3-2-1-73-04 · Riigikohus

Kohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus

Jään Riigikohtu Üldkogu poolt kohtuasjas (Viiu Nurmela ja Maie Kriis v Tambet Kibal) nr 3-2-1-73-

04 tehtud otsuse suhtes eriarvamusele järgmistel kaalutlustel.

Ladinakeelne sõna testamentum esimene eestikeelne vaste on teadupärast viimane tahe. Seetõttu ei

tohiks testamendijärgse pärimise kaasuse lahendamisel olla ilmselt liigne eeldada, et püütakse välja

selgitada pärandaja tegelikku viimast tahet. Pärimisseaduse (PärS) § 164 lg 1 kohaselt kohaldatakse

pärast 1996. aasta 31. detsembrit avanenud pärandi suhtes (ja seega ka Erna Kibali pärandi suhtes)

1997. a 1. jaanuaril kehtima hakanud pärimisseadust. Seega tuleks ka Erna Kibali tegeliku viimase

tahte selgitamisel lähtuda PärS §-s 27 sätestatud testamendi tõlgendamise reeglistikust.

Pärimisseadustiku selle paragrahvi esimene lõige nõuab testamendi tõlgendamisel lähtumist selles

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, kui testaator ei ole neile andnud teist tähendust. Olen seda

meelt, et kuna Erna Kibali pärandi avanemise hetkel oli Eesti õiguspraktikas üldlevinud arusaama

kohaselt sundosa saamise õigus vanaduspensionil ülenejal või alanejal sugulasel, siis tuleb lähtuda

eeldusest, et Erna Kibali tegelik viimane tahe hõlmas ka tema vanaduspensionil olevate tütarde õigust

saada sundosa. Kahtlemata võiksid Tambet Kibal ja tema esindaja tõendada kirjeldatud eelduse

paikapidamatuist, kuid seda ei ole tehtud. Riigikohtu Üldkogu otsuses (edaspidi - Otsuses) puuduvad

kahjuks põhjendused, miks jäetakse konkreetse pärimisõigusliku kohtuasja lahendamisel täiesti

analüüsimata pärandaja tegelik tahe ja asutakse lahendama õiguslikku küsimust üldises plaanis.

Teiseks leian, et Otsuse punktides 17-19 ei ole piisava järjekindlusega analüüsitud Põhiseaduse § 32

sisu ega välistatud järgmise mõttekäigu võimalikkus Põhiseaduse selle paragrahvi tõlgendamisel.

2.1 Otsuse p-s 17 on märgitud, et üldkogu tõlgendab PS § 32 lg 4 "kooskõlas PS §-ga 32 tervikuna,

mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada".

Siit lähtuvalt teeb Üldkogu sisuliselt järelduse, mille kohaselt PS § 32 lg-s 4 kirjapandud lause, et

"pärimisõigus on tagatud", ei sisalda midagi "lisaväärtuselist" ja uut võrreldes PS § 32 lg-s 2

sätestatud omaniku põhiõigustega ja et seega on PS § 32 lg-s 4 sätestatu ainsaks eesmärgiks ja

õigustuseks öelda vaid seda, et omandi käsutamisvabadus tähendab muuhulgas ka

testeerimisvabadust.

2.2 Arvan, et testeerimisvabadus sellisel kujul ja ulatuses, nagu seda on mõistetud Otsuses, tuleneb

väga selgelt ja üheselt juba PS § 32 lg 2 tekstist ja vaid testeerimisvabaduse kehtestamiseks poleks

"põhiseaduseandja" pidanud hakkama Põhiseaduse käsitletavale paragrahvile neljandat lõiget lisama.

PS § 32 lg-s 4 sisalduva formulatsiooni eripära Põhiseaduse selle paragrahvi kontekstis, aga ka

koostoime PS §-s 27 sätestatuga sunnib mind asuma seisukohale, et pärimisõiguse tagatusest PS § 32

lg 4 mõttes saab Eesti riigis rääkida siis, kui seadusandja on positiveerinud pärimisõiguse objektiivse

õigusena selliselt, et on arvestanud tasakaalustatult nii pärandaja õigust käsutada oma vara ka pärast

enese surma, kui ka nõndanimetatud perekonnapärimisjärglust - teatud lähisugulaste õigust pärida

igal juhul teatud osa pärandvarast.

2.3 Ülalkirjeldatud lähenemine, mille kohaselt sisalduvad PS § 32 lg 4 tekstis kaks vastandlikku ja

teineteist tasakaalustavat põhiõigust ei võimaldaks Eesti seadusandjal kehtestada sellist

pärimisõiguslikku regulatsiooni, millega välistatakse testamendijärgse pärimise korral täielikult

igasugune sundosa saamise õigus, sest see moonutaks perekonnapärimisjärgluse kui põhiõiguse

olemust. Otsuses omaksvõetud arusaama, et PS § 32 lg-s 4 sisaldub vaid lihtsa

seadusereservatsiooniga testeerimisõigus, aga võimaldaks seadusandjal kõnealust sammu astuda -

välistada täielikult sundosa saamise õiguse. Põhiseaduse sellise tõlgendamisega ka ainuüksi sundosa

kaotamise võimalikkuse loomine saaks aga vaevalt olla kooskõlas PS § 27 lg 1 mõttega.

2.4 Ning lõpuks. Kahtlemata ei pruugi põhiseaduse kasutatud mõistete süsteem olla alati täielikus

kooskõlas vastava õigusharu mõistete süsteemiga. Kuid leian, et Põhiseaduse tasandil mingi

õigusharu tavamõistetele täiesti uut sisu andmine peab olema põhistatud. Siit lähtuvalt oleks minu

arvates tulnud Otsuses põhjendada, miks PS § 32 lg-s 4 sisalduva terminiga "pärimisõigus"

peegeldatakse pelgalt vaid testamendijärgset pärimist ja miks põhiseaduslik pärimisõiguse tagatuse

nõue ei puuduta mingil määral seadusejärgset pärimist.

Eerik Kergandberg