3-1-1-138-04 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-138-04

Otsuse kuupäev

18. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

Kohtuasi

A. T. süüdistusasi KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2004. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1-276/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

Tartu

I

osakonna

ringkonnaprokurör

Katrin

Lindpere

ja

A.

T. kaitsja

vandeadvokaat Linnar Liivamägi kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2005. a (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2004. a ja Tartu Maakohtu 14. mai 2004. a

kohtuotsused A. T. süüdi tunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 2 p 11 järgi ning liitkaristuse

mõistmises KarS § 65 lg 2 järgi.

2. Tunnistada A. T. süüdi KrK § 143 lg 2 p 2 järgi ja karistada teda vangistusega 1 aastaks ja 8 kuuks.

KarS § 68 lg 2 alusel lugeda tema karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 5. septembrist kuni

4. novembrini 2002. a, s.o 2 kuud.

A. T.-l tuleb ära kanda 1 aasta ja 6 kuud vangistust karistuse kandmisele asumise päevast.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2004. a ja Tartu Maakohtu 14. mai 2004. a

kohtuotsus A. T.-lt AS A. H. kasuks 103 937 krooni väljamõistmise kohta ning jätta tsiviilhagi selles

osas läbi vaatamata.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada, A. T. kaitsja Linnar Liivamägi kassatsioon rahuldada

osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 14. mai 2004. a kohtuotsusega tunnistati A. T. süüdi ja teda karistati KrK § 1411 lg 2 p 2

järgi vangistusega 6 kuuks ja KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi vangistusega 2 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel

loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust osaliselt Valga Maakohtu 2. detsembri 1997. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa (1 aasta vangistust) võrra ning A. T.-le mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste

kogumi eest 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

A. T. tunnistati KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi süüdi järgmistes tegudes:

- 16. septembril 1997. a pettis ta OÜ X esindajana Tartus AS A. K. autoteenindusest välja oma sõiduauto

remondi ja selleks vajalikud varuosad maksumusega 3430 krooni;

- 24. septembril 1997. a lasi ta eeltoodud autoteeninduses pettuse teel teostada oma sõiduautole diagnostika

maksumusega 350 krooni;

- 19. septembril 1997. a esitas ta OÜ X esindajana AS A. kaupluses Tartus vastavalt tema poolt esindatava

osaühingu ja AS Ü. vahel 16. septembril 1997. a sõlmitud kapitalirendilepingule nr 4195 võltsitud

maksekorralduse sissemaksu tasumise kohta. Kirjeldatud pettuse teel sai ta kauplusest arvutitehnikat kokku

103 937 krooni väärtuses, s.o suures ulatuses;

- 30. septembril 1997. a vormistas ta AS-ga Ritabell Q-GSM Tartu müügiesinduses pettuse teel Juhan

Lillemäe nimele liitumislepingu nr 10009513, kavatsemata väljastatud telefonikaartide kasutamise eest

tasuda, saades varalist kasu 3742 krooni ja 50 senti.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav A. T. apellatsioonkaebuse, milles võttis õigeks üksnes

kelmuse AS Ritabell suhtes. Ülejäänud süüdistuses palus A. T. end õigeks mõista kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

3. Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2004. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus A. T.

süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ning liitkaristuse mõistmises KarS § 64 lg 1

järgi. A. T. mõisteti nimetatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. KrK § 143 lg 2 p-de 11

ja 2 ja KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse jättis ringkonnakohus muutmata.

Ringkonnakohus asus süüdistuses KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi seisukohale, et süüdistatava tegevus on käsitatav

lepingulise vahekorrana, mis ei kvalifitseeru kriminaalkoodeksi järgi.

Süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi nõustus ringkonnakohus täielikult maakohtu järeldustega,

leides, et A. T. on kuriteo kolmes vaidlustatud episoodis õigesti süüdi tunnistatud ja karistatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud A. T. osaline õigeksmõistmine kaasa tooma tema karistuse

kergendamist.

MENETLUSOSALISTE SELGITUSED RIIGIKOHTUS

4. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere palub oma kassatsioonis Tartu

Ringkonnakohtu otsuse tühistada A. T.-le KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Prokurör

märgib, et A. T.-d süüdistati KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi teos, mille ta pani toime Valga Maakohtu 2. detsembri

1997. a kohtuotsusega kohaldatud katseajal. Mõistes kohtualuse selles kuriteos õigeks, tuli tühistada ka talle

KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristus. Prokurör palub mõista A. T.-le uus karistus.

5. A. T. kaitsja vandeadvokaat Linnar Liivamägi palub oma kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse täies osas

tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

Kaitsja ei vaidlusta A. T. osalist õigeksmõistmist, küll aga palub tühistada kohtuotsus AS A. suhtes toime

pandud kelmuse ja mõistetud karistuse osas.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohus ei ole esitanud omapoolseid õiguslikke põhjendusi reaalse vangistuse

mõistmise kohta, kuna maakohtu põhjendused ei ole pärast katseajal toimepandud kuriteo eest

õigeksmõistmist asjakohased. Ringkonnakohtu otsus on selles osas põhjendamata ning ebaõigesti on

kohaldatud KarS § 56 lg 2 sätteid.

Ringkonnakohus on rikkunud KrMS § 15 lg-s 2 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse nõuet.

Otsuses viidatakse AS A. töötaja E. E. ütlustele, kuigi seda isikut ei ole asja menetluse käigus tunnistajana

üle kuulatud.

Kohtud ei ole kõrvaldanud kahtlust selles, kas A. T. esitas AS A. suhtes toime pandud kelmuses kauplusele

sissemakset tõendava maksekorralduse koopia või mitte. Viidates KrMS § 7 lg-le 3, palub kassaator

tõlgendada nimetatud kahtluse süüdistatava kasuks. Ka ei ole kassaator nõus kohtu hinnanguga tunnistaja K.

P. ütlustele asja tehiolude kohta.

6. Prokurör leiab kassatsioonivastuses, et kaitsja kassatsioon on A. T.-le mõistetud karistuse ja väidetava

KrMS § 7 lg 3 rikkumise osas põhjendamata. Küll aga nõustub prokurör, et E. E. ütlused ei ole käsitatavad

lubatud tõendina, sest nimetatud isikut ei ole tunnistajana üle kuulatud. See eksimus ei too aga kaasa

ebaseaduslikku ja põhjendamata kohtuotsust, kuivõrd muus osas rajaneb ringkonnakohtu otsus maakohtus

uuritud tõenditele. Prokurör palub vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse 9. leheküljelt välja jätta lause:

"Maksekorralduse olemasolu on kinnitanud ka K. P. kaastöötaja E. E.".

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Kohtuliku arutamise vahetus ja suulisus kui kriminaalmenetluse oluline põhimõte on sätestatud KrMS

paragrahvis 15, mille kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Samuti võib

selles lahendis tugineda tõenditele, mida on maa- või linnakohtus vahetult uuritud ja mis on

apellatsioonimenetluses avaldatud.

8. A. T. väitis nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses, et mingit maksekorraldust ta AS-le A. ei esitanud

ning kauplus väljastas talle arvutitehnika üksnes AS Ü. poolt vormistatud dokumentide alusel.

Tartu Ringkonnakohus leidis, et Tartu Maakohtu otsuses esitatud põhjalik tõendite analüüs on A. T.

kaitseversiooni veenvalt ümber lükanud. Ringkonnakohtu otsuses on muuhulgas kirjas: "Maksekorralduse

olemasolu on kinnitanud ka K. P. kaastöötaja E. E." Kriminaalasja materjalidest aga nähtub, et E. E. ei ole

kohtueelsel uurimisel ega ka asja kohtulikul arutamisel üle kuulatud. Seetõttu ei saa E. E.-le oletatavalt

teadaolev asjaolu olla käsitatav tõendina KrMS § 63 mõttes.

9. Süüdistuse kohaselt esitas A. T. 19. septembril 1997. a OÜ X esindajana AS-le A. teadvalt võltsitud

maksekorralduse, mille alusel sai kauplusest pettuse teel 103 937 krooni väärtuses arvutitehnikat. Muid, KrK

§ 143 lg 2 p 11 kohaselt pettusena käsitatavaid käitumisakte süüdistuses esitatud ei ole.

Kogutud tõenditest nähtub, et süüdistuses märgitud maksekorralduse olemasolu tõendavad üksnes tunnistaja

K. P. ütlused. Tema väide, et maksekorraldust nägi ka kaupluse töötaja E. E., tuleb jätta käesoleva otsuse

eelmises punktis märgitud põhjustel tähelepanuta.

Kriminaalkolleegium nõustub kassatoriga, et esineb põhjendatud kahtlus võltsitud maksekorralduse

olemasolu kohta. Seda kahtlust süvendab asjaolu, et kaupluse töötaja, kes tegi teiste A. T. poolt esitatud

dokumentide koopiad, jättis just maksekorralduse koopia tegemata. Vaidlusalust dokumenti asja

materjalidele lisatud ei ole. Kriminaalkolleegium suhtub kriitiliselt tunnistaja K. P. ütlustesse, sest

maksekorralduseta kauba väljastamisega võib kaasneda tema enda tegevuse õiguspärasuse hindamine

tööandja poolt. Need asjaolud annavad alust kahelda A. T. poolt võltsitud maksekorralduse esitamises.

Sellise kahtluse kõrvaldamine ei ole aga enam võimalik.

10. KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellest süütuse

presumptsiooni olulisest põhimõttest lähtudes tuleb A. T. süüdistusest välja jätta süüdistus KrK § 143 lg 2

p 11 järgi, s.o AS-lt A. pettuse teel 103 937 krooni väärtuses kaupade saamine ja sellega suure varalise kahju

põhjustamine.

II

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nõus prokuröri kassatsiooniga selles, et ringkonnakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust.

Mõistes A. T. süüdistuses KarS § 1411 lg 2 p 2 õigeks, jättis ringkonnakohus ekslikult jõusse maakohtu poolt

KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse. A. T. on Valga Maakohtu 2. detsembri 1997. a otsusega

karistatud 1-aastase vabadusekaotusega tingimisi 2-aastase katseajaga. Teo, mis kvalifitseeriti KarS § 1411

lg 2 p 2 järgi ja milles A. T. ringkonnakohtu poolt õigeks mõisteti, pani ta toime 4. veebruaril 1999. a, s.o

katseajal. KarS § 143 lg 2 p 2 järgi süüksarvatud teod pani A. T. toime septembris 1997. a, s.o enne Valga

Maakohtu 2. detsembri 1997. a otsuse tegemist. Sellises olukorras ei ole A. T.-le liitkaristuse hilisem

mõistmine KarS § 65 lg 2 järgi võimalik. Kuigi A. T. 1997. a septembris toimepandud kelmused

moodustavad nn hiljem tuvastatud konkurentsi kuriteoga, mille eest karistati teda Valga Maakohtu

2. detsembri 1997. a kohtuotsusega, ei ole võimalik ka liitkaristuse hilisem kohaldamine KarS § 65 lg 1 järgi,

sest nimetatud maakohtu otsusega oli A. T. karistuse kandmisest tingimisi vabastatud (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-105-97 - RKL, 1997, nr 146).

12. Kriminaalkolleegium ei nõustu A. T. kaitsja kassatsiooniga selles, et A. T. karistamisel reaalse

vangistusega on kohtud läinud vastuollu KarS § 56 lg 2 sätetega.

Riigikohus selgitab, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu

kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. Käesolevas asjas karistusliigi valikut ei ole. Riigikohus on oma

lahendites korduvalt selgitanud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8 79) ja kohus ei pea karistusest

vabastamise ebaotstarbekust põhjendama.

13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2004. a ja Tartu Maakohtu 14. mai 2004. a

kohtuotsused osaliselt ja jätab A. T. süüdistusest välja AS A. suhtes toime pandud kelmuse, s.o tegevuse, mis

on kvalifitseeritud KrK § 143 lg 2 p 11 järgi.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab ka A. T.-le liitkaristuse mõistmise KarS § 65 lg 2 järgi ning

temalt tsiviilhagi korras AS A. H. kasuks 103 939 krooni väljamõistmise. Võttes arvesse süüdistuse mahu

vähenemist, mõistab kriminaalkolleegium A. T.-le KrK § 143 lg 2 p 2 järgi karistuseks 1 aasta ja 8 kuud

vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel tuleb A. T. karistusaja hulka lugeda eelvangistuses viibitud aeg 5. septembrist kuni

4. novembrini 2002. a, s.o 2 kuud. Tal tuleb ära kanda 1 aasta ja 6 kuud vangistust karistuse kandmisele

asumise päevast. Muus osas jäävad Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused muutmata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher