3-2-1-73-04 · Riigikohus

Kohtunike Henn Jõksi ja Lea Laarmaa eriarvamus

1. Ei saa nõustuda üldkogu antud tõlgendusega pärimisseaduse §-le 104.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste

sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.

Pärimisseaduse § 104 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist

ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu

abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel

sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa.

Selle kohtuasja raames oli vajalik esmalt vastata küsimusele, kas vanaduspensioniikka jõudnud

lapsed olid pärandi avanemise ajal 7. oktoobril 2001. a töövõimetud selle sätte mõttes või mitte.

Leiame, et sätet ajalooliselt ja süstemaatiliselt tõlgendades on vastus sellele küsimusele jaatav.

Pärimisseadus võeti vastu 15. mail 1996. a ja kehtestati 1997. a. 1. jaanuaril. Varem, 12. oktoobril

1994. a võttis Riigikogu vastu perekonnaseaduse ja kehtestas selle 1. jaanuaril 1995. a.

Üldteada on, et enne pärimisseaduse kehtestamist, kui sundosa reguleeris TsK § 540, mõisteti

töövõimetu isiku all ka vanaduspensioniikka jõudnud isikut (üldkogu otsuse p. 24). Miski ei viita

sellele, et 1996. aastal pärimisseadust vastu võttes soovis seadusandja töövõimetuse mõistet sundosa

saamise tingimusena sisustada erinevalt varasemast. Seda kinnitab ka üldkogu otsuse p-s 22 märgitu.

Tuleb rõhutada, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks muuta praeguseni kehtinud praktikat, mille

kohaselt PärS § 104 mõttes loeti töövõimetuks ka vanaduspensioniikka jõudnud isikud. Vastupidi,

Riigikogu õiguskomisjon märgib oma kirjas, et "... mõistlik ja otstarbekas oleks töövõimetuse mõiste

sisustamisel lähtuda olemasolevast õiguspraktikast, mille järgi loetakse töövõimetuks alaealised,

vanaduspensionärid ja isikud, kes on invaliidistumise tõttu kaotanud töövõime." Seega soovis

seadusandja 1996. aastal, et PärS § 104 mõttes loetakse töövõimetuks ka vanaduspensioniikka

jõudnud lapsed.

Leiame, et töövõimetuse mõiste avamiseks pärimisseaduses tuleb esmalt otsida abi pärimisõigusele

lähedasest, samuti eraõiguse valdkonda kuuluvast perekonnaseadusest. Kuigi perekonnaseadus ei

defineeri töövõimetuse mõistet, tuleneb meie arvates selle seaduse § 22 lg-st 1 üheselt, et

vanaduspensionieas isik loetakse töövõimetuks isikuks ja TsÜS §-st 3 tulenevalt peaks olema see nii

kogu perekonnaseaduse tähenduses. Juba eelnevast järeldub, et ka perekonnaõigusele lähedase

sundosa instituudi osas tuleks vanaduspensioniikka jõudnud isik lugeda töövõimetuks. Seega oli

töövõimetuse mõiste PärS §-s 104 algselt määratletud samamoodi kui TsK §-s 540. Me ei jaga

arusaama, et mingist ajamomendist muutus see mõiste autonoomseks.

Meie arvates tagatakse sundosa instituudiga PS §-st 32 tulenevat perekonna pärimisjärgluse

põhimõtet. PärS § 104 tõlgendus, mille kohaselt töövõimetuks isikuks on ka vanaduspensionärid, on

konkreetses asjas konkreetse normikontrolli raames kooskõlas ka põhiseadusega, sest ei piira

vanaduspensionieas laste õigust sundosale. Seega leiame, et V. Nurmela ja M. Kriis olid pärandi

avanemise ajal töövõimetud PärS § 104 mõttes.

2. Üldkogu seisukoha osas, et "töövõimetus" PärS § 104 mõttes tähendab faktilist töövõimetust ja

lisaks ka abivajadust, soovime lisaks kohtunik A. Kulli eriarvamuses leitule, et selline tõlgendus on

põhiseadusevastane, lisada veel järgmist.

Otsuse p-s 25 on üldkogu märkinud, et kohaldatavale normile tuleb anda tõlgendus, mis arvestab

sätte eesmärki tänapäeva ühiskonnas, asendit õigusaktide süsteemis ja põhiseadusest tulenevaid

nõudmisi pärimisõiguse kujundamisel. Eeltooduga tuleb põhimõtteliselt nõustuda, kuid need

põhimõtted ei õigusta PärS § 104 senisest erinevat tõlgendust selles asjas. Leiame, et pärandi

avanemise aegne (7. oktoober 2001. a) õigusaktide süsteem ega selleaegne ühiskond ei erinenud selle

kaasuse kontekstis oluliselt pärimisseaduse vastuvõtmise aegsest õigusmaastikust ja ühiskonnast.

Perekonnaseadus eristab väga selgelt töövõimetust ja abivajadust, võlaõigusseadus

kehtestati 1. juulist 2002. a. Töökohustus puudus ka 1996. aastal, samuti ei olnud vanaduspensionärid

1996.a aastal eelduslikult automaatselt töövõimetud või abivajavad. Lisaks tööle oli sissetulekut

võimalik saada muude vahenditega ka 1996. aastal. Üldkogu otsusest ei selgu, millal need tõlgenduse

aluseks olnud muudatused aset leidsid (otsuse p.-d 35, 38, 39).

PärS § 164 lg -st 1 tuleneb meie arvates põhimõte, et pärimissuhetes kohaldatakse reeglina pärandi

avanemise aja seadust. Ja mitte ainult pärimisseaduse kehtestamisel, vaid eriregulatsiooni puudumisel

ka selle hilisemal muutmisel.

Sisuliselt lõi üldkogu 2005. aasta veebruaris sundosa saamist reguleeriva uue õigusnormi ja kohaldas

seda tagasiulatuvalt vähemalt neile päranditele, mis on avanenud pärast 7. oktoobrit 2001. a. Isikud,

kes testeerisid oma vara olles teadlikud sundosa saamise senisest praktikast ja kelle pärand on

avanenud enne üldkogu otsust, jäid ilma võimalusest viia oma testamendid kooskõlla uue

õigusolustikuga.

3. Asja lahendamise seisukohalt leiame, et Tartu Ringkonnakohtu otsus oleks tulnud muutmata jätta.

4. Abstraktse normikontrolli raames saaks kohtunik A. Kulli eriarvamuses toodud põhjustel PärS

§ 104 tunnistada kehtetuks osas, milles see seadis sundosa saamise sõltuvusse isiku töövõimetusest.

Kuni seadusandja poolt uue regulatsiooni kehtestamiseni oleks sundosa saamise õigus kõigil PärS §-s

104 loetletud isikutel ilma piiranguteta. Kui seadusandja sooviks sundosa saamise õigust või

testeerimisvabadust piirata, siis saaks ta seda teha ja kehtestada vastavad normid, andes pärandajale

võimaluse oma testamendi või pärimislepingu kooskõlla viimiseks uue regulatsiooniga.

5. Ühineme kohtunik A. Kulli eriarvamusega.

H. Jõks, L. Laarmaa