3-3-1-87-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-87-04 Otsuse kuupäev 28. veebruar 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Meelis Leesiku kaebus vandetõlgi eksami komisjoni otsuse peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/295/04 Menetluse alus Riigikohtus Meelis Leesiku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 27. jaanuar 2005 Kohtuistungil osalenud isikud Kassaator Meelis Leesik RESOLUTSIOON Rahuldada Meelis Leesiku kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/295/04 kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas ja teha tühistatud osas uus otsus. Rahuldada Meelis Leesiku kaebus vandetõlgi eksami komisjoni vene keele koosseisu 20. detsembri 2002. a otsuse ja eksamikomisjoni vene keele koosseisu vaideotsuse tühistamist puudutavas osas. Jätta kaebus rahuldamata osas, millega taotleti eksamikomisjoni kohustamist eksamitööde uueks läbivaatamiseks. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Meelis Leesik osales 6. detsembril 2002 vandetõlgi inglise keele eksamil ja 7. detsembril 2002 vandetõlgi vene keele eksamil. Vandetõlgi eksami komisjoni vene keele koosseisu 20. detsembri 2002. a protokolli lisa kohaselt (halduskohtu tl-d 45–47) sai M. Leesik vandetõlgi eksami lingvistilises osas teksti eesti keelest vene keelde tõlkimise eest 0 punkti 25 võimalikust (jämeda vea tõttu), teksti tõlkimise eest vene keelest eesti keelde samuti 0 punkti 25 võimalikust (jämeda vea ja vale termini mitmekordse kasutamise tõttu) ning venekeelse teksti toimetamise eest 0 punkti 15 võimalikust (lubatud 5 vea parandamata jätmise asemel jäi leidmata 6 viga). Vandetõlgi eksami inglise keele koosseisu 20. detsembri 2002. a koosoleku protokolli lisa (halduskohtu tl-d 48 ja 49) kohaselt ei saanud M. Leesik eksami sooritamiseks vajalikku punktide arvu ka lingvistilise osa eest inglise keele vandetõlgi eksamil. 2. Vandetõlgi eksami komisjoni vene keele koosseisu (dateerimata) vaideotsusega ning inglise keele koosseisu 28. jaanuari 2003. a vaideotsusega jäeti M. Leesiku vaided rahuldamata. 3. Halduskohtule esitatud kaebuses palus M. Leesik:

1) tühistada vandetõlgi eksami komisjoni kinnitatud eksami tulemused vene keele eksami osas tervikuna ja inglise keele eksami tulemused eesti-inglise tõlketeksti osas; 2) tühistada vaideotsused; 3) kohustada komisjoni vandetõlgi eksami tulemusi muutma; 4) tühistada vandetõlgi eksami komisjoni 8. novembri 2002. a otsus nn olulise vea kriteeriumi sätestamise osas. Kaebuse esitaja leidis, et rikutud on tema õigust õiglasele ja õigele hindamisele ning hindamisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, mis muuhulgas seisneb olulise vea kriteeriumi kasutamises. Seejuures ei teavitatud eksami sooritajaid hindamisel kasutatavast terminoloogiavõi kliendistandardist ega hindamiskriteeriumitest. Kaebuse esitaja on vaidemenetluses oma terminivalikut põhjendanud ning juriidilisest aspektist analüüsinud nii lähtekui sihtkeele osas. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19. augusti 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-681/2003 kaebuse, tühistas vandetõlgi eksami komisjoni inglise keele koosseisu otsus taotletud osas, vene keele koosseisu otsuse kogu ulatuses ja vaideotsused ning kohustas komisjoni eksamitöid uuesti läbi vaatama. Kohus rõhutas, et nii õiguskirjandusest kui ka Riigikohtu praktikast tuleneb eksamitulemuste materiaalse õiguspärasuse kontrolli võimalikkus. Eksamite tulemused, mis on tihedalt seotud isiku õigusega valida vabalt tegevusala, on täielikult kohtulikult kontrollitavad. Kohus leidis, et komisjon oli pädev kehtestama ministri määruses sätestatust täpsemaid hindamiskriteeriume. Vandetõlgi staatust arvestades on põhjendatud ja proportsionaalne "olulise vea" kriteeriumi sissetoomine, s.t selliste vigade eristamine, mille puhul hinnatakse kogu töö automaatselt null punktiga. Oluline terminoloogiline viga võib mõjutada kogu tõlgitava dokumendi õiguslikku sisu. Formaalsest aspektist on otsustused halduskohtu arvates õiguspärased, kuid eksperdi arvamusele tuginedes tühistati vaidlustatud otsused sisulistel motiividel. Vene-eesti tõlke hindamise osas leidis halduskohus ka, et kui tegemist on õiguslikult vaieldava olukorraga, ei ole termini sobivuse üle lõpliku seisukoha võtmine (termini kasutamine loetakse jämedaks veaks) lingvistilisi teadmisi kontrolliva komisjoni pädevuses. Kohus mõistis kaebaja kasuks osaliselt välja ka taotletud kohtukulud, jättes välja mõistmata õigusabikulu, mille kandmist kaebuse esitaja ei olnud kohtu arvates tõendanud. 5. Vandetõlgi eksami komisjoni apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vandetõlgi eksami komisjon ei nõustunud kohtu sisulise hinnanguga eksperdi arvamusele kui tõendile ega nõustunud ka kohtu pädevusega kontrollida sisuliselt eksamitulemusi ning komisjoni hinnanguid eksamitöödele. M. Leesiku apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada kohtukulude välja mõistmata jätmist puudutavas osas. 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. septembri 2004. a otsusega vandetõlgi eksami komisjoni apellatsioonkaebuse osaliselt ning jättis M. Leesiku apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega tühistati vandetõlgi eksami komisjoni vene keele koosseisu otsus ning vaideotsus ning kohustati komisjoni vene keele eksamitöid uuesti

läbi vaatama. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, jättes kaebuse rahuldamata. Kohus muutis ka kohtukulude jaotust, soostudes seejuures halduskohtu seisukohaga, et kohtukulude väljamõistmiseks peab olema tõendatud nende kandmine. Inglise keele eksamit puudutavas osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga eksamitulemuste materiaalse õiguspärasuse kohtuliku kontrolli võimalikkuse ja olulise vea kriteeriumi kohaldamise proportsionaalsuse osas. Ringkonnakohus leidis inglise keele eksami osas, et komisjoni hinnangud vigade olulisusele ei ole põhjendatud ja jättis selles osas halduskohtu otsuse jõusse. Vene keele eksami osas tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse, leides, et: 1) eesti-vene tõlketöö puhul on vea olulisuse hindamisel komisjon olnud liiga range, vea tagajärjel ei oleks tõlgitava teksti sisu muutunud; 2) vene-eesti tõlke puhul pole ekspert andnud vastust küsimusele, kas tõlgitav termin (aвmoномная некоммерческая организация) vastab eesti õiguses mõistele "sihtasutus", nagu seda tõlkis kaebuse esitaja, või mõistele "mittetulundusühing", nagu pidas õigeks komisjon. Ka see viga pole hinnatav olulise veana, kuid on muutnud tõlgitava teksti sisu, seega on hinnang (0 punkti) vene-eesti tõlkele lõpptulemusena õige; 3) kuna ringkonnakohus aktsepteerib eksamikomisjoni seisukohta, et kogu lingvistiline eksam loetakse mittesooritatuks, kui ühes osatöös on saadud mitterahuldav tulemus, siis ei peatu kohus enam kolmanda osatöö (venekeelse teksti toimetamine) osas tekkinud vaidlusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. Kassatsioonkaebuses palub M. Leesik tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tunnistati õiguspäraseks olulise vea kriteeriumi kasutamine, tühistati halduskohtu otsus vandetõlgi eksami vene keele koosseisu otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning komisjoni kohustamiseks vene keele eksamitöö uuesti läbi vaadata ning muudeti kohtukulude jaotust. Kassaator palub tühistatud osas teha uus otsus ning taotleb kassatsioonimenetluses kantud kohtukulude väljamõistmist. Kassaator leiab: 1) vandetõlgi eksami komisjon on lähtunud mitmetimõistetavast hindamisjuhendist ning puudub eksamijuhend. Kandidaate ei teavitatud komisjoni 8. novembri 2002. a koosolekul kehtestatud hindamiskriteeriumitest; 2) komisjoni poolt kasutatav olulise vea kriteerium on ebaproportsionaalne, eriti kui võrdluseks tuua komisjoni poolt kasutatav teine kriteerium "terminoloogiline ebatäpsus"; 3) vaidemenetluse käigus on rikutud menetlusreegleid; 4) nõustuda ei saa ringkonnakohtu hinnanguga vene-eesti tõlke hindamise õiguspärasusele. Kassaator esitab omapoolse analüüsi, miks ta leiab, et vaidlusaluse termini (aвmoномная некоммерческая организация) tõlkimine "sihtasutuseks" oli õigem kui tõlkimine "mittetulundusühinguks"; 5) ebaõige oli kohtukulude välja mõistmata jätmine, kuna kohus ei pidanud tõendatuks, et kohtukulud on kantud. Kohtud ei ole uurinud kohtukulude kandmise küsimust, samas on ebamõistlik eeldada, et suhteliselt väikesele summale õigusabi osutamise eest esitatud arve jääb sedavõrd pikaks ajaks

maksmata. 8. Vandetõlgi eksami komisjon leiab kirjalikus vastuses, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuses leitakse, et pooled pole vaidlustanud halduskohtu otsust, mille kohaselt menetlus eksamikomisjonis tunnistati õiguspäraseks. Samuti pole varasemas kohtumenetluses tõstatatud küsimust menetluslikest rikkumistest vaide lahendamisel. Seega pole vastavate seisukohtade vaidlustamine kassatsioonimenetluses enam võimalik. Olulise vea kriteeriumi kohaldamine on vajalik ja proportsionaalne meede. Vene-eesti tõlketööle antud hinnangus on ringkonnakohus asunud õigesti seisukohale, et termini tõlkimisel oli kassaator teinud teksti tähendust moonutava vea, mistõttu oli põhjendatud selle osatöö hindamine null punktiga. Kohtukulude osas leiab vastustaja, et puuduvad arve tasumist kajastavad tõendid. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. M. Leesik vaidlustas halduskohtus vandetõlgi eksami komisjoni otsused ja vastavad vaideotsused nii vene keele kui ka inglise keele eksami tulemuste osas. Kassatsiooniastmes jätkub vaidlus vaid vene keele eksami tulemuste ja komisjoni vene keele koosseisu vaideotsuse suhtes. Samuti vaidlustab kassaator ringkonnakohtu otsuse olulise vea kriteeriumi õiguspärasust ning kohtukulude jaotust puudutavas osas. I 10. Vastavalt Vandetõlgi seaduse (VTS) § 3 lg-le 3 saab justiitsminister vandetõlgiks nimetada vandetõlgi eksami sooritanud isiku tema taotlusel. VTS § 3 lg 1 sätestab, et justiitsminister moodustab õppejõududest, tegevtõlkidest, riigiametnikest ning teistest asjatundjatest vandetõlgi eksami komisjoni ning kinnitab komisjoni ja Notarite Koja soovitusi ära kuulates eksami sooritamise nõuded ja läbiviimise korra, samuti komisjoni töökorra. Justiitsministri 24. septembri 2002. a määrusega nr 63 kehtestati "Vandetõlgi ametitegevuse korraldamise ja vandetõlgi ametisse nimetamise kord" (alates 17. novembrist 2003 kehtivas redaktsioonis kannab pealkirja "Vandetõlgi määrustik"). Nimetatud korra § 28 kohaselt koosneb vandetõlgi konkurss vandetõlgi eksamist ja ametisobivusvestlusest. Korra § 32 lg 2 sätestab, et vandetõlgi eksam koosneb kolmest osast (lingvistiliste teadmiste kontrollimine, üldteadmiste kontrollimine õigusteaduses ja Euroopa Liidu alaste teadmiste kontrollimine). Korra § 33 sätestab, et lingvistiliste teadmiste kontrollimine koosneb kolmest osast (juriidilise sisuga teksti kirjalik tõlkimine eesti keelest võõrkeelde, juriidilise sisuga teksti kirjalik tõlkimine võõrkeelest eesti keelde ja võõrkeelse juriidilisi termineid sisaldava teksti toimetamine). Vandetõlgi eksami komisjon koosneb eraldi koosseisudest keelte kaupa (Korra § 37 lg 1) ning lingvistiliste teadmiste kontrollimise viib läbi vandetõlgi eksami komisjoni koosseis, kes on vastavas keeles pädev (Korra § 32 lg 3 ja § 37 lg 2). 11. Vandetõlgi eksami hindamist reguleerib Korra § 34. Selles on sätestatud, et vandetõlgi eksamil on võimalik saada kõigi kolme osa eest kokku maksimaalselt 100 punkti (Korra § 34 lg 1). Lingvistiliste teadmiste eest on võimalik saada maksimaalselt 65 punkti, kusjuures kummagi tõlke eest on võimalik

maksimaalselt saada 25 punkti ning võõrkeelse teksti toimetamise eest 15 punkti. Alla 50 punkti saanud kandideerijal loetakse see osa mittearvestatuks (Korra § 34 lg 2). Üksikasjalikumat hindamisjuhist ega -kriteeriume justiitsministri kinnitatud Kord ette ei näe. Korra § 38 lg-s 2 on vaid sätestatud, kuidas toimub eksamikomisjoni otsuste vastuvõtmine ja protokollimine. Eksamikomisjon on 8. novembri 2002. a otsusega ise kehtestanud kriteeriumid, mille alusel hinnatakse tekstides tehtud vigu, ning sätestanud, kuidas täpsemalt hinnatakse tõlketekste ja toimetustekste. 12. Kohtud on käesolevas asjas vaidlustatud otsuseid pidanud formaalsest aspektist õiguspärasteks. Kassaator väidab, et eksamit sooritanud vandetõlgi kandidaate ei teavitatud eksamikomisjoni 8. novembri 2002. a koosolekul kehtestatud hindamiskriteeriumitest. Vaieldamatult olid eksami sooritajatele kättesaadavad ning pidid olema ka teada Korras sisalduvad tingimused, mis on sätestatud justiitsministri 24. septembri 2002. a määrusega nr 63. Vandetõlgi eksami läbiviimist ja hindamist käsitlevast regulatsioonist ei saanud ega pidanud eksami sooritajad välja lugema, et eksamitööde hindamiseks sätestatakse veel täpsemad kriteeriumid. Eksami sooritajatel on õigus olla informeeritud hindamise aluseks olevatest kriteeriumitest. Kuigi ei hindamiskriteeriumitest teavitamise kohustust ega korda pole reguleeritud, tuleneb teavitamise kohustus halduse üldistest põhimõtetest ning teavitamine pidanuks aset leidma mõistliku aja jooksul enne eksami toimumist. 13. Haldusasja materjalist ei nähtu, et enne vandetõlgi eksami lingvistilise osa toimumist oleks vandetõlgi kandidaatidele saadetud vandetõlgi eksami komisjoni 8. novembri 2002. a otsus, millega komisjon määras kindlaks hindamiskriteeriumid, ega ka muul viisil nende teavitamist hindamisel kasutatavatest kriteeriumitest. Halduskohtu toimikus on M. Leesiku 30. detsembri 2002. a elektronkiri eksamikomisjoni esindajatele, milles ta teavitab komisjoni soovist vaidlustada 6. ja 7. detsembril toimunud eksami tulemusi ning palub teatada muuhulgas tema eksamitöid hinnanud komisjoni koosseis nimeliselt ja saata informatsiooni hindamisel rakendatud kriteeriumite kohta (halduskohtu tl 141). Halduskohtu toimiku lehekülgedel 43–44 asuval Justiitsministeeriumist M. Leesikule faksi teel edastatud vandetõlgi eksami komisjoni 8. novembri 2002. a otsuse koopial on selle saatmise kuupäev halvasti loetav, kuid vaadeldes seda koos M. Leesiku 30. jaanuari 2003. a elektronkirjaga Justiitsministeeriumi ametnikule (halduskohtu tl 145), võib järeldada, et hindamiskriteeriumid saadeti 30. jaanuaril 2003 või hiljem. 14. Hindamistingimuste teatavakstegemist eksamineeritavatele tuleb pidada oluliseks seetõttu, et tingimuste rangus või konkreetsus võimaldab isikul hinnata oma ettevalmistust ja valmisolekut eksami sooritamiseks. Hindamise aluseks olevate kriteeriumite teadmine võib mõjutada ka isiku käitumist eksamisituatsioonis. Avalik võim, täites konkursi korras avalik-õigusliku ameti kandja (sealhulgas vandetõlgi) kohti, peab tagama sellel konkursil osalejatele konkursi õiguspärase läbiviimise. Hindamistingimuste eelneva

teatavakstegemisega pannakse ka kõik eksamineeritavad võrdsesse olukorda. 15. Riigikohtu istungil väitis kassaator, et kui ta oleks enne eksamit olnud teadlik eksamikomisjoni 8. novembri 2002. a otsusega kehtestatud hindamiskriteeriumitest, sealhulgas asjaolust, et on kehtestatud põhimõte, mille kohaselt ka ühe jämeda vea puhul on võimalik kogu eksami lingvistilise osa ebaõnnestumine, oleks ta pöördunud komisjoni poole eksami läbiviimist ja hindamist puudutava täpsema informatsiooni saamiseks. Teadmine eelnimetatud väga range hindamiskriteeriumi olemasolust oleks kassaatori sõnul pannud eksami sooritaja kaaluma erinevate tõlkevariantide kasutamise vahel. 16. Kolleegiumi hinnangul tuleb hindamiskriteeriumitest teavitamata jätmist pidada selliseks jämedaks menetlusveaks, mis võib viia eksamikomisjoni otsuse tühistamiseni. Kassaatori väidete ja haldusasja materjali põhjal jõuab kolleegium veendumusele, et käesoleval juhul toimus eksam olukorras, kus eksamit sooritanud vandetõlgi kandidaatidele olid teada vaid justiitsministri määrusega sätestatud üldised hindamistingimused, kuid mitte eksamikomisjoni poolt kehtestatud üksikasjalikumad kriteeriumid. M. Leesik esitas väite hindamiskriteeriumitest mitteteavitamisest juba kaebuses halduskohtule, kuid senise menetluse käigus ei ole kohtud selles küsimuses seisukohta võtnud. Samas ei ole ka vastustaja esitanud väiteid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et eksami sooritajatele olid hindamistingimused enne eksamit teatavaks tehtud. Eeltoodud asjaoludel peab kolleegium võimalikuks tühistada käesolevas asjas kassatsiooniastmes vaidluse objektiks olev vandetõlgi eksami vene keele koosseisu otsus M. Leesikut puudutavas osas. 17. M. Leesik on soovinud lisaks eksamikomisjoni otsuse tühistamisele ka eksamitööde uut läbivaatamist ja hindamistulemuste muutmist. Olemuslikult on hindamistingimustest teavitamata jätmise näol tegemist sellise menetlusveaga, mis seab kahtluse alla eksami protseduuri õiguspärasuse, mitte hindamise õiguspärasuse. Sellise menetlusvea tõttu eksamiotsustuse tühistamisega ei saa kaasneda eksamitööde uus läbivaatamine ja hindamine, sest eksamitulemused, mille uut läbivaatamist kassaator taotleb, on saavutatud olulise menetlusliku puudusega läbi viidud eksamil. Sellist puudust ei ole võimalik tagantjärele kõrvaldada. 18. Eeltoodud põhjustel tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldatakse M. Leesiku kaebus osas, millega taotleti vandetõlgi eksami vene keele koosseisu otsuse ja eksamikomisjoni vene keele koosseisu vaideotsuse tühistamist. Kolleegium jätab kaebuse rahuldamata osas, millega taotleti eksamikomisjoni kohustamist eksamitööde uueks läbivaatamiseks. II 19. M. Leesik on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ka kohtukulude väljamõistmise osas. Kassaatori väitel ei ole kohtud kohaldanud uurimispõhimõtet kohtukulude kantuse väljaselgitamiseks. Samas on kassaatori arvates ebamõistlik eeldada, et suhteliselt väikese summa eest õigusabi osutamise kohta esitatud arve jääb sedavõrd pikaks ajaks maksmata. Ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtumenetluses mõistetakse välja vaid kantud kohtukulud, on igati kooskõlas kehtiva õigusliku regulatsiooni ja Riigikohtu praktikaga. Halduskolleegium on

HKMS § 93 lg 1 tõlgendamisel asunud järjekindlalt seisukohale, et välja mõistetakse kantud kohtukulud. Kolleegium on leidnud (halduskolleegiumi 17. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1- 28-03 – RT III 2003, 142, 15), et haldusasjades ei peeta võimalikuks kohtukulude väljamõistmist, kui kohtukulusid pole reaalselt kantud, s.t kui nende eest pole tasutud. Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus. Nimetatud lahendis on kolleegium ka rõhutanud, et kuna kohtukulude väljamõistmise küsimus on tsiviilja haldusasjade puhul reguleeritud erinevalt, ei pea kolleegium õigeks halduskohtumenetluses kohtukulude väljamõistmisel tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni kohaldamist ega tuginemist Tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätete tõlgendustele. Seda, et HKMS § 93 lg 1 mõte on kantud kohtukulude väljamõistmine, rõhutati ka halduskolleegiumi 20. detsembri 2000. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-55-00 (RT III 2001, 1, 3), kus kolleegium leidis: "Asjas esindajana osa võtnud advokaadi kulude väljamõistmiseks peab kohus esitatud kuludokumentide (maksekorraldus, kviitung jne.) alusel kindlaks tegema, millal ning millist liiki ja mis vormis õigusabi osutamise eest on protsessi pool õigusabi lepingu alusel advokaadibüroole tasunud antud haldusasjas". Kohtukulude tasumist tõendavad dokumendid (maksekorraldused, kviitungid, pangakonto väljavõtted vms) esitab kohtule protsessiosaline, kes kohtukulude väljamõistmist taotleb. 20. Käesolevas asjas esitas M. Leesik alles koos kassatsioonkaebusega koopia maksekorraldusest, mille kohaselt ta on 8. veebruaril 2003 tasunud Osaühingule KL Consult Õigusbüroo arve nr M-04 alusel 590 krooni. Riigikohtu istungil 27. jaanuaril 2005 lisas M. Leesik maksekorralduse koopiale omakäelise allkirjastatud märkuse, et tegemist on käesolevas haldusasjas tasutud õigusabikuludega. Halduskohtu toimikus (tl 79) on arve-saatelehe nr M-04 koopia, millest nähtub, et M. Leesik oli 8. veebruariks 2003 kohustatud tasuma OÜ KL Consult Õigusbüroo osutatud õigusabi (konsultatsioon halduskohtusse pöördumise asjas) eest 590 krooni. HKMS § 93 lg 7 kohaselt tuleb kohtule kohtukulude väljamõistmiseks esitada kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid enne kohtuvaidlusi. Hoolimata kassatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest, ei pea kolleegium võimalikuks esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikulusid välja mõista olukorras, kus kohtukulude kandmist tõendavad dokumendid esitatakse kohtule alles kassatsiooniastmes. III 21. Lisaks eeltoodule peab kolleegium vajalikuks märkida veel alljärgnevat. Vandetõlgi eksami komisjoni 8. novembri 2002. a koosolekul otsustas komisjon hindamiskriteeriume kehtestades otsuse punktis 1.1: "tähendust moonutav viga, samuti vahelejätt või muu jäme viga annab tulemuseks 0 punkti kogu teksti eest, sellised vead pole aktsepteeritavad." Kassaator on pidanud ebaproportsionaalselt rangeks sellist hindamiskriteeriumi, mille kohaselt kasvõi ühe komisjoni poolt tähendust moonutavaks või jämedaks peetud vea ilmnemisel osutub kogu tekst mittearvestatuks. Seejuures juhul, kui kas või üht teksti kolmest hinnatakse null punktiga, osutub eksami lingvistiline osa mittesooritatuks.

Samas on komisjon ka sätestanud, et "terminoloogiline ebatäpsus (sh stiiliviga), näiteks kui pole kasutatud täpset terminit, kuid mõiste on õigesti lahti seletatud või kui on kasutatud paralleelmõistet või sünonüümi, annab 0,5 viga ehk 0,5 miinuspunkti." Seejuures on ühe tõlketeksti eest võimalik saada maksimaalselt 25 punkti. 22. Kohtud on pidanud nn olulise vea kriteeriumi kehtestamist õiguspäraseks ja proportsionaalseks. Samas leidis halduskohus vene-eesti tõlke hindamise juures, et kui tegemist on õiguslikult vaieldava olukorraga, ei ole termini sobivuse üle lõpliku seisukoha võtmine (termini kasutamine loetakse jämedaks veaks, mis toob automaatselt kaasa kogu eksamiosa mittearvestamise) lingvistilisi teadmisi kontrolliva komisjoni pädevuses. Praktikas on tõenäolised olukorrad, kus pole üheselt selge, kas termini tõlkimisel on tegemist jämeda veaga või veaga, mis moonutab teksti tähendust, või hoopis terminoloogilise ebatäpsusega. Nii käesoleva vaidluse ajendanud eksami toimumise ajal kehtinud kui ka praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt määrab vea kuuluvuse ühte või teise kategooriasse vandetõlgi eksami komisjoni lingvistilisi teadmisi hindav koosseis. Lingvistilisi teadmisi hindava komisjoni koosseisus on Korra § 37 lg 2 kohaselt vähemalt kaks vastavas keeles pädevat liiget, kellel on akadeemiline kõrgharidus, kuid neil ei pea olema õigusalaseid teadmisi. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et osundatud regulatsioon ei välista komisjoni suuremaarvulise koosseisu moodustamist ega juristide kaasamist lingvistilisi teadmisi hindavasse komisjoni koosseisu. Juriidiliste eriteadmistega komisjoniliikme kaasamine õigusalase tõlkevõi toimetusteksti hindamisele oleks mõistlik. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann