3-2-1-73-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-73-04

Otsuse kuupäev

22. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks,

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia

Laffranque, Jaak Luik, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter

Vaher

Kohtuasi

Viiu Nurmela ja Maie Kriisi hagi Tambet Kibali vastu

kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi reaalosadeks jagamiseks

ning Tambet Kibali vastuhagi Viiu Nurmela ja Maie Kriisi vastu

pärandi vastuvõtmise avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise

tühisuse tunnustamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ning

kinnistusraamatu kannete kustutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tambet Kibali kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. detsember 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hagejad V. Nurmela ja M. Kriis, kostja T. Kibal ja tema

lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Antsmäe ning

justiitsministri esindaja K. Paal

Resolutsioon

1. Rahuldada T. Kibali kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-23/2004 ja Tartu

Maakohtu 4. juuli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-1743/02.

3. Saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Tagastada T. Kibalile kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2004. a

tasutud kautsjon 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erna Kibalile kuulus Tartumaal Ülenurme vallas Tõrvandi külas asuv Uus-Ratasepa kinnistu.

E. Kibal suri 7. oktoobril 2001. a. Ta pärandas testamendiga kogu vara oma pojale Tambet Kibalile.

T. Kibal ning E. Kibali tütred Maie Kriis ja Viiu Nurmela esitasid avalduse notarile pärandi

vastuvõtmiseks. M. Kriis ja V. Nurmela esitasid notarile pensionitunnistused, mille kohaselt

on M. Kriisile määratud eluaegne vanaduspension alates 7. maist 1993. a ning V. Nurmelale alates

15. juulist 2000. a. Notar väljastas 20. juunil 2002. a pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on

E. Kibali vara pärijateks T. Kibal 2/3 mõttelises osas ning pärimisseaduse (PärS) § 104 alusel vanuse

tõttu töövõimetud tütred M. Kriis ja V. Nurmela kumbki 1/6 osas.

2. Hagejad teatasid kostjale 19. juulil 2002. a ja 26. augustil 2002. a kaasomandi lõpetamise soovist,

kuid kostja vastuse kohaselt ei soovinud ta kaasomandit lõpetada. M. Kriis ja V. Nurmela esitasid

seejärel kohtusse T. Kibali vastu hagi, milles palusid Uus-Ratasepa kinnistu kaasomandi lõpetada

ning jagada kinnistu reaalosadeks.

3. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud T. Kibal hagi. Kostja esitas vastuhagi pärandi vastuvõtmise

avalduse ja pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamise, omandiõiguse tunnustamise ning

kinnistusraamatu kannete kustutamise nõudes. Vastuhagi kohaselt puudus hagejatel õiguslik alus

sundosa pärida, sest nad ei olnud pärandi avanemise hetkel töövõimetud. Seega on notar

pärimisõiguse tunnistuse sundosale välja andnud õigusliku aluseta ning nii pärimisavaldus kui ka

pärimisõiguse tunnistus on tehingute tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-de 66

ja 68 järgi osaliselt tühised.

4. Tartu Maakohus jättis 4. juuli 2003. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt kostja

vastuhagi, tunnustades tema omandiõigust seni kummalegi hagejale kui kaasomanikule kuulunud

mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust. Maakohus leidis, et kuna kohus rahuldas osaliselt

vastuhagi, mis välistab põhihagi rahuldamise, puudub kohtul võimalus anda õiguslikku hinnangut

põhihagi osas.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda pensionil olemine või pensioni saamine üheselt

asjaolu, et isik on töövõimetu. Pärimisseadus ega ka seadusest tulenev notari ametitoimingute

tegemise kord ei sätesta töövõimetuse mõistet ning pärandi avanemise ja pärimistunnistuse

väljaandmise hetkel ei tulenenud ühestki õigusaktist, et pensioniikka jõudmine tooks automaatselt

kaasa isiku töövõimetuse. Pärandi avanemise hetkel kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse

(RPKS) § 11 kohaselt on töövõimetu selline isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud

funktsioonihäire, mille tõttu isik ei ole võimeline tööga elatist teenima või tegema seda riiklikule

normile vastavas mahus. Seega saab töövõimetusena vaadelda konkreetse isiku faktilist seisundit.

Hagejad pole tõendanud, et nad oleksid olnud pärandi avanemise hetkel haigusest või vigastusest

tuleneva organismi funktsionaalse seisundi tõttu töövõimetud. Sundosa peaks olema õigustatud

saama töövõimetud isikud, kellel on õigus saada perekonnaseaduse (PerS) alusel pärandajalt

ülalpidamist. Hagejatel ei olnud õigust saada oma emalt (pärandajalt) ülalpidamist. Notarite

notariaaltoimingute praktika käsitada vanaduspensionäri automaatselt töövõimetuna ei ole kooskõlas

isiku testeerimisvabaduse põhimõttega ega vasta kehtivale õigusele.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 11. veebruari 2004. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi

T. Kibali vastuhagi osas uue otsuse, millega jättis vastuhagi rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja

V. Nurmela ja M. Kriisi hagi osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas vääralt PärS § 104. Nimetatud paragrahv sätestab, et

kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima

õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse

pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida

sundosa. Pärimisseaduse § 104 tähenduses tuleb seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja

või alaneja sugulase all mõista ka isikuid, kes on jõudnud pärandi avanemise ajaks pensioniikka ning

seda sõltumata asjaolust, kas nad veel töötavad või mitte. Hagejad olid testaatori surma hetkel

pensionieas ning neil on õigus saada sundosa. Sundosa instituudi eesmärgiks on sõltumata testaatori

tahtest tagada pärandvara osa saamine neile pärandist ilmajäetud seadusjärgsetele pärijatele, kelle

vahendid toimetulekuks on seoses töövõime puudumisega piiratud, nagu see on pensioniikka jõudnud

isikutel.

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja, paludes tühistada

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja

rahuldada vastuhagi.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 4. juuni 2004. a määrusega asja läbivaatamiseks

tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis oma 19. oktoobri 2004. a

määruses, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104

loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või mitte. Tsiviilkolleegiumi arvates on asja

lahendamiseks vajalik anda hinnang PärS § 104 vastavusele põhiseaduse (PS) §-le 32 koostoimes §-

ga 11 ja vastata küsimusele, kas abi mittevajavate ning sealhulgas faktiliselt töövõimeliste PärS §-s

104 loetletud isikute sundosa saamise õigus on kooskõlas PS § 32 lg-st 4 tuleneva põhimõttega, mille

järgi pärimisõigus on tagatud. Tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 358 lg 3 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel

asja lahendada Riigikohtu üldkogule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt

PärS § 104. T. Kibali arvates leidis Ringkonnakohus ekslikult, et sundosa pärima õigustatud isikuteks

on töövõimetute isikutena ka pärandi avanemise hetkeks pensioniikka jõudnud isikud ning seda

sõltumata asjaolust, kas nad pärandi avanemise hetkel töötavad.

Kostja on seisukohal, et PärS § 104 ei ole kehtestatud redaktsioonis vastavuses PS §-ga 32

koostoimes §-ga 11. Kostja leiab, et tulenevalt PS § 32 lg-st 4 on pärimisõigus seadusreservatsioonita

põhiõigus. Vastavalt PS §-le 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega,

kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Pärimisseaduse § 104 piirab eraõiguses olulist

privaatautonoomia põhimõtet, mis pärimisõiguses väljendub testeerimisvabadusena. Et põhiseadus on

pärimisõiguse sätestanud reservatsioonideta, on PärS § 104 põhiseadusevastane. Kostja toob

võrdluseks Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse artikli 14 lg 1, mis teises lauses sätestab

pärimisõigusele otseselt seadusreservatsiooni.

Kostja leiab, et isegi kui lugeda testeerimisvabaduse piirangu aluseks PS § 27 lg 1, mis kaitseb

perekonda kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alust, piirab PärS § 104 sundosa

instituudi näol PS § 32 lg-st 4 tulenevat pärimisõigust ebaproportsionaalselt. See tuleneb asjaolust, et

ühegi seadusega ei ole sisustatud PärS §-s 104 sisalduvat töövõimetuse mõistet. Seaduse

tõlgendamise tulemusena võib töövõimetute ülenejate või alanejate sugulaste ring osutuda

ebaproportsionaalselt suureks. Isegi kui leida, et PS § 32 lg-s 4 sisalduvat põhiõigust võib piirata

PS §-st 27 tuleneva põhiõigusega, peaks sundosa pärima õigustatud isikuteks lugema vaid neid

isikuid, kes oleksid õigustatud saama pärandajalt ülalpidamist perekonnaõiguse mõttes. Sundosa

instituudi eesmärk on aidata täita pärandaja kehtivat ja tema lähedaste vajadusi arvestavat

ülalpidamiskohustust ka pärast pärandaja surma. Sundosa kui testeerimisvabaduse piirang on

õigustatud üksnes juhtudel, mil seaduse järgi pärima õigustatud isikul on oma faktilisest seisundist

tulenevalt eriline abivajadus, mille tõttu tema võime end ise ülal pidada on piiratud. Kostja loeb

põhjendamatuks Tartu Ringkonnakohtu seisukoha ja notarite praktika, mille kohaselt käsitatakse

sundosa pärima õigustatud töövõimetute isikutena pensioniikka jõudnud isikuid, sõltumata nende

faktilisest abivajadusest. Kostja leiab, et selline käsitus ei ole kooskõlas töövõimetuse regulatsiooniga

ega vastavuses PS § 32 lg-ga 4 ega ka PS §-ga 27.

9. Hagejad leiavad, et kassatsioonkaebus on alusetu. Pärimisseaduse § 104 ei ole vastuolus PS §-ga

11, sest tegemist on pärimisõigusliku korralduse vabaduse piiramisega sundosa näol isikute kasuks,

kes seda eriliselt vajavad. See piirang kujutab endast demokraatlikus ühiskonnas vajalikku piirangut

ja ei moonuta piiratava õiguse olemust. Põhiseaduse § 27, mis kohustab perekonda hoolitsema oma

abivajavate liikmete eest, on hagejate arvates eraldiseisev norm PS § 32 suhtes, mis peab muuhulgas

tagama pärimisõiguse. Ei ole põhjendatud kostja väide, et sundosa pärimise õigus tuleks sõnastada

lähtuvalt PS §-st 27 ja perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustest. Hagejate arvates on

PärS §-s 104 loetletud isikute õigus sundosa saamisele kooskõlas PS §-ga 32. Lisaks leiavad hagejad,

et T. Kibal on eksitanud kohut ja püüdnud protsessi venitada, kuritarvitades nii protsessiosalise

õigusi, mis on sätestatud TsMS §-des 68 ja 69.

10. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et PärS § 104 ei ole vastuolus PS §-dega 32 ja 11 nende

koostoimes. Piirang on kehtestatud põhiseadusega kooskõlas oleva seadusega ning on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik. Pärandaja viimset tahteavaldust realiseeritakse, kaitstes pärandajale kõige

lähemate töövõimetute isikute huve proportsionaalselt. Selline kaitse on kooskõlas PS § 27 lg-ga 5,

mis sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Sundosa instituudi

eesmärk on pärandaja abivajavate perekonnaliikmete vajadustega arvestamine ka pärast pärandaja

surma. Riigikogu õiguskomisjon hindab PärS § 104 kui selle eesmärgi saavutamiseks sobivat abinõu.

Kuna ei ole teist, isikut vähem koormavat ja vähemalt sama efektiivset abinõu, on PärS § 104 vajalik.

Sundosa instituut on proportsionaalne, kuna arvestab võrdselt nii pärandaja viimse tahte kui ka tema

töövõimetute perekonnaliikmete huvidega. Töövõimetuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda

õiguspraktikast, mille järgi loetakse töövõimetuteks alaealised, vanaduspensionärid ja isikud, kes on

kaotanud töövõime invaliidistumise tõttu. Töövõimetuse mõiste teistsugusel sisustamisel tuleks luua

mehhanism selle tuvastamiseks igal üksikjuhul, mis õiguskomisjoni arvamuse kohaselt ei ole

otstarbekas.

11. Justiitsminister on seisukohal, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa pärimise õigus

saab olla ainult faktiliselt töövõimetutel isikutel. Sellist tõlgendust toetab sätte grammatiline sõnastus.

Et kehtiv eraõigus ei määratle töövõimetuse mõistet täpsemalt, tuleb töövõimetuna käsitada inimest,

kes ei ole võimeline endale ise elatist teenima. Kui seadusandja oleks soovinud seada sundosa

saamise õiguse sõltuvusse vanusest, oleks ta seda pidanud selgesõnaliselt tegema. Pärimisseaduse

§ 104 eesmärk on lähisugulaste ja abikaasa õiguste kaitse. Sätte sõnastusest nähtub, et seadusandja

soovis kaitsta üksnes isikuid, kes vastavad normis toodud kriteeriumidele. Eraautonoomiasse

sekkumine on õigustatud, kui nii kaitstakse isikuid, kes kaitset vajavad. Pärimisseaduse § 104

põhiseaduskohane tõlgendus toetab samuti eraautonoomiasse sekkumist vaid töövõimetute isikute

huvide kaitseks. Formaalselt vanaduspensioniikka jõudnud isik ei ole automaatselt töövõimetu PärS

§ 104 mõttes. Sundosa regulatsioonile tõlgenduse andmisel ei saa olla määrava tähendusega notarite

praktika.

Kui PärS § 104 tõlgendada selliselt, et sundosa õigus laieneb kõigile vanaduspensioni ikka jõudnud

isikutele, on käesolevas asjas tegemist põhiõiguse piiranguga. Piirangu eesmärk on pärandajaga

lähedalt seotud abivajavate isikute jaoks kindlustunde loomine olukorra puhuks, kui pärandaja peaks

nad pärijate ringist välistama või nende osasid piirama. Faktiliselt töövõimetute isikute puhul on see

meede suunatud majandusliku kindluse loomisele. Pärimisseaduse § 104 kui abinõu on vajalik, kuna

raske on leida muud vahendit, mis pärimisõiguse raames oleks vähem koormav. Et isikuid, kes on

võimelised ise elatist teenima, ei saa lugeda tegelikult abivajavateks, läheb PärS § 104 selle laiema

tõlgenduse puhul nende isikute osas vastuollu proportsionaalsuse printsiibiga. Pärimisseaduse § 104

puhul on tegemist väga ulatusliku põhiõiguste riivega, kuna regulatsiooni rakendumine on suurema

osa pärimismenetluste puhul reaalne. Samuti on regulatsiooniga seotud iga testamendi tegemist

kaaluv isik. Seega oleks PärS § 104 vastuolus PS § 32 lg-ga 4 koostoimes §-ga 11 osas, millega

tagatakse sundosa pärimise õigus isikutele, kes ei ole faktiliselt töövõimetud. Vastuolu ei ole, kui

tõlgendada PärS § 104 selliselt, et sundosa saamiseks on õigustatud üksnes faktiliselt töövõimetud

isikud.

12. Õiguskantsler leiab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on tõlgendanud PärS § 104 vääralt. Tuginedes

PS § 27 lg-le 5 ning § 28 lg-le 2, peaks PärS § 104 kohaldamisel arvestama tegelikku abivajadust.

Võttes arvesse, et põhiseadusest tuleneb perekonna kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete

eest, saab ka testeerimisvabadust piirata vaid abivajavate perekonnaliikmete huvides. Samas piirab

PärS § 104 põhiseaduse § 32 lg-st 4 tulenevat iga perekonnaliikme õigust pärida (perekonna

pärimisjärgluse põhimõtet). Õiguskantsler leiab, et PärS § 104 seab ebaproportsionaalselt ning

vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega sundosa saamise õiguse sõltuvusse pärija töövõimetusest.

13. Riigikohus küsis põhiseaduslikus küsimuses arvamuse ka Notarite Kojalt ning Eesti

Advokatuurilt.

Notarite Koda leiab, et PärS § 104 tuleb tõlgendada selliselt, et sundosa saamise õigus laieneb kõigile

isikutele, kes on jõudnud vanaduspensioniikka. Muude kriteeriumide arvestamine ning faktilise

töövõimetuse tõendamine tekitaks veelgi suuremaid probleeme, sest kaasneksid täiendavad kulud

isikutele. Notarite Koda leiab, et PärS § 104 on kooskõlas PS § 27 lg-ga 5, mille kohaselt on

perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Eesti Advokatuur leiab, et PärS § 104 ei ole sundosa sätestamise osas põhiseadusevastane.

Pärimisseaduse § 104 on küll kitsendus põhiseaduse § 32 lg-s 4 sätestatud põhiõiguse suhtes, kuid see

kitsendus võib olla õigustatud. Advokatuuri arvates teenib sundosa instituut põlvkondade

järjepidevust, sh varalist järjepidevust. Põhiseadus kaitseb perekonda kui eesti rahvuse ja kultuuri

säilimise põhialust. Kuna sundosa instituut teenib perekonna kaitse põhimõtet ning tegemist on

eesmärgipärase ja proportsionaalse meetmega, ei eksisteeri vastuolu põhiseadusega.

14. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Hagejad ja kostja on esitanud Riigikohtule ka kohtukulude nimekirjad ja palunud vastastikku

kohtukulude väljamõistmist.

ASJASSEPUUTUV SÄTE

15. Pärimisseaduse (RT I 1996, 38, 752...RT I 2002, 53, 336) § 104 sätestab:

"Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima

õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse

pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida

sundosa."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

16. Käesoleva asja lahendamiseks peab üldkogu esmalt vajalikuks selgitada põhiseaduse § 32 sisu

testeerimisvabaduse seisukohalt (I). Seejärel võtab üldkogu seisukoha PärS § 104 tõlgendamise osas

(II) ning lahendab tsiviilasja (III).

I

17. Põhiseaduse § 32 lg 4 sätestab: "Pärimisõigus on tagatud." Seda normi tuleb tõlgendada

kooskõlas PS §-ga 32 tervikuna, mis sätestab omandiõiguse garantii ning igaühe õiguse omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Testamendiga oma vara teistele isikutele edasi andmise õigus on

oluline osa vabadusest, mida isik oma vara suhtes omab. Ka rahvusvahelistes inimõigustealastes

normides tunnustatakse pärandamisvabadust osana omandivabadusest. Näiteks Euroopa Liidu

Põhiõiguste Harta sisaldab selgesõnalist õigust oma vara pärandada (art 17). Kuigi Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei sisalda sõnaselget pärimisega seotud õigust, on

Euroopa Inimõiguste Kohus testeerimisvabadusele seoses omandipuutumatusega siiski viidanud

(nt Marckx v. Belgia lahend 13. juunist 1979, Papamichalopoulos jt v. Kreeka lahend 24. juunist

1993, p 43). Arvestades eeltoodut, leiab üldkogu, et PS § 32 lg 4 kaitseb muu hulgas pärandaja

vabadust oma vara temale meelepärastele isikutele pärandada.

18. Testeerimisvabadus, nagu omandipuutumatus üldiselt, ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2

kohaselt võib igaühe õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada kitsendada seadus. Kuna

testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus, on ka seda võimalik seadusega

kitsendada, s.t tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega on seadusandja

õigustatud testeerimisvabadust kitsendama üldistes huvides eesmärkide nimel, mis ei ole

põhiseadusega vastuolus.

19. Sundosa instituut on üheks võimalikuks piiranguks testeerimisvabadusele, sest sundosa näol on

piiratud pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele. Sundosa peab seetõttu

täitma mõnda legitiimset eesmärki ning nimetatud eesmärk peab testeerimisvabaduse piiranguna

olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seega on vajalik kontrollida, kas seadusandja kehtestatud

sundosa instituut on sobiv, vajalik ning mõõdupärane testeerimisvabaduse piirang.

II

20. Enne PärS § 104 põhiseaduspärasuse hindamist on vaja tõlgendada selles normis kasutatud

mõistet "töövõimetus." Kohtud on PärS § 104 tõlgendanud erinevalt. Tartu Maakohtu arvates ei too

pensioniikka jõudmine automaatselt kaasa isiku töövõimetust PärS § 104 tähenduses. Sundosa

saamise õigus on maakohtu arvates ainult isikul, kes oma faktilisest seisundist tulenevalt ei ole

võimeline tööga elatist teenima. Tartu Ringkonnakohtu arvates tuleb töövõimetute isikute all mõista

kõiki pensioniikka jõudnud isikuid. Sisuliselt nõustus sellise tõlgendusega ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium, kes oma 19. oktoobri 2004. a määruses käesolevas tsiviilasjas märkis, et "sundosa

pärimise õigus on kõigil PärS §-s 104 loetletud isikutel, sõltumata faktilisest võimest töötada või

mitte."

21. Grammatiline tõlgendamine ei võimalda PärS § 104 tõlgendamise osas ühest seisukohta võtta.

Näiteks "Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999" on töövõimetuse sisustamisel kasutatud väljendeid

"töövõimetu invaliid", "püsiv töövõimetus" ja "töövõimetusleht". Need selgitused ei ole piisavad,

andmaks vastust küsimusele, milline isikute ring on PärS § 104 järgi õigustatud saama sundosa.

22. Sätte kujunemislugu ei võimalda PärS § 104 tõlgendamisel samuti selgust saavutada. Riigikogu

võttis pärimisseaduse vastu 15. mail 1996. a ja seadus jõustus 1. jaanuaril 1997. a.

Pärimisseaduse § 104 kehtiv tekst oli sisuliselt samal kujul juba pärimisseaduse eelnõu (13 SE) algses

tekstis (algselt eelnõu § 106) ega muutunud Riigikogu menetluse käigus. Eelnõu seletuskirjas ei ole

mõistet "töövõimetus" täpsemalt sisustatud. Seletuskirjas on vaid märgitud, et "sundosa nii suur

rakendamine, nagu seda 1940. aasta eelnõu ette nägi, ei ole praegusel ajal põhjendatud" ning et

"sundosa saamise õigus on jäetud ainult pärandaja töövõimetutele otsejoones sugulastele ning

töövõimetule abikaasale". Ka Riigikogu stenogrammidest ei ole võimalik leida täpsemaid suuniseid

mõiste "töövõimetus" tõlgendamiseks.

23. Kuni pärimisseaduse jõustumiseni reguleeris sundosa Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 540,

mille järgi oli pärandist sundosa saamise õigus pärandaja alaealistel või töövõimetutel lastel

(sealhulgas lapsendatutel), samuti töövõimetul abikaasal, töövõimetutel vanematel (lapsendajatel) ja

pärandaja ülalpeetavatel. Samas ei olnud ka tsiviilkoodeksis täpsustatud, mida mõista "töövõimetuse"

all. "Eesti NSV tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaandes" (J. Ananjeva, P. Kask, E. Laasik, Tallinn,

1969) on TsK § 540 kohta märgitud, et "antud paragrahv sisaldab testamentliku korralduse vabaduse

ainukese piiramise sundosa näol nende isikute kasuks, kes seda eriliselt vajavad" (lk 576). Lisaks on

samas märgitud, et "... testaator ei või mõjutada alaealiste ja teiste töövõimetute pärijate pärimisõigust

...". Küll oli töövõimetuse mõistet kommenteeritud põhjalikumalt § 536 lg 3 juures, mille kohaselt oli

surnu seadusjärgsete pärijate hulgas lisaks üldistele seadusjärgsetele pärijatele ka töövõimetud isikud,

kes olid tema ülalpidamisel kuni tema surmani mitte vähem kui üks aasta. Kommentaaris TsK § 536

lg 3 kohta (lk 573) on märgitud, et pärandaja töövõimetute ülalpeetavate hulka loetakse I, II ja III

grupi invaliidid (sõltumata pensioni olemasolust), kõrgesse ikka jõudnud isikud (mehed üle 60 aasta

ja naised üle 55 aasta vanuses), samuti alla 16-aastased isikud (õpilased kuni 18-aastaseks saamiseni).

24. Praktikas mõisteti töövõimetute isikute all TsK § 536 lg 3 ja seeläbi ilmselt ka § 540 rakendamisel

kõiki vanaduspensionäre. Näiteks justiitsministri 3. novembri 1993. a määrusega nr 6 kinnitatud

notariaaltoimingute tegemise korra (tervikuna kehtis kuni 1. maini 2000. a) p 144 lg 1 sätestas TsK

§ 536 lg 3 rakendamiseks juhise: "Töövõimetuks loetakse pensioniikka jõudnud isikud, I, II ja III

grupi invaliidid sõltumata sellest, kas neile isikutele on määratud vanadus- või invaliidsuspension,

samuti isikud, kes ei ole saanud 16-aastaseks, õpilased aga 18-aastaseks." Sama määruse p 144 lg 3

sätestas, et "ülalpeetava töövõimetust, mis on seotud tema eaga, kontrollitakse passi või

sünnitunnistuse järgi; töövõimetust seoses tervisliku seisundiga tehakse kindlaks pensionitunnistuse

või meditsiiniasutuse tõendi alusel." Justiitsministri hilisemad määrused, mis on kehtestatud

pärimisseaduse alusel teostatavate notariaaltoimingute reguleerimiseks, mh kehtiv justiitsministri

25. jaanuari 2002. a määrusega nr 4 kinnitatud pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute

tegemise kord, samuti notariaadiseadus ega tõestamisseadus ei sisalda sätteid selle kohta, mida

töövõimetuse all silmas pidada.

25. Riigikohus ei ole varem võtnud seisukohta PärS § 104 tõlgendamise ja rakendamise kohta ega

sisustanud töövõimetuse mõistet pärimisseaduse tähenduses. Menetlusosaliste selgituste ning Tartu

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt mõistetakse PärS § 104 rakendamisel töövõimetute isikute all ka

praegusel ajal sarnaselt TsK § 540 rakenduspraktikaga kõiki vanaduspensionäre. Üldkogul ei ole

põhjust nendes selgitustes kahelda. Üldkogu arvates ei saa aga sätte tõlgendamisel olla määravaks

kriteeriumiks selle sätte rakenduspraktika. Vastasel juhul oleks Riigikohus seotud alama astme

kohtute otsuste ning notarite praktikaga, mis käesoleval juhul põhineb pealegi enne Eesti

taasiseseisvumist alguse saanud ja kinnistunud TsK § 540 rakenduspraktikal. Riigikohtul on kohustus

anda kohaldatavale normile omapoolne tõlgendus, arvestades muuhulgas sätte eesmärki tänapäeva

ühiskonnas, asendit õigusaktide süsteemis ning põhiseadusest tulenevaid nõudmisi pärimisõiguse

institutsiooni kujundamisel. Ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 järgi tõlgendatakse seaduse sätet

koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Selleks analüüsib

üldkogu töövõimetuse mõiste kasutamist pärimisseaduses ja teistes õigusaktides.

26. Töövõimetuse mõistet on pärimisseaduses kasutatud vaid sundosa saajate ringi

kindlaksmääramisel. Sundosa saajate ringi ei ole sealjuures teistes kehtivates ja pärimist

reguleerivates õigusaktides täpsustatud. Pärimisseaduse sundosa regulatsioon (§-d 104-109) on selle

seaduse raames võrdlemisi autonoomne. Pärimisseaduse teistest sätetest ei nähtu ei sundosa eesmärki

ega täpsustata sundosa saajate ringi ka pärimismenetlust puudutavates sätetes. Seega ei ole

pärimisseadusest endast võimalik süstemaatilise tõlgendamise abil üheselt järeldada, millises

tähenduses töövõimetuse mõistet §-s 104 kasutatud on.

27. Töövõimetuse kriteeriumit kasutatakse lisaks pärimisseadusele mitmes muus õigusaktis. Näiteks

on perekonnaseaduses sätestatud abikaasade ja lähisugulaste vahelised ülalpidamiskohustused

üldjuhul seotud töövõimetuse ja abivajaduse kriteeriumitega. Samas ei defineeri perekonnaseaduse

sätted, mis ülalpidamiskohustust reguleerivad, töövõimetuse mõistet täpsemalt (vt PerS § 60

lg 1, § 64 lg 1, § 65, § 66 ja § 67). Töövõimetuse kriteeriumi täpsemale sisule viitab üksnes PerS § 22

lg 1, mille kohaselt on abivajaval töövõimetul lahutatud abikaasal õigus saada endiselt abikaasalt

ülalpidamist, kui ta invaliidistus või jõudis pensioniikka abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud

abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Samas ei ole see säte suunatud töövõimetuse

mõiste üldisele defineerimisele ega hõlma näiteks alaealisi. Tuleb ka arvestada, et perekonnaseaduses

on töövõimetuse sisu määratlemisest ülalpidamiskohustuse alusena selgemini väljendatud

abivajaduse idee.

28. Mitmes pensioni- ja ravikindlustust reguleerivas avalik-õiguslikus õigusaktis on töövõimetust

sisustatud tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasneva võimatusena tööga elatist

teenida. Nii on töövõimetus RPKS § 14 lg 1 järgi eelduseks töövõimetuspensioni saamisel.

Töövõimetuna mõistetakse isikut, kes on vanuses 16 aastat kuni vanaduspensionieani, kes on

tunnistatud püsivalt töövõimetuks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras töövõime kaotusega 40-100

protsenti ja kellel on olemas töövõimetuspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. Püsiv

töövõimetus on RPKS § 16 lg 1 järgi kas täielik või osaline töövõimetus. Täielikult töövõimetu on

RPKS § 16 lg 2 järgi isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud

funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. Osaliselt töövõimetu on RPKS

§ 16 lg 3 järgi isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest

põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule

normile vastavas mahus. Püsiv töövõimetus, selle tekkimise aeg, põhjus ja kestus tuvastatakse RPKS

§ 16 lg 9 järgi arstliku töövõimetuse ekspertiisiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Riikliku

pensionikindlustuse seaduses eristatakse töövõimetuid isikuid selgelt vanaduspensioni eas olevatest

isikutest. Näiteks võib RPKS § 16 lg 7 järgi isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada kuni

vanaduspensioniikka jõudmiseni. Toitjakaotuspensioni reguleerivates sätetes on viidatud

"vanaduspensionieas või püsivalt töövõimetule" isikule (RPKS § 20 lg 2 p 2). Õigus rahvapensionile

on RPKS § 22 järgi mitmetel vanaduspensionile õigust mitteomavatel 63-aastastel isikutel (lg 1 p 1)

ja püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikutel (lg 1 p 2).

Sarnased regulatsioonid, mis sidusid töövõimetuse faktilise töövõime täieliku või osalise kaotusega,

sisaldusid ka 1. maist 1991. a kuni 1. aprillini 2000. a kehtinud Eesti Vabariigi pensioniseaduses.

Töövõimetust tuntakse ka kogumispensionide seaduse tähenduses, kusjuures jällegi eristatakse

töövõimetust pensionieast (nt kogumispensionide seaduse § 61 lg 3, § 63 lg 3 või § 64 lg 2).

Riigikogu 10. märtsi 2004. a seadusega ratifitseeritud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 14

kohaselt on töövõimetus seotud haigusliku seisundiga, mille tõttu jääb saamata töine tulu.

Ravikindlustusseaduse § 51 lg-s 1 on loetletud ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumid, milleks on

esmajoones kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud,

et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või

ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust.

29. Tervisehädadest, mitte vanusest tingitud seisundina tunnistatakse töövõimetust ka tööõiguses. Nii

ei ole Eesti Vabariigi töölepingu seaduses (TLS) loetud alaealist töövõimetuks. Küll on alaealiste

töötamiseks TLS §-s 21 (varem §-s 2) ette nähtud teatud piirangud. Töötaja ajutine töövõimetus on

TLS § 55 p 4 järgi töölepingu peatumise aluseks. Tööandjal on TLS § 107 järgi õigus töötaja

pikemaajalise töövõimetuse (milleks on ilmselt tervislik põhjus) korral tööleping lõpetada. Sellest

eristub selgelt töölepingu lõpetamine vanuse tõttu (TLS § 108), mis on töövõimetusest erinev alus.

Puhkuseseaduse § 17 lg 1 p 1 järgi on puhkuse kasutamist takistavaks asjaoluks töötaja ajutine

töövõimetus (nt haigus).

30. Tervisekahju hüvitiste väljamõistmise senises praktikas on oluline Vabariigi Valitsuse 10. juuni

1992. a määrusega nr 172 kehtestatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutine kord." Selle p 5 järgi on kannatanu surma korral kahju eest hüvituse saamise õigus muuhulgas

töövõimetutel isikutel, kes olid surnud isiku ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevaks õigus

saada temalt ülalpidamist. Korra p 6 järgi teeb kannatanu töövõime kaotuse astme kindlaks

vaegurluse ekspertiisi komisjon (VEK) protsentides, lähtudes kutsealase töövõime kaotusest vastava

töövigastuse tagajärjel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

107-02 (RT III 2002, 31, 342) on kolleegium hinnanud vanaduspensionäri õigusi tervisekahju

hüvitise saamiseks. Kolleegium leidis, et "tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1

varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti

tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud majandusoludes

tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud

sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne

kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt

tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime

vähenemise tagajärjel." Sellest võib järeldada, et vanaduspensionäri töövõimetust saab vähemalt

nimetatud korra kohaldamiseks igal üksikjuhul tuvastada.

31. Üldkogu leiab, et eeltoodud õigusakte ei saa PärS § 104 tõlgendamisel üheselt aluseks võtta, sest

erinevates normides mõistetakse töövõimetust erinevalt. Perekonnaseaduses ei ole töövõimetust

üheselt defineeritud. Töövõimetuse mõiste sisustamisel ei saa piirduda ka avalik-õiguslikes aktides ja

tööõiguses sisalduva ainuüksi tervislikul seisundil põhineva invaliidsuse mõistega, kuna nendes

aktides on töövõimetuse tähendus ja regulatsiooniese pärimisseadusest oluliselt erinevad. Üldkogul ei

ole võimalik PärS § 104 tõlgendamisel eelistada ühes õigusaktis aluseks võetud tõlgendust teistele.

Seetõttu tuleb pärimisseaduse regulatsiooni hinnata lähtuvalt sundosa instituudi eesmärkidest ning

põhiseaduslikest põhimõtetest, võttes aluseks seisukoha, et töövõimetuse mõiste on PärS §-s 104

autonoomse tähendusega.

32. Sundosa instituudil võib olla erinevaid eesmärke, mis õigustavad testeerimisvabaduse piirangut.

Ka muude riikide praktikat analüüsides selgub, et puudub selge ja ühene seisukoht, mis eesmärke

sundosa täidab või täita saab. Kuigi sundosa instituuti tuntakse laialdaselt, on selle sisu erinev. Ühe

sundosa instituudi eesmärgina nähakse perekonna pärimisjärgluse põhimõtte tagamist, võimaldades

pärandist vähemalt teatud osa saada lähedastel (tavaliselt lähisugulastel ja abikaasal), sõltumata

nende abivajadusest, töövõimetusest või muudest sarnastest kriteeriumidest. Teine levinud sundosa

instituudi eesmärk on tagada pärandajaga tema eluajal tihedalt seotud isikute piisav sissetulek pärast

pärandaja surma, kui pärandist täielik ilmajätmine oleks ebaõiglane või tooks kaasa nende isikute

vaesusse langemise. Ainuüksi faktiline võimetus teha tööd ei ole sundosa määramisel otsustava

tähendusega.

33. Põhiseadus ei välista erinevate eesmärkide aluseksvõtmist sundosa instituudi kujundamisel

seadusandja poolt. Pärimisõigus kui õigusharu tervikuna on olulisel määral seaduse poolt kujundatud

ja kujundatav õigus. Ilma õigusliku regulatsioonita, mis garanteerib isikule õiguse pärida (eriti mis

puudutab seadusjärgset pärimist), ei oleks võimalik seda õigust teostada. Samuti vajavad õiguslikku

regulatsiooni testamendiga seonduvad küsimused (nt testamendi kehtivuse alused). Seadusandjal on

seega küllaltki suur vabadus kehtestada reegleid nii seadusjärgse kui testamendijärgse pärimise kohta,

ilma et need oleksid iseenesest põhiseadusega vastuolus. Samas ei ole seadusandjal pärimisõiguse

reeglite kujundamisel täiesti vabad käed. Ka seadusandja peab lähtuma pärimisõiguse

põhiseaduslikest põhimõtetest ning pärandaja suhtes rakendatud kitsendused peavad olema

põhiseaduse valguses õigustatud.

34. Üldkogu leiab, et põhimõtteliselt õigustaks sundosa kehtestamist nii perekonna pärimisjärgluse

põhimõtte kindlustamine kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine. Perekonna

pärimisjärgluse põhimõte väljendub muuhulgas PS § 27 lg-s 1, mille kohaselt perekond on rahva

püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Isiku lähedastel perekonnaliikmetel on

huvi saada osa pärandaja pärandist. Kõige selgemini väljendub perekonna pärimisjärgluse põhimõte

seadusjärgse pärimise korral, mil riigil ei ole õigust jätta lähisugulasi pärandist ilma. Pärandi saamise

huvi võib seadusandja aga kaitsta ka testamendijärgse pärimise korral, nii nagu seda on tehtud

mitmetes teistes riikides. Perekonnaliikmete abivajadus kui testeerimisvabaduse piirang tugineb PS

§ 27 lg-le 3, mis annab vanematele õiguse ja paneb kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda

nende eest, samuti PS § 27 lg-le 5, mis kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

35. Pärimisseaduse § 104 eesmärgiks ei ole normi sõnastust ja tekkelugu arvestades tagada teatud osa

pärandist kõigile perekonnaliikmetele. Seadusandja ei ole soovinud tagada sundosa kõigile surnu

lähedastele, kes osaleksid pärimisel seadusjärgse pärimise korral. Seetõttu leiab üldkogu, et PärS

§ 104 eesmärki tuleb eelkõige otsida vajadusest tagada abivajavate perekonnaliikmete ülalpidamine.

See eesmärk vastab mitmetes teistes eraõiguslikes seadustes sätestatud regulatsioonide eesmärgile.

Näiteks näeb pärimisseadusega sarnase regulatsiooni surnu lähedaste huvide kaitseks ette

võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamise regulatsioon isiku surma põhjustamise korral. Nii näeb

VÕS § 129 lg 3 surma põhjustajale ette kohustuse maksta eeldatavaks ülalpidamiseks vajalik raha

isikutele, keda kannatanu oli surma ajal seadusest tulenevalt kohustatud ülal pidama.

Võlaõigusseaduse § 129 lg 4 laiendab selle kohustuse ka isikutele, kelle ülalpidamiskohustus oleks

kannatanu eeldatava eluea jooksul tulevikus tekkinud ning VÕS § 129 lg 6 ka faktiliselt kannatanu

ülalpidamisel olnuile. Sarnast abivajavate lähedaste toetamise ideed kannavad ka perekonnaseaduses

sätestatud erinevad ülalpidamiskohustused. Näiteks on PerS § 60 lg 1 järgi vanem kohustatud ülal

pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last ning PerS § 64 lg 1 järgi on täisealiseks

saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat.

36. Üldkogu hindab PärS § 104 mitmetitõlgendatavuse tõttu ka erinevate võimalike tõlgenduste

põhiseaduspärasust. Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas

olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul puudub alus

normi põhiseadusevastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada

põhiseaduspäraselt. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate

põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.

37. Kui sundosa saamiseks PärS § 104 alusel oleks õigustatud kõik pensioniealised alanejad või

ülenejad sugulased ja abikaasa, oleks raske leida sellise normi põhiseaduslikku õigustust. Hagejad,

Riigikogu õiguskomisjon ning Notarite Koda õigustavad sellist tõlgendust vajadusega tagada abi seda

eriliselt vajavatele isikutele. Üldkogu arvates ei pruugi selline eeldus siiski paika pidada, sest

vanaduspensioniikka jõudnud isik ei pruugi olla abivajav. Samuti ei teeni kõigile

vanaduspensionäridele sundosa andmine perekonna pärimisjärgluse põhimõtte tagamise eesmärki -

kõik lähisugulased ei ole sellise tõlgenduse korral õigustatud sundosa saama. Ka puhtpraktiliselt

tekitab sundosa saamise seostamine vanaduspensioniea saabumisega rea probleeme.

Vanaduspensioniiga on aastate lõikes muutunud, hetkel on see RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi 63 aastat,

kusjuures naiste pensioniea osas kestab praegu üleminekuperiood (RPKS § 7 lg 2). Lisaks pakub

riikliku pensionikindlustuse seadus rea võimalusi minna vanaduspensionile enne üldise pensioniea

saabumist (RPKS § 9 lg 1, § 10). See tekitab aga küsimuse isikute võimalikust põhjendamatust

ebavõrdsest kohtlemisest, lähtudes erinevast vanaduspensionieast.

38. Pärimisseaduse § 104 rakendamisel ei oleks korrektne ka eeldus, et vanaduspensionärid on

automaatselt töövõimetud või abivajavad isikud. See eeldus võis pigem paika pidada enne Eesti

taasiseseisvumist, mil kehtis üldine töökohustus, millest inimene vabanes alles pensioniikka

jõudmisel. Mingi eluea saabumine ei tähenda üldkogu arvates iseenesest seda, et isik enam tööd ei

suudaks teha ja vajaks seetõttu abi. Üldkogu leiab seetõttu, et PärS § 104 tõlgendus, mille kohaselt

sundosa saamise õigus oleks kõigil vanaduspensionäridel, ilma et kaalutaks nende abivajadust, ei

oleks piisavalt õigustatud piirang testeerimisvabadusele, täitmaks abivajavate perekonnaliikmete

toetamise eesmärki.

39. Justiitsminister toetab PärS § 104 tõlgendust, mille kohaselt tuleks igal üksikjuhul tuvastada

sundosa taotleva isiku töövõimetus. Ka selle tõlgenduse puhul oleks justiitsministri arvates

PärS § 104 eesmärgiks eriliselt abi vajavate isikute toetamine. Eeldus, et iga faktiliselt töövõimetu

isik vajab erilist abi, ei pruugi aga paika pidada, sest lisaks tööle on võimalik sissetulekut saada

muude vahenditega. Faktilise töövõimetuse aluseks võtmine ei ole õigustatud isegi juhul, kui enamik

faktiliselt töövõimetutest isikutest vajab erilist abi, sest konkreetsel juhul võib kõrge elatustasemega

töövõimetule isikule sundosa võimaldamine kaasa tuua testeerimisvabaduse ebaproportsionaalse

piiramise. Üldkogu ei näe eesmärke, mille nimel oleks selline ebaproportsionaalne piiramine

üksikjuhul õigustatud.

40. Üldkogu arvates vastab põhiseadusele PärS § 104 tõlgendus, mis seob sundosa saamise õiguse

faktiliselt töövõimetu seadusjärgse pärija abivajadusega. Riigipoolsed meetmed, tagamaks vanemate

kohustust hoolitseda varaliselt oma laste eest ja vastupidi ning abikaasade vastastikuse varalise

hoolitsemise kohustust seonduvad eelkõige sellega, kas reaalselt abi vajatakse või mitte. Samal

põhimõttel on sätestatud erinevad ülalpidamiskohustused perekonnaseaduses (§ 60 lg 1, § 64 lg 1).

Need sätted väljendavad ühist ideed perekonna vastastikuse hoolitsemise ja ülapidamise kohustusest,

kui seda vajatakse. Mõlema regulatsiooni aluseks olev idee baseerub PS § 27 lg-l 5, mis piirab

hoolitsemiskohustuse abivajavate pereliikmetega. Töövõimetu pärija abivajadusest lähtuv sundosa

instituut on testeerimisvabaduse piiranguna ka sobiv, vajalik ning mõõdupärane vahend, tagamaks

perekonnaliikmete toimetulekut. Puuduvad vähem pärandajat koormavad sama efektiivsed meetmed,

mis aitaksid pärija abivajadust leevendada. Testeerimisvabadus ei ole ka niivõrd kaalukas põhiõigus,

mis kaaluks üles vajaduse ja kohustuse hoolitseda pärandaja töövõimetute abivajavate lähisugulaste

eest. Üldkogu jõuab eelneva põhjal järeldusele, et PärS § 104 on õige sisustada selliselt, et sundosa

saajateks on üksnes need sättes nimetatud isikud, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast

elatada on piiratud ning vajavad seetõttu erilist abi.

41. Töövõimetuse aluseks PärS § 104 kohaldamisel võib olla esmajoones eluiga, tervisekahjustus või

puue, millest tulenevalt ei ole võimalik kas veel või enam endale elatist teenida. Pärimisseaduse §-

ga 104 hõlmatud ühe isikute grupi - puude tõttu ennast elatada mittesuutvad isikud - määratlemisel

saab osaliselt lähtuda riikliku pensionikindlustuse seadusest. Samas tuleb aluseks võtta ka

abivajaduse kriteerium, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise

eelduseks asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Üldkogu leiab,

et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja

surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Üldkogu

arvates on sätte tõlgendamisel mõistlik eeldada, et sätte rakendusalasse on hõlmatud pärandaja

alaealised alanejad sugulased. Nende puhul tuleks abivajadust eeldada, s.t teised pärijad peavad

nende sundosa õiguse välistatusele tuginemiseks abivajaduse puudumist vaidluse korral tõendama.

Muudel juhtudel peab sundosa saamisele pretendeeriv isik ise tõendama, et ta on PärS § 104 mõttes

töövõimetu, s.t tal ei ole võimalik endale elatist teenida ja puuduvad piisavad vahendid enda

elatamiseks muul viisil.

42. Pärimisseaduse §-le 104 üldkogu poolse tõlgenduse andmisega kaasneda võivad

rakendamisprobleemid, millele viitasid Riigikogu õiguskomisjon ja Notarite Koda, ei ole ületamatud.

Abivajaduse kriteeriumi aluseksvõtmisel sundosa saamise õiguse alusena saab lähtuda

perekonnaseaduses kasutusel olevast mõistest, mis võimaldab sundosa saajate ringi kindlaks määrata.

Vaidluse korral langetab lõpliku otsuse abivajaduse ja töövõimetuse kohta kohus, lähtudes eespool

märgitud tõendamiskohustuse jaotusest (vt käesoleva otsuse p 41).

43. Sundosa saajate ringi piiramine vaid abivajavate faktiliselt töövõimetute lähisugulastega ja

abikaasaga ei ole vastuolus perekonna pärimisjärgluse põhimõttega. Perekonna pärimisjärgluse

põhimõttest ei tulene põhiseaduslikku nõuet, et kõigil pärandaja lähedastel oleks testamendijärgse

pärimise korral õigus saada osa pärandist. Seadusandja võib perekonna pärimisjärgluse põhimõtet

testeerimisvabaduse piiramise eesmärgina arvesse võtta, kuid ei ole kohustatud seda tegema.

Perekonna pärimisjärgluse põhimõtet tuleb tugevamini arvesse võtta seadusjärgse pärimise korral.

Seadusandja on seda ka teinud, tagades pärandvara ülemineku lähedastele, mitte riigile või

kolmandatele isikutele. Seadusandjal ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust kaitsta lähedaste huve

pärandaja testeerimisvabaduse realiseerimise vastu.

III

44. Kuna üldkogu leiab, et PärS § 104 on võimalik tõlgendada selliselt, mis tagab normi kooskõla

põhiseadusega, puudub vajadus selle sätte põhiseadusevastaseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Käesoleva asja lahendamiseks on vaja tuvastada, kas hagejad on abivajavad ja töövõimetud isikud

PärS § 104 tähenduses. Kuna selleks on vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, milleks Riigikohtul

puudub võimalus, samuti tagamaks pooltele võimalus tsiviilasjas asjaolude tuvastamisele ja tõendite

hindamisel edasi kaevata ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 3 ja § 362 p-st 5,

tuleb Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule. Kohtukulude väljamõistmise otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja

sisulise lahendamise tulemustest.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik,

Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher