiteid nõuete kaitsmise käigus ning lisaks pantijale

võivad vastuväiteid esitada ka teised võlausaldajad.

Ringkonnakohtu esitatud viisil väljamaksete tegemine pankrotihalduri poolt oleks vastuolus

pankrotiseadusega. Kaitsmata nõude alusel ei saa nõuet rahuldada ka pandieseme müügist saadud

raha arvel, kuna see võiks viia kuritarvitusteni, kus pandipidaja ei esitagi oma nõuet

pankrotimenetluses ning esitab pärast pandieseme müüki otse nõude müügist saadud raha

väljamaksmiseks.

Kohus on pandieseme müügist saadud raha üleandmise nõuet käsitanud PankrS §-s 53 sätestatud vara

välistamise laadse nõudena, mille eelduseks on see, et vara kuulub teisele isikule ning taotlus vara

välistamiseks on esitatud kahe kuu jooksul pankrotiteate ilmumisest. Käesoleval juhul ei ole kumbki

neist eeldustest täidetud, seega vara pankrotivarast välistada ei saa.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline pankrotimenetluse kulude kandmise osas. Kui kohus leiab, et

hageja nõue tuleb rahuldada, siis on hageja näol tegemist võlausaldajaga PankrS § 4 mõistes ning ta

peab osalema ka pankrotimenetluse kulude kandmises.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Vastuse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud, et

hageja pandiga tagatud nõuet ei ole täidetud. Seega on hagejal AÕS § 276 lg 1 kohaselt õigus nõue

rahuldada panditud vara arvel. Kostja pankrot kuulutati välja 27. oktoobril 2000. a ja hageja esitas

kostja pankrothaldurile seaduses ettenähtud tingimustele vastava nõudeavalduse 23. novembril

2000. a. Tallinna Linnakohus tunnustas 25. oktoobri 2002. a otsusega hageja nõuet, Tallinna

Ringkonnakohus aga tühistas 28. aprilli 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata

ning nõude tunnustamata, märkides muuhulgas, et hagejal on õigus nõuda pandi realiseerimist nõude

rahuldamiseks. Seega on ringkonnakohus lahendanud asja õigesti asjaõigusseaduse sätete alusel.

Asjaolu, et kostja võlausaldajad ei saa esitada vastuväiteid hageja pandiõigusest tulenevatele nõuetele

pandiesemest saadud raha suhtes, ei ole vastuolus asjaõigusseaduse ega pankrotiseaduse mõttega.

Pankrotiseadusest ei tulene, et pandi realiseerimiseks tuleb esitada varaline nõue PankrS §-s 69

sätestatud korras, seega tuleb asi lahendada asjaõigusseaduse sätete kohaselt.

11. Kohtuistungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada pankrotiseaduse kohaldamata jätmise

tõttu hagi rahuldamise osas ning asjas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

13. Kohtud on tuvastanud, et AS Vikta, kostja ja hageja vahel 30. jaanuaril 1998. a sõlmitud

pandilepingu muutmise kokkuleppe kohaselt tagas kostja kolmanda isikuna AS Vikta ja hageja

vahelisest laenulepingust ja arvelduskrediidilepingust tulenevaid nõudeid ning pooled ei vaidlusta

asjaolu, et hagejal on nõue AS Vikta (pankrotis) vastu summas 78 524 886 krooni. AS Vikta

pankrotimenetluses tunnustati hageja nimetatud nõuet esimese järgu nõudena ning Tallinna

Linnakohtu 13. märtsi 2003. a määrusega kinnitatud jaotusettepaneku kohaselt rahuldati hageja nõue

summas 2 760 000 krooni. Seega jäi hageja nõue valdavas osas rahuldamata. Kostja pankrot kuulutati

välja Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2000. a otsusega. Hageja esitas ka kostja

pankrotimenetluses 78 524 886 krooni suuruse nõude ja palus tunnustada oma nõuet

eesõigusnõudena esimeses järgus. Kostja võlausaldajad vaidlesid nõuete kaitsmise koosolekul hageja

nõudele vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a otsusega jäeti hageja nõue kostja

pankrotimenetluses eesõigusnõudena tunnustamata põhjendusel, et kostja ei võlgne hagejale nõutud

summat ja hagejal on õigus nõuda pandi realiseerimist nõude rahuldamiseks. Panditud hooned müüdi

9. juulil 2001. a sõlmitud ostu-müügi ja pandiõiguse kustutamise lepingu alusel ajal, mil nii AS

NAVIPLAST kui ka AS Vikta suhtes oli alustatud pankrotimenetlus. Müügilepingu p 7 kohaselt

kinnitas hageja, et loeb pärast võlanõuete tasumist pandiõiguse lõppenuks ning palus pandiõigused

kustutada. Kostja sai oma mõttelise osa müügist 4 410 000 krooni. Hageja nõudis pandieseme

müügist saadud summa üleandmist pankrotimenetluse väliselt.

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna pankrotiseadus ei

kehtesta eri korda pandi realiseerimiseks pantija pankroti korral, tuleb pandi realiseerimisel juhinduda

üksnes asjaõigusseaduse sätetest. Kohus on põhjendamatult rahuldanud hagi asjaõigusseaduse alusel

ja jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja suhtes oli alustatud pankrotimenetlus, mistõttu tuleb asjas

kohaldada ka pankrotiseaduse sätteid.

15. Vastavalt kostja pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud PankrS § 41 lg-le 1 muutub võlgniku

vara pankrotiotsuse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 41 lg 2 kohaselt on pankrotivara see

vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse

tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal muul viisil. Sellest tulenevalt muutusid

kostjale kuuluvad hageja kasuks panditud hooned kostja pankroti väljakuulutamise tagajärjel kostja

pankrotivaraks.

16. AÕS § 276 lg 1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda pandiga tagatud nõude rahuldamist

pandieseme arvel. Nimetatud nõude eelduseks on nii kohaselt täitmata võlanõude kui ka pandiõiguse

olemasolu. Kohtud on tuvastanud, et hageja nõue AS Vikta vastu on kohaselt täitmata, ning leidnud

õigesti, et hageja nõude rahuldamiseks pandieseme arvel ei pea hagejal olema võlanõuet pantija

vastu. AÕS § 278 kohaselt võib pantija olla võlgnik või kolmas isik, seega piisab, kui hagejal on

kohaselt täitmata võlanõue võlgniku vastu. Kohtud on tuvastanud ka pandilepingu olemasolu ja

leidnud, et pandiõiguse lõppemine ei oma käesolevas tsiviilasjas tähendust, kuna hageja ei nõua mitte

pandiõiguse teostamist, vaid pandieseme müügist saadud raha.

17. PankrS § 4 lg 1 kohaselt on pankrotivõlausaldaja füüsiline või juriidiline isik, kellel on

nõudeõigus võlgniku vastu. Viidatud pankrotiseaduse sättes nimetatud nõudeõigus ei tähenda vaid

võlaõiguslikku nõuet. Nimetatud sätte kohaselt on pankrotivõlausaldajaks ka pandipidaja, kellel on

AÕS § 276 lg-st 1 tulenev õigus nõuda pandieseme realiseerimist. Seega peab kolmandast isikust

pandipidaja oma nõude rahuldamiseks esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku pandieseme

realiseerimise nõude pankrotiseaduses sätestatud korras.

18. Eeltoodu alusel teeb kolleegium TsMS § 362 lg 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata, kuna hageja ei ole kostja pankrotimenetluses esitanud nõuet pandieseme arvel oma

nõude rahuldamiseks.

19. Kohtukulude osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik