3-2-1-73-04 · Riigikohus

Kohtunik Ants Kulli eriarvamus

1. Põhiseaduse (PS) § 32 lõikes 4 sätestatud normi - pärimisõigus on tagatud - tuleb tõlgendada mitte

ainult kooskõlas PS §-ga 32, vaid kooskõlas põhiseadusega tervikuna, arvestades põhiseaduse

aluspõhimõtteid ja väärtusi ning kasutades kõiki põhiseaduse tõlgendamismeetodeid.

2. Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud õiglusele ja õigusele ning riik peab tagama

eesti rahvuse ja kultuuri säilimise. Otseselt rahvuse ja kultuuri säilimise tagamisele on suunatud PS

§ 27 lg 1, mis sätestab: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse

all". Seega väärtustab Eesti põhiseadus perekonda kõrgelt. Põhiseadusest tuleneb riigi positiivne

kohustus edendada ja tugevdada perekonda ning luua normistik, mis aitaks kaasa õigluse ja

solidaarsuse põhimõtteid kandvate stabiilsete, inimesele kindlustunnet andvate perekonnasuhete

kujunemisele. Põhiseaduse § 27 lõikes 1 sätestatud normi olemusse kuulub igaühe õigus tugevale,

üksmeelsele ja elujõulisele perekonnale.

Pereinimene loob materiaalseid hüvesid perekonna baasil, kõigi pereliikmete toel ja vastastikusel

abil. Hindamist väärib ka perekonna osa tööle inspireerimisel ja töömeeleolu loomisel ning vara

soetamise motiveerimisel. Pereliikme loodut võib tinglikult käsitada perekonna ühistöö viljana. Selles

kontekstis omandab asjaõiguslik omandi kontseptsioon perekonnaõigusliku dimensiooni. Ühiskonnas

tunnustatud kõlbeliste põhimõtete kohaselt abistavad lähimad pereliikmed vastavalt oma võimalustele

üksteist ka siis, kui kõne all on pereliikme areng või elujärje parandamine, kes on töövõimeline ja

otsese puuduse all ei kannata. Eesti kultuurile iseloomulike eetiliste ja moraalsete tõekspidamiste

järgi hinnatakse pereliikmetena kõiki võrdselt kõrgelt, sõltumata pereliikme subjektiivsetest

omadustest. Lähimate pereliikmete vastastikuse toetamise ja abistamise ideest ja perekonnas loodud

materiaalsete väärtuste iseloomust tuleneb pärandaja lähimate pereliikmete õigustatud ootus pärida

mingi osa pärandaja varast.

3. Perekonna kaitsegarantii hõlmab ka perekonna varalist sfääri ning on seetõttu lahutamatult seotud

põhiseadusliku pärimisõigusega. Põhiseaduse § 32 lõikes 4 sätestatud pärimisõiguse garantii

kohustab riiki kujundama pärimisõiguse instituudi välja selliselt, et see oleks kooskõlas perekonna

kaitse põhiseaduslike ideede ja pereliikme õigustatud ootustega.

Põhiseadusliku pärimisõiguse kui subjektiivse õiguse olemusse kuulub eesti sotsiaal- kultuurilisi

tõekspidamisi arvestades minu arvates vähemalt laste, abikaasa ja laste puudumisel vanemate

garanteeritud õigus teatud osale pärandaja varast. Samaaegselt kuulub põhiseadusliku pärimisõiguse

olemusse PS § 32 lõikest 2 tulenev testeerimisvabadus (pärimisõigusliku käsutuse vabadus), mille

koostisosaks on õigus pärida testamendi järgi. Olen seisukohal, et pärandaja lähimate

perekonnaliikmete pärimisõigus ja testeerimisvabadus on PS § 32 lõikega 4 hõlmatud konkureerivad,

teineteist vastastikku piiravad võrdväärsed põhiõigused, mille õiglane ja muus mõttes

põhiseaduspärane tasakaalustamine (mõlema kaitseks nende vastakune kitsendamine) on seadusandja

ülesanne.

Kui leitakse, et PS § 32 lg 4 kaitsealasse (põhiseaduses nimetatud pärimisõiguse mõistesse) kuulub

ainult testeerimisvabadus, siis tuleneks minu arusaamise järgi lähimate perekonnaliikmete

põhiseaduslik õigus teatud pärandiosale igal juhul PS § 27 lõikest 1 koostoimes PS §-ga 10, mille

kohaselt põhiõiguste kataloogis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis tulenevad põhiseaduse

mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku

õigusriigi põhimõtetele.

4. Seadusandja on pärandaja lähimate pereliikmete pärimisõigust ja testeerimisvabadust

tasakaalustanud pärimisseaduse sundosa instituudi abil, sätestades nii normid, mis kitsendavad

testeerimisvabadust pärandaja perekonnaliikmete kasuks, kui ka normid, mis kitsendavad

pereliikmete pärimisõigust testamendijärgse pärija kasuks. Kuna käesoleval juhul on tegemist

konkreetse normikontrolliga, siis tuleb sundosa instituudi põhiseaduspärasust hinnata vaid osas, mis

on kohtuasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuv.

5. Nagu eelpool märgitud, leian, et põhiseaduslikuks pärimisõiguseks on vähemalt pärandaja laste,

abikaasa ja laste puudumisel vanemate õigus teatud osale pärandaja varast (sundosa). Käesoleval

juhul testeeris ema kogu oma vara ühele lapsele, jättes kaks ülejäänud last pärandist täielikult ilma.

Kuna minu käsituse järgi on testeerimisvabadus ja pärandaja laste pärimisõigus võrdväärsed

konkureerivad põhiõigused, siis on nende kaitseks nende vastastikune piiramine seadusandja

põhiseaduslik kohustus. Seadusandja peab kehtestama reeglid, mis kaitseksid pärandaja last

testamendiga pärandist täieliku ilmajätmise eest. Selliste normide kehtestamisel tuleb tagada

testeerimisvabaduse põhiseadusliku olemuse säilimine ja kitsenduste kooskõla põhiseadusega.

6. Pärimisseaduse sundosa regulatsiooni järgi on testamendiga pärandist ilmajäetud töövõimetul

lapsel õigus sundosana pärida pool pärandiosast, mille ta oleks saanud seadusjärgse pärimise korral,

kui kõik seadusjärgsed pärijad oleks pärandi vastu võtnud. Arvestades seda, et testeerimisvabadus ja

lapse õigus pärida oma vanema järel on võrdse kaaluga, pean pärandiosa suurust, millele pärandaja

lapsel on sundosana õigus, proportsionaalselt õigeks ja põhiseaduspäraseks.

7. Leian, et sundosa regulatsioon on vastuolus põhiseadusega osas, milles see annab sundosa pärimise

õiguse ainult pärandaja lapsele, kes on töövõimetu. See piirab ebaproportsionaalselt lapse põhiõigust

pärida oma vanema järel, sest piisavalt pole arvesse võetud pärandaja lapse põhiseadusliku

pärimisõiguse olemust ja kaalukust ning perekonna kaitse tähtsust. Puudub põhiseaduslik õigustus

selleks, et jätta pärandaja laps tema töövõimelisuse tõttu täielikult ilma vanema järgsest

pärimisõigusest. Olen ka seisukohal, et pärimisseaduse § 104 tõlgendus, mille kohaselt sundosa on

õigustatud pärima vaid pärandaja faktiliselt töövõimetu ja abi vajav laps, suurendab veelgi

regulatsiooni vastuolu põhiseadusega, sest sellega seoses suureneb oluliselt pärandaja lapse

põhiseadusliku pärimisõiguse riive ebaproportsionaalsuse aste. See ahendab põhiseaduse vastaselt

pärandaja lapse võimalust teostada oma põhiseaduslikku pärimisõigust. Sellise tõlgenduse korral ei

piisa pärandaja lapsel oma sundosaõiguse teostamiseks enam sellest, et ta on juriidilises mõttes

töövõimetu, vaid ta peab olema töövõimetu faktiliselt ja vajama abi.

Niisiis olen seisukohal, et pärimisseaduse § 104 on Riigikohtu üldkogu antud tõlgenduses vastuolus

PS § 32 lõikega 4 koostoimes PS § 27 lõikega 1 osas, milles välistatakse faktiliselt töövõimelise abi

mittevajava lapse õigus pärida oma vanema järel, kui vanem on ta testamendiga pärandist ilma

jätnud.

8. Ma ei jaga arusaama, et õigustus faktiliselt töövõimelise abi mittevajava lapse täielikuks

ilmajätmiseks õigusest pärida oma vanema järel tuleneb PS § 27 lõikest 3, mis sätestab vanemate

õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest, ning PS § 27 lõikest 5, mis sätestab

perekonna kohustuse hoolitseda oma abivajavate liikmete eest. Küll aga jagan ma mõtet, et pärandaja

lapse õigus sundosale kätkeb endas ideed, nagu kestaks vanema kohustus hoolitseda oma lapse eest

justkui edasi ka pärast vanema surma. Viimane on aga pelgalt idee, mida ei tohi elu tegelikkusega

segi ajada. Reaalne elu on heitlik ja ettearvamatu. Laps, kes vanema pärandi avanemise hetkel on

jõukas ja töövõimeline, ei pruugi seda hiljem enam olla. Pärast vanema surma pole aga abivajaval

töövõimetul lapsel võimalik vanemalt elatist nõuda. Ei ole kohane sundosaõigusele kohaldada

põhimõtteid, mis on rakendatavad elatise instituudile perekonnaõiguses, mille järgi elatist on

võimalik vanemalt välja mõista ja selle suurust muuta vastavalt lapse vajadustele. Need argumendid

räägivad pärandaja lapse sundosa pärimise õiguse subjektiivsete faktoritega sidumise vastu.

Eelneva kontekstis leian ka, et pärandaja faktiline töövõimetus ja abivajadus ei ole sundosa

pärimisõiguse piiramise kriteeriumidena mõistlikud, sest need ei võimalda realiseerida õigluse

põhimõtet. Nende kriteeriumide arvestamise korral oleks sundosa pärimisõigus pärandaja lapsel siis,

kui ta oli faktiliselt töövõimetu ja abi vajav pärandi avanemise momendil, kuid puuduks, kui ta

töövõimetus ja abivajadus tekkis vaid hetk pärast vanema surma. Seega viib PS § 27 lõigete 3 ja 5

kitsas ja elukauge tõlgendamine, kui jääb arvestamata pärimisõiguse olemus, sundosa pärimisõiguse

seisukohalt tulemusteni, mida ei saa minu arvates aktsepteerida. Lapse põhiseaduslikku õigust pärida

oma vanema järel ei saa seadusega anda juhuste meelevalda.

Muuseas, üldkogu otsuse pärimisõiguse ja sundosa kohta avaldatud ideed viivad loogilisel

edasiarendamisel minu arvates järeldusele, et testeerimisvabaduse põhiseadusevastase kitsenduse

vältimiseks tuleb sundosa pärimisel mõõta pärandaja lapse, kes on testamendiga pärandist ilma

jäetud, faktilist töövõimetust ja abivajadust ning tunnustada pärandaja lapse õigust sundosale

ulatuses, mis vastab tema töövõimetuse astmele ja vajadustele, kuid mitte üle seaduses sätestatud

sundosa määra. Sellest käsitlusest võib võrsuda samuti arusaam, et ka seadusjärgse pärimise korral on

õigustatud pärandaja töövõimelise ja abi mittevajava lapse pärandvarast ilmajätmine pärandaja

töövõimetu ja abivajava lapse kasuks. See oleks aga vastuolus kontinentaal-euroopalikus

pärimisõiguses tunnustatud võrdse jaotamise põhimõttega.

9. Väidan veel, et pärandaja lapse sundosa pärimise õiguse sõltuvusse seadmine lapse faktilisest

töövõimest ja abivajadusest moonutab põhiseadusliku pärimisõiguse olemust. Erinevalt vanema

suhtes kuriteo toimepanemisest, mis on tahteline akt ja õigustab põhiseaduspäraselt pärandaja lapse

sundosa pärimisõigusest ilmajätmist, on lapse töövõimelisus tavaliselt tema tahtest sõltumatu seisund.

Ka abi vajamine või mittevajamine ei sõltu pahatihti lapse tahtest. Ainuüksi pärandaja lapse faktiline

võime töötada ja abivajaduse puudumine ei saa minu meelest eetilises plaanis ja põhiseaduslikku

väärtuskorda arvestades välistada lapse õigust oma vanema järel pärida.

10. Pärandaja lapse sundosa pärimisõiguse sidumine lapse faktilise töövõimetuse ja abivajadusega on

vastuolus perekonna kaitse põhiseaduslike printsiipidega samuti selles mõttes, et see võib pärandaja

laste vahelistesse suhetesse külvata arusaamatust ja tülisid, mida ilmekalt tõestab ka käesolev vaidlus.

Õigus peab aitama kaasa rahule ja solidaarsusele pereliikmete vahel.

11. Käesolevas kohtuasjas Riigikohtu üldkogu otsuses antud sundosaõiguse kontseptsioon on

Kontinentaal-Euroopa õigusruumis avangardistlik, rajanedes perekonna- ja pärimisõigusega seotud

eluväärtuste (perekond, lapsed, pereliikmete vastastikune abistamine, kindlustunne, materiaalne

turvalisus jne) postmodernistlikel hinnangutel, mille põhituumaks on personaalne otsustamisvabadus

ja kõikelubatavus. Nendest lähtudes muutis üldkogu oluliselt ka senise sundosaõiguse sisu, piirates

pärandaja lapse sundosaõigust juriidilise töövõimetuse asemel lapse faktilise töövõimetuse ja

abivajadusega. Olen seisukohal, et sundosaõiguse kui sotsiaalselt tähtsa ja rahva konstitutsioonilise

iseloomuga väärtusarusaamadel põhineva õigusinstituudi ümberkujundamine on Eesti õiguskorras

seadusandja prerogatiiv. Riigikohtu pädevuses on õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrollimine ja

põhiseadusega vastuolus oleva õigusnormi kehtetuks tunnistamine, mitte aga uue õigusnormi

loomine. Pärimisseaduse § 104 tõlgendamise küsimustes ühinen seega kohtunike Henn Jõksi ja Lea

Laarmaa eriarvamuses esitatud seisukohtadega.

Ants Kull