3-2-1-73-04 · Riigikohus

Kohtunik Jaak Luige eriarvamus

Riigikohtu üldkogu enamus leidis, et põhiseadusele vastab PärS § 104 tõlgendus, mis seob sundosa

saamise õiguse faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Minu arvates täiendas

üldkogu pärimisseadust uue, sundosa saajate ringi kitsendava subjektiivse kriteeriumiga. Mind

huvitab sellise valiku põhialus. Kõigepealt esitan oma arusaama põhiseaduses kajastatud ühiskonna

väärtustatud eesmärkide tähendusest (I). Sellele mõistmisele tuginedes püüan sisustada PS §-t 32 lg 4

(II) ning anda hinnangu PärS 104 tõlgendamise ja tsiviilasja lahendamise kohta (III).

I

1. Tavapärases tähenduses on väärtus reaalsuse aspekt, asi, nähtus või suhe, mis on inimese kui

indiviidi ja ühiskondliku olendi eksisteerimise seisukohast oluline ja tähenduslik. Millelegi väärtuse

või selle vastandi omistamine on väärtustav (hinnanguline). Ühiskond (rahvas) väärtustab eesmärke,

mis on tema eduka toimimise ja kestmise eelduseks. Niisiis, kõige üldisemalt võib väärtuskorda

määratleda ühiskonna väärtustatud olemisena.

2. Tegelikkuse ja võimalikkuse kategooria võimaldab iseloomustada ühiskonna väärtuste tekkimise,

muutumise ja arenemise erinevaid astmeid. Eesti ühiskonna (rahva) eesmärk - omariiklus - on

tegelikkus. Eesti riik ja õigus on seega olevad. Väärtuskord määrab aga ka selle, kuidas riik ja õigus

on (staatiline aspekt) ning olema peavad (dünaamiline aspekt).

3. Väärtuskorra käsitlemisel võime kõnelda objektiivsest väärtusest (ühiskonna eesmärgid) ja

subjektiivsest väärtushinnangust. Objektiivne väljendab ühiskonna tõekspidamisi, subjektiivne

igamehe hinnangut: "Tõest räägib iga mees; igal mehel oma tõde." Õiguse looja ja rakendaja

väärtushinnangul põhinevad valikud peavad aga olema kantud heast tahtest mõista ühiskonna

vabaduse, õiguse ja õigluse, sisemise ja välimise rahu, praeguste ja tulevaste põlvede heaolu ning

eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade kestmise väärtust nii olnus kui ka olevas, samuti selles, mis ei ole

veel saabunud.

II

5. Põhiseaduse PS § 32 tõlgendamisel järeldas üldkogu, et testeerimisvabadus on pärandaja vabadus

jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele, testeerimisvabadus on lihtsa seadusreservatsiooniga

põhiõigus, ning PärS § 104 põhiseaduspärasust hindavas osas, et sundosa ei ole põhiõigus (üldkogu

otsuse p 43).

6. PS §-st 15 tulenevalt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli üheks eelduseks põhiseaduses

sätestatud õiguse või vabaduse piiramine. Hagejate õigus pärida sundosa ei piira kostja

testeerimisvabadust, vaid õigust pärida testamendi järgi. Nõustun, et objektiivselt on pärimisõiguse

osaks oleva testeerimisvabaduse piiramisena käsitatav avaliku võimu iga abinõu, mis mõjutab

testaatori tahtevabadust. Subjektiivses mõttes aga ei ole selles asjas võimalik tuvastada, et testaator

tajus sundosa oma vaba tahte piiramisena.

E. Kibal tegi testamendi tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal. Testamendi kohaselt on notar testaatorile

selgitanud TsK §-de 539 (testamendijärgsed pärijad) ja 540 (õigus sundosale pärandist) sisu.

Testamendi tegemine iseenesest ei võimalda tuvastada seda, et testaator tajus sundosa oma vaba tahte

piiramisena. Olles teadlik sundosa tähendusest, võis testaator seaduses sätestatud sundosas näha ühte

kõige lihtsamat ja temale kättesaadavamat võimalust kohelda testamendi tegemisel lapsi õiglaselt.

7. Leian, et PS § 32 lg 4 kannab eeskätt subjektiivse pärimisõiguse (õigus pärandada ja õigus pärida)

kaitse eesmärki, eeldades seadusandja kohustust pärimisõiguse instituudi (objektiivne õigus)

kujundamiseks ja arendamiseks kooskõlas pärimisõiguse põhiseaduslike põhimõtetega.

8. Erapärimisjärglus lähtub PS 32 § lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõttest ja

perekonnapärimisjärglus PS § 27 lg-s 1 sisalduvast riigi kohustusest kaitsta perekonda rahva püsimise

ja kasvamise eesmärgil. Seega peab riik pärimisõiguse normistiku kujundamisel silmas pidama

eraomandi säilitamise ning põlvkondade järjepidevuse tagamise kohustust nii seadusjärgsel kui ka

viimase tahte kohasel pärandamisel ja pärimisel.

9. Perekonnapärimisjärgluse põhimõte on pärijate määratlemise objektiivne kriteerium

(perekonnaliikmelisus). Ühiskonna seisukohast on perekond sotsiaalne nähtus. Ühiskonna

algüksusena on perekonna tähtsamad funktsioonid soojätkamine ning laste kasvatamine ja

sotsialiseerimine. See on kooslus, mis peab tagama põlvkondade kultuuritavade järjepidevuse ning

olema suunatud pereliikmete ainelise ja vaimse hääolu loomisele. Üksikisiku seisukohast võib

perekonda iseloomustada omavahel suhtlevate ja üksteise hääolu mõjutavate pereliikmete

ühendusena.

10. Tuginevalt PS § 27 lg-le 3, mis sätestab vanemate kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda

nende eest, ja sama paragrahvi lõikele 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate

liikmete eest, võib pärijaid määratleda ka subjektiivse kriteeriumi alusel. Objektiivset ja subjektiivset

kriteeriumi eristab jaotava õigluse põhimõte: "Võrdsetele võrdselt ja ebavõrdsetele ebavõrdselt."

Selle eristuse tõttu ei saa seadusjärgsel ega ka viimase tahte kohasel pärimisel objektiivset

kriteeriumit asendada subjektiivsega.

Perekonnaliikmed on olenemata abivajadusest võrdsed pärandaja lähedastena. Seetõttu on neil õigus

osale pärandvarast. Abivajavad on aga ebavõrdsed nendega, kes abi ei vaja. Põhiseadus võimaldab

aga seadusandjal sätestada abivajavate pärijate õiguse täiendavale osale pärandvarast. Muuseas,

näiteks ka islami õiguses pärivad pärandaja pojad ja tütred perekonnaliikmelisuse alusel. Pärandaja

tütred saavad aga alati poegadest väiksema osa, sest neil on õigus elatisele ning nad ei pea üleval

pidama perekonda, mis on meeste kohustus.

11. Üldjuhul sätestab põhiseadus iga üksiku põhiõiguse või vabaduse sõnaselgelt. PS § 32 lg 4

üksikuid subjektiivseid pärimisõigusi ei nimeta. Arvestades, et põhiõiguslikud pärimisõiguse

põhimõtted ei võimalda ühtede perekonnaliikmete õiguste eelistamist teistele, peavad minu arvates

PS § 32 lg-s 4 sisalduma põhiõigustena seadusjärgne ja viimase tahte kohane pärandamine ja

seadusjärgne pärimine, õigus pärida sundosa ja viimase tahte kohane pärimine, sealhulgas ka õigus

pärida testamendi järgi. Vaadeldaval sättel on ka teine eesmärk. Nendesse, seadusereservatsioonita

põhiõigustesse ei saa riik sekkuda pärandimaksu või muude põhiseadusest otseselt mittetulenevate

abinõude kehtestamisega.

12. Sundosa on seega ainuke piirang testeerimisvabadusele ja pärimisele viimase tahte kohaselt.

Samas on need õigused vastanduvatena põhiseaduse kohaselt sobilikud ja vajalikud. Sellises

olukorras ei ole võimalik sundosa põhiseaduspärasust hinnata proportsionaalsuse testi alusel.

Lahenduse annab PS §-s 11, mille alusel ei tohi õiguste ja vabaduste piiramisel moonutada piiratavate

õiguste ja vabaduste olemust. Seadusandja ei tohi niisiis kehtestada sundosa selliselt, et

testeerimisvabadus kaotab oma sisulise tähenduse või laiendada testeerimisvabadust sundosa

olematuks muutmisega. Samuti sisustada testeerimisvabadust või sundosa pärimist nende olemust

moonutades.

III

13. Väikese Eesti ühiskonna eduka toimimise ja kestmise eesmärgil peab pärandamine ja pärimine,

sealhulgas sundosa pärimine olema lihtne ja mõistuspärane. Seepärast määrab pärimisõiguses uute

põhimõtete (väärtuste) rakendamise võimalikkuse, nende sobivus ühiskonna väärtuskorda

(eriarvamuse p-d 1-3).

14. PärS § 104 sätestab: "Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma

seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või

on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal

õigus pärida sundosa." Kontinentaal-Euroopa õigusruumis on selline sundosa piirang võõras.

PärS §-s 104 kasutatava mõiste ?töövõimetus" otstarve avaldub minu arvates 1. jaanuaril 1997. a

jõustunud pärimisseaduse eelnõu (13 SE) seletuskirjas: ?sundosa saamise õiguse nii suur

rakendamine, nagu seda 1940. aasta eelnõu ette nägi, ei ole praegusel ajal põhjendatud" ning et ?

sundosa saamise õigus on jäetud ainult pärandaja töövõimetutele otsejoones sugulastele ning

töövõimetule abikaasale." Muude mõistuspäraste seletuste puudumisel võingi väita, et seadusandja

kasutas töövõimetuse mõistet üksnes PärS §-s 104 märgitud sundosa saajate ringi piiramiseks.

15. Töövõimetuse kriteerium moonutab minu arvates põhiseadusliku sundosa pärimise õiguse

olemust. Veelgi enam teeb seda sundosa pensioniealistele pärijatele pandud kohustus tõendada enda

faktilist töövõimetust. Sundosa saama õigustatud pärijate abivajaduse tõendamise kohustus on aga

käsitatav PS § 32 lg 5 otsekohaldamisena. Seejuures asendub senine sundosa pärimise lihtne kord

sundosa nõudeõigusega. Samas on üldkogu otsuses abivajaduse mõiste jäänud sisuliselt

määratlemata. Seetõttu leian, et üldkogu PärS § 104 tõlgendus osas, mis seob sugulase või abikaasa

sundosa pärimise õiguse tema faktilise töövõimetuse ja abivajadusega, on vastuolus PS § 32 lg-ga 4

koostoimes PS § 27 lg-ga 1 ja PS §-ga 11 (eriarvamuse p-d 7 - 12).

Jaak Luik